Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, raadioeetris algas puust ja punaseks raadio kahe teadusrubriik. Igal nädalal toome Teieni põnevamaid uudiseid viimaste nädalate teadusmaailmast. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel ja järgmisel nädalal on minuga koos siin Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro et koos vaadata läbi, mida siis vaimuteaduste maailm meile puult on Toomas või toonud täna tegelikult me isegi ei räägi mõnest nii-öelda uuest uudisest või avastusest, vaid pigem sellest, et kuidas kõik see, mida me aastakümnete jooksul psühholoogide abiga oleme teada saanud, võiks olla meile praeguses olukorras kasulik, ehk siis see praegune olukord juba kevadest saadik kestev koroonapandeemia on tegelikult toonud üsna selgelt välja selle, et nii-öelda sellised terviseteaduslikud meetmed jõuavad ainult teatud piirini, et kuidas me saame seda viiruse levikut takistada ja seda ravida ja kõike seda, aga mingist hetkest muutuvat võib-olla kõige olulisemaks just sellised ikkagi sotsiaalteaduslikud küsimused ja lähenemised, eks ole, et kuidas, kuidas inimesed käituvad, kuidas mõjutavad inimeste käitumist niimoodi, et, et see viirus ei leviks nüüd kui meil on jälle selline nii-öelda teise lainehari loodetavasti juba juba möödumas. Aga endiselt see küsimus on, on õhus, et et mis on siis need meie käitumise eripärad, mis, mis mis, mis lubavad sellel viirusel nii-öelda veelgi edukamalt levida ja ja eks selle kohta on ka ilmunud päris palju arutlusi nii erialakirjanduses kui ajakirjanduses ja sealt oleme välja noppinud siis paar huvitavat mõtet selles osas, üks neist on see, et nii-öelda selline tuttavlikku, see küsimus. Grete, see, nagu ma aru saan, siis see idee on selles, et et me pigem kardame ka nakatuda sellistes võõraste inimestega, kohtudes võõrastes paikades, võõrastes olukordades, aga siis koduste inimeste seltsis tunneme ennast palju muretumalt. Jah, see on väga huvitav tähelepanek ja tõesti, nagu sa ütlesid, et aina enam-vähem peaks vaatama käitumise ja veelgi enam isegi sellise mõtlemise poolest, kuidas me neid olukordi tõlgendame. Et see objektiivne situatsioon viiruse mõttes ei muutunud ja tasapisi hakkab muutuma natukene ütlemine sellest, kui see olukord püsib ja kestab ja oht tegelikult ei lähe tingimata ju mitte hetkel ka alla, vaid läheb isegi üles ja nägu ka need siin kokkuvõtvad sellised ülevaate artiklites edastavad ta sageli üles lähebki, sellepärast et meie selle tõlgendus sellest olukorrast hakkab muutuma ja, ja tõesti, need teadlased on siis püüdnud lukuvõtet milline on siis see rida põhjuseid meie endi peades, mis siis raskendavad seda objektiivset reaalsust jätkuvalt tõlgendamist, nagu see reaalsus on, et ja 11 nagu minu jaoks ka nagu huvitav tähelepanek ja, ja tegelikult täiesti usutav, et me meile tundub nagu raske uskuda, et inimesed, keda me tunneme, kes meile meeldivad, et need võiksid olla viirusekandjad. Et pigem me usume, et keegi võõras, keda me juhuslikult bussis või ma ei tea kusagil tööpaiga koridoris kohtame võib-olla pigem viirusekandjaga oma inimesed seda, seda nurjatust ei teeks meile. Et et tõesti, see on nagu huvitav, huvitav jälle sellest seisukohast, kuidas meie mõtlemine ei allu, kui me seda omaenda mõtlemist ei jälgi hoolega siis ikkagi kohe lipsti liigub sellisesse, kuidas öelda irratsionaalses ebaloogilisse järeldamisesse sesse meie tuttav inimene või samamoodi käia poes, sõita bussiga või või lihtsalt võis tööl kolleeg talle liiga lähedale astuda ja talle intensiivselt teda veenda püüda millaski. Et selles mõttes on jah põnev, põnev tähelepanek, ehk siis kõik inimesed, kes võiksid nende enda peale mõelda, et kas mulle tundub ka nii, et oma inimene omati nakkust isegi anda, sest ma usaldan teda. No siin on uuringuid tehtud siin hinnataksegi, et nende küsiti inimestelt, millistes olukordades kannate maski ja ja umbes oli niimoodi, et ütleme, töösituatsioonis paneb maskid, et kaks kolmandikku solist vist Saksamaale viidatud aga nii-öelda perekogunemistel oli vist napilt pool või umbes niimoodi, samal ajal kui nii-öelda perekogunemised ei ole sugugi väiksema riskiga tegelikult isegi suremat, võib-olla kogunetakse väiksemates ruumides, pikema aja jooksul räägitakse üksteisega valjema häälega, ma ei tea, voolab, voolab, õlu, tuju tõuseb. Ja kui nad hindavad kirt tegelikult nii-öelda need olukorrad, mis tekitavad meis hea tuju, võivadki olla tegelikult kõige suurema nakkusriskiga. Ja see on, see on hästi teine tore järeldus või noh, mitte niivõrd tore, aga tegelikult mõnes mõttes isegi üllatav järeldus, et tõepoolest nakkusrisk kasvab koosmeeleoluga. Ehk siis tõepoolest täiesti loogiline ongi see, et me laseme ennast lõdvemaks sellises usaldusväärsus meie jaoks usaldusväärsesse, sõprade-sugulaste pere pereringis. Ja, ja, ja see on nii-öelda fataalne, nagu ka need teadlased siin järeldavad. Et viirus tundub just nendest olukordadest kasu lõikavad ja väga kiiresti efektiivselt levivat kus inimesed ikkagi nagu eraeluliselt kogunevad, kuna seal tõesti võib voolata õlu, tõuseb, meeleolu räägitakse valjemalt, naerdakse rohkem südamest. Nii et me siin võiksime omavahel teha väikse järelduse, et niipea kui tunned, et tuju läheb paremaks, siis mask ette ja punuma. Aga, aga et, et ehk siis ehk siis noh jah. Et ühesõnaga, et siin on nagu võib olla raske leida seda head soovitust, et, et võib-olla see mõte, et püüda hoida kui vähegi võimalik seda distantsi või siis neid kogunemisikkagi selles mõttes rohkem kontrolli all või või jälgida kasvõi oma sellist suhtlemist muudes hetkedes, kui ma tean, et ma kavatsen pereringis koguneda valjusti naerda üksteise pihta. Et et siis hoida neid olukordi, kus ma mujalt selle rakus võiksin saada, siis võimalikult kontrolli all, sest sest väga raske on ikkagi sellises toredal sünnipäeval ennast ennast nurgas hoida vaikselt, üksinda. Kõikidest nendest aspektidest, mis tulenevad psühholoogiast puudutavat teemat, ei jõua tegelikult rääkida, sellepärast et neid on tõesti nii tohutult palju, et meil on ka siin ees üks ülevaateartikkel, mis ilmus ajakirjas Nature juba siin kevade lõpul, kus, mis nagu loetleb neid erinevaid sotsiaalseid käitumuslik käeaspekte või kus nagu teadus saab sõna sekka öelda, seisan siin tõesti nagunii tohutult palju, vaata sellest, kuidas me ohte tajume, eks ole, millest me just rääkisime, kuidas me ohu puhul käitume. Kuidas me nagu tunnetega toime tuleme. Kõik need nii-öelda eelarvamused, et mis sealt tulenevalt nii-öelda paanikatunnetus ja käitumine selles kontekstis sotsiaalsed normid sibula sotsiaalsed normid ongi võib-olla siin ka üks oluline asi, millest, millest rääkida, mille peale on ka nagu palju rõhutud just näiteks maskide kandmise kontekstis, eks ole, siin juba kevadel öeldi, et maski kandmisest peab saama sotsiaalne norm, aga vist päris ei ole saanud. Vot, siin on jällegi, ma arvan, et mul on tunne, et siin mul puudub selline noh, ütleme võimalus teha teaduslikku järeldust, et kuidas sellega siis on sellest ringid kus, kus me kõik liigume, on ju ka erinevad, aga tõsi on ilmselt see, et me ikkagi väga tahtmatult või teadmatult, kui me näeme, et siseneme ruumi, kus enamik kannab maske, siis see avaldab mingit mõju. Kui me siseneme kuhugi maskiga, kus enamus ei kanna maski või keegi ei kanna maski, siis, siis see avaldab mõju. Nii et tegelikult see nagu meis endis kõigis kinni, et millist normimäe siis kujundame. Et mis muidugi väga tugevalt aitab, on, kui, kui on ikkagi soov näiteks reguleerida mõnes ruumis maskide kandmist kandmise suunas, öelda väga selgelt välja, et kanname siin kõik maski. Ja tegelikult see võib aidata päris palju kaasa, et noh, et, et kui me selle sotsiaalse normi selgelt kehtestame ja, ja ütleme, et see nüüd puutub sinusse. Aga et ma arvan, et on palju selliseid ambivalentse olukordi ja siis noh, inimeste ennast aitab tõenäoliselt kõige enam see, kui ta otsustab enda jaoks ära, et siin ei ole küsimust, lihtsalt et mul on see kogu aeg niimoodi, et ma saan ühe käeliigutusega selle kätte. Kodus pesen teda regulaarselt, kui see on pestav, eks ju. Et kui ma nagu enda jaoks selle reegli nagu muudan ühemõtteliseks peaksid hakkama igas olukorras jälle kulutama oma sellist töömälumahtu, et kuidas nad siin peaks olema. Et, et see, see võib aidata selle ajal nagu võib-olla kergemini üle elada. Ja võib-olla päris viimane aspekt, millest rääkida, on ka siin ohutunnetuse küsimus, eks ole, et mida ka sotsiaalmeediat tuleb päris palju välja, et kuigi meil tulevad iga päev uudised, eks ole, et 200 300 400 uut sattunud, siis ilmselt päris paljud inimesed tunnevad, et aga, aga mina ei tea kedagi, kes oleks nakatunud. Et mind see nägu ei ei puuduta ja see ilmselt ka nagu madaldab seda seda ohutaju, et kuidagi selline isiklik kogemus ikkagi trumpab üle selle nii-öelda statistilise kogemuse. Ja samas nii-öelda kui me teame kedagi, kes on nagu Need läbi põdenud, selle võib raskelt põdenud, siis me oleme ilmselt üsna veendunud selle eestkõnelejad, et nad võiksid kõik, peaksime käituma palju vastutustundlikumaks. Kusjuures ma jään nüüd meie eelmise, selle eelmise jutujärje üle mõtlema, et tegelikult need sotsiaalsed normid ikkagi sõltuvalt ka sellest, et kuivõrd ma ikkagi ei ole nagu sõltumatult enda jaoks selle normi ära noh, ütleme normi vajalikkuse ära defineerinud. Et kuna ka noh, siin ja seal arutatakse väga palju ka selle vanuse üle vanuselise jaotuse üle, et kes rohkem kannab, et mingis mõttes. Ma arvan, et inimesed, kes on kasvanud ühiskonnas või, või siis süsteemis kus normide põhjus aidatakse neil internaliseerida, et ma ei tee seda mitte sellepärast mind kästakse, vaid sellepärast ma ise tean, väärtus on, et siis on väga palju lihtsam seda käitumise järjekindlust hoida. Ja kui ma võib-olla olen kasvanud süsteemis, kus normi või seaduse või seadusesilma petmine on nagu normatiivne ja, ja ma ei ole nagu võib-olla harjunud läbi mõtlema, et kuna normid võib-olla ongi rumalad, mõnikord pole harjunud läbimata ütlema, et see on minu enda kasuks, et siis on võib-olla see käitumine ja vähem järjekindel või sõltuv nagu välistest teguritest. Aga et siia alla see järgmine teemapüstitus nii-öelda riskitaju väga hästi haakub, et, et tegelikult, kas ma teen järelduse sellisest statistilisest tõenäosust ja arusaamast, et viiruse levimine on eksponentsiaalne ja et, et mida see, mida see tegelikult tähendab ja milline on tõenäosus, et ma võin sellega kokku puutunud või kuidas ma sain ennast kaitsta, kes ma teen sellise nii-öelda tõenduspõhise mõttekäigu oma peas olles tavaelu nii-öelda argisituatsioonis või ma ikkagi lähtun sellisest individuaalsest kogemusest, et aga mina pole ju kedagi näinud ja igatahes tiigi juhitaval hingamisel ei ole, et tõstet paratamatult need üksikkogemused väga paljude inimeste jaoks nii-öelda löövad üle või trumpavad üle Statistika. Ja see on jällegi see koht, kus, kus, kus on abi sellest, et kui me võib-olla keskenduma rohkem sellele, et aga okei, et kuidas ma siis sellest asjast ütlen. Et, et mis on see tõenäosus, et see, et ma kedagi näinud ei ole, aga ma ei saanudki kedagi näha, sellepärast et see protsent on nii väike. Aga see, et keegi ei kanna varjatult see protsent võib-olla noh, et ma ei saa kuidagi garanteerida et neid ma ümber ei ole, et ehk siis jah rohkem võib-olla lahtilaskmist või sellise tavaargiarusama pidurdamist praegusel hetkel tuleks, tuleks meile kõigile kasuks. On igal juhul jah, kokkuvõte on, kas see nüüd ühelt poolt, et me peaksime kõik natukene paremini teadlikud olema, kuidas me sellest viirusest pandeemiast mõtleme ja teiselt poolt see, et ka kõik need kampaaniate kujundused, otsustused, mida langetatakse, et nende juures kuluks ära seina sotsiaalteaduslik ja kompetents ja psühholoogi nõu, et need asjad toimima hakkaks. Sein oli tänane puust ja punaseks stuudios Arko Oleski Grete Arro. Oleme taas eetris kolmapäeval kuulmiseni. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
