Tere algab saade, laste lood, minu nimi kadridiisel. Oleme koos huviringi looduslaps, õpilastega botaanikaaias ja õpime eristama erinevaid vahtra liike. Eelmine kord saime teada, et Eestis kasvab enamalt jaolt harilik vaher ning magusat vahtrasiirupit saab kõige paremini Kanada rahvuspoolt. Suhkru vahtrast. Milliseid puit, dendroloog, Wagner meile veel tutvustab, kuuled kohe? Jah, meie lootnud ainult siis üks liik vahtra aga muidu sisse on toodud neid terve hulk ja üks esimesi sisse toodud Need on mägivaher. Lehed on küll hoopis teistsugused, temal on lehe peal olevat sooned, siis palju paremini välja arenenud sisse nagu surutud. Ja, ja tema pungad on enamasti peaaegu alati rohelised. Sügisel talvel on see väga hea tunnusäratundmiseks, et ahaa, näen küll, et vaher võiks olla, sest pungad on vastakad, vahtatel. Aga et alandanud rohelised ahaa siis on suur tõenäosus, et võiks vaadata maha, kas näen kuskil lume alt alt piilumas mõnda lehte ka päris kindel olla. Et see on päris hea tunnusmägivahtratundmiseks ja mägivaher on ka selline tegelane, kes siis on siis vist ainukesena võõrliikidest ka laiemas ulatuses meie loodusesse läinud. Kõik teised liigid on, nüüd on jäänud ainult pidama kuskile väga lähedaselt oma emapuu ümber, aga tema on siis ka üsna kaugele levinud ja võib, kohatasin Lasnamäe klindi all teda ja Keila oja pargis mitmes kohas. Et ja igale poole külla pärast väga hästi. Aga teine eristamistunnus juba, kui on tegemist suurema puuga, on viljad. Et kui harilikul vahtale on tavaliselt viljad ainult kolme-nelja-viie kaupa ja nad ei ole mitte sellise kindlale peateljele isikus kinnitunud siis mägivahtra on selgelt näha, selline tore telg just nagu kobaratel ikka ja õied ongi siis kobaras. Algul on nad kui õitseb, on ta tihti natukene püsti või vajub, siis sõitsime seal longu, praegu kui viljad on muidugi kõik rippuvad. Et ka selle õisiku kuju järgi saab siis natukene vastalt koju ajada, kui nüüd ikka 150 tükki erinevate on ikka vahetegemise tunnused, on vaja nagu ära õppida. Ja väga tähtis tunnus on, kui vaadata neid vilju, mis nurga all need diivakesed omavahel paiknevad, need kahekesi koos. Kuna legistiku või on nad lausa ikkagi vastupidi laiali. Need tiivad omama nägi vahtrianaline üsna koosmängu kohta on üsna koos. Siin. Kui nüüd allapoole minna, siis me lähme järgmist liiki juba. Et see määramise tunnus on väga tähtis, teisel mõnel liigil on hoopiski täiesti risti vastupidi, peaaegu sirgelt omavahel moodustavad 180 kraadi. Ja selle järgi saab aidata neid aastaid koju ajada liike omavahel. Vaata ka see hästi laiali see oli, mis on nüüd põld vahel tema on selline rannikuala siin päris vapper, aga sisemaal kipub teine vägisi mõnikord ka lumepiirini külmuma. Elisemal üsna haruldane Siriline, tiivad nüüd tõesti laiali nagu lennukil täiesti laiali poole. Ja, ja siis nad ka, kui nad hakkavad valmis saama, siis on kanad erinevas asendis, et osal tõesti ripuvad nagu osal on siis püsti ja ka see on tihti liikide määramisel väga tähtis tunnus. Sest osa liike on väga sarnased omavahel. Ja nii vaatame veel lehti, kuidas me seda lehte kirjeldame? Ta on kõik ühes tükis on ja siis on ta tegemist lihtlehega. Aga tal ei ole mitte ilus ümmargune ühtlane serv, Aid, temal on siksak siniservas ehk need on hõlmad. Lehton hõlmine, enamiku vastatelongi lihtlehed, millel on hõlmad servas ja nende hõlmade hulk ja kuju, kas nad on terava tipuga, tömbi tipuga, kas neil on veel väiksed hõlmad siin all või on ta serv hästi saagias? Selle järgi käibki nende vahtute helistamine ja sa just lehe kuju järgi. Ja veel väga mitte vähem tähtis tunnus ei ole ka, kas on alt karvane või alt ei ole karvane? Oi, siin on toredad lehetäid, veel all. Nad veel liigub, tahavad, nad ei ole külm ära võtnud. Sügisene põlvkondist, need valged ja nad on need imevad siis vaikselt lehe pea, tema mahla töötlevad ümberjäägid eritavad pagasi ja sipelgatele see jäägid, mis on magusa maitsega, väga meeldivad, need sipelgad tihti ka karjatavad, neid lehetäisid, kasutavad neid suhkrusaamise allikaks, nii et kui te mõnikord imestate, et mööda kuuse näiteks ronivad ülespoole. Aga mis värk see on seal, mis nad seal teevad, kas tahavad nautida ilusat ilma, siis tegelikult nad käivad seal ikkagi lehetäisid, lüpsmas, üleval, kuuse ladvas. See oli nüüd kõiki lihtlehtedega, enamik Vahted on lihtlehtedega, aga me oleme nende vastajate vahel, mis ei ole lihtlehtedega. Et mõnikord siiski koosnevad vahtute LED-ga mitmest väiksest lühikesest ja siis on nad liitlehised, annan kitsaste misse vahtralehega. Tegu on mõlemad pool on sama liikmeis. Ei olegi nagu vahtraleht, aga tegelikult ainult mille puulehtede natuke meenutab, kuigi lehekest arv on väike, liiga kodumaine liik staar jah, täpselt nii. Ja edasi. Kui nüüd järel järel toetada, mis siis võiks ta nimi olla vahtral õige siis on tegemist Saar Vahtraga täiesti petlikke puu selles mõttes, et esimesel pilgul meenutab vahtalt suurt midagi, aga kui viljad tulevad külge, siis on vaher, mis vaer ikka samad tiibviljad kahekaupa koos et sobib ja petlikumata muidugi talvisel perioodil, kui lehti ka ei ole. Need pungad, kui enamikul aastatel on siiski sellised piklikud ja veidi terava tipuga, siis temal võivad nad olla ka päris ümarad, eriti need, mille sees on siis õisikud järgmise aasta õisikud. Ja need soomused on siin kaetud ka väikeste karvakestega. Ja mis veel uid on siis ka, oksad on tihti kaetud kerge vahakihiga, Metka algul on veidikene hallikas, siis kui veidikene jah, näpuga hõõruda, muutub hoopiski tumepruuniks. Vahakiht tuleb maha. Vägagi jah, talvisel perioodil raskesti äratuntav puu. Ja väga iseloomulik on talle ka needsamad pahad või paksendid tüve peal. Miks ta neid teeb, on raske öelda, aga enamasti võib öeldud, vista hakkavad vohama tal koore all uinuvad pungad milles muidu kasvaksid siis erinevad noored lisavõsud tüve peal. Ja saarvaher on siis linnavahel, kui vaadata põhiselt nendes rajoonides palju levinud, mis on ehitatud peale teist maailmasõda et teda kasvatad, kasutatud palju siis kiirekasvulise puuna haljastamisel sel momendil just kuna istutusmaterjali vähe saada Rootsis kaotas väga kiiresti, et saarvaher on kõrvuti papliga ilmselt kiirusrekordiomanik meil siin Eestis, et kasvavad aastast meeter kõrgusesse või isegi rohkem, kui ta on juba korralikult juurdunud, nii et tule puu, ainuke asi, et tema eluiga ei saa olema mitte pik tavaliselt sest momendil juhtub temaga nii, et, et juured jõua vis kasvusena Mokstele särgi ja tüvi valdu pikkamööda siis kas päris kaldu või lausa patsutab pikali. Siin on näha, kuidas ka need pikad Alutseda soodustavad muidugi, aga linnavahel täpselt samamoodi, kui tähelepanelikult ringi vaadata, on näha, et enamik saar, Vahtreid on kõik, kas kaldu, võib-olla pikali vajunud. Aga miks te siis oma juuri järgi kasvata? Ei tea, aga ilmselt kodumaal on ta sellise niiskemates jõeorgudes levinud ja seal on vist ükskõik, kui ta kukub, pikali, kukub noored taimed seal ümberringi kasvavad jälle ja, ja olgu vaatel siis kõiki asju nii suure kasvuga vahtrai, mis on ise, moodustavad siis metsa või vähemalt on teiste suurte puude vahel konkurentsivõimelised. Aga päris palju on ka siis selliseid vahtra liike, mis meenutavad põõsaid ja võib-olla ongi olemuselt põõsad. See puu ja põõsa vahetegemine on selline üsna ja raske ka spetsialistile. Tihti tulebki, kui tegelikult lugeda raamatut, öeldakse et see liik kasvab siis põõsana või väikse puuna. Et see, see ongi niimoodi, tegelikult oleneb täitsa kasvutingimustest, kuidas tal õnnestub see, kui võtta, et praegu me näeme siin tähendab midagi Vahemere äärset. Leht meenutab täpselt nii sõstralehte millised lehed väga erineva tööle meie maale jõuavad kaugemat, pärit aastat, siis ei pruugi nad siin mitte väga hästi kasvada ka siin näeme. Ta on rohkem nagu põõsad, et hästi palju peenikesi harusid. Igal karmimalt talvel siis näiteks see meie ees olev Itaalia Vaher siis külmub peaaegu et maapinnale või lumepiirini, täpsemalt öeldes, kui lund ei ole, siis ka maapinnani ja aga samas samas juured jäävad alles ja sügiseks on ta jälle meeter või poolteist kõrge. Juba enamasti on, ta jäävad karvane veel Alt-Itaalia vae. Erinevalt põldvastast põld vahtal malt, sügiseks peaks olema põld, vahe vähem karvane, kuigi tal on ka karvad siin all olemas. Et karose laad on natuke erinevad, hõlmude laad rohkem erinev enamasti siis oli nendel siis kuskil niiviisi, küll ma siis praegu on hoopis selline vahel, millele valdavatonant kolm hõlma. Kanne patranime ikka on vaher ja siis on tegemist meil hoopiski ühe teise suure riigiga Euroopas Atlandi ookeani servas suur riik Prantsusmaa prantsuse Vaher ja et temal on siis enamasti kolme hõlmalised lehed ja tundub Ta ei saa kuidagi meie lühikese suvega hakkama, et ta veel nüüd hilissügisel ikka hoiab oma lehti rohelisena, proovib võtta veel viimast soojust siit välja, et ennast talveks ette valmistada. Aga temaga kannatab karmidel talvedel muidugi, aga üldiselt on ta paremini käitunud kui Itaalia vahelehed on üsna väikesed ka sellel Prantsusmaal pool. Nii, ja siis need põõsad on veel. Ja nad ongi tegelikult kasu kuju nendel, mida nüüd lehed ilusti maalsed tähendab seda, et temal on kasvuperiood lõppenud normaalselt nagu meie taimedelgi. Et enamik nendest on siis pärit siis kas Põhja-Ameerikast või Ida-Aasia siis kallimast otsast, mitte sealt subtroopikaoto pealt, aga just see parasvöötme põhjapoolsest otsast või isegi võib öelda Eesti poolt vaadasid Kirde-Aasiast siis ja neid on siis ka niimoodi, et nad on üsna sarnased voodi, nagu ma ennem ütlesin, tuleb jälgida lehe kuju õisiku kuju ja siis saab hakata juba natukene koju ajama. Niisiis, homme samal ajal kohtume veel mõningate vahtratega. Tallinna botaanikaaias jalutasid dendroloog Olev Abner juhtimisel huviringi looduslaps õpilased. Õpetaja Eliko Petser ja toimetaja Kadri diisel.
