Täna kuulete veel kahte juttu Salme Reegi nimeliselt muinasjutuvõistlusel. Minu nimi on valla Maldur ning ma õpin näitlemist Tallinna Saksa gümnaasiumis. Täna loen teile Saaremaa ühisgümnaasiumi kuuenda klassi õpilase Ulla Volke kirjutatud lugu, tuleta draakon. Ühel päeval sündis ilma armas väike draakon, tema ema, panin talle nimeks Arnold. Arnold oli väga tark ja andekas draakonipoiss, kuid ta ei osanud tuld pursata. Teised temavanused, draakoni lapsed naersid teda sellepärast Arnoldi ei meeldinud nooriumine üldse. Otsustas midagi ette võtta. Ta plaanis minna tuntud nõia juurde, kes aitas hea meelega kõiki abivajajaid. Nõid elas Paksu metsa ääres väikeses onnis. Arnold koputas uksele ja nõid hüüdis, et ta tuleks sisse Arneldavas ukse üllatusega tuba vaatama. Oin tundus seest palju suurem kui väljast. Et oleks nagu sisenenud lossi. Pane suu kinni, muidu lendab kärbes sisse, lausus nõid. Järsku. Siis sai Arnold aru, et oli suu lahti vaatama jäänud. Arnold uuris, miks son seest nii suur ja väljast nii väike on. Nõid vastas lühidalt, kes koera nimi oli. Rex. Arnold sai aru ning siis tuli talle meelde, et tal oli mure ka. Ta võttis julguse kokku ja küsis, kuidas ta saaks õppida tuld purskama. Nõid uuris natuke oma nõiaraamatut, luges ette lõigu saatorik Porsata, siis koeranid kauge maa vulkaani otsa ja aitab teel kolm abivajajat ning vulkaani otsas paljutlema lõkke. Tikk tuli, palun tule tuli. Arnold oli algul küll veidi kohkunud, sest kauge maa asus väga kaugel, kuid otsustas siiski proovida. Ta tänas nõida ning hakkas minema. Arnold mõtles, et ta parem kõnnib vulkaani juurde, mitte ei lenda, sest muidu ta ei kohta piisavalt abivajajaid. Arnold oli käinud juba terve päeva, kui märkas tüdrukut Kivillutmas. Draakonipoiss tahtis teada, mis tüdrukul juhtunud on. Plika nuuksus läbi pisarate, et ta oli lubanud oma ema suure kännu juures oodata, aga läks liblikat püüdma ega leidnud enam kändu üles. Harraldile tuli meelde, et ta nägi enne ühte suurt kändu, mille kõrval oli ämber maasikatega. Ta juhatas tüdruku kännu juurde, kus ema juba oma tütart hüüdis. Tüdruk andis tänutäheks draakonile pooled maasikad. Nad jätsid hüvasti Arnold istes kännule oma maasikaid sööma ning jäi magama. Kui Arnold hommikul ärkas, oli päike juba kõrgel. Talle maitsesid väga õhtused maasikad. Otsustas hommikusöögis mõned maasikat korjata. Teel asus ta hea tuju ja täis kõhuga. Kui ta oli mõni tund kõndinud, hakkas maastik mägisemaks ilm palavamaks muutuma. See tähendas, et oli jõudnud kaugele maale. Mõne aja pärast jõudis ta jõe kaldale, millest üle ei viinud ühtki silda. Arnold see heidutanud, sest ta tahtiski juba ammu ujuma minna. Vesi oli päris külm. Palaval päeval ongi külm, vesi paneb ta ujumisega väga rahule. Arnold jätkas oma teekonda, kuid siis nägi ta, et üks hooletu lohe oli süüdanud põlemas suure puu ja püüdis seda kustutada. Arnoldi hakkas nii kiire, et otsustas lennata. Ta lendas tagasi jõe äärde, võttis suu vett täis ja sülitas selle kiiresti puu peale. Ehmunud lohe oli väga tänulik. Tollelt puu ära kustutas. Carlodil endale oli hea meel, et ta sellise vahva asjaga hakkama saanud. Draakonipoiss oli ise olla nii ametist tule kustutamisega. Et kui ta lõpuks vulkaani mõrkas oli see juba päris lähedal. Hetkeks jäi ta kaunist vaadet imetlema, kuid sammus siis enesekindlalt edasi. Päris vulkaani jalamil kohtadest on veel ühte draakonit. Selle draakoni nimi oli ads. Ots oli Arnold vist kaks aastat noorem. Kui nad olid natuke aega rääkinud, selgus, et kats tahtis vulkaani otsa pääseda, et saada oskust tuld pursata, kui nats ei osanud ka lennata ega saanud seetõttu vulkaani otsa. Arnold tegi ettepaneku. Touch võib tema sabast kinni võtta ja Arnold lendab vulkaani tippu. Ats oli rõõmuga nõus. Kui nad olid vulkaani tippu jõudnud, laususid nad võlusõnad tundnud mingit muutust ning kartsid, et sõnad ei mõjunud, kuid otsustasid siiski proovida. Lugesid kolmeni ja puhusid. Järsku lahvatas kaks suurt tulejuga. Draakonid olid väga õnnelikud, et oskavad nüüd tuld pursata. Neist said väga head sõbrad ja teised lapsed ei kiusanud neid enam mitte kunagi. Ilmselt purskavad nad praegugi veel kuskilt sõbralikult tuld. Minu nimi enne kleerik ning mina õpin ka näitlemist Tallinna Saksa gümnaasiumis. Liisa Jäkovleva Iisaku gümnaasiumi kolmandas klassis kirjutas loo pealkirjaga sünnipäevatart. Seda te kohe kuulete. Ema, ma tahaksin süüa, hõikas Robert kohese Falmis lauses ema, ma aitan sind, pakkus Byama abi. Olgu, oli ema nõus. Võta kapist jahu ja suhkrut ja külmikust piim, munad ja, või ima, kas vahukoort on ka vaja? Küsispia kappi? Hüvitise maa muidugi on vaja. Ma käin poes, oli Robert lahkelt abi pakkumas. Aga kell on juba nii palju ja pood on kinni märkasema. Sisi saagimas sünnipäevaks. Torti hakkas väike beebi jäänutma. Ära nutta, lohutas teda, ema. Ma küpsetan tordi valmis, aga kaunistame homme. Pia naeratas, pühkis pisarad ja läks hambaid pesema. Uinedes tündist ta magusa koogilõhna. Emal sai tort valmis, ta pani selle ilusa suure vaagna peale, jättis köögilauale. Kahju, et sellel ajal värskeid maasikaid ei ole. Piiale meeldivad need nii väga, mõtles ema. Ta lülitas köögis tule välja ja läks magama. Siis, kui majas oli kõik vaikne ja pime, avanes vanast kohviveskis uks ja sealt tuli välja üks vana päkapikk. Ta oli kõige vanem vanem kui see majavanem, kõik tamm maja taga. Tal oli nii vana, ta ise ka ei mäletanud. Kui vana ta on. Päkapikk raputas pead köhis ja kutses teised enda juurde. Köögiriiulile vana kohviveski juurde kogunes rahvas isegi paar haldjat tüli uudistama. Vana päkapikk juhatas veel jäitles. Väikesel pyyal on homme sünnipäev. Ta on olnud väga tubli tüdruk, aga tema sünnipäevatort on kaunistamata. Meie peame selle ära kaunistama. Sina aiapäkapikk sõidab võlumaale ja too piimajõe äärest koort. Teie noored päkapikud, pahustate koore, sügislehtede haiged, lendavad hoidjate ristiema juurde ja toovad kõige ilusamaid maasikaid. Nii kui ta oligi seda lausunud, olidki kõik kadunud. Aga ei läinud palju aega mööda, kui laua peal olid nii vahustatud koor kui ka maasikad. Siis asusid tööle Roosi haldjad. Piia lihtsalt hoolitses nii hästi väikese roosiest suure toa aknalaual. Et roosihaldjaid kohe pidid valmistama uhke tordi külgi kaunistasid vahukoorelainetega peale ladusid kõige punasem ainult maasikaid. Jewel šokolaadis pitse ja natuke tähtede tolmu. Kui tort sai valmis, hakkas väljas juba valgeks minema. Vana päkapikk jäi tööga väga rahule. Ta köhatas lauses paar võlusena ja tordile ilmus neli küünalt. No nüüd on nii, nagu peab lausvana päkapikk. Aitäh teile kõigile. Läheme nüüd ruttu peitu, sest Piia ärkab vara. Ja tõsi ta oli. Varsti tuligi EKi unine Piia. Ta vaatas laua peale, siis hõõrus silmi ja vaatas veel korra. Kuid see polnud uni. Laua peal seisis uhke imeilus maasikatort. Aitäh kuulamast, kuulsite Hollo Volke jutu, tulete draakonist, seda luges Vallomandil Liisa Jakovlevi lugu sünnipäeva tartlasest. Kleerik proovinud neid jutte veel lugeda, vaata ajakirja hea laps veebruarikuu numbrit. Saate toimetas kadridiisel seal veskis Anna Mari jätkurrel.
