Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahe eetris algas puust ja punaseks raadio kahe iganädalane teadusriik. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning selle järgmisel nädalal toome teieni põnevamaid uudiseid psühholoogia valdkonnast ja neid on siin minuga koos abiks teie jaoks puust ja punaseks tegemas. Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro. Esmaspäeval me rääkisime viiruse pandeemiast ja võimalikest bioloogilistest teguritest, mis mõjutavad inimese käitumist sellel puhul. Täna me räägime teisest kriisis ka üks teema, mis kuidagi meie rubriigis iga teema puhul kergitub, ehk siis keskkonnakriis keskkonnaküsimused ja sellelgi on väga tugevad, tõsis psühholoogilised mõõtmed. No näiteks on ju päris palju välja toodud, et kui käib selline pidev maailma lõpuga hirmutamine, siis see tekitab inimestes tohutult ängi, mõjutab meie kõigi vaimset tervist ja muudab meid apaatseks depressiivseks ja mida kõike veel ja on ette heidetud. Et me peaksime siis järelikult sest kliimamuutustest ja keskkonnakriisist rääkima kuidagi ma ei tea, leebemalt. Ja et need noored, kes käivad kliimakriisi vastu reedeti protesteerimas, peaksid samamoodi olema natuke ettevaatlikumad oma vaimse tervisega, mitte seda üleliigse muretsemisega nässu keerata. No see uuring, mida me täna vaatame, natukene puudutaks kõiki neid küsimusi, et küsimus sellest, et kas see muretsemine keskkonna pärast on see nii-öelda hea muretsemine või halb muretsemine alustamegi võib-olla sellest, et et me saamegi eri moodi muretseda asjade pärast. Ja, ja mis on, kui ma alustan natuke kaugemalt, mis on huvitav on see, et psühholoogid väga pikka aega üldse ei muretsenud keskkonnateemade pärast, et süüdanud heit on, kes on üks nii-öelda looduskaitsepsühholoogia isi leedisid aastaid tagasi, see oli midagi, ma ei ole kindel, 2007 midagi sellist saatis kogu Ameerika psühholoogide assotsiatsiooni-le enam-vähem siis kõigile liikmetele sellise küsimustiku, kus põhimõtteliselt uuriti, et kas keskkonnaga seotud kriisid ja probleemid on psühholoogi asi. Ja üllatav tulemus oli see, et väga vähesed neist arvasid, et psühholoogial inimese käitumise ja mõtlemise uurimusel peaks mingitki pistmist olema keskkonnaprobleemidega, et see pole üleüldse teema. Selliseks aitan, oli muidugi väga häiritud sellest tulemusest üllatunud. Aga see nagu kõnekas fakt, et kuhu psühholoogid on ennast nagu ajast aega keskkonnateemade mõttes teinud ja noh, mina olen üsna sama häiritud. Aga tänaseks on selle võrra vahemalt muutunud, et seesama Ameerika psühholoogide assotsiatsioon täna vähemalt väga tugevalt tegeleb teemaga, et kuidas just nimelt tegeleda nende psühholoogiliste, selliste raskustega, mis on tingitud? Ühelt poolt siis reaalsetest keskkonna muutustest, teatud osad jäävad juba tegelikult võitlevate pealetungiva veega ja igasuguste muude probleemide põlengutega ja, ja kuidas, kuidas neid inimesi siis bioloogiliselt toime tulla aidata ja, ja kuidas toime tulla aidata ka selle nii-öelda ängiga ja murega ja hirmuga, mis inimestel on, kui nad mõtlevad nii lähedal, vaata kui kaugele mal olevate keskkonnamõjude peale. Ja, ja, ja see uuring, mis meil praegu ees on, et see uuring siin on väga värske tõeliselt uus, et ja, ja tõepoolest uuribki siis sedasama nii-öelda ökoärevust või, või keskenega söödud muretsemist ja ja, ja püstitab õige mitu küsimust, just nimelt seda võiks nagu taustal siin aimata ühe küsimusena, et kas keskkonna pärast muretsemine on, on lihtsalt, võib-olla omane inimestele muretsevadki hästi palju. Et kes seal selline, kas see seostub sellise joonega, mis osasid inimesi iseloomustab, et nad lihtsalt kalduvad nagu krooniliselt muretsema kõige pärast, et need ikkagi, kui neil pole isegi pole midagi muretsevad muretseda, siis nad leiavad endale midagi, mille pärast muretseda. Ja nad küsisid siis nii-öelda erinevate, küsisid nii seda nii-öelda patoloogiliste krooniliste muretsemist mõõtsid ja siis muretsemist keskkonna või tähendab vabandust kliima soojenemise pärast ja, ja siis nende vähemalt üks järeldus on siis see, et jah, et kuigi selline krooniline muretsemine ja kliimasoojenemise pärast murel muretsemine küll korraleeruvad, aga kui siis lisaks hinnata ära erinevad muud sellised muretsemise alaliigid, muretsemine, kes nii-öelda isiklike teemade pärast ja, või siis nii-öelda majandusmajanduslike küsimuste üle. Ja et siis võiks öelda, et pärast sellist täiendavaid analüüse tegelikult see kliima pärast muretsemine enam ei seostu. Ühesõnaga sellesama kroonilise muretsemisega, ehk siis järeldus võiks siis olla, et pealtnäha võiksid grupid olla justkui sama grupp, aga kui sa vaatad lähemalt, siis tegelikult on vaid väike osa kroonilistest muretsejatest, keele mure, pilti mahub ka keskkond. Aga väga paljud inimesed, kes keskkonna või kliima pärast muretsevad, on tegelikult täitsa normaalsed, muretsevad, tähendab, nad ei muretse ülearu, vaid tõenäoliselt nad tajuvadki, et keskkonnas on midagi väga valesti ja nende mure ongi nagu normaalne reaktsioon, et nad peaksidki muretsema, et nad ei ole mingit, kuidas öelda. Sellised ülemäärased muretsevad, et see oli üks üks selline leid sellest uuringust. Ja huvitav oli minu meelest ka see, et, et nad tegid selle esimese küsitluse noh, kusagil eelmisel eelmise aasta lõpus ja, ja siis ühtäkki tuligi see koroonakriis peale ja nad kasutasid võimalust tegid juba koroonakriisi alguses tegid põhimõtteliselt sama küsimuse uuesti mu isa siis selle küsimuse, et kas ta muretseb nagu koroonakriisi pärast ja, ja sealt nagu tuleb, tuli välja, et tegelikult see koroonakriis ei mõjutanud nii-öelda seda muret keskkonna pärast, et et ei ole ka niimoodi, et, et see hulk inimesi, kes muretseb keskkonna pärast, on sellised nii-öelda. Kuidas nüüd öelda, kas sobi muretsejad või, või, või moemuretsejad ehk siis muretsevad selle pärast, mis parasjagu meedias aktuaalne on või mille pärast on parasjagu pop muretseda, vaid et see kuidagi on ikkagi püsivam mure keskkonna pärast. Just nimelt, et see mure ei kadunud kuhugi, uus mure peale tuli ja lihtsalt vahemärkusena võib ka öelda, et tegelikult see, kuidas nad seda kesk või noh, kliima muret nagu mõõtsid, nad uurisid tegelikult nagu vabu vastuseid, küsisidki, et noh, mis seal, mis siis juhtub ja need ei küsinud nii et kas tulevad suuremad tormid. Aga et nad uurisid, mida inimesed ise arvavad juhtuvat ja tegelikult nende inimeste enda arvamused selle tagajärgedest olid ikkagi väga nagu adekvaatsed. Ehk siis kõige suurem probleem oli see mure. Sellepärast et inimesed ja, ja, ja ökosüsteemid kannatavad või väga paljud nii-öelda meile tuttavad sõber, liigid, meie sõbrad, teised liigid saavad, saavad kahjustatud ja elupaigad saavad hävitatud. Ja, ja, ja samamoodi oli väga noh, ütleme olulisel oluline põhjus, et meie, tänane selline tsivilisatsioon seal on samamoodi kesta ja alles hiljem tulid siis need ilma ja kliimaga seotud mured. Aga jah, ja nad küsisid tegelikult ju veel midagi, et nad uurisid, et kas mure siis tõesti paneb inimesi konstruktiivselt tegutsema või on see pigem selline, et istun nurgas ja halisena. Aga et nad tõesti leidsid, et pigemini võiks kui need seda järeldust siin vaadata, et pigemini võiks öelda, et, et see mure keskkonna pärast pigem on nii-öelda konstruktiivne, seostus nii keskkonnasõbralikke emate seniste käitumispraktikatega Keskkonnasõbralikuma identiteediga, väärtustega maailmavaatega. Siin oli veel midagi mingisuguseid näitajaid, et pigem pigem tundus, et see on selline, kuidas öelda nagu aktiveeriv mure. Käivitav jõud, eks ole, mis mis sunnib tõesti meid mingisuguseid asju tegema, mingeid asju mitte tegema mõtlema igapäevaste tegevuste juures selle peale, et mis on selle keskkonnamõju ja, ja olema üldse nagu nii-öelda teadlikum, nii et, et selles suhtes on nagu ikkagi selline positiivselt taganttõukav mure. Ja, ja see, mida ma hetke tagasi unustasin öelda, millega ta veel seostas ta seoses tegelikult positiivsemate emotsioonidega tegelikult ilmselt üsna, et mis on nagu muretsemine mõistlik vajaliku asja pärast, mis sind käivitab, tegelikult võibki tuua tagasi sellise positiivse, nii-öelda tagasiside ringi, et sa tunned ennast tegelikult paremini, kui sa muretsed õige asja pärast, et mingis mõttes ongi see küsimus, et kui sa oled nagu krooniline muretseja, siis su tervisele head ei tee. Aga kui sa muretsed asja pärast, mille pärast ongi mõistlik muretseda ja võtad üht-teist ette, et tegelikult sinu enesetunne läheb paremaks, siis on muidugi oluline, et võetakse ette õigeid asju. Mis need õiged asjad on, eks seda me oleme ka siin saadetes varem aeg-ajalt rääkinud. Kindlasti räägime veel. Tänaseks on meie aeg küll otsakorral, aga nii-öelda eestlane, kui muretseja rahvas, nagu me oleme, siis julgustame, et keskkonna pärast tasub muretseda, mina ütleksin, hea mure, valige muresid. Selline oli tänane puust ja punaseks stuudios Arko Oleski Grete Arro. Täname teid ning kuuleme jälle uuel nädalal. Puust ja punaseks toostria punaseks.
