Ja ma. Tuutuutu tuutud akna. Väikesed sõbrad kas te juba seatend unemati kaissu minekuks? Täna tahan ma teile jutustada kaks Aafrika muinasjuttu. Te ju teate, et Aafrika on kauge ja väga soe maa. Seal kasvab palju taimi ja elab palju loomi, kes on meie metsades ja niitudel tundmata. Aga seal on samuti ka meie lastele tuttavaid linde, loomi ning putukaid. Nendest jutustavadki järgmised lood. Miks kärnkonna ja mesilase vahel sõprust pole? Kärnkonn armastas alati kõigiga juttu ajada. Muidugi välja arvatud sisaliku ja maoga. Ta lobises igaühega, keda õnnestus kohata jõele viival teel. Seal aga liikus palju metsarahvast. Kõik, kes roomavad, lendavad või kõnnivad, on sellel teel, kas siis varahommikul ehk hilisõhtul. Seal võis kohata viisakaid ning mühakaid sõbralikke ja vaenulikke loomi. Kärnkonn tervitas neid köit ja vestles, kellega sai jutule. Ühel päeval jutles kärnkonnaga mesilane ning ütles siis hüvastijätuks. Astu mõnikord minu pooli sisse, sööme koos lõunat. Me ei lasknud ennast kaua paluda, sest ta oli kuulnud palju sellest maitsvast roast, mida ainult mesilased valmistada oskavad. Kui sulle sobib, tulen juba, Hanne, tegi ta ettepaneku. Hästi, nägemiseni. Homseni. Tulnud järgmisel päeval jõe äärest joomast seadis Con oma sammud kohe mesilase elamu poole. Jämbe säram järanud, tervitas külaline, mis meie keeli tähendab, kuidas käsi käib, mesilane? Marek, kena on, hästi. Vastas mesilane. No näed, siin ma nüüd olen. Isaskon viisakalt. Astuge sisse, kõik on valmis. Kutsus mesilane. Kärnkonn tätsas nõu juurde, mis oli ääreni täis mett ja pani oma vasaku käe esimese sõrmeanuma äärele. Ta tahtis juba sirutada ka paremat kätt toidu poolisele lähemale. Ent see oli nii määrdunud, et mesilane peatas teda. Mu kallis, ometi hakata nii mustade kätega sööma, mine pese nad kiiresti puhtaks. Kärnkonn hüppas sõnakuulelikult jõe äärde, pöördus sealt siis rõõmsalt tagasi ja istus minu kõrvale. Perenaine oli juba külalist ootamata ise sööma asunud. Kui nüüd kun tahtis võtta veidike mett, kirjetas mesilane. Oi, sinu käsi on veel mustem kui enne. Kund läks taas jõe äärde, ent seekord enam mitte nii rõõmsas tujus kui ta oli seitsmendat korda jõe äärest tagasi tulnud ning käed olid endiselt veidi mullased ja kuumast päikesest higised oli meenõu juba tühi. Nüüd alles sai konna aru, et mesilane oli lihtsalt tema kulul teinud halba nalja. Sellest hoolimata jättis ta perenaisega viisakalt hüvasti. Olederwe. Ütles ta ning läks oma koju. Päevad möödusid, kärnkonn tervitas endiselt kõiki metsaelanikke ning nii mõnegagi rääkis sõnakese juttu. Kord kohtas ta mesilast ning ütles. Sõber, astu vahel minu poole sisse, lõunatama koos. No ta on ju väga armastusväärne jäiney põrmugi pahane olevat. Mõtlesime mesilane ning võttis küllakutse vastu. Järgmisel päeval läkski mesilane konna juurde, istus uksepakule, küsis, kuidas elu läheb. Hästi. Vastas con ning nihutas end piduroogadega täidetud kausile lähemale. Tule mu äärmaznyt tuppa. Kutsus pere, näib. Mesilane lendas tuppa ja tema tiivalöögid laulsid rõõmsalt. Summ-summ-summ-summ-summ. Oo ütleskonn, ma ei saa kuidagi sellise sumine saatel süüa. Jäta palun oma tamm tamm läve taha. Mesilane lendas välja ning siis uuesti tuppa tagasi, kuid sumin paisus sellest veelgi valjemaks. Armas aeg, ma ju palusin sul tamm tamm läve taha jätta. Lausconn pahaselt. Mesilane lendas uuesti sumisedes välja ning tuppa tagasi. Kui ta oli niimoodi edasi-tagasi saalinud. Seitse korda oli konn jõudnud kõik road hävitada ning kausi isegi puhtaks pesta. Mesilane lendas sumisedes minema ja sellest ajast peale ei vasta kunagi konna tervitustel. Teine muinasjutt räägib sellest, miks nahkhiir käib jahil ainult öösel. Nahkhiir elas oma majakeses vaikset elu. Ei tunnistanud ühtki valitsejat ega maksnud kellelegi makse. Ent saabus päev, kus loomade kuningas kutsus enda juurde sõduride, käsutas. Minge kohe ja nõudke nahkhiire käest andamit. Kõik loomad toovad Mulande ning tema peab sedasama tegema. Sõjamehed läksid kuninga käsku täitma, jõudsid nahkhiire juurde ning ütlesid. Nahkhiir. Me tulime selleks, et saada sinult Anderit teie kuninga jaoks. Nahkhiir katkestas hetkeks söömise ning vastas selle peale andamit. Ainult see veel puudus. Öelge oma kuningale, et ma pole mingi loom ega hakka talle ka makse maksma. Kus seda enne nähtud on need, need, kellel on tiivad ja kes lendavad õhus maksaksid makse loomade kuningale. Ma pole loom, olen lind. Loomade kuningas vihastas koledasti kles mõtlis. Ja lõppude lõpuks jõudis otsusele. Ta kutsus jälle oma ihukaitsja, ütles Viige minu läkitus lindude kuningale. Järgmisel päeval kutsus lindude kuningas oma sõdurid kokku ja andis neile järgmise käsu. Minge nahkhiiretare juurde, ta peab mulle andamit maksma. Nahkhiir on ise öelnud, et ta on lind. Sõjamehed läksid kohe käsku täitma, jõudsid kohale ja rääkisid nahkhiir. Me tulime selleks, et saada sinult andamit. Nahkhiir katkestas hetkeks meloni söömise ning vastas. No see veel puudus. Öelge oma kuningale, et ma ei maksa talle midagi, kus seda enne nähtud, et need, kellel on suus hambad, maksaksid andamit lindude kuningale. Ma olen loom, mitte lind. Lindude kuningas vihastas samuti hirmsasti. Mõtles, mõtles, mis vastuhakkega teha. Ning lõpuks otsustas, kutsus kokku oma sõdurid ja ütles. Viige minu läkitus loomade kuningale. Järgmisel päeval otsustati karistada sõnakuulmatut alamat kuid võta näpust. Sellest ajast alates otsivad loomade ja lindude kuningas sõdurid iga päev nahkhiirt mööda džunglit taga, kuid asjata. Nahkhiir on päeval peidus ja toitu otsib ta ainult öösel. Unest ei tuune esteid kindlasti.
