Tere, väike sõber, ongi jälle aeg, kuulate õhtujuttu. Ja täna loeb Piret Päär suleloo viiest oravapoisist. Nii et head kuulamist. Elas kord oravaema, kel oli üks, kaks, kolm, neli, viis oravapoissi. Kõik nad elasid puu otsas mugavas pesas, mis oli valmistatud peenest puurisust. Jooksakestest. Pesa oli väga pehme ja soe. Samblaga vooderdatud ja ukseavaldustega ülal ning küljel. Neid uksi sai samblatuust iga öökülma vastu ka sulgeda. Oravaema oli väga hoolas ja oravapoisid väga laisad. Alati pidi ema neid tööle ajama. Poisid, ruttu seenele. Metsaalune tulvil täispuravikku pöialpoisse. Siis tooge nad koju, puhastage ära ja viige sipelgapessa sipelgatele palju hapet. Marineerivad nad sisse ja talvel hea. Ta. Suure sagimisega läksid, oravapoisid seenele. Poisi proto Tähklile. Muidu pudenevad sarapuu otsast maha, aga teie ei mõtlegi tööle minna. Manitses jälle oravaema. Suurivaevu. Kandes pähkleid suus, tõid oravapoisid nad koju. Orava emagaral juhtimisel puhastati pähkleid pükstest ja viidi need talveks varuks. Ei saanud poisid veel õigesse mängutuhinas segi. Kui ema juba, hüüdis. Poisid spordiväljakule. Kõik üks-kaks kolm-neli-viis oravapoissi sibasid noorde kasesallu. Poisid, sabad joonde. Üks, kaks, kolm, marss. Kamandas ema. Kui välgud lendasid, oravapoisid puult puule hoides saba langevarjuna harali. Jõudnud tagasi Kasesalust, käsutas ema uuesti. Poisid, sabad tööriks. Üks, kaks, kolm, marss jälle hüpeldes puult puule. Kasutades saba, kord langevarjuna. Kortöörina suuna andmiseks kadusid oravapoisid silmist. Kõlas varsti oravaima hüüd. Hingetult jõudsid oravapoisid pärale. Ema oli kogunud vahepeal käbisid ja ulatades igale oravapoisile käbi närimiseks õpetas hoice hästi hambaid. Meie neli peitli taolist lõikehammast on küll hästi kõvad. Kaetud veel ees küljest, tugeva emaili korraga ja kasvavad järjest altpoolt juurde. Aga hoidma peate neid hoolega. Muidu ei jõua pähklikoort katki närida. Ei saa käbist seemet kätte ega suuda hammustada noori puugasse. Tagumised purihambad on meil tasase pinnaga, need on vaid söögi peenendamiseks. Kuid neid kaht pealmist ja kahte alumist peitel hammast peate hoidma. Kahju õieti, et loodus pole meile andnud kihku. Lõpetas oravaema oma õppetunni. Oravaema oli õieti väga mures oma laste pärast. Ei mäletanudki isegi vanemaist oravaid näinud või kuulnudki olevat niisugustes trüstikutest nagu olid need viis alati valmis ulakuseks rüüstamiseks ja mis kõige hirmsam, naisad laisad kui konkreed muda, siis. Jah, justkui polekski meie perekonnast. Mõtles oravaema südamevaluga. Kuid nad on ühelgi teisel orava perekonnal pole, pole Helle metsa all nii ilusa läikega karva seljas. Suvel pruun kui kastanimuna ja talvelgi navi hall. Õieti on loodus selle seadnud. Heietas oravaema oma mõttelõnga. Ka hirmsaim vaenlane möödub märkamata ja leidmata tumepruuni oravat puuokstest. Ning talvel. Milliseks suureks õnneks on hall kaitsevärv oravale. Ja kellelgi teisel pole nii ilusaid, tumedaid pärl silmi kui minu poistel. Ja selliseid pikki musti traat, purre mõtles oravaema uhkusega. Ja talv veel, millised pehmed karvapintslid on meie kõrvade ümber? Kuid paha. Väga paha on see, et nad nii laisad on. Ja käbedalt lipsas oravaima poistele järele. Poisid rotto marjule, mis medalves, kui marjugi poole ja laduge nad hästi kõvera kuuse juurte alla pani paika, sealt saab talvel kergemini kätte. Vuhinal pistsid oravapoisid minema. Tagasi jõudes käsutas ema, poisid öösi poleerima. Ei viitsinud kuidagi oravapoisid küüsi teritada. Küll ema õpetas. Enne ühe tagajala viis pikka varbaküünt, siis teise tagajala viis küünt ja siis neli sõrmeküünt ja veel kord neli teisi esikäppa sõrmeküünt. Ja siis puhastage mõlemad küünetta, pöidlad. Poisid, hoidke küüned korras. Vaadake, kui hästi meie, oravad suudame kinnituda küünte abil okste külge ja okstest hüppajal kinni haarata või üles ronida siledat puutüve mööda. Siin on abiks just meie teravad pikad küüned. Viilides ja poleerides porisesid, oravapoisid omaette. Poisid tore tuul väljas, sabad tuulde. Koi tuleb muidu sisse. Kõik viis oravapoissi hüppasid kiiruga oksale, saba tuulutama. Saba tuli alati kohendada. Talvepakasega mugavas pesas, kerana lamades mähituna hästi pehmesse ja kohedasse sabasse, ei pääse külm kunagi kallale. Kunaga pulstunud sabast tikub külma poisike kohe läbi. Järgnedes poistele hüüdis ema juba eemalt. Osavalt end hüppevalmis seades sööstsid oravapoisid ema märguandel keha noolena sirge saba harali, tüüriks. Hirmuäratava kiirusega mäe all asetseva kase latva. Tagajärjed olid hiilgavad. Neli kuni viis meetrit, luges ema. Mõtles tõsis ohates. Aja vaim. Ja ongi lugu oravapoistest kuulatud. Ja nüüd väike sõber on ju käes juba unemati aeg. Soovin sulle head und. Sellest ei. Kindlasti.
