Tere kõigile aiasõpradele. Me jätkame täna jutuajamist plantaariumi tegevjuhi Kaisa Muuraga sibullilledest, sest et just praegu, oktoobri keskel on õige aeg sibulad maha panna. Kuidas seda teha? Rääkisime eelmisel pühapäeval täna küsime. Kui sageli lillesibulaid tuleks üldse üles võtta ja neid uuendada? Tegelikult see kõik sõltub aedniku enda poolsusest ja valikutest tegelikult väga mitmeid sibulaid ei pea nii tihti välja võtma, aga näiteks just selliseid erilisemaid sorte näiteks papagoitulpe, tuleksid ikkagi peaaegu iga aasta välja kaevata, et aidata neil kaunina püsida. Sellised säilivad nende sordiomadused ja nad õitsevad samaväärselt rikkalikult igal kevadel. Aga On mõned tüvililled või mäestikust pärinevad laugud ja üleüldse idahüatsindi, ka nemad eelistavad kuiva ja kuuma suvist puhkeperioodi ja sellepärast kuna Eestis seda selgelt alati pakkuda ei ole, siis ongi üheks abinõuks nende väljakaevamine. Ja samuti on see põhjendatud siis, kui pigem on tegu sellise märjema kasvukohaga, siis on võimalik ära hoida haigusi või ka mõningaid kahjureid. Ja see kuiv puhkeperiood on lillesibulatel vajalik selleks, et, et nagu eelpool öeldud, juba anda neile paremaid võimalusi heaks terviseks. Ja siis selle võrra saada ka ilusamaid õisi iga kevad. Ja kuidas seda siis teha, see on alati selline kevadel eriti alustavatele aednikele, selline ärev hetk, et näha on ju, et peenral justkui lill hakkab ära õitsema, aga pigem ikkagi natuke oodata ja näiteks õied võib ära korjata, kui need on ära õitsenud. Aga varred ja mehed ikkagi peaksid laskma ära koltuda. Ja siinkohal näiteks, kui on see ilumeel hästi tugev, tahab peenras näha neid koltunud lehti, siis on väga hea lahendus selline rest, millega see sibul on sügisel võimalik mulda panna, tõsta väga ettevaatlikud selle ristiga. Need sibulad istutuskohalt välja, teise, võib-olla tagasihoidlikumas vähem silmapaistvasse kohta Moldovat tagasi. Ja siis, kui need sibullillede lehed on täitsa varred ära koltunud, siis saab sibulad üles korjata. Tegelikult ju ka erinevatel sibulatel on erinevad õitsemise või erinevatel lilledel. Et aga näiteks on varasemaid hilisemaid tuld, et siis jälgida ka seda, et kõik siiski mitte kõiki korraga üles. Ta vaid jälgida selle järgi, kuidas see siis välja näeb ja kuidas ta on õitsenud. Ma olen kusagilt lugenud, et nartsisse ei tahagi niisugust suvist kuiva pikka perioodi. Kas see võib tõsi olla? Ja nartsissid üldiselt seda tõepoolest ei, ei vaja selliselt, et nemad võib üsna rahuliku südamega jätta maa sisse kui mitmeks aastaks. No räägitakse, et jällegi aednik erinevatest kogemustest, et ikkagi kahe-kolme aasta jooksul ei juhtu midagi, et siis võiks vaadata võib-olla ka selle mõttega, et natuke nende asukohta vahetada, et oleks pinnas jällegi rikkalikum ja vahelduks nende nii-öelda liikide hulk seal ühes ühes asukohas. Tuleme tulpide juurde tagasi Hollandist toodud tulbisibulaid on üsna palju aianduspoodides müügil ja ma olen kuulnud kurtmist, et kui neid hollandi sorte ikka kaks kolm aastat üles ei võta neid sibulaid, et siis nad nagu kaovad ära ja ei tulegi enam välja. Mullalt. Just see tegelikult seisnebki selles, et, et selliseid looduslikumad, vaesed ja lihtõielised tulbid võivad kenasti kaks või kolm või isegi enamate aastaseid hästi õitseda, samal kohal ja välja ka ei vaja. Küll aga need eri sordiaretuse tegelikult vajavadki seda lillesibul oleks hästi elujõuline ja temas nagu panustatakse, sellisel juhul ongi abinõuks see, et nad välja võtta ja sügisel siis samamoodi kenasti maha istutada, nagu praegugi istutame. Ja eraldi huul on ka nende sibulate hoiustamisega siis sellel perioodil, et nad peaksid algselt olema sellises pigem soojemas kohas paar nädalat ja siis, kui nad on selleks, et Õie algne saaksid kenasti sibulas välja areneda ja seejärel panna sellisesse jahedamas ja pimedamasse kohta sügist ootama. Jahedam on siis kuskil 16 kuni 18 kraadi. Ja siis nagu ma ütlesin, jälle kenasti sügisel maha istutada. Ja ma pean ütlema, et tänavu sügisel, kui ma läksin oma üles võetud tulbisibulaid vaatama, et maha panna, siis nägin, et hiired olid seal hirmsat hävitustööd teinud. Niiviisi ongi, et see on üks väga, ühest küljest natuke koomiline, aga teisest küljest selline jah, ebameeldiv hetk, et kindlasti on hästi oluline see, et need närilised sinna ligi ei pääseks. Muidu see suur töö ja vaev läheb luhta. Kui nüüd vaadata aianduspoodides neid Hollandist toodud tulbisibulaid eeskätt siis nad on nelja-viie-kuue kaupa pakis, kuidas ma sealt pakki ümbrisest arusaam, et sibul on terve ja elujõuline, et ma võin seda osta? No tegelikult on pakid Saveli sellised läbipaistvad ja väikeste augukestega ja kindlasti tuleks veenduda nende kvaliteedis ja isegi soovi korral ja huvi korral küsida, et kas saab nagu lähemalt vaadata, kui on nagu mingid kindlad sordi eelistused, aga sibul peaks olema selline, ta ei tohiks olla kuivanud. Ta peaks olema selline nagu värske ja ei tohiks olla erinevaid täkkeid või vigastusi, hallitust või mingid plekid. Mädaplekke. Ta peaks nägema välja selles mõttes elujõuline, on ka võimalik teatud sorte ilmselt valida ka niiviisi nii-öelda käega, et üksikult, et see on veel eriti hea võimalus, et saab vaadata. Aga noh, ma ütleks seda, et reeglina need sibulad ikkagi tuuakse need sibula nii-öelda kasvatajad, kes siis aiandus, Puttidele sibulaid pakuvad, kui on head kasvatajad, ega nad väga varakult neid ei tahagi väljastada. Müüdiks nad ikkagi reeglina on suhteliselt heas kvaliteedis. Ja ma olen kuulnud, et mõned aiahuvilised lillesibulaid, eeskätt tulbisibulaid enne mahapanekut, kas hoiavad mõnda aega kaalumbermanganaadi viis või, või neid puhitakse millegagi, mis teie kogemus ütleb, kas sellel on mõtet? Tulbisibulate puhul meie praktikas, meie ei ole seda pidanud vajalikuks, tulbisibulad on ühed, niisugused elujõulisemad on nagu toitaineid enim täis. Küll aga mõned muud liigid, näiteks liiliad mille puhul selline sibulakuivamine kiiremini toimuda, et tal ei ole sellist katet. Sellisel juhul, kui näiteks liiliasibul tundub, et on mõnevõrra kuivanud siis tasuks seda v toda ja soovitatakse ka leotada tulikaliste sibulaid. Küll, aga mina rääkides ka oma aianduskolleegide ja sõpradega, et ei, meie ei ole rakendanud seda, et, et näiteks tulbi kui nartsissi või krookuste sibulaid kuskil eraldi leotada, pigem ikkagi osta nad ja kui osta, siis panna nad võimalikult ruttu kohe mulda, et mitte jääda pikalt hoidma neid. Lõpetuseks Kaisa Moora. Soovitage palun mõnda niisugust kevadist sibullille, mis ei oleks palju tuntud nartsiss Crocus, tulp, hüatsint vaid, mis oleks natukene erinev ja mida meie aedades võiks rohkem olla. No koerahammas on sellise hästi eksootilise välimusega tal on ilusad lehed, õis on selline hästi eksootiline ja koja hammas on ka selline liik, mida ei pea välja kaevama ja temaga väga palju nii-öelda isa vaeva nägema ja saab praegu täiesti istutada. Ja vajab ka päikeselist kohta. Temale sobib nii päikseline ka kui ka poolvarjuline tegelikult kõik sellised, pigem varasemad õitsejad. Nende eelis on see, et puudel ei ole nii intensiivselt lehes, et selline päikesevalgusest neil kui just ei ole väga kuhugi Tiheda okaspõõsa alla paigutatud, et siis neil valgust jagub praktiliselt igal pool. Niisugused said tänahommikused, nõuanded, täname plantaariumi tegevjuhti, kaisa moorat ja järgmine aiasaade ootab kuulajaid nädala pärast. Kuulmiseni.
