Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere algab puust ja punaseks raadio, kahe iganädalane teadus ja tehnoloogiauudiste rubriik. Mina olen saatejuht Arko Olesk, minge sel nädalal minuga siin koos toomas teieni värskemaid maa teadusuudiseid on Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Soovime teile head uut aastat ja palju häid uudiseid, ka teadusuudiseid. Ja meie sellel nädala teemad oleme Moody liikunud rekordite uute avastuste mail ehk siis mida teadlased on Meie maakera kohta uut ja põnevat avastanud ja tänase uudise saab lühidalt kokku võtta kui aastatki maailma kõige vanemsoo või no ühesõnaga, et avastati, on võib-olla selles suhtes nagu vale sõna, et me teadsime väga ammu soo on seal olemas, aga me lihtsalt nüüd saime teada, et ta on, et ta on nii vana, nagu ta on. Ka meil on siin palju soid, aga nagu ma aru saan, siis siis see, mis nüüd Indoneesiast Borneo saare pealt leiti, see on meie Eestimaa soodest umbes neli korda vanem. Jah, meie sood hakkasid või said arenema hakata siis kui mandriliustik siit viimati lahkus, ehk siis suurusjärk 10000 aastat tagasi. Aga samal ajal oli jääaeg või ütleme siis suhteliselt jahe aeg ka troopikas, aga aga jääd Mandriad seal ikkagi ei, ei tekkinud. Ja niimoodi on, on seal saanud sootaimed ja soometsad kasvada ja turvast ladustada aastakümneid ja täpsemalt Ta on siis tõesti puuritud ühte sood Kalymantaani saare lääneosas kallimat arv siis selle saare, mis, mida angloameerika kool tunneb Sis Borneo nime all, ütleme selline Hollandi traditsioon. Põhja-Euroopa traditsioon, võib-olla kasutatav rohkem, kallimontan vastavalt siis sellele kustpoolt seda koloniseeriti, aga see saar on ikka üks üks maailma suurimaid saari ja lisaks muudele kõik igasugustele loodusimedele, mida te see endast peidab ja mida minu meelest rahvusringhääling viimasel ajal on, on väga kenasti kajastanud, on siis nendele sellele kõigele on lisandunud siis veel üks looduse ime ja, ja maailmarekord ja see siis on jah, 47-lt 1000 aasta jooksul seal kasvanud turvas. Me oleme ka koolis õppinud, eks ole, et selliseid soode arengufaasid, et lõpeb nagu rabaga või areneb rabaks välja, et kas me näeme nagu selle soo pealt, et et see on kuidagi nagu testi mingisse uude arengujärku jõudnud. Et mida see soo ütleb meile ühelt poolt sooda arengu kohta ja, ja teiselt poolt ja nii-öelda selle aja kohta, millal ta tekkis. Arengujärgust ta on ikkagi raba ehk ehk siis sellel kasvavad taimed enam ei puutu kokku põhjaveega toitub puhtalt vihmaveest ja, ja need taimed siis peamiselt puud siis looduslik, võimas vihmamets kasvab seal peal ja on kasvanud suurema osa või kaugelt üle 40000 aasta ongi seal peal kasvanud ikkagi mets ja need puud siis saavad hakkama puhtalt nende toitainetega, mida nad siis saavad vihmaveest ja ja noh, süsiniku saavad nad muidugi muidugi otse õhus sisalduvast süsihappegaasist. Mida selle ala enda ajaloo kohta teada saab? Con seda, et kuna tegemist on sisemaal paikneva rabaga, et siis need katkestused, mis nendesamade jahedate perioodidega on seostatavad, nende mõju on ikkagi suhteliselt, et väike, et sellele jah, turbo ladestamisele pigem isegi veidi jahedam temperatuur mõjub paremini teiselt poolt jällegi puude kasvule. Jällegi soojus mõjub paremini, aga kokkuvõttes seal selliseid väga dramaatilisi muutusi ei nende aastakümnete jooksul isegi ei ole esinenud ja, ja see ongi põhjus, miks võib-olla tähtsaid põhjuseid lisaks muudele lisaks soodsatele elutingimustele ja ütleb, et see ongi soodsate elutingimuste üks, üks osa, et seal on olnud suhteliselt stabiilne ja seetõttu ka Nendel liikidel kes sinna on kogunenud, on aega olnud rahulikult kohaneda, omanišid, leida, evolveeruda ehk siis see on ka osa sellest looduslikust liigirikkusest ja üks viimane huvitav küsimus, mida alati saab vaadata nendes sügavatest. Turbaprofiilidest on, et kas me näeme inimtegevuse jälgi ja loomulikult näeme ehk siis 40000 aastat see, see kõik on ju aeg, mil inimene seal Kalimontaani saarel oli, tegutses ja põhiline mõju suurem osa ajast siis vähemast sellisest tööstuseelsest ajast oli tuli need soometsad ka looduslikult või põllumajandusisegi põllumajanduse eelselt, põlesid ka iga ise, ehk siis täpsemalt võib olla välgust siis mõne mõni kuivem puu või sellised lokaalsed. Pude suremused tekitasid väikseid põlenguid läbi läbi aegade, aga mõistagi on koos põllumajanduse tulekuga ja ümberkaudsete alade raadamisega nende põlengut tugevus ja sagedus tõusnud. Aga noh, mis on võib-olla veidi seda turba ladestamise kiirust vähendanud aga, aga mitte ütleme märgatavalt, aga mitte mitte tõsisel määral. Üld üldine kokkuvõte on ikkagi võid. Jah, iseloomustus on ikkagi see, et tegemist on keset sellist ikkagi üsna tugevalt juba tugeva surve inimtegevuse surve all olevat piirkonda isegi üllatavalt loodusliku ja puutumata ökosüsteemiga. Iseasi, kas sellest saab Indoneesia järgmine suur vaatamisväärsus, kuhu turistide hordid tungima hakkavad. Et seda veel ei tea, aga nende märkimisväärne ikkagi, et maailma vanim teadaolevsoo või siis meie mõistes juba raba on 48000 aastat vana ja turba ladestust on seal 18 meetrit. Selline oli tänane puust ja punaseks stuudios Arko Olesk ja Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Täname kuulamast ning tuleme järgmise uudisega. Teeni kolmapäeval kõike head. Puust ja punaseks.
