Minu nimi on Katariina Loiga. Olen tegelenud näitlemisega juba kolm aastat kullateatrikoolis, veel tegelen kunstiga ja laulmisega. Täna loen ma teile lugu pealkirjaga varesepesa. Loo autor on Liis kanilas lenksu jutt pälvis eelmisel Sten Roosi nimelisel muinasjutuvõistlusel leelo tungla looduse eriauhinna. Ühel ilusal sügisesel õhtupoolikul otsustasid kaks varest endale uut pesa ehitama hakata. Vana pesa oli lagunenud ja habras ja ilmselgelt ei pidanud enam sooja. Vareste paar kandis nimesid kraaks, Javaks lendasid nad siis metsa kohale pesa jaoks materjali otsima. Leidnud parajas koguses oksi, hakkasid nad neid pesaks punuma. Punusid ja punusid. Pesa hakkas kuju võtma. See võttis päris kaua aega ja palju energiat, aga te siiski edenes. Pesa valmis, arutasid varesed omavahel, kuidas edasi? Nad arvasid, et peaks oma pesa ikka paremini soojustama, ka? Külm talv tulekul. Lendasid siis kraaksivaks uuesti metsa. Möödusid mõned tunnid ja mõlemal varesel oli pesaga seestpoolt soojustatud. Varesed lendasid kuuse otsa, et oma saavutustega hiilata. Wax teatas kraaksule, et tema pani soojustuseks sammalt, kuivanud lehti ja võttiselt metsas magavat karud, kaabu, et pesas, talvel soojem, oleks kraaksakas selle jutu peale naerma. See naer oli pikk ja vali, nii vali, et terve mets seda kuulis. Pisut toibunud, kinnitas ta maksule, et see on soojustuseks valed materjalid valinud. Mina ikka korjasin metsa äärest sammalt, päike oli selle ilusti ära kuivatanud. Soojustuseks panin veel natuke heina ja tore jänesemamma kodus mulle veel sooja kampsuni, et mul talvel soojem oleks, kõneles ta tähtsalt. Waaks vihastas ja ütles kraaksule, et see, kellel on ilusam ja parem pesa, võidab Jaan osavaim vares kogu metsas. Kraak, see oli enesekindlust nii täis, et nõustus pikemalt mõtlemata. Metsaelanike hulgas levis kiiresti kuuldus, et kraaksi vaaksun pesade pärast tülli läinud terve ilusa sügispäeva askeldasid varesed oma pesade kallal. Kummagi uhkus ei lubanud alla anda. Kraaks lendas rebase juurde ja palus, et see talle kotitäie kanasulgi annaks. Sest see alles oleks pesakaunistus. Rebasele polnud see mingi probleem, sest tema ju vana kanamurdja vaks suundusega samal ajal hundi poole ja palus, et hunt talle kotitäie lambavilla annaks. Lambavillaga kõige parem pesas hoiustada, kinnitas ta. Kriimsilmale. Hundile polnud see mingi probleem, sest hunti, vana lambamurdja Waxekraaks olid oma saavutuste üle nii uhked. Kuid saavutusi polnud kellegagi jagada. Kraaks otsustas tihase vaatama kutsuda lendaski tihase ukse taha ja palus, et see tema uut pesaga ema tuleks. Tihanneli talvevarude korjamisega nii hoos, et ei saanud kuidagi aega pesa vaatama minna. Wax palus samal ajal oravat, et see tuleks Vaksu pesa vaatama. Kuid orav oli ametis pähklite korjamisega ega leidnud samuti niisama metsas kolamiseks mahti. Niisiis istusid mõlemad varesed vihmasel õhtupoolikul oma uutes pesades. Ainult et miskipärast ei tundnud kumbki varasema pesa üle enam rõõmu. Sest seda rõõmu polnud kellegagi jagada. Varesed ei jõudnud enam sellist üksindust taluda ja otsustasid omavahel ära leppida. Nad said kokku suure kuuseoksal. Algul oli oksal kuidagi väga vaikne, aga kui kraaks lõpuks oma noka lahti sai, jätkus varestel jutu järgmise hommikuni. Lõpuks kiitsid mõlemad usinasti teineteise pesasid. Kõik oli jälle endine sõpruseli uuesti jalule seatud. Nagu vanadel headel aegadel. Nii kogesid ka varesed, üksi on halb ja raske koos ja sõbralikult. Aitäh kuulamast. Annan veel teada, et Sten Roosi nimeline muinasjutuvõistlus on taas alanud. Kel häid mõtteid ei oska seda kirja panna. Saatke oma lugu hiljemalt 20.-ks detsembriks Ann ja Ants rosini aadressil Endla kaks p. Korter üks, haapsalu üheksa, null viis null kolm. Auhinnasaajad kuulutatakse välja ajakirjas hea laps aprilli alguses. Niisiis aadress, millele oma jutt saatan. Ann ja Ants Roos, Endla kaks p. Korteriks. Haapsalu üheksa. Null viis null kolm. Kuuldud lugu luges teile Katariina Loiga. Toimetas Kadri diisel ja helipuldis oli Anna-Maria kur.
