Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere tühjan raadio kaks ning alanud rubriik kannab pealkirja puust ja punaseks seal rubriik, kus me toome teieni kaks korda nädalas põnevaid uudiseid viimaste nädalate teadussaavutustest ning sel nädalal räägime maateadustest. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sinuga koos siin Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Meie tänane uudis toob meid selle juurde, et kuidas siis seda looduse olukorda ikkagi paremaks teha saaks, et me oleme siin päris palju rääkinud sellest, et kuidas looduslike keskkondade hävitamine ehk siis maharaiumine või, või rohumaade muutmine põldudeks mõjutab Daini kliimat ebasoodsas suunas kui ka kõiki sellest sõltuvaid eluprotsesse. Ja, ja see ongi ajendanud teadlasi mõtlema, et üks viis, kuidas siis saab nendele muutustele vastu seista, kuidas taastada sellist head olukord on see, et kui me hakkame neid looduslikke alasid omakorda taastama, et need, mis on praegu põllud, okkaid, kunagi metsad teemiale metsadeks need, mis olid kuivendatud sood taimele soodeks, nagu me siin Eestis praegu teeme. Ja nii mõnelgi pool seda ka tehakse. Ja see uudis, millest me täna räägime Jaan, eks ole, see siis kuidagi püüab välja arvutada, et kui palju me siis peaksime neid maid uuesti taastama selleks et, et nagu seda kliimakriis ja elurikkuse kriis ja kõike seda niimoodi vaikselt tagasi pöörata. Jah. Looduslikel aladel on tõesti palju väärtusi, palju viise, kuidas toet toetavat. Meie enda ja, ja ütleme siis muude mittelooduslikke või poollooduslike alade üldse talitlust ja elutegevust. Ja tänaseks oleme me jõudnud tõesti sinna, kus kus ei piisa enam olemasolevatest looduslikest aladest, et pidurdada kliimakriisi ja liikide väljasuremist. Ja me peame vaatama rohkem sellise kallitegevuse poole nagu ökosüsteemide taastamine ehk. Ja võrreldes siis looduse kaitsmisega on tegemist tõesti kordades suurusjärk kallima tegevusega. Ja, ja sellepärast alati neid tegevused plaanides ongi ikkagi vaja ka pidevalt meeles pidada, et ikkagi kaitsta on palju odavam kui, kui taastada. Aga kui siis see taastamine ette võtta, siis on tarvis, on mõistlik vaadata, kus on seda teha kõige tõhusam. Ja see artikkel siis avaldatud ajakirjas Nature prioritiseerib, toob esile kõige tõhusamad piirkonnad maakeral, kus maismaa ökosüsteeme taastada kolmest aspektist siis sedasama kliima, kriis, looduslikud või bioloogilised liigid. Ja kolmas on siis nendel aladel majandustegevusest hoidumise lõiv siis ehk siis, kui palju, millisest summast hinnanguliselt me räägime, millest me loobume, kui me lõpetame igasuguse majandustegevuse sel alal ja tulemused on, on väga huvitav, vaata selle järgi joonistuvad siis siis välja peamiselt sellised kõige tõhusamad alad, kus tasuks loodust taastada on Kagu-Aasias, kus siis umbes pool vihmametsast on, on maha võetud ja, ja seetõttu juba sellepärast on seal suured alad, mida on mõttekas taastada, et seal lihtsalt on. On, mida taastada, loodus taastub päris hästi troopikas soodsates, kasvutingimustes ja samuti ka see majandustegevusest loobumise lõiv ei ole seal väga suur, sest et peamiselt mille jaoks on, on seal. Neid vihmametsasid ja muid looduslikke ökosüsteeme. Hävitatud on väga madala tootlikkusega põllumajandus ja seetõttu sealse maa hind ei olegi väga kõrge. Ja minu jaoks on nagu väga huvitav tulemus, mis nad välja toovad, see, et ütleme, 55 protsenti nendest aladest, mis on muudetud põllumaaks. Et need, me suudaksime muuta tagasi looduslikeks, ilma et see oluliselt mõjutaks seda toidujulgeolekut. Ei noh, Soniusega sage argument, et noh, ongi, et meil on varsti kaheksa miljardit, et inimeste siin siin maamuna peal, kes kõik tahavad süüa ja me ei saa nagunii-öelda looduse pärast nii nälga jätta. Samas nende autorite argument ongi see, et tegelikult pool sellest maast. Me saaksime vabalt muuta tagasi ja kui me tegutseme selle ülejäänud poole peal nutikamalt, siis, siis me ei peaks nagu muretsema, et keegi väga nälga jääb. Jah, mis selleks selliseks optimismiks aluse annab, on loomulikult viimast. No ütleme siis paarisaja aasta eriti viimaste aastakümnete edusammud põllumajanduses põllumajanduse siis uuendama. Mine jah, kes läheb põllule praegu Eestis näiteks teabe, et et see on noh, võrreldes veel mõnekümne aasta tagusega on nagu nagu öö ja päev, et, et see on ikkagi tänaseks läheneb suhteliselt nutikale tööstusele juba ehk siis samalt hektarilt. Me saame üha üha mõistlikumalt ja tõhusamalt, et saaki. Et selle selle asemel et sellistel laiadel aladel rumalam all ja ebatõhusam on viisil saaki toota. Me võime keskenduda väiksemale alale, aga see toob ka meid selle võib-olla natukene meie jaoks ebamugava momendi juurde, et kui me räägime, et need kõige tõhusamad piirkonnad, kus loodust kaitsta, on troopikas, ehk siis Kagu-Aasia saime mainitud, teine suhteliselt kõvasti hävitatud ja suhteliselt samas kergesti taastatav ala on välja toodud siin Lääne-Aafrika rannikupiirkond. Aga noh, neid alasid on ka mujal troopikas sama soonia serva aladel näiteks Kesk-Ameerikas. Aga igatahes. On selge, et need on meist kauged alad ja ja kui me tahame Euroopast teha, siis seda rohekokkulepet, kui me lepime omavahel kokku, et me oleme jube rohelised siis ei tohiks tulla nendesamade Euroopa Liidust väljaspool paiknevate suuremalt jaolt siis troopiliste alade, vaevalt et me suuname oma saastamise ja, ja hävitustöö siis sinna pigem selliste uurimuste valguses, mis võtavad arvesse kogu jah, liigirikkuse ja kliima jahutamis, potentsiaali nendest tuleb alati välja see, et just vastupidi, mõistlik oleks just nimelt, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas ja muudel sellistel põhjalaiustel võib-olla väiksema liigirikkusega loodusliku liigirikkusega aladel just nimelt toota ja, ja selle raha eest siis siis pigem seal troopikas just kaitsta. Mis siiski vist ei tähenda seda, et nagu meie ei peaks midagi tegema, ütleme, et noh, seal troopikas on kõige tõhusam seda teha, et et tehku nemad ja meie võime siin samamoodi edasi elada. Meie jaoks. Kas on eeskätt küsimus meie oma elukeskkond otseselt ehk siis meie oma vesi oleks noh, ütleme võib-olla mitte täielikult puhas noh, põllumajandus. Kraavis põllukraavis võib-olla päris joogivett. Noh, keegi ei lähegi oma põllukraavist võib-olla, aga, aga vähemalt ka, et me ei peaks selleks, et ujuda, vett, katsuda kusagile naaberriiki sõitma, et, et õhk vesi, meil oleksid puhtad. Et loomulikult see kõik tuleb samuti võimalikult mõistlikult teha, aga see, aga siin see printsiip võiks olla olla küll see, et me oma toidu toodame pigem ise ja pigem metsa. Taastame ja hoiame seal, kus on, on rohkem liigirikkust. Aitäh selline oli tänane ja tegelikult selle aasta viimane puust ja punaseks teemaks üks meie maateaduste saad sagedased teemat. Ökoloogiline kriis ja kuidas seda leevendada? Loodame, et uus aasta toob meile kõigile paremaid uudiseid iimil isiklikult kui ka maakerale. Täname teid kuulamast ning puust ja punaseks naaseb teie juurde juba uuel aastal. Kõike head. Puust ja punaseks toostria punaseks.
