Toredal rõngassaba non tuttavad Neile, kes nägid sigama all vanaema juures, sest suuremal osal meie sigadest pole järel muud kui väikesed saba kõndid, maaeluministeeriumi loomatervise ja heaolu büroo nõunik Kadri kaugerand räägib, et Euroopa komisjon on sellepärast Eestile terve rea märgukirju saatnud. See seasabade teema on väga suur prioriteet terves Euroopas. Viru peekoni juhatuse liige Mati Tuvi selgitab, et põrsastelt lõigatakse sabad ära selleks, et päästa neid teiste sigade hammaste eest. Kui saba juba on vigastatud, siis ei ole midagi teha. Tihtipeale võib lõppeda surmaga veremürgitusega tagakehahalvatusega. Lisaks ei ole lihakombinaadid absoluutselt rahul, kui sellised sead sinna tulevad. Ka maaelu ministeerium soovib, et see adi üksteise sabasid ei näriks, aga saba ennetav mahalõikamine pole Kadri kaugerandi sõnul parim lahendus. Seasaba väga oluline loomapõhine heaolu indikaator ehk kui seasaba on näritud, siis see näitab seda, et looma heaoluga ei ole kõik korras. Samale järeldusele jõudsid läinud aastastel kontrollkäikudel ka veterinaar ja toiduameti inspektorid, räägib ameti loomatervise ja heaolu osakonna peaspetsialist Eerika Mäeloog. Enamikes intensiivsete seapidamist ei ole võimaldatud seale piisavalt liigiomase käitumise võimalusi. Effi sigadel on igav tühjas sulus, neil tekib stress. Geneesiga hakkabki huvi tundma oma liigikaaslase saba vastu. Ehk teiste sõnadega rõõmus siga, saba ei näri, ministeerium ei plaani seasabade ambuteerimist ära keelata, küll aga võib seda tulevikus teha alles siis, kui kõik muud võimalused närimise vältimiseks on läbi proovitud. Kadri kauge rand ütleb, et edaspidi Peab seapidaja kõikuma püüdlusega korralikult üles tähendama. Kui see on dokumenteeritud, et mitte midagi ei ole aidanud, siis on see veterinaararsti otsus, et oleme proovinud tegelusmaterjali anda ruumi rohkem juurde anda ja siis me peame neid sabasid lõikama. Karri kaugerand ütleb, et Eestis on ka selliseid farme, kus sead elavad nii hästi, et nad üksteise saba kallale ei kipu. Viru peekonijuht Mati Tuvi tõdeb, et niisugune seapidamine on siiski raske, kui mitte võimatu. Tema hinnangul ei tohiks ka viru peekoni sead sugugi õnnetud olla. Ruumi on neil rohkem kui Euroopa direktiivid. Ta näevad farmi kliimat, kontrollib automaatika. Loomade toitmisel jälgitakse, neil ühestki ainest puudust ei oleks, isegi tegevust otsitakse neile pidevalt. Aga saba närimisest neid võõrutada ei saa. Mati tuvi. Oleme kasutanud palle, tegevusmaterjalide, visatakse neile mingisuguseid plastmasskanistreid sinna, et nad saaksid seda taga ajada seal ja tegelikkus on see, et see on nagu väiksele lapsele uus mänguasjad, selle kanistri sinna viskad siis viis minutit, on ta huvitav ja lõpuks on see plastikkanister pall seal kuskil nurgas. Mitte kedagi enam ei huvita seal tegelik elu.
