Mida teha, et autodest tekkivad jäätmed ei risustaks meie  keskkonda seal all kuskil sügavuses on mingi suur pakk. Aastas tekib selline 35 tonni. Miks tekitavad vanarehvid ikka veel peavalu,  kui need rehvid peaksid minema põlema siis see saaste,  mis tekib, see on üks suurimaid saasteid peale näiteks tuumasaaste,  mida inimene suudab tekitada. Eesti on autorohkema. Meil on registreeritud üle 800000 sõiduki,  mis tähendab, et eestlastel on keskmiselt üks auto kahe  inimese kohta. Meie autode keskmine vanus on 14 ja pool aastat. Seega nad on üsna vanad ja vajavad pidevalt hooldust  ja remonti. Siit auto remonditöökojas Tallinnast järvelt käib läbi üle  100 sõiduki ühes päevas. Millised jäätmed siin tekivad ja mis nendest edasi saab,  seda kohe vaatame. Siis oli ja ja just vedelikke jäätmeid tekib 35 tonni aastas. Igasuguseid pakendeid, paberid, papid, et neid on kuskil 10  tonni aastas. Metalli on mingi 25 tonni aastas. Lasti äkki on seitse tonni aastas. Palju igasuguseid erinevaid jääke jääke tekib,  on nii-öelda paratamatus selle töö juures. Kui süsteemselt te olete lahendanud nende jäätmete edasise elu. Kõigepealt nii-öelda algab ikkagi see ju sellest,  et neid asju kogutakse eraldi. Ehk siis igale asjale on oma nii-öelda koht  ja oma konteiner, kuhu need asjad sisse kogutakse,  et. Ongi nii-öelda meil. Töökojas nii-öelda siis erinevad konteinerid,  et kuhu käib papp sisse, kuhu käivad olmejäätmed,  kuhu käib metall, kuhu käivad ohtlikud jäätmed,  kuhu käivad elektroonikajäätmed, et kõik on eraldi ladustata  mingid papid ja asjad nii-öelda pressime kokku  ja ja nii, et ütleme kokkuvõttes nii on seda nagu jäädet vähem,  et eks see siht nagu käib selles suunas,  et võimalikult vähe vähe oleks sellist olmeprügi. No auto õlivahetus on kõige selline selgem koht,  kus selline ohtlik jääde tel. Nii kindlasti on, et nagu selgelt näha on,  et kogutakse see lihtsalt ühte sellisesse anumasse kokku,  palju ühelt autolt seda umbes tuleb. Sõltub nagu autost, et selline bensiiniauto neli liitrit diiselautol. Seitse-kaheksa liitrit lisaks mootoriõlile on kindlasti  käigukasti õlid, siis on sillaõlid on jahutusvedelik,  siis on pidurivedelik noh, ütleme, et palju nagu erinevaid  selliseid vedelikke veel lisaks, et. Ja kindlasti ka mingi juu ja muud sellised nii-öelda asjad. Vana õli on autost ära kogutud, kuhu see nüüd edasi läheb,  mis sa teed, vaata sellega. Vana õli kogutakse auto all kenasti kokku  ja siis edasi on meil selline kogumiskoht  kus ta siis tehakse kraan lahti ja lastakse voolata sellel  siis sellisesse kümnetonnisesse paaki. Aa siin all on auk ja seal all kuskil sügavuses on mingi  suur paak, just et ta liigub sinna ja aastas tekib üks  selline 35 tonni seda, seda kraami, mitte sellega edasi  korjab Green, rian meil selle õli ja, ja igasugused  jahutusvedelikud ja asjad kenasti kokku viib oma  siis õlitootmistehasesse ja teeb sellest parema produkti jälle,  mida saab kuskil kasutada. Kui palju teile tuleb seda vana auto oli võrreldes muu toormega. Eelmine aasta 2019, siis võtsime vastu 600 tonni vanaõli. Võrreldes muu toormega, võin tuua näite,  et näiteks 10 kruiisilaeva annab enam-vähem sama koguse vedelaid,  õliseguseid, jäätmeid. Miks ta on hea võrreldes muu toormega? Vana õli on meie jaoks toormena puhtam, sest seal on vähem  vett ja sedimente. Meie eesmärgiks on siis eelpuhastada õli nafta  töötlustehaste jaoks. Ja seal siis õli saab nagu uue elu kas paasilina  või siis komponendina naftaproduktis. Miks on oluline, et see vana auto oli jõuaks just  teiesugustel käitlejatele mitte? Vana õli puhul on sama nagu iga jäätmeliigi puhul,  et on oluline, et see ei satuks siis keskkonda. Et meie omalt poolt üritame siis väärtustada vana õliga  majandusliku poole pealt, et ettevõtted ja uued kliendid leiaksid,  tee meie käitluskeskusesse oma vana õliga. See auto remondi töö on ikka üleüldiselt juba selline must töö,  et riided lähevad mustaks, siin on mingisugused kaltsud,  et see ei ole tavaline mustus, mis tekib,  eks ju. Nii et kui vedelikud käigus on, nagu siin peaks,  praegu pidurivedelikuga vahetus on ja siis puhastatakse pidureid,  et siis tekib paratamatult mingit mingit jääke,  mis asja maha tilguvad. Ja need õlilapid on spetsiaalsed Listrami poolt nii-öelda siis uuesti pärast. Taaskasutatavad lapid ja tööriided on ju  ka mustad ja tööriided samamoodi, et Lindstram hoolitseb  selle eest, et need. Saaksid puhas puhtaks ja pestud, et lihtsalt ongi nii-öelda  ühel tehnikul viis komplekti selliseid rõivaid  ja lihtsalt nädalas korra neid vahetamas,  et paned kokku, toob uue taseme. Mis te saate auto remondi töökorraldas? Autoremonditöökoja, st me saame töörõivaid,  seal on siis kuumakaitsvad kombinesoonid,  töötunked, püksid, fliisid T-särgid ja saame  ka tööstuslikke tekstiile, näiteks õli, absorbeerivad matid  ja Vipperi. Kui suured need kogused on? Ütleme kõige tavapärasem keskmine auto remondi töökoda  saadab meile 100 töörõivast nädalas mille me  siis peseme ära ja, ja absorbeerivate mattidega keskmiselt  400 nädalas. Aga oleneb firma suurusest, et on ka suuremaid. Kui lihtne või keeruline see materjal on,  mis teile sealt tuleb just? Meie jaoks see on tegelikult üpriski kerge pesuprotsess,  need on Lindstram Grupi poolt välja töötatud mudelid  ja nende käitlemine pesuprogrammis meie jaoks on Me  sorteerimis mustuse astmele vastavalt määrdumise järgi. Ja sellega seoses siis on efektiivne kemikaali  ja veetemperatuuri kasutus seal taga. Et mitte midagi keerukat nende tekstiilidega ei ole. Kui kaua need tööriided nii-öelda ringluses  siis on üldse autoremondi töökodade keskmine rõivaid iga on. Üle viie aasta, aga miks ikkagi tuleks seda tunket mitu  korda nii-öelda kasutada ja pesta ja parandada,  et mida see annab? No see on ikkagi väiksem jalajälg meie maailmale,  mida rohkem me saame korduvkasutada neid riideid,  seda vähem me peame neid ära viskama ja,  ja prügimäele saata. Kui ma nüüd võtan siin ühe kaltsu üles ja katsun  ja nuusutan seda siis ma ei Tunne üldse õli, aga kunagi oli see väga must  ja õline jah. Ja see oli väga õline, nagu täpselt teises ruumis oli näha Ta lõhnab endiselt õli järgi natukene, aga ta on oma  otstarbelt õli puhastuseks mõeldud, nii et seda ei ole mõtet  lumi valgeks uuesti pesta ja sellega ressurssi raisata. Ja see on siis valmistatud tööriide ja hotellitekstiilide jääkidest. No kui kaua sellist kaltsu nüüd võimalik kasutada on? Seda tavaliselt me oleme mõõtnud, on circa 20 pesu korda,  ta peab vastu, kuni ta läheb lõpuks katki,  aga kui see on katki läinud, siis me valmistame sellest  absurdivad maitset, matid, mida saab jälle kasutada autotööstuses,  siis õli absorbendina ja, ja peale selle kasutame veel seda  ka siis poomide tegemiseks. No kui siin töökojas ringi vaadata, siis siin on ikkagi  päris palju ka sellist paberit ja kilet ja seda ikkagi tekib  ka jah. Osa sellises auto Keretööde käigus, et loomulikult värvimise juures on vaja  nagu osad, kuhu värv ei tohi sattuda, kinni katta  ja siis sellega nii-öelda võimalus ongi siis katta kile  ja paberiga, aga see kile ja paber siis lähevad  ka jälle oma prügikasti oma nii-öelda kohta. Täpselt samamoodi. Nii-öelda pressitakse see selliseks kuubikuks kokku pärast  ja läheb ta siis nii-öelda jäätmekäitlejale edasi. Paberiplastis olles jõudnud jäätmekäitlusa juurde,  siis sorteeritakse ja valmistatakse ette uuesti  taaskasutusse saatmiseks. Nagu meie selja taga olevates pakkides on näha,  siis on pakis koos nii paber, -papp, kile,  kui ka muud plastid. Ja jäätmekäitleja ülesanne ongi siis need materjalid,  kõik, mida on võimalik taaskasutada, üksteisest eraldada  ja siis suunata kas paberitehasesse uuesti nagu  plastitehasesse või on ka jäätmeid, mida ei saa taaskasutada,  siis need utiliseerida. Autode remondist jääb üle väga palju selliseid  plastikdetaile põrkerauad pamperid, et need on  ka eraldi kogutud, kas nendest siis ka tehakse midagi? Jäätmekäitlejatena meie siis esmalt samamoodi nagu paberi ja,  ja papi puhulgi valmistame selle selle plastdetailid  siis nii-öelda ette taaskasutamiseks, see tähendab seda,  et me nad sorteerime erinevate materjalide lõikes,  eemaldame nii, et mitte kuuluvad esemed nagu metallijäätmed  ja nii edasi ning seejärel siis juba samamoodi sorteerimine,  pressime ja valmistame ette taaskasutamiseks mõnes plasti ümbertöötlemistega. Ses. Et kui Eestis on, ütleme, üle 800000 auto registreeritud,  siis neid plastdetaile ikkagi tekib päris suures koguses,  kui suured need kogused üldse on? Absoluutselt neid tekib väga suures koguses  ja arvestades seda, et, et igapäevases linnapildis ikka  juhtub väikesi plekimõlkimisi, siis ütleme niimoodi,  et, et keskeltläbi Eestist ekspordi me me välja igal aastal  suurusjärgus 300 tonni auto. Auto auto põrkeraudasid plastjäätmete näol. Kas te proovite ka oma jäätmeteket kuidagi vähendada eos,  et, et juba neid ei tekiks nii palju? Me oleme võtnud nagu sihiks, et ostame pigem nii-öelda  suuremaid koguseid ja taaskasutatavaid pakendeid. Et lihtsalt ei jää, jääks järgi mingeid väikseid kanistrikesi,  on ju, mida siis jälle tuleb kuskile olmeprügi sse panna või,  või mingisse ohtlikutesse jäätmetesse, et noh,  kõigel, sellel on ka nagu väga ratsionaalne seda külge,  et kõigel Mis läheb nii-öelda olmeprügisse või või  siis ohvikutesse, jäätmetesse on kulu ja noh,  mida vähem kulusid, seda parem. Kas on ka mingeid jääke, millega pole midagi teha  või millel pole mingisugust taaskasutamisvõimalusi? Klaasid, et kui autol vahetatakse ära esiklaas  siis see on lamineeritud ja seda lamineeritud klaasi täna  kogutakse küll kokku, aga sellega tegelikult reaalselt  midagi nagu ei osata teha. Sellel ei ole nii-öelda sellist taaskasutust noh,  täna näiteks olmeprügi hulka lähevad veel sellised õhuvitrid,  on need siis salongi õhuvitrid või, või mootori õhuvitrid,  et aga noh, neid on kogu sellised päris palju ja,  ja kindlasti see oleks nagu võimalus. Kui nüüd leida nii-öelda sobiv partner, kes  siis oskaks nendega midagi peale leida peale hakata? Osasid rehve te ladustajate siin enne üle talve,  aga osad on juba nii kulunud, et nendega pole midagi. Mis siis nendest saab? Ja mingi hulk rehve on ju nii kulunud, et neid ei olegi  mõtet kuskile ladustama enam hakata, et lähevad utiliseerimisse,  meie toimetame, nad siis kuusakoski ei lattu,  kus need purustatakse ja kuusakoski, siis vaatab  ja müüb need ilmselt kuskile edasi. Kuidas tundub, kas Eestis on see rehvide teema jäätmete  teema hästi lahendatud? Ilmselt väga hästi ei ole lahendatud, et. Oleks neid traadil kogunevaid, rehve ja. Asju alles jäänud, et saan aru, et praegu just Ragnar selts  on see, kes sellega nii öelda Seal tegelen. Igal aastal tekib Eestis sadu tuhandeid vanarehve. Minul sai mõni aeg tagasi juba talverehvid kenasti autole  alla vahetatud. Siin on eelmised suverehvid, ehk siis praegused vanarehvid. Ja igal aastal saab inimene tuua kuni kaheksa vana rehvi  täiesti tasuta jäätmejaama. Selline on teie seaduslik õigus. Kui teadlikud, siis Eesti inimesed on, oskavad nad rehvid  tuua jäätmejaama, tehakse seda. Ja inimene on piisavalt teadlik ja, ja kõik see info on  tegelikult ka omavalitsuse jäätmekäitluse kodulehel olemas. Teatakse, tuuakse nüüd, sügisesel rehvivahetuse hooajal on  aktiveerunud veel eriliselt see, see jäätmete saabumine,  see on nüüd nädalavahetuse. Vastu võetud jäätmekogus meil siin selja taga. Nii et üks konteiner on täis, teine on juba alustatud. Kas mõni tunneb huvi ka, mis saab nende vanadest rehvidest edasi? No aeg-ajalt on küsitud, aga ega võib öelda,  et lihtkodanikul sellist otsest huvi ei ole,  mis nendest rehvidest saab, et hea on, et nad siia  jäätmejaama jõuavad, et nad ei jõua loodusesse. Et pigem on see teadlikkus viimasel ajal kasvanud just  selles osas, et, et neid rehve ikkagi püütakse üle anda  seaduslikul teel. Kas neist nüüd saab mingi jääde või, või küte või,  või eraldatakse sealt mingisugused taaskasutatavad osad? Noh, see on igal ühel Nai olda enda eneseharimise küsimus. Eestis tekib igal aastal ligikaudu 10 kuni 12000 tonni  ehk üle miljoni vanarehvi. Seaduse järgi vastutavad rehvide tootjad  ning maaletoojad ja müüjad vanarehvide kokkukogumise  ja taaskasutusse jõudmise eest. Kahjuks on tuhandete tonnide vanarehvide teekond viinud  hoopis tupikusse. Neid on veetud niisama silma alt ära loodusesse,  aga ka ulatuslikumatest. Ladustamispaikadesse. Teadaolevalt asub suurim mahajäetud rehvide kogum Tartus Raadil. Veel sel kevadel vedeles siin taeva all ligi 14000 tonni  ehk Eestis umbes pooleteise aastaga tekkiv kogus Vanarehve. Siin laiub kurikuulus Raadi rehviväli, mis on jõudnud isegi  paar korda põleda. Selle aasta lõpuks peaks see mure olema lahendatud. Raadi rehvivälja lugu on, on selline õnnetu lugu,  et, et tegelikult siin on päris mitu aastat on see kestnud. Need rehvid on siia juba enam kui 10 aastat tagasi,  peaaegu isegi 15 aastat tagasi ladustatud ühe jäätmekäitluse  ette võtad te poolt, kellel tegelikult oli tegevusluba  tollel ajal olemas. Aga noh, täna võib öelda, et see, nende plaan hakata rehv,  rehve taaskasutama oli, oli väga ambitsioonikas  ja üsna pea oli selge, et nad jäid selle nende ütleme loaga  võetud kohustuste täitmisel hätta ja, ja lõpuks  siis see rehvihunnik siia ka vedelema jäi. Need siis lihtsalt on pandud looduskeskkonda  kus nad tegelikult ei tee midagi muud, kui nad päikese  ja tuule käes. Lagunevad mingis mõttes tekitab mikroplaste kantserogeene  ja mis tegelikult on väga-väga suureks ohuks tuleohuks just  Tartu linna elanikele ja kui need rehvid,  kuid peaks minema põlema, siis see saaste,  mis tekib, see on üks suurimaid saasteid peale näiteks tuumasaaste,  mida inimene suudab tekitada. See keskkonnakahju, mis siit oleks võinud tulla,  seda, seda ei taha isegi mõelda, et see oleks võinud  tähendada ka osaliselt Tartu Tartu linnainimeste  evakueerimist ja kõike seda, et, et noh kindlasti on see  väga suur oht. See on ka visuaalselt väga kole, kui sellised suured  rehvimäed looduses on. Tohutu rehviväli hakkas sel suvel enneolematu koristustöö  tulemusel taanduma ja aasta lõpuks on raske ülesanne,  finišisirgel. Siin ongi selle suure võib öelda siis õuduse likvideerimine. Jah, siin Raadil on 14000 tonni rehve. Väga hea uudis on see, et need saavad selle aasta lõpuks  suuresti siit ära koristatud. Praegu neid purustatakse, siin. Võetakse välja metall, metall läheb siis otse kuusakoski  sealt edasi ringlusse ja siis selle kraanuli või,  või rehvipuru, selle me suuname täna Tormasse,  kus ta läheb siis uue prügiladestusala drenaažikihi väljaehitamisse. Kui me nüüd vaatame natukene lähemalt, siis protsess on  selline üsna hästi arusaadav. Sealt sellise käpa vahel võetakse need rehvid. Seal on siis purustajana, nagu ma aru saan. Ja et ega siin Suurt teadust ei ole lihtsalt see tehnoloogia ise on  väga-väga robustne, ta peab olema võimeline purustama  nii metalli kui ka rehvi. Minu selja taga töötava purusti jaoks on väga suur probleem,  kui sinna sisse satub näiteks kivi või mõni tugev metallist osa. Siin maas on üks vana velg ja mõistagi see lõhub purustit  ja purustit tuleb parandada. Mis on Eestis vanade rehvide ringlusse võtus,  võib-olla need kitsaskohad, mida annaks parandada  vanarehvide ringlussevõtus Eestis? Võib-olla kõige suuremaks kitsaskohaks on see,  et kõik ettevõtted ei ole ennast registreerinud registris. Tähendab seda, et need rehvid, mis võib-olla ostetakse  näiteks interneti teel Ei nende eest ei ole makstud seda taaskasutusmaksu ja,  ja kui kuna seda ei ole makstud, siis tegelikult ei ole  makstud ka nii-öelda seda, seda teenust,  mida siis selle rehvide taaskasutamise jaoks tegelikult. Tasuda tuleb ja tootjavastutus, organisatsioon peab ikkagi selle,  need rahad ka leidma, et kõik need rehvid,  mis Eestisse tuuakse ja tekivad, et need saaksid taaskasutatud. Mis saab vanarehvide es pärast seda, kui inimene on viinud  nad jäätmejaama peale seda, kui inimesed on viinud nad jäätmejaama,  lähevad need rehvid purustamisele ja seda tehakse just sellepärast,  et, et vähendada seda transpordijalajälge,  et neid oleks ökonoomsem transportida ja üldjuhul  selle esimese purustamise käigus võetakse välja  ka rehvidest vana metall. Rehvid taas kasutuse mõistes on väga suur väljakutse,  sest seal on koos kolm erinevat materjaliliiki,  seesama metall, seal sees on tekstiil ja seal on  siis see kumm. Et valdavalt selle rehvide nii-öelda taaskasutamise  väljundid on energiatootmine. Et kas siis läheb näiteks tsemenditehastesse,  kus seda kasutatakse alternatiivkütusena tehakse pürolüüsi,  mis teisisõnu tähendab seda, et rehv kuumutatakse uuesti raskekütteõliks. Ja siis on sellised Juba vähem levinumad käitlusviisid, et tehakse näiteks  prügilatesse drenaažikihte kus selle rehvihakke pluss on see  võrreldes näiteks paekivikillustikuga, et ta  ka aastakümnete pärast säilitab enda funktsiooni. Ta on hästi stabiilne materjal. Me teame seda, et tehakse uuesti uusi rehve  ja natukene ka siis näiteks mingisuguseid kummimatte  või midagi sellist. Laste mänguväljakute, matid ja lõhkamise matid  ja siis ka kunstmuru jalgpalliväljaku jaoks toodetakse seda  kummikraanuli samamoodi vanarehvide. Kas ma saan õigesti aru, et vana rehvid on maailmas ikkagi  selline probleem, millele päris ideaalset lahendust nende  elu lõpuks ei olegi? See on nii, et selline moodsam maailm üritab  siis nendest uuesti võtta energia välja. Aga paraku väga suur osa nendest rehvidest kolmandate maailmates. Ei leiagi tegelikult muud lahendust, kui need lihtsalt täna  vedelevad kuskil looduskeskkonnas. Miks siis on ikkagi nii, et parim asi, mida me vana  rehvidega teha saame on nende põletamine? Taaskasutuse, või õigemini isegi ringlussevõtu maailma  esimene kuldreegel, et me saame tegelikult lihtsa vaevaga  võtta uuesti ringlusse materjale, mis on üheliigilised. Et samasugused väljakutsed nagu rehvidega on meil tegelikult  nagu pakendite maailmas ka, et kui kokku on segatud erinevad plastikud,  siis neid uuesti saada nagu üksteisest lahku on väga-väga  keeruline ja rehv dega, nagu ma ennem ütlesin,  on samamoodi, et seal on tekstiil, seal on kumm,  seal on metall ja neid saada üksteisest eraldi,  see on tohutult energiamahukas protsess,  et mitte öelda, et võimatu ja sellepärast täna maailmas  tõesti parim lahendus on see, et, et me vaatame teda kui  energiaallikat ja, ja me siis saame kasut,  vaata teda just spetsiaalsetes tehastes nii-öelda energiana. Miks on oluline inimestele südamele, et kasutatud rehvi koht  on ikkagi jäätmejaam, mitte kuskil looduses? Täpselt samamoodi nagu muude kõikide teiste plastikutega  need ajapikku lagunevad tegelikult mikroplastideks need  saastavad seda keskust, kus need on. Need hakkavad mõjutama nii-öelda mikroorganisme lõpuks need  satuvad toiduahelasse ja need lõpuks satuvad  ka inimese toiduahelasse, nii et et see ei ole looduse  loomulik osa. Tegelikult sõnum on ju see, et, et tänasel päeval,  kus tootjavastutuse Põhimõte kehtib Eesti riigis siis kõigil isikutel on ju  õigus viia rehvid tasuta ära ja üle anda nendes jäätmekäitluspunktides. Ja, ja, ja tegelikult ei ole mitte mingit põhjust,  ei ole neid täna viia. Viia loodusesse. Väga kurb on näha, et samal ajal kui mehed rügavad hommikust  õhtuni tööd et see piinlik Raadi rehviväli saaks aastalõpu. Lõpuks likvideeritud siis siia hakkab tekkima juba uus  hunnik rehve. Nagu teada, saime, on suure osa vana rehvide saatus lõpetada  kateldes ehk siis nendest saab alternatiivkütus. Vähemalt osa raadio meeletust rehviväljast on nüüdseks  hakitud ja jõudnud Torma prügilasse. Rehvihakkest saab uue prügiladestuskoha põhi.
