Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur. Toetada Raadio kahe eetrisse algas puust ja punaseks. See on teaduse tehnoloogiauudiste rubriik mis toob teieni põnevaid teid viimaste nädalate teadusrindelt. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal veel vaatame kosmoseilmaruumiteemalisi uudiseid, abiks neid kommenteerimas Tartu Ülikooli astronoom Tõnis Eelmäe. Ja see uudis, millest me täna alustame, on sellise, võib-olla mõnevõrra sensatsioonilised pealkirjaga, ehk siis kui me siin maal räägime maa kliima soojenemisest, siis, siis seda uudist võiks tituleerida ja niimoodi universumi kliima soojenemisena, ehk siis väidetakse, et universumis läheb kuumemaks, et keskmine temperatuur viimaste miljardite aastate jooksul on, on tõusnud. Ja no mida me sellest järeldame, et kas kas, kas varsti läheb nii kuumaks, et me kõrbe me kõik ära siin universumis või on see asi natukene tagasihoidlikum? Jah, võib-olla mõnes niukses kollase ajakirjanduse või ka vandenõuteooriate raames võiks tõesti olla, et varsti me kõrbe me kõik. Aga, aga on tõesti hiljuti saadud valmis üks niisugune avastus või on jõutud sihukesele järeldusele et viimase 10 miljardi aasta jooksul on universumi jämedalt 10 korda kuumemaks muutunud. Universumi keskmine temperatuur on kasvanud, et umbes 10 korda. Ja et kui palju siis praegusel ajal universumi keskmine temperatuur oleks 2,2 miljonit kraadi. Mis sa ikka maru kuum, eks, et et kui me siin räägime, et meil on 40 kraadi, on maru palav, siis, siis see on 2,2 miljonit. No see on, eks ole, see on keskmine temperatuur, see tähendab, et nii-öelda, et kui me paneme käe ütleme noh, piltlikult öeldes päikesesüsteemist välja, siis seal on see tähtedevaheline ruum seal nagu endiselt nii-öelda absoluutse nulli lähedale, et, et see oli nagu väga ei jaotu ühtlaselt. See kuumus Just, ja see ongi selle asja võti, et tegelikult on just see keskmine on see, et on mõned kohad universumis, aga siiski suured kohad universumis piirkonnad, kus on väga kuum. Ja noh, muidugi eks see kuum tegelikult on, on füüsikas, temperatuur on tegelikult mõiste, mida tihti kasutatakse noh, nii-öelda ütleme siis sünonüümina, osakeste liikumiskiirusele sisuliselt, et mida kiiremini osakene liigub, seda kõrgemal tema kineetiline temperatuur. Ja see põhjus tegelikult on siis niimoodi, et seda tähendab, selle uuringu läbiviimiseks kasutati juba nii-öelda tehtud vaatlusi. Üks oli Plancki nimel Euroopa Kosmoseagentuuri instrument, mis mõõtis kosmosest taustkiirgust. Ja ta mõõtis seda, mitte siis noh, nii-öelda ühel lainepikkusel vaid hästi-hästi, mitmetel millimeeterlaine lainepikkustel, nad on niisugune, mille lained sihukse raadiokiirguse ja infrapunakiirguse, noh, ütleme siis, üleminekutsoon võib öelda võib-olla ja, ja teisest küljest kasutati Sloani digitaalse taevaülevaatespektreid ja mida siis tehti, oli siis see, et, et sellest Plancki andmetest mõõdeti universumis mingisuguste piirkondade temperatuurid nende piirkondade temperatuure mille olevate objektide kaugust oli võimalik määrata siis selles lõuni spektriandmed punanihetest et põhimõtteliselt saadi, saadi nii-öelda vastavus noh, mingisuguse temperatuuri ja punanihke ehk kauguse ehk vaja vahel. Ja siis tõesti on siis leitud, et, et see universum kuumeneb nendes heledates piirkondades mis on universumis üldiselt galaktikaparved ja superparved ja neid ühendavad Sis piirkonnad, nii-öelda see universumi kärjekujuline struktuur, võttingusega kärelina struktuur. Et, et nendes piirkondades, kus on väga palju ainet, mis siis nähtavat ainet, mida me vaadelda saame tumeainet, kus seda on, sinna koguneb kokku ja see on toimunud kogu Universumi arengu jooksul piltlikult öeldes. Ja sinna voolab ka siis sisse seda nii-öelda külma gaasi nendesse, noh, nii-öelda see gravitatsioon tõmbab kokku sinna järjest uute uut ainet. Ja selle noh, suhteliselt sihukese suurel kiirusel aine noh, nagu kuidas siis sinna galaktikaparvedes ja nende lähiümbrusse kokkutõmbamise käigus siis tekivad seal gaasis lööklained, gaas kuumeneb väga kõrgete temperatuuride nii. Ja see on siis viimase 10 miljardi aasta jooksul järjest intensiivistunud. Et seisis, tähendabki tegelikult universumi temperatuur kasvab. Et siis tegelikult just nendes galaktikaparvede piirkonnas superparvede piirkonnas see temperatuur järjest kasvab. Kas me, kas me nagu teame, mis sellega kaasneb või mida see kaasa toob, et ma ei tea, kas seal, kus on nagu kuumemad piirkonnad, tekib rohkem tähti või mida see tähendaks siis? See on tegelikult hea küsimus, sest jahedas, et neid neid nii-öelda mõtteid kuidasmoodi galaktikas tähed tekivad, Jakas tähed tekivad noh, nii-öelda pikema aja jooksul, kust see gaas tuleb, mis tähti tekib, et kas see juba on galaktika tekkimise ajal olnud või seda tuleb järjest nende kosmilisest noh, nii-öelda suhteliselt jahedas ruumist sihuksed, värsked gaasi juurde. Neid küsimusi uuritakse, eks seal on ka mingisuguseid siukseid, vihjeid, vastuseid, aga, aga ma ei ole kursis, et, et seal oleks nii-öelda väga põhimõttelisi nihukesi noh, ütleme raamatu tõdesid leitud. Märksõna, mis siit nagu ka ka läbi käis, on ikkagi see, et nii-öelda, et universum on ikkagi nii-öelda gaasi täis või et seal on nagu mingisugune ainet, et selline päris täielik tühjus tähtede vahel ei valitse. Et meil on see laine, mis siis saab nii-öelda Paedusel koonduda, tõsta seda temperatuuri või siis mis kuidagi seal olla. Ja see teine uudis, mille me siia kohe nüüd otsa põime, räägi natukene sellest sellest ainest, mis on tähtede vahel ja mitte väga kaugel niimoodi kosmilises mõttes, ehk siis siinsamas meie päikesesüsteemi taga seal kohas, kus lõpeb ära nii-öelda see päikese mõjusfäär on tähtedevaheline ruum ja inimesed on nii-öelda jõudnud sinna saata kappar, kosmosesondi, mis siis on niimoodi aastakümneid teel olnud ja jõudnud lõpuks selle piiri peal, et saad nagu uurida ka, et mis on siis meie päikesesüsteemi taga ja värsket sõnumit selliselt NASA sondil nagu New Horizon, mis alguses uuris Pluuto, siis hakkas nüüd seal siis kaugemale lendama toob meile ka seda infot selle kohta, et kuidas siis nii-öelda meie naabruskonnas kosmiline tähtedevaheline ruum välja näeb ja paistab, et sealgi on siis natukene tuleb selliseid seniseid tõdesid ümber hinnata. Ahjaa, raysons see oli siis aparaat, mis uuris, Plutad, lendab päikesesüsteemist välja. Ja tema pardal on olemas ka väga head instrumendid, et uurida just seda tähtedevahelisi või ütleme siis kosmilises ruumis olevaid laetud osakesi. Ja sellega on siis avastatud, et nii-öelda päikesest järjest kaugenedes on kasvanud suhteliselt kiiresti liikuvate laetud osakeste hulk, mis enamuses on vesiniku tuumad prootonid lihtsalt. Ja Päikesesüsteemi siseosades ütleme siin Jupiteri orbiidist seespool on see nende hulka arvestatavalt või noh, tütmad väiksem. Ja see põhjus siis tegelikult on see, et et kui kosmilisest ruumist päike liigub ümber galaktika keskpaiga kiirusega umbes 250 kilomeetrit sekundis niisugune ümmarguselt niimoodi siis ta sõidab piltlikult öeldes järjest sisse noh, nii-öelda sellesse tähtedevahelisse gaasi. Ja kui see gaas jõuab siis nii-öelda päikesetuulepiirile kuhugile, kus päikesetuule mõju noh, nii-öelda hakkab kaduma siis nii päikese, ultraviolett kiirgus kus seesama päikesetuul siis tegelikult seda muidu kosmilises ruumis olnud suhteliselt jahedat ja, ja, ja siuksed neutraalsed noh, neutraalne see tähendab vesinikutuumale ka elektronjuures sellist ainet ioniseerib. Ja kui on ioniseeritud aine, siis see päikesetuul, kus on ka magnetväli sees üsna edukalt nii-öelda, viskab seda ainet jälle päiksesüsteemi sealt piirialadelt minema igasugustes suvalistes suundades ja raisanud puhul jah, siis ongi nii-öelda leitud, et, et noh, nii-öelda tuvastatud need ära visatud osakesi kuidas nende nende hulk kaugusega sõltuvuses siis muutub. Ja, ja sellest on jah tehtud nii-öelda siis järeldus, et tegelikult umbes 40 protsenti on senimaani alahinnatud. Meie nii-öelda päikesesüsteemi lähiümbruses oleva kosmilise ruumi aine tihedust. Ja mulle see väga meeldis, et, et, et see 40 protsenti siis noh, kasvu tähendab nüüd seda, et, et üks osakene iga kaheksa kuupsentimeetri kohta. On jämedalt saine tihedus. Et on endiselt nagu väga-väga hõre, aga nii oldi suhteliselt vaadatuna ikkagi palju tihedam, kui me seni arvasime. Ja tegelikult see avastus on ka aidanud selgitada mitmeid probleeme mis on noh, nii-öelda olnud juba aastaid siis noh, ütleme päikesefüüsika ja kuidas siis selle päikese kosmoseruumi vastasmõju selliste mudelite noh, nii-öelda lähivaid vastuolusid, et, et nüüd need vastuolud on tunduvalt leevendanud ja, ja see näitab tegelikult väga hästi, et et noh, ega, ega me ei saa igale poole minna ja näpuga katsuda ja, ja nii-öelda seda kosmilist ruumi uurida, et meil on noh, praegult kolm satelliiti TV3 kosmoseaparaati, mis seda üldse suutnud teha, eks päikesest välisaladus, et need toetavad tugevalt mudelitele ja tegelikult on niimoodi, et kui seal mudelis midagi natukene muuta seda ühte arvu muuta seda keskkonnatihedust väljaspool päikesesüsteemi siis tegelikult muudab see väga-väga palju muid nii-öelda mudeli omadusi. Ja, ja nüüd on need mudelid hakanud vaadeldava loodusega paremini klappima. Selle tulemusena Ehk siis teadvuse protsess oma täies eheduses, meil on mudelit, meil on vaatlused ja meie eesmärk on nii-öelda need klappima saada, et paremini mõista, mis seal siis täpsemalt toimub. Nii et suur tänu njuufa raisanud sile, kes lendas selle pika maa, et et meile tuua uudiseid tähtedevahelise ruumi tiheduse kohta. Selline saigi tänane puust ja punaseks siin stuudios Arko Oleski, Tõnis Eelmäe tänavat kuulamast. Ning oleme taas eetris esmaspäeval, siis juba uute teadusteemadega. Suur tänu kuulamast kõike head puust ja punaseks, puust ja punaseks.
