Ameerika kirjanik Saul Bello ütleb, et õige olemine seisnevad seletamises ja sellepärast on inimene muutunud seletavaks olendiks. Otsin sõnu, et seletada mispoolest üks linnu hääl teistmoodi, kõlab kui teine. Ega leia neid. Seleta, kuidas tahad, sarnasteks jäävad need häälitsused ikkagi. Niisugune mõte tekkis tagantjärele eelmises saates tutvustatud pistrike kuulates näiteks lõu pistriku kisa. Ja tuuletallaja kisa. Päevase eluviisiga röövlindude tundmaõppimisel vältimatult vajalikuks riistapuuks jääb ikkagi binokkel. Helilindistused saavad siin täita üksnes abivahendi ülesannet. Ka tänases saates kõnesse tulevad linnud sarnanevad hääle poolest kanakull, raudkull omavahel ja viud herilaseviu ja hiireviu jällegi omavahel. Haukad kanakulli raudkull ongi vahest üldsusele kõige paremini tuntud kullilised. Neid tunnevad vähemalt inimesed, kes kanu peavad kanakull murrabki kanu ja võib jahihasardis saagi järele söösta lausa ukse alla. Kanakulli ei sallita. Sallimatuks suhtumiseks põhjust annab kana kullise. Ehk küll kodulinnud moodustavad vaid tühise osa toidust. Seal, kus kanakull harjub kanakarjas käima, ei jäta ta tööd pooleli. Nõnda võib kaduda kanakariõuelt ja parvnurmelt. Kanakulli häält kuuleme metsas kus tal ka mõne suure puu otsas pesa. Te kuulete nüüd isaslinnuhüüdu, aga pärast väikest pausi isas ja emaslinnuhäälitsusi paaritumise. Raudkulli tuleb pidada kanakulli väiksemaks vennaks. Välimuselt on need kaks liiki, kui suurust mitte arvesse võtta, väga sarnased. Üsna sarnased on ka nende häälitsused. Kuulata neid raudkullide paari kisa. Ka raudkull on metsalind, elab tehnikutes ega näita ennast eriti meelsasti. Kui linnaservadel mõnikord varblase jahib, siis sünnib see hääletult või vähemalt hääle. Haukaid segatakse ärav jõudega õige ütelda, et nad aetakse lihtsalt kõik ühte patta. Paljud kana kullidele mõeldud haavlilaengud on tapnud hiire. Vihusid, kes niitude välude kohal hiiri ja konni jahtinud. Hääle järgi on liud hästi äratuntavad ent selleks, et neid omavahel eristada, tuleb siiski tähelepanelikult kuulata. Kui kanakulli jahiaeg on varahommikul, siis vihud ei lenda jahile enne, kui maapind soojeneb ja tekivad tõusvad õhuvoolud. Neid õhuvoolusid kasutavadki hiireviu ja herilaseviu. Hiireviu häälitsus on kiunu vingumine. Hiireviu häält aimab meisterlikult järele pasknäär. Nii meisterlikult, et seda ei erista originaalist ka kõige treenitum kõrv. Hiireviu on rändlind, ta tuleb meile märtsis ja siis tavaliselt lasebki linnuhuviline ennast pasknöörist lollitada. Herilaseviu hääl on samuti kiunub aga hiireveo vingumisest vahest vilistavam, kui nii üldse võib ütelda. Lindu ennast kohatakse meil märksa harvemini kui hiireveod. Nõnda Loodvjuudega lisame neile veel mõned häälitsused must-harksaba alt. Lend on meil haruldane, pesitseja koguni väga haruldane, aga ta on olemas. Kõlagu, siis siinkohal ka tema noore kalakajakakisa meenutav häälitsus. Nii et kohates kullilist, kel saba pisut harkis ja hääl nagu kajakal olete te kokku saanud must-harksabaga?
