Tere kõigile orhideesõpradele. Tallinna botaanikaaia aednik Jaan Vetik räägib veel paar kõige kõige muljet äsja Budapestis lõppenud Euroopa orhideekasvatajate kongressilt ja siis uurime Tartu Ülikooli botaanikaaia orhideede kohta. Kõigepealt aga, millised õied Europa orhideede showst, jaan mütikule meelde jäid? Haridust selliseid tõeliselt põnevaid, väikeseõieliste, metsikuid sümbriidiumaid, mida mina ei ole seni maal eriti näinud, muidugi sellised väga uhked eksemplar taimed, et see tähendab seda, et on mingisugust väikest taime, mis on ainult mõnikümmend sentimeetrit kõrge. Teda on suudetud kasvatada ilusasti aastakümneid, nii et temast on moodustunud selline poole meetri läbimõõduga tohutu mütsakas mis on üleni selliseid imepisikesi, nööpnõela pea suuruseid õisi täis. On ka selliseid asju, noh, sellised asjad võtavad alati süda jätab lööke vahele, kas seal mõni moevärv ka praegu orhideede õiel? Vaat seda ma küll ei oska öelda. Üldiselt nagu alati on moes värv, mida enne pole nähtud. Mida ennenägematu värv, seda rohkem inimesi selle värvi kõrval tilgub. Seda rohkem inimesi tahab seda saada. Muidugi hästi kurb on, on alati, kui kuskil Euroopas käia, mingitel taolistel üritustel on hästi kurb alati vaadata seda, et kuidas meie igapäevast elu mõjutavad euro regulatsioonid. See tähendab seda, et päris palju oli orhidee kongressil just müüjate ja väljapanijate hulgas oli mujalt maailmast pärit orhideekasvatajaid müüjaid, Ecuadorist, Peruust, Venetsueelast, Argentiinast, Taiwan'ilt, Hiinast, Brasiiliast. Meil oli äärmiselt põnevat efektset taimmaterjali. Ka näiteks euroregulatsioonid ei luba tuua Euroopa liitu mulda ja üldse mingisugust kasvusubstraati. See tähendab seda, et neil ei ole võimalik tuua oma efektseid eksemplar taimi näitusele kui muidu isegi see kuidagi noh, oleks võimalik lennukiga tuua, see ei ole probleem. Aga lihtsalt seadus ei luba tuua tõeliselt uhkeid taimi. Ja ka kogu taimaterjal, mida nad müüvad, peab olema paljas juurne. Kasvataja jaoks tähendab see seda, et ma kasvatan väiksed taimed, tahan neid turustada Euroopas ja siis ma pesen substraadi taimede juurte ümbert ära. Pakin juurestikku niiskesse, turbasamblasse takinsele kilesse. Ta on Euroopasse ja siin tuleb see siis uuesti juurde. See on mõnevõrra selline hästi absurdne situatsioon. Ja noh, eriti absurdseks muudatus näiteks tõsiasi, et on Lõuna-Ameerikas olemas ja selline piirkond nagu on prantsusekojana mis on ametlikult Euroopa liit ja prantsuse kojanast seda kõike tuua. Koos mullapalliga seadusandlus muudab mõned asjad asjad kaunis kaunis imelikuks. Kirjeldage veel palun, lõpuks, mismoodi näeb välja teie lemmik orhidee? Ma võin öelda seda, et ega mina läksin ka lõpuks lolliks see tähendab seda, et ma mõtlesin, et ega mina sealt küll midagi ei osta. Aga ühe ma siiski ostsin. See on üks Antsiidiumi liik, mis on pärit Lõuna-Ameerika jõe äärsetest vihmametsadest ja mind ei võlunud tema juures eelkõige, et tema õied, mis seal sellised vantsiidiumi kohta küll suhteliselt suured, aga just tema kasvukuju. Kui Antsiidiumid on tavaliselt sellised suhteliselt laiade lehtedega siis selili koosneb sellistest. Selle liigi lehestik koosneb sellistest umbes paarikümne sentimeetri pikkustest odadest. Igal sellel ebamugulad on selline peal üks väike hakas kuni 20 sentimeetri pikkune oda ja siis sellest moodustub selline turris, lõpuks peaks sellest moodustama selline turris siil mis kinnitub puude okstele ja siis sealt siili okaste vahelt peaksid ükskord tulevikus, kui mul õnnestub seda taime elus hoida, on, aga loodan tulema umbes sellised poole meetri pikkused isikuvarred, mille otsa tulevad seitsme sentimeetri pikkused valge-pruunitäpilised liblikat meenutavad õied, pole seda elus ihusilmaga näinud. Ma olen seda asja näinud ainult piltidelt, aga ma loodan, et ükskord ma näen seda ka ihusilmaga. Ja muidugi, mis alati orhideede koores on väga-väga vaimustav on, on nende juured. Kuna nad on epissüüdid, siis kasvavad looduses teiste puude peal. Et siis meil on alati hästi põnevad lihakad, paksud, kas hõbedased või karvased juured, mis ütlevad nagu pisikesed maod ja kui nad on ennast kuskile kuskile kinni kleepinud pinud, siis, siis praktiliselt on neid sealt võimatu lahti saada ja ja siis jääbki nende juurte käitumist vaadates jääb küll mulje, et et ei, orhideedel on ikka, ta on ikka väga elusorganism, tal on ikka oma aru peas ja ta teab täpselt, kuhu ta läheb ja mida ta tahab. Ütleme, Jaan Vetik, aitäh ja küsime Tartu Ülikooli botaanikaaia troopikamajas orhideede näituse korraldanud Kristiine senskelt. Kas näitus Tartus veel kestab? Näitus tegelikult näitusena on juba äsja lõppenud juba kuu aega tagasi, kuna meil on nii subtroopikas kui ka troopikas orhideed püsiekspositsioonis väljas siis tegelikult orhideed vaikselt õitsevad ikkagi edasi, nii tulla vaatama. Mõlemas majas on, ütleme üks kümmekond orhideed esindatud ka praegu õitega. Kellest kujunes selle orhideenäituse käpaliste kütkes publiku lemmik? Publiku Lutsustab oma lemmikuid tavaliselt ikka selliste suurte ja värviliste õite järgi, nii et nad tundsid võib-olla kõige rohkem huvi just värviliste vandade ja askotsendade vastu, kuid tegelikult päris hitiks kujunesid välja kõik lõhnavad orhideed. Sellepärast et meil õnnestus sel aastal eksponeerida päris palju orhideesid ja juhtida tähelepanu, et orhidee tükkineb õhna. Kas neid lõhnavaid sorte on ka kodus hõlpus kasvatada või need nõuavad siiski väga erilisi tingimusi, mida ainult botaanikaaia troopika ja subtroopikamaja suudavad pakkuda? Nii et tegemist on tavaliste kuukingadega, nii et tegelikult ei ole seal mingeid teistsuguseid nõudeid nagu kuukingad ikka tahavad saada sellist natukene soojemat kasvukeskkonda siis toredat kasvusubstraati ja mõõdukat kastmist. Kindlasti ei tohi üle kasta, aga ala kasutada ei tohi. Kuidas valgusega on? Puukingad lepivad tegelikult sellise küllaltki väikese valgusega, sellepärast et eks nad kasvavad looduslikus keskkonnas ka puude peal epifüütidena ja seal tegelikult lehestik pakub sellist päris päris mõnusat varju. Missugune õievärv kutsus esile rohkem õhkamisi ja vaimustust? Teda nüüd ei oskagi nii-öelda, otsiti punaseid punaseid õisi orhideedel, aga neid on pakkuda tegelikult ütleme mõningatel kaotleiadel näiteks, aga neid punaseid nagu meil väga palju esindatud ei olnudki, nii et et süda nagu otsiti taga Kui te nüüd vaatate lillepoodides seda valikut, mida orhideedest müügiks pakutakse. Kuidas te seda valikut hindate? Kas see on valitud selle järgi, et oleks ikka kodus kerge kasvatada või pakutakse erilisi eksootilisi värve, mida väga sageli just ei näe. Orhideede puhul võid, kuidas lillepoed oma valik on teinud. Lillepoed ostavad ilmselt ikkagi rohkem selliseid lihtsamaid orhideesid nagu suurema kogusena sisse. Põhiliselt on kuukingad ja tembrooblemid seal sellise suurema massina müügil, aga tegelikult on tore see, et viimastel aastatel on nüüd vaikselt hakanud suurenema ka, ütleme, teistlaadsete orhideed. Sortiment küll väikeses koguses, aga üht-teist ikka leiab, nii et, et kuna Eestis on ka tegelikult välja kujunenud juba selline väikene kollektsionääride kogukond siis nende jaoks tellitakse väikses koguses ka eksootilisemad taimed. Mida te soovitate lillepoodidest küsida, et kui inimesel juba kuuking või paar on kodus olemas, aga ta tahaks veel midagi tunneb, et tuleb hästi välja ja lilledele meeldib seal tema kodus. Mida võiks poest veel juurde küsida? No peale kuukingade võiks julgemalt soovitada just Tendroobiume ja sinikäppasid proovida. Ja muidugi kõik need hübriidid, ütleme, Brassijad on ka sellised, mis kodustes tingimustes lähevad nagu parem. Tegelikult tuleks alustada sellest, et vaadata oma kodused tingimused üle ja siis vastavalt nendele tingimustele valida hoopis orhideed on erinevad nõudmised, kuukingadel on väiksed erisused. Tendroobiomid tahavad natukene jahedamat, et sõltub sellest, et kellel on kodus keskkütte, kellel on ahiküte vastavalt sealt hakata endale orhideesid valima. Aga katsetada tasub alati. Ma käisin siin möödunud või ülemöödunud nädalal ühes suures kaubamajas, kus oli tohutu müügikampaania ja kuigi selles kaubamajas mitte kunagi muidu muul ajal lilli ei müüda, siis oli sinna lükatud paar niisugust tohutut konteineritäit, et toalilli ja valdavalt olid need kuukingad. Võimalik, et oli ka teisi orhideesid ja inimesed ostsid ikka hea meelega, et ma vaatasin kohe, et kui üks ostja lahkus sealt konteineri juures, siis kohe mitu tükki astus tühjale kohale asemele ja hakkasid kohe usinalt valima, et inimesed meeleldi ostavad kas endale või kingituseks. Kuukingade näol on tegemist selliste toredate taimedega, rõõmatavad hea hoolduse korral oma õieiluga inimest ikkagi hea mitu kuud. Erinevalt teistest orhideedest, kellel õied võib-olla püsivad peal, ütleme kaks nädalat, mõnel ainult paar päeva on kuuking puntuba sellise pika õitsemisaja poolest, nii et ma arvan, et, et see on ka põhjus, miks inimestele kuukingad just rohkem nagu meeldivat. Mis orhideed siis teevad, kui meil suvi on, kas nad lõpetavad õitsemise? Jah, siis nad puhkavad ja valmistavad ette ennast järgmiseks õitsemiseks, kasvatab lehte, kes kuivatab hoopis lehe pealt ära ja läheb sellisesse vegetatiivset perioodi, et tal jäävadki ainult, ühesõnaga need säilitusorganid pulbrid alles, et koguda jõudu järgmiseks õitsemiseks. Kuidas me saame aidata orhideedel puhata ja jõudu koguda? Tuleb vähendada kastmist puhkeperioodiks ja vahetevahel on vaja ka muuta natukene temperatuuri. Üldiselt, kui on alati võimalus, võib orhideesid neid enamlevinud ja müüdavaid liike julgelt välitingimustes õue viia, aga need ei tohiks jätta, siis ütleme, maapinnale tigude ja nälkijate kätte, vaid tuleks üles riputada kas näiteks vajulisse õunapuu külge või kusagile maja idapoolsesse külge lillekasti ja muidugi ära neid ei tohi unustada, seal kastma peab ka sellisel juhul, kui nad väljas on, et ei tohi jääda lootma lihtsalt vihma peale. Me täname nõuannete eest täna hommikul. Tartu Ülikooli botaanikaaia aednik Kristine Fensk.
