Tere kõigile aiasõpradele. Aianduskeskused pakuvad praegu soodsa hinnaga kevadlillede sibulaid, Pepe nartsisse, krookuseitsejat, Sinte lume, kuppe, siniliiliaid ja paljude teiste kevadiste õitsejad sibulaid. Mõne lillesibul tahab mulda saada, kui muld on veel soe. Mõni jälle ootab jahedamad aega. Hüva, nõu kulub ära ja sellepärast me oleme helistanud Tartu maile Kambjasse plantaariumi tegevjuhile. Kaisa Moorale, tere hommikust. Tere hommikust. Kas see on tõsi, et nartsissi, sibul peaks juba praegu mullas olema? No tegelikult jah, on levinud teadmine nartsissid taha pisut pikemat juurdumise aega ja seda tahavad ka näiteks liiliat, linnupiimad kui ka mõned sillad. Aga kuna meil viimastel aastatel on ikkagi suhteliselt soojad sügised ja see aasta ka ja ka pigem pehmed talved, siis ma ütleks, et veel hiljaks me ei ole sellega jäänud, et praegu võib ka väga edukalt nartsiss mulda panna. Aga siis kaugemale ei tohiks lükata nartsissi. Noh, pigem mitte jah, et praegu on selline täpselt õige aeg, kui sibulad mulda ära kanna. Missuguste lillesibulate jaoks praegu just see õige aeg veel on? No mina ütleksin, et praegu võib praktiliselt kõiki sügisel istutatavaid sibulaid mulda panna, et sealhulgas siis lisaks eelpool mainitule ka tulpe, kobarhüatsint, erinevaid kellukaid. Praegu on täpselt selline aeg, kus, kus on veel piisavalt aega ja ruumi et see pikem juurdumise aeg ära teha ja siis talvele vastu minna. Räägime ära, kuidas see peenar peab olema ette valmistatud, kuhu me need sibulad maha paneme? Noh, tegelikult on see, et täiesti tavareeglid, et hea oleks peenar ikkagi mõned päevad enne ette valmistuda, kenasti läbi kaevata, juurtest puhastada ja muud väga erilist hoolt peenraga ei ole oluline see, et kuidas need sibulad sinna paigutada ja kuldreegel on sibullillede puhul see, et sibul võiks olla kolme sibula sügavusele paigutatud ja loomulikult tuleks jälgida ka selle konkreetse liigi eripärasid, et senine kuldreegel aga on mõningaid erandeid ka näiteks valge liilia tema ei taha, nii sügavale temale sobiks selline kolme sentimeetri sügavusele. Mulla puhul muud ei ole, et sibullilled ei taha liigniiskust ja siis tuleks jälgida, et kui näiteks tundub, et muld on natukene niiskem või raskem, siis pigem tuua seda sibulat sellest kolme sibulasügavust natuke ülespoole. Ja kui on kergem mul, siis jällegi võib natuke alla poole panna, seda külmakindlust suurendada. Ja üks hea nipp on ka see kasutada liiva drenaa, sinna panna sinna istutusauku natukene liiva ja seda justkui on jällegi märjem koht ja näiteks just liiliad on sellised, kes on hästi liigniiskust mittetaluvad, et seal see nipp olla lausa nii-öelda hädavajalik istutamisel. Aga eraldi väetamise seisukohast näiteks aednik võiks lähtuda enda nagu nii-öelda tõekspidamistest ja sellest, et kui palju ta üldse oma aias väetamisega näiteks tegeleb, kui oluliseks ta seda peab. Aga kui väetada, siis tükistus väetisega, mis pika aja jooksul siis eraldab erinevaid toitaineid ja näiteks sõnnikuga ei soovitata lillesibulaid väetada, et see on jällegi liiga liiga intensiivne ja niiske. Ma vaatan, et on eraldi müügil sibullillede sügisväetis ja seal on põhilised komponendid siis kaalium, fosfor siis lämmastikuvaene ja see, mis soodustab õitsemist. Aga teie ütlete, et sügisel siis seda mitte panna ja, ja pigem väetada varakevadel, kui kui hakkavad ninad sealt lillepeenrast välja paistma. Jah, no nii palju, kui mina olen ise sibulate istutamisega ja sibullillede kasvatamisega kokku puutunud ja kuulnuka oma aiandus kolleegidelt, siis pigem suhteliselt vähe ikkagi sibullilli väetatakse eriti just nende levinud sortide ja liikide puhul, et nad ikkagi väga hästi kasvavad ja ja selles mõttes kes tahab, siis loomulikult võib alati nagu juurde nii-öelda lisada seda funki, kui, kui ta tahab veelgi paremaid tulemusi ja siis vastavalt nagu sellele sordile või liigile alati ka natuke jälgida, mis soovitusi seal nagu on jagatud. Kui nüüd lillesibulad on maha pandud, mida edasi teha, kas pärast istutamist, kasta või mittekastet meil oli siin paarinädalane täiesti kuiv periood septembri lõpus, siis ma kuulsin juba, et aiendites soovitati kasta. See muude istikute puhul suurendab talvekindlust, kuidas lillesibulatega. Reeglina ikkagi lillesibulaid kastma ei, peaaegu, need on maha pandud. Sügisene sademete hulk on ikkagi arvestatav ja kui see sibul tuleb värske ja ilusa ja tervikuna, siis temas on juba nii palju neid toitaineid sees. Aga millal tasuks sibullilli kasta siis, kui need on paigutatud konteinerisse mingisse anumasse, et seal see pinnas ikkagi kipub kiiremini läbi kuivama, aga ka seal on oluline, et oleks kindlasti see drenaaž olemas, et vesi voolaks ilusast välja ja kindlasti mitte nii aktiivselt kasta kui näiteks mõnda sügislille, mis sinna istutatud, et pigem jälgida lihtsalt üldse muld täiesti läbi ei kuivaks. Kui ma nüüd olen ostnud poest tulbisibulad, nartsissisibulad krookuse ja veel liilialiste sibulaid nad maha pannud, kas nad vajavad eestist talvekatet ja millal seda panna? Enamik tulpe, krookuseid, nartsiss, hüatsint, et selliseid just levinud sibullilli talvekatet ei vaja, aga ma ütleks nii, et need liigid või sordid, mis näevad eksootilisemad välja väga suure tõenäosusega, on ka külmakartlikumad ja sageli sõltub jällegi aednikust, et mõned siis pigem loobuvad, et ei taha neid sorte hakata väga katsetama, et on tüütu neid siis sealt välja võtta või kata aga tegelikult arvestades seda, et ikkagi talved on läinud soojemaks, me ei tea, mis edasi saab, aga kindlasti ei tasuks elu selle võrra igavamaks teha, et kindlasti katsetada. Küll aga tasub katta liiliaid ja seda teha näiteks multšikihiga, et panna kuskil viis kuni 10 senti, jäädi multši. Või siis ka puulehti või pakase tõkkekangast panna kivid, äärtesse ja liiliapeenrad tuleks katta enne selliste püsivate külmade tulekut. Et liilia, varasemalt arvamused, liiliad võiks mulda panna kevadel, aga tegelikult just neljase pikk juurdumis periood just sügisel nad mõistlik mulda panna ja selleks, et tagada ka selline ja külmakindel kasvukoht selle talvekate näol. Ma ikkagi loen, ajendas ajakirja teistelt üsna palju soovitatakse lillesibulad maha panna niisuguses plastmasskorvis. Mis selle kõige parem külg on ja kas tal on ka niisuguseid kehvemaid külgi? No tegelikult pigem meie näeme häid külgi. Et ta tegelikult teeb aedniku elu väga mugavaks, kui on hästi usin ja entusiastlik kui eesmärgile suunatud aednik, et just sellisel juhul, kui aednik soovib neid sibullilli ikkagi kevadel pärast õitsemist lehtede maha langemist väljuvad siis see oluliselt lihtsustab tööd või siis, kui ta on väga suursoo erinevaid sorte näiteks katsetada, et kui panna need selle testiga sinna maa sisse, siis leiab ka reeglina enamik sibulaid ülesse hiljem ja on väga hea neid sorteerida ja panna suvel neid nii-öelda võtta välja ja panna kosuma ja, ja mingil määral natukene ilmselt kaitsevad ka erinevate kahjurite eest või näriliste eest meie pigem pluss võib-olla miinuseks on just see, et ta ikkagi, kui ta jätta maa sisse ja peenar jäetakse maha, siis ju reostab seda keskkonda ja võib olla satuvad nad ka teinekord liiga tihedalt kokku, aga jällegi mõtlen sibulad. Et aga jällegi, kui nad võimalik kevadel väga tõhusalt välja võtta, saab seda iga aasta korrigeerida. No mina näen, et see kehvem külg on see, et ta on lihtsalt aednikule lisakulu, aga parem külg on ikkagi ka seed. Sibulad ei saa pihta, kui neid tavalisel kombel labidaga peenrast välja kaevata. Ja ja lisaks on ka see, et ega neid sibulaid kui nende pealsed on hakanud ära kuivama, keeruline kätte saada sealt maa seest, hiljem. Täna hommikul rääkis meile plantaariumi tegevjuht Kaisa Moora sellest et praegu on just õige aeg kevadel õitsevad sibullillede sibulaid maha panna. Ütleme praegu aitäh, aga kuulajale teadmiseks, et tuleval pühapäeval räägime Kaisa Moora ka sellest, millal missuguseid lillesibulaid üles võtta, mida nendega enne mahapanekut teha ja kas leidub lilli, mille sibulaid ei oleks üldse vaja ühelgi suvel üles võtta. Nii et kuulmiseni tuleval pühapäeval.
