Tere, head raadiokuulajad, tänane raadio kaks koolis on loodusõpetus ja me räägime ühest Eestimaal ringi siuglevast loomast, kellel nimeks rästik. Esialgu rästik võib üsna palju hirmu tekitada, aga nagu me ilmselt tänase saate jooksul kuuleme, siis rästikud on täiesti võimalik kodus terrariumis pidada. Ja seetõttu ma ütlengi tere päevast. Peeter Põldsam, Pärnu miinisoojuht. Tere. Teil on ju, eks ole kodus või selles minisoos terrariumis. Meil on neid vastikuid küll, jah ja mitte isegi tegelikult mitte mitte tahad eesti omadest, aga meil on umbes kümmekond liiki neid rätikuid. Peeter te peate ilmselt tunnistama, et roomajad, sealhulgas siis ka rästikud, on midagi sellist, mille, mille suhtes inimestesse on sisse kodeeritud, selline tõeline vastikustunne, tõeline hirmutunne. Kuidas teie sellest üle olete saanud, ma hakka küsima, et kus see tuleb, ilmselt tuleb, eks ole, kuskilt iidsetest aegadest, kui, kui inimene ise rohkem looduses elas, eks ole, ja nii edasi ja rohkem, võib-olla kaitsetum oli igasuguste loodusohtude suhtes. Kuidas teie olete sellest üle saanud? Tegelikult ega mina üle saanud sellest, et minu meelest see see hirm, vastikus on kodeeritud sisse, osadesse inimestesse ja ja teine osa inimesi siiski suhtub neisse neutraalselt. Kolmas osa siis, kes äärmiselt positiivselt suhtub, et et mina näiteks ja, ja mitte üksi minevaid paljud teised leiad, on äärmiselt huvitav ja äärmiselt ilus loom. No aga, aga selles mõttes ükskõik, mis raamatust me räägime te julgete vabalt võtta rästiku kätte ilma et, et noh, nii-öelda põhimõtteliselt kard kardaksite üldse puududa. No põhimõtteliselt ma olen temaga siiski ettevaatlik, et ega ma teda lõua alt sügama ei lähe ja lihtsalt niisama vabalt kätte ka ei võta, sest ma tean ometigi, et et tema kui väiksem kui mina, siis ta kardab mind ja ta võib mind hammustada ja see on päris päris huvitav. Räägime veel sellest Pärnu minisoost, mis loomasid teisel minisoos, üldse leidub. No meil on selline avalik teraarium, kus võib siis näha erinevaid valdavalt marusid nendest veel valdavalt siis mürkmadusid, rästikud, lõgismadusid, urad. Sisalikke krokodill ja siis Tarantleid. Et selline kollektsioon. Kui palju neid roomajaid kokku selle arvuliselt umbes on? Sadakond kuskile. Mis krokodilli endast kujutab, kas see on see kuulus krokodill, keda vist alguses vääntsutati sinna-tänna ja lõpuks teie juurest pesa leidis? Jah, see on seesama ikka ikka ikka seesama, kes on kes on nagu tolli poolt konfiskeeritud lollusega, keegi on üle piiri toonud ja siis. Ja siis käsi meie juures kasvab ikka õudsalt. No kui suureks ta kasvanud siis on juba, ma tahan, orienteeruvalt sihuke meeter seitsmeni on praegu niisugune vaikus. Ei nojah, ta on ikkagi ise puberteediikka alles. Kui pikaks või suureks nad siis kasvavad? Noh, tema puhul võib arvestada ning kolm, neli meetrit kohe kindlasti. Ja liigi poolest on ta Niiluse krokodill Niiluse krokodill, nii et sealt Egiptimaa kandist. Ma usun, et lõunapoolseid. Ahaa. Kui suur territoorium peab olema sellise suure looma pidamiseks? Ilmselt, no ma ei tea, elutoa suurune vähemalt. Vähemalt või veel suurem? Esiotsad on küll alles niisugune väikene teiega, ta on meil väga-väga suurt ruumi ei ole võimalik, aga aga edaspidi kindlasti ka hästi-hästi suurt basseini. On see krokodill, selles mõttes selline rahulik loom, et ta vaikselt lihtsalt lebab, aeg-ajalt teeb suu lahti ja haigutab või, või on ta selline aktiivne loom, kes, kes pakub selles mõttes palju atraktsiooni inimestele, kes teeb seda, kes, kes seda krokodilli vaatama tuledeta liigub, ringi uudistab, kuidagi reageeriv, hüppab, kargab, teeb midagi. Ei, no põhitegevus on seal siiski pikutamine ükskõik, kas siis kuival maal lambi all või, või siis vee sees. Aga eks ta aeg-ajalt ikka liigub. Ja, ja noh, kui näiteks süüa kanakoiba või midagi, siis on, siis on hästi hästi äge liikumine, veelendamine siis lõuad käivad plaks ja plaks kokku, vihkavad ikka väga kõva plaksuga kokku. Aga see selline niisama nagu kuidagi noh, inimese mõistuse jaoks niisama Olesklemine ongi vist Rooma, et üks selline põhine Jah, see on neil põhitegevus, et noh, mis sa ikka tühja kargad ja ja, ja noh, eks nad on kõigus vahelised loomad, nende energia hankimine ja energiatarbimine on natuke teistmoodi kui meil. Et, et nad ei, nad ei pea ka näiteks aktiivselt otsima toitu enamasti see toit tuleb nendele ise ligi palju lihtsam niimoodi saaki küttida, kui ta istub ja ootab, millal toit juurest mööda läheb. Nii et selles mõttes mõnikord ikka magavale kassile nii-öelda ka hiir võib suhu joosta, täpselt nii. No räägime lähemalt nüüd rästikutest, ma saan aru, Peeter Põldsam, rästik on teie natukene sellele nii-öelda, kuidas öelda noh, spetsiaalne huvi või isegi teie hobi. Kus ei ole jah, et eks see on nendega nagu mõnda aega saanud kokku puutuda ja just eriline huvi on tekkinud Euroopa rätikute vastu, kui ta siis OPA piirkonnas on ligemale 20 liiki arvestamata Kaukaasias näiteks on mägi mägised maad ja seal siis on neid liike päris erinevaid, et kes, kes elab madalamal mägedes ja kes elab kõrgemal mägedes ja nad on suhteliselt sarnased omavahel. Aga samas siis igaüks jälle omamoodi ilus. Aga mis on see, mis võlub teid just rästiku juures? Vot raske on kuidagi öelda, et just just see tema välimus on, et need värvid, mustrid noh, loomulikult käitumine on ka, mulle meeldib. Millal te endale esimese rästikud nende koju tõid? Oh, kodus on nad mullale, siis nad lühikest aega pole siin aasta või, või natuke rohkem, aga põhines diski nimi soos on meil nagu see tegevus on esimesed rästikud, kellega ma naguniimoodi puuritingimustes kokku pole puutunud, et nagu noh siis on kuskil 10 aastat ustel. Miks ta sellise algse tõuke andis, et nende rätikutega tegelema hakkasite? Aga, aga noh, kui see minisoove tehtud, siis siis tekkis nagu otsene vajadus mingisuguse sellise näitliku näitliku noh, Eesti looduse esindaja järgi. Et eks ta meil mürkmadudest oligi üks esimene oli harilik eesti rästik, keda need siis tegelikult ma ei nüüd ei, ei tahaks küll kedagi, kujutad ette, et võtke nüüd, aga muudkui rästikud ja hakake neid puuris pidama seda jumala eest. Ärge tehke seda. Me jõuame tänase saate jooksul plastikust veel küll ja küll rääkida, sest rästik, meie tänane peateema ju ongi, teeme aga siia väikese vahepausi, kuulame natukene muusikat ja oleme hetke pärast tagasi. Raadio kaks koolis läheb edasi ja räägime täna rästikust. Peeter Põldsam, ärme käi enam nagu kassid ümber palava pudru, vaid võtame selle looma ette. Räägime rästiku välimusest, kuidas ära tunda kõik Rooma ja me leiame, et tegemist on rästik. No Eesti oludes on see üsnagi lihtne tegelikult, et meil on need kaks liiki madusid, nastik ja rästik, nastik on siis selline noh, tavaliselt öeldakse must, tegelikult on ta pigem tumehall mustad täpid peal hästi sale-sale ja pikk ja siis oluline. Ta tundmise tunnus on siis kollased laigud kuklal, niimodi rästik netis võib olla värvi poolest praktiliselt mida iganes mitte nad küll mingeid väga kirkaid värve. Aga isased rästikud siis reeglina hall see hall, võib-olla hästi hall, valkjas, tumedam, hall, sinakashall praktiliselt sihuke helesinine võib ta olla ja alati siis süsimust siksak neljapäeval emane rästik võib-olla siis jälle erinevates kroonikates toonides, alates kollasest, sealt läheb meie igasugused pruunid läbi ja lõpetades täiesti siis punasega. Siksak, mis tal seljas on siis mitte süsimust, aga lihtsalt tumedam. Värvierinevus sõltub või tuleneb? Selles mõttes, et üks. No et üks on helesinine, teine on, eks ole, tume must. Okei, no see on niisugune raske öelda ühes ja samas piirkonnas võib olla täiesti erinevaid näiteid, et nagu igal juhul ei ole, need on need mitte mitte maastikust aga, aga lihtsalt rästik on selline, et, et igaüks on natukene oma nägu nagu inimesedki, eks ole, ja ja mitte nüüd ainult hallid ja pruunid mõlemad, nii isad kui emad võivad olla ka täiesti süsimustad, mehhanistid. Noh, see muidugi suhteliselt niisugune harvem ette tulevad, et ilma igasuguse mustrite, üleni süsimust Ja siis on üsna raske aru saada, eks ole, kas kellega tegemist võib olla, kui seda siksakki peal juhtub? Normaalse inimese jaoks kahtlemata on ta natukene raskem, siis jah, aga võrreldes natikuga on ta ikkagi selline natuke lühem ja paksem. Nastik on, ütleme samas samas pikkuses nastik oleks kaks korda peenem temast kui siis pikaks rästik võib kasvada, aga ta võib kasvada kuskil 70 80 sentimeetrit. Reeglina me muidugi näeme siukseid 50 sentimeetriseid. Eks inimesed ikka kipuvad vahel rääkima, et oi, meil on selliseid käsivarre jämeduse ja meetri ja rohkem ja nii edasi. No selle koos elavad, eks ole, koera suurused rotid. Noh, et jumalakeeli, et ma nägin, eks ole, ja noh, oli tõesti nagu käsivarsi ja selle kohta midagi öelda, et eks hirmul on suured silmad ja ja noh, võib-olla niimoodi, et kuidas, et kui sa näed teda eemalt niimoodi vilksatab, võib sulle tunduda veidi suurem, kui ta tegelikult on. Aga jah, nad ei, nad ei kasva iialgi käsivarre jämeduseks. Aga kui raskeks ta siis kokkuvõttes üks, üks rästik, noh, võib nagu kasvada, et kui me räägime kilodest, olete plastikuid kaalunud. Jumal, vot vot see töö mul tegemata, et ma ei ole neid tõesti kaalunud. Et oi, hästi kerged igal juhul võtma, kui ma ütlen täpselt, siis ma valetan. Aga mingit sellist võimalust ei ole rästikud segamini ajada selle noh, nii-öelda libaussi, ehk siis vaskussiga. Noh, vaat mina võin öelda, et selle sellist võimalust ei ole segamini ajada. Samas muidugi inimene, kes ei ole iialgi mingisugust raamatukokku puutunud, see võib seda muidugi teha. Et eks, eks vask, kus sulle ka nüüd selline pruunikas ja aga noh, võib öelda, et mass, kus on alati selline tõesti sellise vaseläikega hästi-hästi sihukene Lägem peal rästik on reeglina ikka alati selline matt. Ja, ja noh, nende liikumine natukene erinev ja ja vask, kus, noh sisalik, eks ole, sa vaatad teda ligemalt, on sigma lauta saab silmasid pilgutada hoopis teistmoodi nägunele. Aga selles mõttes, kui sage on looduses see, et need kolm siis noh, roomajate, eks ole, keda nimetatav nimetagem neid praegu ussideks, selle mööndusega, eks ole, laskis, tegelikult ei ole, uistetan sisalik, kui tihti nad tegelikult nii-öelda koos elavad ehk ühesõnaga, neid ühes piirkonnas siin Eestimaa peal võib koos tabada. No üldiselt võibki kohta avada, et eks sellised noh, ma võin ka öelda nagu rahvakeeles ussirohkemad kohad seal tavaliselt on, need on neid kõiki ütleme, et ta on nastik, rästik. Vas kui samastumine, veidikene haruldasem. Aga, aga täiesti elab ka samades kohtades. Sinna läheme me sisalikud ka veel juurde panna, saame ühes ühes ja samas kohas täiskomplekti. Mis need ussirohked kohad on või millised need kohad peavad olema, et seal siis rästikud ja teised need ussid elaksid? Seal võiks natukene vähem olla need inimesi tegevust. Esiteks ja teiseks siis on muidugi see, et, et see ei saa olla mingisugune sügavas paksus metsas vaid ikkagi siis ütleme pigem selline päikeseline veidikene võsa, natukene puid, kive. Meil on oma elutegevuseks vaja ikkagi päikest ja soojust, paksus metsas me seda ei leia. Ja, ja noh, need inimesed võivad olla kuskil läheduses, aga mitte nüüd, et päris päris ligidal, siis siis seal ütleme koduaias keegi võib leida neid madusid, aga aga me ei saa öelda, et see oleks mingisugune eriline, hea ussirohke koht. Kas rästiku elu tingimuse neile kõige paremate elutingimuste jaoks on vaja mingit veesilma või mingit niiskust? Kahtlemata on see vesi, kuskil võiks ikkagi ligidal olla vähemalt vähemalt ligidal, ehkki enamasti nad oma joogiveeks tarvitavad ostiski, ütleme küll need vihmapiiskasid, mida saab lehtedelt lakkuda või siis hommikust kastet täpselt, et ega ta ei pea tingimata nud kuskilt jõest või järvest jooma minema. Aga rästik ise vette ei kipu minema või vastupidi, kipub. Ta ei kipu väga sinna, küll aga ta läheb, kui vaja on. Ta ujub loomulikult väga hästi. Aga enamasti ta eelistab siiski kaldadel olla. Need veest võib-olla otseselt jahti, siis ei pea. Jahtida ei pea vee sees vastupidiselt maastikule, kes need on hästi veega seotud ja kes, kes põhitoiduna tarnkonna ja kalamaastiku väga meelsasti peab jaht igaveses. Rästik võib lihtsalt oma oma tiival veisest läbing ujuda. Et rästiku enda söögiks oleks siis põhimõtteliselt siiski hiired sisalikud ja noh, ütleme seal väiksed linnupojad või või, või ka konnad Kuidas rastikute ja kivihunnikutega on, sest noh, mulle tundub, et võib-olla see on taas jälle mingi rahvas ja niisama, eks ole, selline pool hirmujutt jutumärkides öeldes aga, et igasuguseid madusid ja neid kolhoosikorraga koos tekkinud kivihunnikuid peetaks omavahel seotud. Kahtlemata need kivihunnikud on neile äärmiselt head elupaigad. Et kui ta sealt kivihunnikust võib sinna lageda põllupeale veidikene minna jahile siis see kivihunnik pakub talle varjet. Nad armastavad giidi peal soojendada ennast kivide all saab ennast peita. Seal on reeglina sisalikke, keda saab süüa samuti hiired peidavad ennast kivihunnikutes, need käivad kõik väga hästi kokku. Raadio kaks koolis läheb edasi, rästikutes räägime Peeter Põldsam, räägime selle lahti, et mida see rästik siis sööb, juba olete jõud nimetatud? Rästik sööb siin, eks ole, hiirepoega siit linnupoega siit, eks ole, kõiki muid närilisi ja sisalikke, on see tema siis selline põhiline toidulaud või, või näiteks rästik hammustab juurde meelsasti ka mõne suurema putuka või midagi sellist. Ei, ta meelsasti seda küll ei tee, nüüd küll võivad, siis vastasin rästikupojad süüa, rohutirtsu näiteks. Aga jah, hiired ja sisalikud on selline põhitoidus neile. Täiesti huvitav oli. Kevadel käies Läänemaal vaatamas rätikuid jälle selline hästi kivine koht ja kus oli hästi palju, kui sisalikke ja need rästikud ka sisalikud, keda me seal nägime, olid suhteliselt kõik ilma sabata. Kellel oli siis saba, Eva vähemalt üks kord otsast ära tulnud kui sisaliku sabast haarata, nagu laseb selle otsast ja põgenemise ära. Et see oli nagu elav näide sellest, kuidas üks, üks väike rästik saab ühte ja sama sisaliku mitu korda süüa. Et seepärasele sisaliku vaja sisaliku ise läheb, kasvatab endale uue ja ilmselt järgmine kord jälle. Kuidas rästik jahti peab? Selles mõttes on ta siis täpselt tõesti nii, et, et tal on seal kerra tõmbunud kivi kännu peal ja siis ootad, millal mõni sisalik tasina kännu või kivi peale uudistama tulema, siis napsab ta ära või ta siiski ikkagi nii-öelda käib ringi luurab, otsib, hiilib. Ta teeb mõlemat, et eks ta enamasti võib-olla istub kuskil niimoodi nahkoksarisu sees ja kui ta märkab, et midagi mingi liikumine seal ümberringi toimub, kes, kes ilmselt siis luha järgi võiks olla söödav siis ta läheb ka küllalt aktiivselt seda otsima ja jälitama. Võib teha üllatavalt kiireid liigutusi, sealjuures. Ühesõnaga, hiilib ligi ja siis kiiresti. Siis see söötmine nüüd saagi kinni haaramiseks on välkkiire, et noh, ütleme, kui nagu ta näiteks söödaks niimoodi, et inimese näpuks haaratega, siis näpuse, teistele jõudamat. See käib sekundi murda. Jah, aga see on muidugi hästi ligidalt siiski. Nii, ja siis seda loomulikult lööb oma hambad saaki sisse, laseb mürgi sinna, kas ta siis jääb seda hammastega kinni hoidma või laseb sellel mürgel ise toimida ja teades, et see loom mürgiannuse piisavalt kätte saanud, et ta enam minema kuskile jookseb? Rästik reeglina siiski teeb selle süsti hästi kiiresti ära ja laseb minna. See tähendab, et tal ei ole nagu mingit ohtu sisesele vihase hiire käest hammustada saada. Teab täpselt, et ta võib sellele hiirele lõhnarada pidi järgi minna. Hiir ei lähe enam kaugele. Ta. Hiire surm tuleb ikka hästi, ruttu ta võib-olla seal jõuab mõnikümmend sentimeetrit võib-olla meetriselt kaugemale minna. Nastik läheb järgi ja saab hästi rahulikult selle siis ära süüa. Ei pea mingit maadlemist tegema selle selle teravate hammastega kiire poisiga. Aga põhimõtteliselt neelata selle hiire siis, eks ole korraga alla. Jah, kahtlemata, et nagu kõik maod, rästikud samuti, siis on suus sellised hästi teravad nõelad, hambad, millega nad närida, midagi ei saa, nii et see, see hiir, sisalikud on, neelatakse alla ühes tükis tervelt. Ta võib olla ka tiba jämedam kui see rästik ise. Ja siis on rästikud selline kuskil keskkoha peal, mõne Aare Baumann, mõnus paks koht ja ja siis on teada, et ta on, ta on söönud ära mõne suure mõnusa roti. Suurt rotti muidugi rästik ei ole suuteline sööma, et see siis võib minna, pigem vastupidi. Rott võiks olla talle endale ohtlik, aga ikkagi sellised suhteliselt väiksed põldhiired on tema lemmiksöök. Kui tihti ta üldse sööb, on see mingi selline nii-öelda üks kord nädalas võetakse üks hiir rajalt maha või üks kord kuus. Üks kord päevas, see sõltub nüüd sellest, eks ole, et kuivõrd palju sedasi aken seal saadaval, et ta suudaks seda nii tihedasti kätte saada. Sest ega see nüüd päris nii lihtne ei ole, hakkame otsima mingit hiirt kuskilt. Et mine, mine otsi, eks ole, et sa ei saa seda kätte või sa ei näegi teda. Ja noh, näiteks puuritingimustes on tal küll kord nädalas täiesti normaalne süüa looduses, kus nad on ka võib-olla natukene vähem aega ärkvel. Et neil tuleb see kevad natukene, võib-olla hiljem ja sügis varem siis nad peavad vähemalt kuskil viis-kuus korda aasta jooksul saama süüa. See tähendab tema aktiivne aeg on ainult soe aeg selle jooksul viis-kuus korda süüa ja on täiesti piisavad selleks talvel. Nii et selles mõttes ilmselt ei ole võimalik leida rästikud, kellel oleks kaks jämedat paksu kohta peale, et oleks justkui kaksikkorraga. Ei no ta võib süüa ära kasvõi ütleme terve pesakonna, kui ta leiab kuskilt hiirepesapojad sees. Aga noh, ega need ei jää niimoodi nähtavale selliste hiirekujuliste ire, kujuliste mügarik erinevaid, et küllap alanemise käigus läheb nagu ühtlasemaks paksuks. Rästik oma liigikaaslasi või näiteks vaskussi või või nastikud ka meelsasti tarvitab söögiks. No nastikud ta kohe kindlasti ei puutu. Küll aga neid ma ei ole kindel vaskussi suhtes, sest isalik nad söövad meelsasti vastu, mis on samuti sisalik, et teoreetiliselt on võimalik, et ta ei paskussiga oma liigikaaslasi, ei puutu. Aga kuidas nendel netter vääride piirid üldse on, et, et kas selles mõttes nii-öelda, et kuidagi tähistavad oma ala ära ka kuidagi võitlevad oma ala eest või midagi sellist? Ei, üldiselt saadakse väga hästi omavahel hakkama, et ei teki mingeid probleeme, neil ainukesed momendid, millal siis rästikud võivad võitlema hakata, omavahel on siis praegune see kevadine pulmaaeg ja siis ka nüüd ainult isased. Panevad siis oma jõuvahekorrad paika, et, et kumb on kõvem mees ja kumb saab paaritada selle konkreetse emasega, kas su käepärast? No aga ega nad siis ometigi hinnaga 11. Ei, nad ei tee üksteisele viga, see on äärmiselt ilus ja huvitav on vaadata muidugi, kui, kui see võitlus käib. Kumbki isane püüab siis oma peaga suruda maha teise isase pead, mõlemad liiguvad niimoodi. Tavaliselt on nad kokku põimunud ja kiiresti-kiiresti mõlemal pead püsti ja siis vahetatakse kogu aeg kohtadelt, kes kes saab ja pealmiseks. Nii et omamoodi selline pulmatantsumaadlus Jah, seda nimetataksegi pulmatantsuks, muidugi siis on ainult kaks isast on koos, eks ole. Et tegelikult sa nagu rohkem maadlusmatsi moodi ja nad ei pane kunagi hambaid käiku tekstis ja nad ei tee mingit viga. Aga rästik ise on ta oma mürgi suhtes immuunne. Jah, nad kui nüüd peaks olema nii, et üks hammustab teist noh, võib näiteks juhtuda, kui mõlemad satuvad ühe hiire juurde vahest ei näe siis hiirelõhn muutuda domineerivaks, et hammustatakse kogemata siis tema liigikaaslast see ei tee neile midagi. Noh, ainuke ohtlik asi võib olla see, et need mürgihambad on küllaltki pikad, et sealt võib mingi mehhaanilise vigastuse saada. Kui pikkadel mürgihambad siis umbes on noh, nad on ikka sellised alla sentimeetri, arvestades, et trastiku peale ja Diana suu on ikkagi üsnagi pisikesed, siis tema mõõtkava juures on mürgisemad pikad. Kui rästikud suu kinni, siis teoreetiliselt peaksid need hambad ulatama läbi alumise lõuatükk maad välja. Et nüüd sellist asja ei tekiks, siis mürgihambad pannakse suhu kokku nagu taskunuga. Et nad on vastu suulage ja kui suu lahti teha, siis nad lähevad, nad ei tõuse püstiasendis. Teeme taas väikese pausi meie saatesse. Oleme hetke pärast tagasi. Raadio kaks koolis läheb edasi, räägime rästikutestena Peeter Põldsam, räägime siis ära ka selle, et kes on rästiku looduslikud vaenlased. Ilmselt kõige suurem vaenlane on inimene, kes oma tegevusega tema elu segab, häirib. Jah, ega inimesest hullemat kellast on ikka raske leida. Ja noh, eriti nüüd viimasel ajal, kui on ehitustegevus, on läinud väga, vägagi elavaks, just kõik sellised looduskaunid kohad on, on ikka tarvis inimesel enda kätte võtta. Nagu õnneks juhtub tänapäeval vast vähem ja vähem, et nüüd nagu sa seda madu näed, et siis on vaja kaigas kätte võtta, ta maha lüüa. No see on ju, see on tegelikult ju vanarahva tarkus, eks ole, et lööd siis rästiku maa maha, saad 10 surmapatu andeks, sisaliku maha, kes pidi olema ussi poolvend, siis saad vist paar tükki või midagi sellist. Nojah, vot nii ta on, aga õnneks õnneks sellised uskumused on natukene paneme hakanud ikkagi. Et noh, eks neid muidugi notitakse, aga see ei ole põhimine toime on siiski see, et et inimene võtab nende elukohad endale ja ehitab sinna peale ja, ja siis küsib, et mis jama nüüd on, et miks ma siin aeg-ajalt madu näen? Looduslikest vaenlastest kindlasti ei oleks, siis? Noh, nagu ikka siil on meil teada-tuntud selline loom, kes, kes võib siia madu igasugused väikesed kiskjad, kärbid, metssiga sööb, adusid juhul kui see talle nina nina ette jääb. Röövlinnud. Kuhu see nimekiri, mis te praegu ette lugesite, eks ole, siil, need tiba suuremad närilised metsiga röövlinnud, on nad siis ise ka selle rästikumürgi suhtes nagu immuunsed rästik võib nüüd küll solvata, aga sellest ei juhtu neile midagi. No osa neist on, on immuunsed, osa aga on selliseid, kes lihtsalt oma kiirusega saavad hakkama siis rätikuga niimoodi, et jõuaks teda hammustada. Või näiteks metssiga, kellel ilmselt on siis nahk nii paksete rästiku hammas ei hakka sealt lihtsalt läbi. No ja pealegi katsuda siili hammustada. Ja vat katsuda hammustada siili, kui, kui lükkama mokad ette plastik teile endale vigasele hammustamisega just nimelt. No ilmselt üsna tüüpiline praegusel kevadisel ajal on, on leida kuskilt oma maakodust suvilast oma elamise ligidalt rästikud kuidas käituda, mida, mida teha noh ilmselt targem on mitte torkima minna, kuidagi tahaks lahti saada sellest rästikust minu suvila trepil, näiteks. Nojaa, see on, et eks, eks see Eesti inimene on ju tegelikult Ta sadu ja veel rohkem rätikutega koos elanud. Võib-olla selline suurem paanika nüüd tekkinud ikkagi tänapäevases on inimesi, kes, kes ei ole harjunud sellise asja kätte, et tal on maal maja ja seal äkki on niukene kohaliku looduse esindaja ka olemas. Et ega ta ei ole nüüd mingisugune ohtlik asi ja samas noh loomulikult, et näiteks meie lapsed ei ole ka harjunud selliste asjadega, kes et mingi rästik, kes võib teda hammustada ja kes on mürgine, võiks võistlusmaja taga elada. Et kuidas sellest lahti saada, seda natukene. Natukene võib-olla keeruline. Et see sõltub, sõltub sellest, kus see maja on, et kui kui on ikka väga selline metsaäärne maja, et siis on kuidagi kahtlane, et kas, kas üldse on võimalik. Aga eks eks selline, kui on maja ümbert muru hästi ära niidetud ja igasugused kolihunnikut ära koristatud, kuumaks ennast võimalik alla peita, see muudab plastikule sinna sinna õuetulemise ebameeldivaks. Ta armastab ikkagi ennast peita kusagil, et oleks et oleks temal ka turvalisem, nii et selline pügatud muruplats ei ole turvaline koht tema jaoks. See on kõigile avatud, eks ole, röövinud sealt kätte, püüda. Jah, et see noh, mitte ainult röövinud, vaid ükskõik kes ta, ta ei taha olla nähtav mitte kellelegi. Aga siiski, kui ma nüüd, eks ole, lähen suvilasse, näen trepi peal seda rästikud, mida teha, ühesõnaga, kuidas ma saaksin sealt minema ajada. Noh, kui me tahame teda lihtsalt minema ajada, ta trepi pealt alla läheks me võime võtta mingisuguse suvalise oksakese või mida iganes ja sellega tõsta või lükata sealt minema. Mitte nüüd muidugi siis käega seda teha. Aga, aga noh, kui me tahame teda siis eemale toimetada majast üleüldse, siis tuleb ilmselt kinni püüda selleks noh, ega seda nii-öelda päris palja käega ei maksa teha. Mina olen tarvitanud, muidu paksusid nahast, keevitaja kindaid selleks et saksa plastiku rahulikult maast üles võtta ja ta toimetada siis ühest kohast teise. Et sellest paksust nahk kindlasti ei võta rästiku hammas läbi. Kui kaugele peab viima misse rästiku liikumise piir on, ega ta vist ilmselt väga suuri retki ja matku ei tee. Mul on väga suured hetki, ta ei tee, aga siiski see noh, mõnisada meetrit võiks ta ikka kindlasti olla majast eemal. Siis on enam-vähem kindel, et seal sama koha peal tagasi siis antud rästik ei tule tagasi vastaga, seal kellaga võib nurga taha tulla, teine ma arvan, seda enam, et kui, kui üks rästik seal elas, küllap see on hea kohe, eks ole, et jah, mina ka ei usu, et seal on ainult üks elab siis, selge see kuskilt peavad rästikud tulema, eks neilgi on oma ema, isa, vanaema, isa ja lapsed ja onupojad. Täpselt nii hea küll, kui ma lepin sellega, et rästikud mu kandis elavad ja, ja et viin ühe ära niikuinii tuleb kohe teine asemele ja nii edasi, kui ma selle rästiku nüüd ajan oksaga minema, kepiga minema. Kas ta ründab mind, kas ta on mäluga loom, kes mäletab, ahah, see inimene, see lõhn tegi mulle kurjemad, tulen ja tee endale tagasi. Ei, no mitte nüüd niimoodi. Aga loomulikult, igasugune torkimine ärritab teda. Ja, ja parandada enda eest ka veidi seisma. Nii et noh, see ei tähenda seda, ta teinekord tuleb ja hammustab mind ikkagi karistuseks. Aga, aga selle juures peaks olema ettevaatlik, et olla ise tema hammustamise ulatusest väljas, nii et vähemasti vähemasti pool kehapikkust võiks temast kaugemal. Et ega rästik ei hammusta kuskile meetri kaugusele tsüklomeeter temast eemale hoiame absoluutselt turvaline. Aga selles mõttes on rästikuga võimalik luua mingit usaldusliku sidet, noh mõned inimesed panevad ukse siilile piima kuskile alustassi peal välja, oma trepi peale on võimalik kuidagi rästiku nii-öelda koos elada, tekib usalduslik suhe. Rästiku ka kahtlemata võimalik niimoodi koos elada. Ma võtan kuskil maamajas, et rästik elab rahulikult õues ja, ja sina elad rahulikult klaasi, käid seal õues ka. Selliseid inimesi tean, kellel rästikud aias elavad ja kes ei lase ennast üldse häirida, kes, kes tunnevad sellest rõõmu. Noh, eeldused, et ta ikkagi natukene vaatab, kuhu ta oma jala vanem, eks ole, mitte nüüd ebameeldivat üllatust saada. Aga päris sellist suhet võtta rästikud kui kodulooma, kui, kui lemmiklooma, et tõesti rästik on, eks ole, elab mul siin, ma ei tea Tallinnas näiteks kuskil Mustamäe korteris aeg-ajalt on ta, eks ole, oma terrariumis siis vaatan õhtul telekat, võtan ta endale sülle, sülitan ta pead. Vaat sellest ei tuleks mitte midagi välja. Et seda võib küll üritada, aga see ei lõpe hästi. Et esiteks rästik, harju iialgi nii palju inimesega ära. Jätaks siis inimese enesekaitseks hammustamatu, et no hea küll, võib-olla ükskord läheb õnneks või kaks korda läheb õnneks kolmas korda ikkagi hammustasin. Sellest ei pääse. Teine asi siis see, et ega ega seda põhjamaist plastikut niimoodi puuris pidada esiteks ei ole, ei ole ka seadusega lubatud. Teiseks, kui sa sellest seadusest möödavaati, et noh, üritame ikka, see juht ei tule suurt midagi välja. Äärmiselt kapriisne loom niimoodi puuri mammonat, et sureb, sureb paratamatult inimese käes ära. Lemmikloomaks palju sobivaid loomi. Jaa, teontroidisse tõu mõeldakse selle peale Ameerikas. Aga teie saadet nüüd Vetter Põltsa kokku võtta, siis olete ise saanud rästikust hammustada ka. Ja minul on see kogemus olemas, noh, eks, eks Eestis on hästi-hästi palju neid inimesi, kellel kellel on see rästikuhammustuse kogemus olemas ja ja samas on hästi palju neid, kes ei ole kunagi saanud. Ja siis ja siis üks üks hirmudest ongi see, et rästiku nii mürgine madu ja nagu meil veni suuska pidevalt inimesed ikka küsivad, et kui mina nüüd kuskil rästikust hammustada saanud, kui palju mul siis veel aega on ja ja et millal siis see surm hakkab tulema rästikuhammustusega nüüd niimoodi, et ega ta päris päris nali ei ole, muidugi ta on, on täiesti selline konkreetne mürkmadu aga inimeste reaktsioon rästikumürgile on äärmiselt erinev. Seda, et nüüd inimene ära surema hakkab, seda noh, praktiliselt on see võimalus olematu. Praktiliselt ehkki aeg-ajalt tuleb ette, eriti, kui inimene on allergiline rästikumürgi vastavalt, siis on kahtlemata see ohtlik talle. Aga, ja siis suurem osa inimesi, kes ei ole allergilised, need, kas nüüd natukene niimoodi erinevalt sellele rästikumürgile reageerivad, mõnega on siis suhteliselt raskes meeldivas seisus mõne päeva haiglas, et jalgu näiteks või käsi läheb hästi-hästi paiste ja siniseks ja aga tal on väga paha olla. Teine osa inimesi reageerivad mürgile suhteliselt kergesti. Et selline kogemus oli mul siis ka endale üsna hiljaaegu. Et kui sai käia rästikud pildistamas, noh, mina kui natukene selline ebanormaalne inimene, olin põlvili tal hästi ligidal sellele pulmaaegsele natukene peast jaburalt plastikule eriti ei meeldinud, et ma talle paarikümne sentimeetri tingimusel põlvitasin ja ja hammustas mind põlvest. Noh, siis võib öelda, et see esimene moment oli umbes nagu umbes nagu mesilase torge. Selline kerge põletav tarkamine. Siis läks veidikene veidikene sealt paistab ja ja õhtu pole veel rohkem veidikene ja järgmine päev oli nagu siis selline kõige-kõige rohkem paistesse jalge, aga, aga mitte nüüd, nii et oleks takistanud käimist. Võib-olla selline esimene, esimene samm. Istumast tõustes näiteks oli üsnagi valus, aga aga muidu ei olnud nagu hullu. Ja, ja samas pean ütlemata, et mu jalg tunneb ennast pärast seda hammustust oluliselt tervem. Ma nagu ta oli enne. Eks rästikumürgi ka oma ravidone. Sellest tehakse näiteks reumaravimeid. Ja täiesti ma võin kohe kindlalt oma oma jala peal öeldud, et jalg tunneb ennast palju paremini kui enne veel. Aga sellele vaatamata tegelikult ei tasu nii-öelda rahvameditsiinikorras ise seda järgi proovida. See on jälle, et, et ära seda kodus proovi sellepärast et inimene ei pea seda ette, mismoodi tema reageerib sellele mürgile võib-olla võib-olla läheb tal halvasti, kui ta on saanud hammustada. See selgub kõik alles hiljem, eks ole, et ikka on tark oma näpud ja varbad plastiku ninast eemal hoida. Aitäh teile, Peeter Põldsam, Pärnu minisoo juhataja selle eest, et rääkisite meile täna siin rästikust, see oli raadio kaks koolis täna loodusõpetuse tund, raadio kahe poolt oli seal saadet juhtimas Reimo Sildvee, aitäh, et ära kuulasite.
