Seal, kus pakase võim ei suuda jõe vee voolulusti jääkaanega lämmatada võime talve läbi vaadelda umbes kuldnoka suurust laululindu. Ta istub jääserval või veest väljaulatuva kivil ise tume kohvipruun, kurgu all valge laik. Ei ta karda külma ega pelga märga, hüppab otse Ulysevasse vette ja sinna kaobki, et kuskil 10 meetri kaugusel jälle pinnale tõusta ja vurinal mõnele teisele kivile lennata. Rahvasuus tuntakse väikest külmakartmatud sukeldujat kui jääpura jõe kästrit, kirik, isandat või kirikhärrat. Sellepärast, et temal on kurgu all valge helelapp. Niisama kui luteri kirik härral on, kirjutatakse Vigalast. Jõe köstri kirjakeelseks nimetuseks on vesipapp. Vesipapp on meie ainus laululind, kes sukelduda ja vee all osavasti ujuda või põhja mööda jooksta mõistab. Vesipapi päriskodu on põhjamaa jõge. Eestisse jõuab ta enamasti novembrikuu alguses hõivab siis jahimaa lahtiste veekogude ääres, jäädes paigale märtsi suladeni. Vesipapi ülalpidamisele on iseloomulik veel see, et ta omapärasel viisil kehaga nõksutab otsekui tehes sügavaid mikse ja kummardusi. Muidugi on lesi papilga laul küll vaikne, kuulda vaevalt paari-kolmekümne meetri kaugusele aga selle eest vaheldusrikas. Mesipapi laulu võib kuulda läbi talve. Eriti hoogsaks muutub laul varakevadel, kui on vaiksed ilmad ja päike juba soojendab. Märtsi suladega, nagu juba öeldud, lendavad vesipapid meilt ära põhjajõgedele. Ent mõned teated kinnitavad, et üksikud Eestisse pesitsema võivad jääda. Selge veeliste jõgedega on seotud meil teisegi omapärase, vägagi eksootilise välimusega linnu jäälinnu elu. Jäälindu tuntakse kalastajana oma saaki, lepamaime ja teisi väikesi galakesi varitseb ta liikumatult mõnel vee kohale kaarduval puuoksal ja tabab vete sööstes pika tugeva nokaga. Et jäälind sellesama noka abil kaldajärsaku liivasse või koguni liivakivisse pesakoopa meisterdab. Siis on jäälindu nimetatud ka jää rähniks. Jäälind hakkab silma eelkõige lennul sädelev sinise selja poole sulestikuga mis päikeses helkides meenutab kalliskivi. Jäälind ei ole laululind, tal pole laulu, on üksnes valjud vilehääled, mis jõe ääres üsna kaugele kuulda. Kuulakem, kuidas need kõlavad? Jäälinnupojad kui näljastana galakesega saabuvat isa või ema ootavad, häälitsevad, aga nõndamoodi. Jäälind pesitseb meil, pean rändlind. Talveks jäävad lahtiste vete äärde vaid üksikud. Ja lõpuks veel ühest tallikülalisest. Paljud on kindlasti märganud sügiseti salkadena aedades ja metsades tegutsevaid siidise sule kuue ja uhke kuklatutiga linde, kes pihlakate okstel maiustavad rastastest järelejäänud marjadega ise sealjuures omapärasel viisil kliriisijades. Need on siidisabad. Tänavu sügisel ilmusid esimesed siidisabad näiteks Tallinnasse 11. oktoobril ja väiksemate salkadena on need liikvel olnud tänaseni. Niisiis kuldnokast veidi väiksemad linnud, kelle lenduja askeldusi saadavad tasased klirisevat helid. Neid nüüd saate lõpetuseks kuulamegi.
