Kas on vaja enam kõnelda sellest, et luiged on juba siin? Et Teder Gudrutab, et metsis mängib? Mis sellest ikka rääkida, kui neid võib juba oma kõrvaga kuulata? Enam kui aasta linnuaabitsasaateid on tegijatele üht-teist õpetanud. Kuulajad on rääkinud. Rääkinud ja kirjutanud, et linnud on raadiost kenad kuulata, siis on kuulajad veel rääkinud ja kirjutanud, et raadios kuuldud linnuhääled on neil aidanud nii-öelda koju ajada nii mõnegi ammusest ajast teada olnud häälitseja kodumetsas matkateel või suvila taga võpsikus. Kõige õigem seda leiavad paljud kuulajad. Oleks aga, kui saaks kuulata lindude hääli raadiost, samal ajal, kui nad looduseski laulavad. Tõsi ta ju on. Kuid võimalik pole see alati ometi, sest kevadel tekiks 10 saateminuti taha kärsitu järjekord laulda soovijatest talvel aga poleks neid saate minuteid jälle millegagi täita. Praegu on väljas juba lindude hääli. Me kuulame neist mõningaid. Usutavasti aitavad need saata minutit huvitavamaks, muuta nädalavahetuse väikesi retki või varahommikusi linnuvaatlusi kodu ümbruses. Kuivõrd pakuvad võimalusi vahetuks võrdluseks. Kõigist neist lendudest oleme me oma saadetes juba kõnelenud, sellepärast laseme neil nüüd endast ise rääkida. See on musträstas, ta laulis juba talve südames, ainult et siis vaiksel Musträstas vahetatakse ära kuldnokaga ja ikka leidub küsijaid, kes nõuavad aru, kumb on kumb. Kuldnokalaul on hoopis teistsugune. Jõudnud kohale keskmiselt 20. märtsil hakkab tema laulma nõndamoodi. Põldude kohal lõõritavat põldlõokest ikka tuntakse aga Nõmmede ja suurte raiestikude kohal Uilutavat nõmmelõokest ehk pingast hoopiski mitte alati. Ta jõuab meile märtsikuu viimastel päevadel, siis peamiselt saartele. Mandrile tuleb aprilli alguspäevadel. Kui arvestada seda, et punarinna keskmiseks saabumisajaks meile loetakse kümnendat aprilli siis peaks olema kohal ka tema ja muidugi laulma. Umbes samal ajal või veidi hiljem hakkab metsades kuulda olema ka käbliku laulu. Aprillikuu 10. paiku jõuab rändelt meie metsadesse tagasi. Laulurästas. Ja muidugi mängib praegu meid siis metsise pulmalaulu ei kuule küll päevasel jalutuskäigul aga varahommikuti ta veidulistes kohtades ja ometi laulab. Ja olgu ta laul, see eluslooduse üks imepärasemaid hääli siinkohal saadet lõpetamas kui alanud vete kevade sümbol.
