Kui tinahallil hommikul lähed kõndima halli taeva alla halli vinesse mähitud külade põldude ja metsa tukkade vahelist teed näed raagus puudel lauda katustel või aiarõivastel kässitamas halle linde ja kuuled kauget halli kraaksumist, siis võid ütelda, et Eestimaal on talv käes. Võib teha pakast, puistata lund ja sula pidada. Aga kuni pole olnud üht tõeliselt varesehalli päeva, jääb õigest talvestika midagi olulist puudu. Jääb puudu talvemeeleolust. Eestimaa tänavuse talve üle ei saa kurta ei hallide ilmadega ega hallide vareste puudumise pärast. Vares on laululind. See võib ajada naerma, aga ikkagi on vares laululind. Sellepärast et vares kuulub värvuliste seltsi. Aga värvulised on kõik laululinnud. Varese häält tunnevad kõik. Hallvares kraaksub. Varese kraaksumisel on palju varjundeid, igal hääle varjundil oma tähendus, millest me õigupoolest üsna vähe teame. Lindude elu hoolikale vaatlejale ütlevad need häälitsused muidugi hoopis rohkem kui tavalisele kuulajale. Loomakirjanduse klassik, Kanada kirjanik naturalist õnnistasid Thompson kirjutab varese kraaksumisest oma jutustuses hõbedat. Ühel tuulisel päeval seisin kõrgel sillal, kui vana vares oma suure ja laialivalguva üksuse eesotsas kodu poole lendas. Poole miili peale võis kuulda juhi rahul olevat häält, mis meie keeli pidi tähendama. Kõik on korras. Ka oli kuulda, kuidas adjutant käsklust parve lõpus kordas. Tuule tõttu lendasid nad väga madalalt ja et ülesillast saada, millel seisin, tuli neil pisut kõrgemale tõusta. Hõbedat märkas mind sillal ja talle ei meeldinud, et ma teda nii üksisilmi uurin. Ta aeglustas lendu hüüdes, olge valvel ja tõusis tükk maad kõrgemale. Näinud aga et ma olen relvata, lendas ta veel umbes paarkümmend jalga niisama kõrgelt terve parv tema järel ja laskus teispool silda jälle endisele kõrgusele. Järgmisel päeval olin uuesti samas kohas ja kui varesed tulid, tõstsin jalutuskepi ning tegin, nagu oleksin neid sellega sihtinud. Vana juht karjus kohe hädaoht ja tõusis 50 jalga kõrgemale kui eelmisel päeval. Veendunud, et tegemist ei ole mitte püssiga, söandas ta siiski üle lennata. Kolmandal päeval aga võtsin ma kaasa püssi ja otsekohe kisas hõbedat, suur hädaoht, püssi. Sel moel kirjeldatakse tervelt kümmet varese hääle reaktsiooni. Sidney Thompson oli väga hea loomade tundja ja ei lubanud endale ka kirjanikuna loomade elu kirjeldamisel lohakust või pealiskaudsust. Nüüd on lindude häälereaktsioonide uurimisel kaugemale jõutud kui siit, Thompsoni ajal. Aga nii üksikasjalikku tõlget ei ole uurijad endale küll lubada saanud. Seda võib ainult kirjanik. Kevadises metsas rahulikult kraaksuvad üksikut varest juba kuulsite. Pakume teile kuulata veel mõnda meie käsutuses olevat helilinti. Kuulake vareste nõupidamist. Kari erutatud vareseid on kogunenud jälitama oma surmavaenlast kanakulli. Need olid hallvarese häälitsused. Künnivarese hääl on hallvarese häälest madalam. Künnivaresed vestlevad. Tünnivares laulab. Et künnivares ka linnaelust lugu peab, muidugi, kui talle seda tuletõrje pritsidega või koguni tule ja tinaga põrguks ei tehta siis kutsutakse künnivarest ka linna vareseks. Erinevalt hallvarest elavad künnivaresed oma pesaelu suurte haude asundustena. Meie maal on künnivares tavaline lind. Aga mitmed varasematest aegadest teada olnud suured kolooniad kasvõi näiteks Tallinna ümbruseski on tänapäevaks siiski välja surnud. Ja see tendents näib ka praegu jätkuvat.
