Talv viipab, ukse ees, on, taasta, saab jälle lõpule üks aasta üks aasta otsa teiste reale. Päev taganeb. Öö tungib peale, puu kõrval raagus seisab puu. Mis parata, detsembrikuu, mis parata. Siin taeva all ju ei ole soojust nõnda palliv ehk lõpmatult aasta ringis suudaks soojendada. Keloojus maailma viimne valgus, soojus on sinu südames ja arvus nüüd nagu mesilased tarus koos kurvalt kägaras. Ja taevas aega mööderaskub. Ööaegamööda alla laskub. Ja linnast jääb vaid tulekuma ja elu häältest kauges oma. Oh üürikese elu haprus. Oh inimlaste püha vaprus.
