Täna kuuled sa lugu, kuidas Mariliis käis kalal? Ühel õhtul lausus vanaisa, et homme hommikul peaks minema õnge leotama, et hing tahab värsket. Mari-Liis kuulas seda juttu ja küsis. Vanaisa, kas ma tohin koos sinuga õnge leotada? Köhatas vanaisa, peab mõtlema, sa ju nii pisike, kukud veel vette? Ei kuku, vanaisa, ma ainult leotan. Õngevanaisa hakkas muhelema. Aga tõuse nii vara üles. Ma lähen ära koos päikesetõusuga. Võrk on küll vanaisa, sa ainult raputa mind natuke. Kui nii, siis muidugi. Mis sina, vanaema sellest arvad? Nii jäigi. Kui vanaema teda hommikul äratas, oli väljas veel hämar. Mari-Liisil oli õhtuni jutt meeles ning ta pani jänese kiiresti riidesse. Vanaema sundis kõhtu täis sööma, sest järgmine söögiaeg pidi olema alles pärast keskpäeva. Siis ajas vanaisa mootorratta kuuri alt välja, andis seljakoti vanaemale ja lõi mootori vändast käima. Esmalt istus täis sadulasse, siis istus vanaema ta selja taha ja siis tõstis ta Mari-Liisi enda ette, võttis taskust kokku rullitud püksirihma ning sidus selle enda ja Mari-Liisi ümber. Ise öeldes kogume siis kolmekesi korraga. Mootorratas hakkas liikuma küll see oli kole. Maantee jooksis üha kiiremini rataste alt läbi ja Mari-Liis pigistas silmad hirmu pärast kinni, sest talle tundus, et nüüd samana tõusevad õhku lendavat tont teab kuhu. Kuid ometi ei juhtunud midagi. Varsti sai suur teeotsa ja, ja vanaisa juhtis mootorratta kitsale metsateele. Ühel pool kasvasid männid ja kuused. Varsti lõppes ka seedee edasi viis vaid kitsas metsarada. Vanaisa sõitis aeglaselt ja ettevaatlikult ning siis mets hõrenes ja eespool sädealis midagi hõbedaselt. Kui nad olid metsa vahelt välja jõudnud, jättis vanaisa mootori seisma ja lausus, et oleme kohal. See oli ilus liivaküngas jõe kaldal, kuhu nad olid jõudnud. Vanaisa lükkas mootorratta puu najale ja nad läksid jõe äärde. Kalda puhmastikus oli roheliseks värvitud paat. Vanaisa tõi lepapõõsa alt aerud ning nad astusid lootsikusse. See lõi kõikuma ja Mariliis potsatas paadipingile, haarates käega paadiservast. Vanaema, ma kardan, sosistas ta, et vanaisa ei kuuleks. Ära karda, kedagi ega paat ümber läheb, ainult kõigub pisut. Ja Mariliis ei kartnudki. Nii väga. Oli ta ju julge tüdruk. Vanaema hakkas sõudma ning paat libises regamise juutumatunud jõele. Vanaisa askeldas õngeritv adega, näitas siis vanaemale käega sõua sinna ja ulatas natukese aja pärast Mari-Liisile õnge. Leota siis oma ussikest, lausus ta. Vaatame, kes esimese kala püüab. Vanaema jättis paadipaigale. Alles nüüd märkas Mari-Liis, et vahepeal oli päike tõusnud ning loodusärganud õhk ümberringi oli täis lindude hääli. Praegu peaks kala hästi võtma, lausus vanaisa. Kergitas õngeritva üles-alla. Mari-Liis toimis samuti. Ainult vanaemale olnud õngeritva, tema hoidis aerusid. Korraga tundis Mariliis, kuidas õng jäi millegi taha kinni. Vanaisa palus ta, tule appi, minu uss jäi millegi taha kinni. Vanaisa vaatas ta õngekorki, see oli vee alla kadunud. Rabas siis tüdruku käest õngeridva ning tõmbas enda poole. Ritv lei värisema. Kuule tüdruk, vanajumal on sulle hea käe andnud, esimest korda kalal ja kohe paras poiss otsas. Harilis ei taibanud sellest jutust suurt midagi, mis poisse otsas on? Kasiino võltsis poisse, kes võivad elada vee all. Vahepeal oli vanaisa tõmmanud õngenööri paati ning kõige lõpuks Latsatas sinna veel tohutu suur pannkoogi taoline kala. Vaata tüdruk, kes sul õnge otsa hakkas. Latikate kuningas. Niisugust vedamist näen ma esimest korda. Kolmeaastane plika, kes ei tea, kuidas õnge käes hoida tõmbab välja pooleteistkilose latika. Siis möödus veel tükk aega, kuni vanaisa õnge otsa hakkas ka midagi kalataolist. Kelle kohta vanaisa ise ütles, kassile paras suutäis. Vahepeal viskas vanaisa kamaluga leivapuru ja siis hakkas näkkama kummagi õngitseda ange korgid kadusid vee alla korraga. Muti võttasa tüdrukurit, hüüdis vanaisa, nüüd näkkab. Vanaema aitas Mari-Liisil õnge välja tõmmata. Li latikas sööda alla neelanud. Kavana isa õnge otsas oli seekord priske poiss. Säh, pista õnge otsa, viskas vanaisa Mari-Liisile pingerdava vihmaussi. Vihmaussi Mari-Liis ei kartnud, selle oli ta juba maasikapõllul pistnud põlletaskusse. Aga kuidas seda konkud soods ajada? Vanaema tuli appi ja näitas, kuidas seda teha. Mariliis laskis õnge uuesti vette ja pigistas ridva otsa tugevasti pihku. Praegu samal hetkel ta tundis, kuidas mingi nähtamatu jõud tahtis ritva päästeära rebida. Vanaema, aita piiksatada hirmunult. Ühisel jõul sikutati paati veel üks priske latikas. Vanaisa ainult lohises kõrval, sest tema tõmbast veest välja tühja õnge. Vahepeal oli udu hajunud ja üha kõrgemale tõuseb. Päikeseketast soojendas nii mõnusasti, et Mari-Liisil vajusid silmad tahtmatult kinni. Ta nägi unes, et oli üksinda paadis keset ääretut merd ning ta õnge otsa oli hakanud tohutu valaskala. Too vedas paati nagu pähklikoort suure kiirusega kaldast kaugemale. Kuid tema, Mari-Liis ei julgenud õngeritva peost lahti lasta ja Niinat kihutasid, kihutasid, kuni valaskala hakkas sukelduma paati endaga kaasa tõmmates. Appi. Opoon, hüüdis Mariliis. Ent ümberringi polnud kedagi. Ja siis, kui ta tundised veel hetk ning ta kaob ookeanilainetesse tundis ta, kuidas mingi võimas jõud, tõstab ta üles. Mari-Liis avas silmad, vanaisa hoidis temast tugevasti kinni ja lausus. Kuule, tüdruk, kui sa paadis magama jääd ja niiviisi rabeled, võid vetegi kukkuda. Misasja sa küll unes nägid? Mariliis jutustas, mida ta unes nägi, mille peale vanaisa ütles. No näed, siis ei saa lapsega kalale tulla, upub või ära. Mari-Liisil hakkas häbi, et ta oli magama jäänud ning paadist peaaegu vette kukkunud. Ja ta lausus vanaisale. Aga esimese kala püüdsin ikka kimina. Jäiga vanaisa saanudki sellele vastu vaielda. Nuhisedes hakkas ta õngeritva kokku korjama. Päike juba kõrgel, egas kala enam võtta, eks neid ole siin parasjagu, jätkub kassile ja jätkub meile. Vanaema sõudis lootsiku kaldale, võttis kala koti enda selga. Marilis seoti jälle rihmaga vanaisa külge ja kodutee algas. Kodus tühjendas vanaemakalakoti silmapesu kaussi ja see sai peaaegu ääreni täis. Niikaua kui Mari-Liis magas, oli vanaisal hea käsi olnud. Kuni sa siin kalad ära puhastad, lähen ma Mari-Liisiga sauna kütma. Täna ju laupäev, lausus vanaisa. Nüüd soovin ma sulle head und.
