Kultuurilise ta. Võtuutuutuutuutud akna. Tere, üht Köik. Väike sõbrake, tänaiutustensule muinasjutukaladest. Kuule. Kuidas kalad said endale kirevad rüüd? Palju-palju aastaid tagasi ujusid kõik kalad jões ühesuguses riietuses. Nad elasid väga õnnelikult kuni kaugest ookeanist tulika vàlja tugev haug ning hakkas jões peremeest mängima. Ainult mõnel üksikul kalal õnnestus pääseda tema teravatest hammastest. Kõned tulid kokku ning hakkasid mõtlema, kuidas küll saada lahti sellest kutsumata külalisest. Mõtlesid, mõtlesid. Ent ei suutnud midagi välja mõelda. Kalaparvest ujus mööda konn. Kalad vaatasid teda imestunult ja küsisid siis. Miks sa oled endale nii toreda rohelise kleidi selga pannud. Alles hiljuti kandsid juhalli oksrästas kani. Mind paneb imestama hoopis, miks teie ümber ei riietu või tahate kõik haugiroaks saada? Ütles nii. Ja kadus rohelistesse kasvudesse. Kajad vaatasid, vaatasid? Polnud. On näha. Konnaga, hüppas veest välja, ronis kaldele ning naeris. Nad vaatasid oma tagasihoidliku halli ülikonda ning tormasid kodudesse. Veidi aja pärast ilmusid nad kõik uuesti liikvele, kuid tundmatuseni muutunud tena. Koger tuli kuldse sirbis latikas ja säinas hõbedases satter kuues. Särg oli mähkinud end ime peenesse, hõbe linikusse. Säga luts ja vingerjas mustamantlisse ahven triibulises pidžaamas. Rünt ilmus valges mustade täppidega pluusis. Kiisk sai peaaegu siili poolvennaks. Tumedale bluusile oli ta õmmelnud okkalise krae. Kalad olid nüüd ümberriietunud ning lõid lõbusalt sulpsu. Aga samal ajal ujus näljane haug oma igapäevasele jahiretkele kui vingerjas oli haugi märganud, unustama mustas mantlis röövlile julgelt vastu hauks jäädis juba vingerjat haarama. Kuid see tõmbasin äkki ootamatult konksu. Haugest, silmad pärani asemel kõlkus õngekonks. Vihane ahnepäts lõi põlastavalt sabaga ning ujus ohtlikule konksule tagasi vaatamata veegasvudesse. Kasvudes maiustas parasjagu koger, kui ta märkas haugi, pööras kalake ohtlikule naabrile oma kuldse küli. Haug tardus kohale. Kala asemel paistis talle silma kollane päike. Havipurikas ujus edasi ning nägi, et säga Jel luts ajasid omavahel juttu. Haug tormas nende poole. Kuid äkki olid kalad kadunud. Haarde kauguses hõljus ainult kaks musta kännud Hovikut. Lutsu mustad vuntsid looklesid mööda jõepõhja täpselt nagu uppunud puukese juured. Paistis nagu ujuks latikas eemal. Jõeröövel tormas kiiruga saagi poole, avas juba suu. Kuid jällegi silma teke. Latikas oli tõmmanud enese lookeaningse ja Snyd hõbedase kuune. On vast lugu, püüdis haug pettunult. Sule selget muud. Pidasin Lätikaks haug havipurikas, ujusin edasi. Ujus ja ujus, kuni sattus vastu kiisale ahvenale. Välgukiirusel tormas haugahvena poole. Seaga, lipsas aega viitmata kõrketesse. Haug vaatas, et polnud enam suupistet kõrkides kiikus, vaid mingi triibuline puutükk. Ohkas ta jällegi ebaõnn. Kuidagi kohe ei vea. Kiisk naljahammas ujus meelega hävinina ees haug, märkas teda ja haaras suhu. Kuid kiisk polnud ka aeglaste killast, vaid ajas õieli oma okkalised. Mäeokkad torkisid koledasti ning roog laskis nõelakera lahti. Nii jäigide seekord ilma õhtusöögita ning sellest ajast alates ujub haugi jões ringi näljane ja tige. Sest kõik kalad olid õppinud uute riietega ennast kaitsma tema tugevate hammaste eest. Kes sõber niisugune oligi, siis jutt kaladi uutest rõivastest. Sinulgi on kindlasti kalade kavalusest ning konna heast nõust hea meel. Nii taga jäätunud. Unest ei tuune esteid kindlasti.
