Kõigele aiasõpradele me räägime täna variv aiast ja sinna sobivatest taimedest ja põhjuseks on kirjastuses post factum just äsja trükivalmis saanud raamat varjuaiast ja sellest on aiasõpradele tulnud rääkima Piret Veigel. Tuletame siis Piret kõigepealt meelde, mis asi on varjuaed ehk kuidas see jaguneb, mis on Täisvari, mis poolvari. Tere. No seda piiri peab igaüks ise oma aias jälgima, et kuskohast läheb see piir täisvarju ja poolvarju vahel. Varjuaed tähendab ikka seda, et sinna päike ei paista, aga väga sageli on niimoodi, et taimed on rahul ka mõningase hajutatud valgusega, näiteks kui on päikese peegeldus kas mingisuguselt klaaspinnalt või on näiteks selline peenar, kuhu päike otseselt peale ei paista, küll aga selle vastas on suur valge maja sein, kust omakorda kiirgab päikesevalgust väga intensiivselt sinna. Et see ei ole küll otsene päikesevalgus, mida taimed kõige rohkem vajavad ja kõige rohkem eelistavad küll, aga see on hajutatud valgus, niiet seda peab igaüks oma aias ise jälgima ja tähele panema. Aga kui võtta nüüd aluseks see päikesepaiste, noh, siis on selge, et täisvari on see koht, kuhu päike praktiliselt üldse peale ei paista. Need on sellised nurgatagused, aga ka väga suurte ja väga tiheda lehestikuga puude võraalused. Ja ega siin ei oskagi ju piiri tõmmata, et kus on see täisvari, kus on poolvari, et mitu tundi päikest päevas tähendab nüüd seda poolvarju ja mitu tundi tähendab täisvarju. Üldjuhul taimed helistavad ja tahavad päikesevalgust, aga kui me vaatame metsa, siis metsas on ju tegelikult puudealune ka siiski roheline haljas ja metsas on nii poolvarju kui ka täisvarju ja selles suhtes, kui me võtame seda metsakooslust eeskujuks, on neil võimalik haljastada ka selliseid, ka täisvarjus alasid. No kui ma vaatan linna haljastust, siis need alad, mis jäävad kuskile maja taha või on niisugune kitsas riba Hicki ja maja või aia ja maja vahel, siis kõige sagedamini see korraldatakse nii, sinna pannakse kas hästi peenikest killustikku või kooremultši või siis äärmisel juhul mõnda niisugust väga vähenõudliku varjutaimi nagu igihali, mis tõesti õitsemiseks tahab ikka ka natukene päikesevalgust. Mida see raamat soovitab nüüd kui ikkagi ei taha seda kivist ja võib-olla natuke külma, aga siiski äärmiselt korrektset killustikku või, või liivaga katta seda ala, kui siiski tahaks, et seal oleks mingi taimestik, aga ei taha ka päris niisugust tüüpilist, ütleme kalmistul armastatud taime, nagu on sõnajalad, mis armastavad varju või või see väike igihali või mis iganes veel varjutaluvad, missugused võimalused, kaasaegne aiandus veel pakub? Tegelikult võimalusi on ju väga palju, sellepärast et taimi leidub ka huvitavaid, põnevaid, ilusaid, iga õitsvaid taimi ja eriti sellise hästi ilusa kirju lehega, taimi leidub ka sellistesse kohtadesse. Ja see raamat sellepärast ongi põhjalik ja huvitav ja põnev, et see autor on Katrin luuger Power, kes on ise täielik varjuaedade fänn. Ta on ise kasvanud üles Saksamaal ja ta elab Saksamaal, aga ta on võtnud palju eeskuju just sealt metsast, loodusest ja ta on pühendunud väga palju ka nendele taimedele, keda on igalt poolt mujalt maailmast, ka Aasiast on leitud ja meie praegu juba saadaolevate taimede nimekirja lisatud. Siin raamatus ongi jagatud erinevateks peatükkideks, mis on kerge vari, mis on poolvari ja mis on täisvari ja on ära toodud erinevate iseloomustused nendele kohtadele ja taimenimekirjad, milliseid taimi sellistes kohtades saab kasvatada. Ja sellest ei tasunud heituda, et ma ütlesin, et autor on Saksamaalt ja aasia taimed, neil on oma meisteraednik Arnold Hannust, kelle poole meie pöördusime ja Arnold on minu jaoks üks Eesti parimaid spetsialiste sellises valdkonnas ja, ja tema luges selle raamatu, too selle käsikirja kõik üle ja tegi siin kohalikesse oludesse vajalikud täpsustused ja täiendused. No ja muidugi siis ta koostas ka hästi põhjaliku nimekirja kõigist nendest taimedest, millest raamatus räägitakse. Siin raamatu lõpus on see kõik toodud. Millised taimed täpselt Eestis kõige paremini lähevad ja milliste taimedega võib katsetada. No ja siis, kellest võib unistada? Jaga palun oma muljeid kõige toredamatest varjuaedadest, kus sul on ilus õnnestunud käia. Ahaa, see on küll hea küsimus, ma võin alustada sellest, et ma arvan, et me mõlemad oleme erinevatel aegadel käinud mihkelsaare rododendronid aias, mille ta on rajanud täpselt männimetsa alla, sest rododendroni talu otsest päikesevalgust kiirgust oo ja õitseb siis see on ikka täiesti müstiline. Ohja mihkelsaare aed on täiesti võõras, vaata, ma olen, ma olen täiesti nõus, mulle meeldis tema aias rododendronid pool, mis on täiesti võrratu, mul oli kunagi võimalus seal käia siis kui oli see õitsemise tipphetk, see on fantast, see on fantastiline. Seda ma ütlen, et Mihkel on meil ju tõeline fanaatik ja tema on tippspetsialist ja tema aed ei ole selline aed, mida igaüks jaksaks ja suudaks oma igapäevase elu kõrvalt mingis muus valdkonnas teostada. Aga mulle on jäänud väga meelde, ega Mihkli eesaed, kus olite, kui ma õigesti mäletan, kaskede alla olid tehtud ka istutusalad, kus kasvasid erinevad varjutaimed, seal oli kortslehte, seal oli, ostad, seal oli kõrrelisi ja see kõik oli ääretult maitsekalt ja ja väga hästi oli kombineeritud. Ja see tegelikult ongi selline lihtne, jõukohane kõikidesse koduaedadesse, et sellised varjualad oleksid ilusate, huvitavate taimedega kaunistatud tõesti, et seal ei pea olema ainult sillutis ja selline kuiv kivikõrb. Mul on endal see mure, et, et suur kastanipuu juured võtavad mullast toitained ja ega isegi see varjumuru nime all müüdav muruseeme ei taha, seal idaneb hästi. Ühesõnaga, mis raamat soovitab niisugustel puhkudel, kui algajale hobiaednikule tundub, et seal küll ei kasvanud mitte midagi. Nii, siin on erinevaid retsepte siin raamatus, siin on erinevatesse kohtadesse, siin on toodud ära erinevad peenraplaanidel taimesoovitused, et siin on joonised kohe juures, et milliseid taimi kombineerida. Aga see konkreetne juhtum, millest sina räägid, seda puudutatakse ka, et tõesti, et kui on suurte puudealused ja seal on vähe mulda ja suur puu võtab oma juurtega toitained ära, ei ole valgust, ei ole niiskust, juust. On olemas taimed, kes suudavad sellistes tingimustes kasvada, kuid neile tuleb luua veidi soodsamad tingimused. Nimelt, et sinna võib proovida puu võraalusesse kasvatada seda, seda mullapinda, seda maapinda lisada pinnast, tuua sinna multši, tuua sinna lehekihti peale ja siis istutada sinna sellesse sobivad taimed, pinnakattetaimed või erinevad pilgupüüdjad. Et täpselt ei oska siin praegu nimetada, sest kui suur see kastanipuu sul on, et kas on tegemist täisvarjuga või poolvarjuga, et kas sinna ikka päike paistab. Aga raamat annab ka sellisteks puhkudeks väga häid retsepte, ta tõesti käsitleb kõiki selliseid. Selliseid olukordi ja millest autor eriti vaimustunud räägib, on see, et kui me räägime suurte puudealustest, siis kevad on ju see, kui lehtpuudel oksad lasevad päikesevalgust läbi ja tegelikult teda juhib inimeste tähelepanu. Et ai aasta algabki ju tegelikult varjualadel esimesed õitsejad tulevad varjualadel sellepärast et need on need sibullilled, kes just õitsevad kevadel, nad saavad oma päikesevalguse seal ja siis nad lähevad puhkama ja ülejäänud aja on nad tõesti seal võraaluses, nad on peidus, sa ei tea nende olemasolust. Aga just selle kevade esimese sädeme esimese süütamise, selle igatsuse suure suve järele selle Me saame variv aladelt ja just sellele tasuks ka tähelepanu pöörata. Tõepoolest, et kui varjualad meil suure suveajal on sellised, kus seda õiterohkus nii palju ei ole, siis tuleb mõelda kevadele, sest iga Ta algab juba nendest nõi, saamegi tänases saates mööda erakordsest suvest, kus päike sinna kuu paistis, kõrvetas kõike, aga võib-olla siis varjualadel oli rohkem elu? No ma arvan küll, sellepärast et seal oli ikkagi seda jahedamat aega oli natuke natuke rohkem ja sellepärast tasukski meeles pidada ka seda, et varjualasid ei tasuks aias alahinnata, sest see möödunud suvi oli ju suurepärane õpetus, et kui me oleme kuulnud, mismoodi seal Euroopas Kesk-Euroopas eriti on tohutu kuumad suved ja kuidas nemad seal sellega peavad toime tulema siis me saime ka oma maitse suhu, et noh, kellele see oli tore, kellele mitte, nii väga aianduse seisukohast oli keeruline aeg, et kuidas meil selle saagiga nüüd sügisel ka üldse saab. Aga me ju siiski tahame olla suvel igasuguse ilmaga õues just sellepärast tasukski mõelda, et me oma näiteks istumisalasid või ajaveetmisalasid. Me ei pea neid panema palava päikese kätte päikese käes. Me võime jah, võtta 15 minutit päikest ja saada oma naha natukene puunimaks, kui aednikel tavaliselt sellega probleemi ei ole. Ülejäänud pereliikmed võib-olla vajavad seda rohkem. Aga just puude võraalused on sellised, kuhu võiks luua rohkem meeleolukaid. Istumiskohti. Ja raamatus öeldakse ka, et kui tõesti on selline olukord, et sul on nii suur puu ja nii tihe võra-alune, siis võib selle ju pottidega ära lahendada, et siin antakse ka õpetusi, et milliseid taimi võiks pottides kasvatada ja mida sellel puhul silmas pidada, neid ei pea olema palju, aga pottides kasvavad mitmedki toredat, näiteks ostad, ostad, kindlasti võib proovida, eks see omakorda paneb jälle natukene kohustusi kastmise osas, aga noh, ütleme niimoodi, et kui ikka midagi tahad saada, siis tuleb selle nimel natukene kabinetti. Siin raamatus on võrratud ja hõrgud fotod värvilised just need kirjulehised, millest alguses rääkisid, kas need on nüüd meisteraednikuaedadest väga hooldatud, väetatud, hoolega kastetud. Hobiaednikul ei ole nii kerge nii suurepärast tulemust saavutada kui siit piltidelt paistab. Enamik fotosid on autor ise teinud ja tema on pildistanud enamasti oma aeda. Mõned fotod on tehtud ka paaris aiandis ja baaris koduaias aga tema stiil, tema filosoofia lähtub metsaaiast. Selline aed näeb välja väga loomulik ja see on ka tema eesmärk. Kujundada aed, nii et see ei vaja väga palju hoolt, et taimed, kes kasvavad su aias, nad kasvavad seal loomulikust soovist ja, ja oma rõõmust. Ja see ei näe välja väga kujundatud aed, vaid pigem on suund sellele loomulikkusele looduslikkusele ja ta võtab väga palju inspiratsiooni just metsast ja ta soovitab panna tähele loodust, mis on selle aia ümber ja tuua sealt loodusest taimi, oma aeda, selliseid taimi loomulikult, kes ei ole looduskaitse all, keda võib tuua. Ja need fotod on tõesti suurepärased, näitavad erinevaid taimi, nad tutvustavad erinevaid taimekooslusi ja annavad väga palju inspiratsiooni, kuidas kombineerida erinevat lehekujudega taimi, millised on teatud õied, teatud hetkel seda kindlasti tasub ka tähele panna. Täna siis rääkis Piret veegel kirjastusest, post factum meile uuest draamast tõst varjuaia taimi, sinu aia pimedam pool, mis ei pea jääma maha jäetuks ja pimedaks, vaid võib-olla täidetud kaunite kirju leheliste ja isegi õitsvate taimedega. Aitäh, Piret, aitäh, uus aiasaade. Veel jälle nädala pärast kuulmiseni.
