Tere minu nimi on Kirke algma. Ma olen tegelenud Kullo teatrikoolis näitlemisega juba kolm aastat. Tänase loo pealkiri on paekivi võlujõud ning selle autor on Tartu kivilinna gümnaasiumi õpilane Elis saratu. Jutu kirjutas ta siis, kui ta käis alles neljandas klassis. Ühes kauges kauges laanes elasiks karu. Ilusal kevadpäeval mänglesid selleski metsatukas päikesekiired. Eile oli nii suur võlujõud, et nad muutsid sealt ammuval mesi käpalgi tuju väga heaks. Korraga avastas karujõmm enda jaoks imelise lindude laulu. Ta tervitas oma kõrvakuulmist ja asus paekivile istudes lindude siristamist kuulama. Istekoht oli karu jaoks kuivaline. See oli vooderdatud samblaga ja suurust ja oli sellel parasjagu. Nõnda seal istudes ja lauluviise kuulates tuli jõmmil endalgi mõmin välja. Karu hakkas mõtlema, et äkki on see erilise võlujõuga kivi. Varsti hüples kivi ümber haavikuemand. Nudisaba oli kuulnud lauluviisi ja otsustas vaatama tulla, et kes seal küll esineb. Jänes tegi ettepaneku, et lauluviis võiks kõlada hoopis kolmehäälselt. Nõnda nad võtsidki, kõik üheskoos viisijupi üles. Mesikäpp ja pikk-kõrv lasid täiel rinnal oma häältel kõlada. Seda vaatemängu jälgis puu otsast harakas. Suleline teatas esinejatele, et nad võiksid metsaelanikele kontserdi korraldada. Seadistaja lubas kõigile teateviija. Peagi olid informeeritud kõik metsaelanikud, et suure paekivi juures toimub kontsert. Päikeseloojangul kogunesidki kõik paekivi juurde. Avanes imeline vaatepilt. Keset suurt kivi seisid pruuni kasukaga karumõmm ja heledakarvaline jänes. Nende ümber õhus tiirles väike linnuparv, kes rõõmsahäälselt külalisi tervitanud. Järsku hakkas metsas muusika kõlama. Kõik ehmusid, sest ühtegi pillimeest näha ei olnud. Peale esimeste taktide kõlamist avasid esinejad oma suud ja sealt tuli kuuldavale imeline laul. Põdrad raputasid imestusest päid, nii et mõnelgi kukkusid sarved maha. Laul oli nii meeleolukas, et kitsedel jäid plaksutamisest lausa sõrad valusaks. Metsasanitarid Reinuvaderitki lõid oma kohevates sabadega laulu takti kaasa nii et karvatutid lendasid. Varsti oli kivi juures tõeline metsakoor. Kõik laulsid valjuhäälselt. Kohale tõttas metsa kõige targem elanik, öökull. Öökull teatas kõigile, et see on võlujõuga kivi. See kivi suudab iga enda läheduses oleva elusolendi laulma panna. Ta teadis rääkida, et kivil on selline võlujõud seepärast, et ta on ühe laulurahva. Eestlaste rahvuskivikülv pajatas ka eestlaste laulupidude traditsioonist. Ühehäälselt võtsid metsaasukad vastu otsuse, et igal aastal korraldatakse suure kivi juures metsalaulupidu. Tänaseks päevaks on loomad seal juba palju-palju aastakümneid laulupidusid korraldanud ja arvatavasti korraldavad nad neid niikaua, kui eestlased. Aitäh kuulamast. Elis särappu juttu, paekivi võlujõud, luges Kirke halda. Toimetas Kadri diisel ning salvestas Anna-Maria kurjal.
