Nädala eest Me alustasime retk läbi kevadeöö, et kuulata öökullide kakkude häälitsusi ja nendest kõnelda. Jõudsime rääkida parkide ja kalmistute kõleda häälsest huikajast, kodu kakkust. Oma kevadelaulu laulis ka metsaelaniku raali kak. Lappi kokku ja kassikaku huiku kuulasime üksnes võrdluseks Urali kaku häälitsusele. Lähemalt me nendest ei kõnelnud, seda teemegi täna. Lapi kakk on Eestimaal väga haruldane lind. Lappi kokku, päriskodu on põhjas. Meil kohatakse lapi kaku, juhtumisi on teada küll ka pesa leidusid Alutaguselt kastrast Petserimaalt aga need pärinevad möödunud sajandist. Üks rajoone, kus lapi kaku viimastel aastatel teadaolevalt on vaadeldud asub Põhja-Kõrvemaal. Ei ole võimatu, et ta kuskil nüüdki pesitseb. Rabakanast kõneldes palusime teatada tema kohtumistest viimastel aastatel. Mõned teated tulidki. Oleme kirjutajatele tänulikud esiteks teadete eest. Ja teiseks sellepärast, et saime neist teatest julgust ka edaspidi ühtteist pärida. Nüüd kuulake, meid huvitab väga, kas keegi on seda häält kevadeti meie metsades kuulnud. See on lapikaku huikamine. Lapikaku sügava ja madala hääle kohta on kirjutatud, et see olevat kuulda 50 meetri peale niisama valjusti kui viie meetri kaugusele. Lappi kaku ülalpidamise eripäraks on, et ta oma pesitsusterritooriumile tungijaid sageli ründab. Leningradi ornitoloog Juri pukinski kirjutab raamatus kakkude elu. Mitte ükski loom ei söanda lõhkuda lappi kakupesa. Isegi karu soovides mitte tegemist teha nii skandaalsete lindudega. Möödub nende pesitsusalast suure kaarega. Lapi kakk ründab pesa juures inimestki. Seda teeb ka uraaligak. Aga suurtel kakkudel on pikad ja väga teravad küünised. Ornitoloogid, kes uurivad kakkusid, tõmbavad endale enne nende pesapuudele ronimist pähe pappkastist tehtud kaitsekiivri. Meie kõige suurem röövlind on kassikakk. Kassikakul on pea ehteiks suletutid, mis meenutavat kassi kikkis kõrvu. Eks oma osa ole kassikakunimetuse tekkeloos ka tema suurte ettepoole suunatud silmade läbitungival pilgul, mille all tunned end kuidagi ebamugavalt. Kassikakuliigiomaseks häälitsuseks on madal ja vaiksete öödel kaugele kuulda olev jubeda kõlaline territooriumihüüd. Kuulake üht õhtust hüüdjat. Kassikakk teeb muidki hääli. Olen kuulnud kassikaku seana, ruigavad ja hullumeelsena kriiskavat aga ka ehavalguses, mahedalt dututamas ja vaikselt nõugumas kassi kakkude paari pulmaöö häälitsusi. Emaslind vestleb pesapoegadega. Üks väga omapärane hääle reaktsioon on meil salvestatud helilindile 1976. aasta kevadel. Pesas oli umbes kolme nädalased pojad. Te kuulete nende nokka naksatusi kõikidele kakkudel iseloomulikku hoiatussignaali. Edasi lasteohuteate peale juurde lennanud vanalinnu noka, naksatusi, mis lapsed vaikima sunnib. Ja lõpuks vanalinnuhoiatushüüdu. See oli lindistamise aegu öises metsas üpris jube kuulata.
