Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Vikerraadio eetris algas puust ja punaseks, see on iganädalane teadusrubriik, kus me toome teieni uudiseid teadusvallast ehk siis mida põnevat on teadlased viimase nädala jooksul avaldanud. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning minuga koos siin täna Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzberg aitamas selgitada lahti rääkimas neid uudiseid. Ja tänane teema me oleme kokku pannud lausa kahest uudisest, mis mõlemad puudutavad meie kodust, Läänemerd, millest natukene rääkisime ka esmaspäevases klipis. Ja räägime hüljestest peamiselt. Esiteks sellest, et arheoloogid on leidnud, et siit Läänemereasulakohtadest sellise hülgeliigi nägu Grööni hülge luid, mis viitab, et kunagi ammu see liik elas Läänemeres ja inimesed seda küttisid ja inimesed seda sõid tänapäeval Randel, eks ole, Grööni hüljest enam Läänemeres ei leia. Ja Ta ulatub võib-olla siin Osloni ja Suurbritannia nii-öelda põhja poolt, siis tuleb siia meie poole ja teeb aeg-ajalt toitumisrännakuid, aga aga omal ajal oli ta siin täitsa arukas, tuleb sellest tööst ilmselt järeldada. Kas kas Kree hüljes on kuidagi nagu teistmoodi, kui see meie tavapärane hallhüljes, kes on kõige arukam Läänemereriik liik lisaks veel viigrile ja randal hülgele, et miks me teame, et miks ta siia tuli ja miks ta siit ära läks, et mis seda mõjutada võis? Grööni hüljes on natukene sarnane Niviigrile sellepärast et ta vajab poegimiseks jääd kui ka sellele halli hülgele, sellepärast et nende mõlema lemmiktoit on, on tursk ja siin Läänemeres siis räim. Tursk on küll väheks jäänud loomulikult. Et täpselt teatagi, mis pärast need Grööni hülged Läänemeres käisid ja, ja kas nad singa poegisid, et Grööni, hüljeste pikki toitumisrännakuid ja, ja tol perioodil. Me räägime siin siis tuhandetest aastatest tagasi sinna kolm, 4000 aastat enne meie aega. Et tol perioodil siis võis olla niimoodi, et Läänemeri oli just Taani väinade kaudu avanenud ja nendele Grööni hüljestel oli avanenud selline tohutu do pidulaud Läänemeres elavate kalaliikide näol. Ja ta käis siin, võib olla puhtalt ka toitumas. Aga samas leiti ka mingisuguseid luu tükikesi seal, mis olid suhteliselt noorte nii-öelda hülgekutsikate luud. Ehk siis hüpotiseeritakse, et kes teab, et, et võib-olla nad tõesti elasid siin ka niimoodi. Et need, kes higised ja poegisid sealsamas Läänemeres, et aga kindlasti oli neid siin omajagu. Ja nagu ma aru saan, siis nagu mingil hetkel umbes kolm-neli 1000 aastat tagasi, kui nüüd vaata Saaremaa-asulakohti, siis siis sealt nagu leiabki kõige rohkem Grööni hülgeluud, et võrreldes nagu hallhülge ja teistega, et see nagu viitaks, et et neid oli siin palju rohkem kui, kui teisi ja reitingu kütiti päris arvukalt. Ja nad vist käisid nagu kahe lainena siin arvatakse. Ja siis viimane kord või noh, viimane periood, kui neid siis veel siin arvukamad, et leidus oli siis 1000 aastat tagasi ja erinevad põhjused on siis miks Grööni hüljest siis lõpuks ikkagi siit Läänemerest taandus? Üks võib-olla see, et, et kalavarud või söök ei olnud enam nii nii rikkalik, kui ta kunagi oli, et need põhjused, miks need kunagi võib-olla tahtsid pikki toitumisrändeid teha, et enam ei põdenud, inimesed olid õppinud neid küttima loomulikult. Ja, ja võib-olla natukene ka konkurents hallhülge ka. Et siin siin võib olla mitmesuguseid põhjuseid. No kerime nüüd kiirelt tänapäeva ja võtame ette selle teise uuringu ja uudise, millest me tahame rääkida, mis puudutab kaap peamiselt hülgeid ja räägime sellest, et miks tänapäeval hüljestel on Läänemeres raske, noh, ühelt poolt on küll palju räägitud kliima küsimus, eks ole, kui jääd on vähem, siis on ka raskem poegida agaaga Läänemeri on ikka kurikuulus selle poolest, et siin on ikkagi see vesi päris reostunud ja, ja hülged, küsisid tippkiskjad siis neisse ikka koguneb kõiki neid mürkaineid kõige rohkem. Ja nüüd see uuring, millest me räägime, siis vaatleb siis praegust olukorda nende mereelustikku reostada pluss tasemele ja sealt nagu ma aru saan, on nagunii häid uudiseid, kuid ka ikkagi halbu uudiseid. Ja see on suhteliselt uus uuring siin 2021 aastanumbriga täitsa prantsuse kolleegid, võtsid erinevad tööd kokku ja, ja siis nii-öelda summariseerisid või, või, või, või, või üldistasid. Et vanadel hüljestel on Läänemeres natukene keerulisemad olud. Vanades hüljestesse leidub elavhõbedat rohkem kui noortes loomades. Aga et põhjus on rohkem selline ajalooline, et hüljes, kes elab siin võib olla kuni 40 aastat. Et tema on mõjutatud tõepoolest selle nii-öelda vana reostuse poolt ja temasse on selle pikkade aastakümnete jooksul siis kogunenud seda elavhõbedat, et rohkem. Noortes loomades leiti elavhõbedareostust tunduvalt vähem ja nii-öelda need autorid siis nii-öelda võtavad kokku, et põhimõtteliselt Läänemere seisund elavhõbeda reostuse seisukohast parem isegi parem kui kunagi varem, noh, päris nii ei või öelda, aga noh, parem kui siin kui siin mõnikümmend aastat tagasi kindlasti. Ja, ja on lootust, et, et see elavhõbedareostus praegusel tasemel elamu arvukust nii väga ei mõjuta, kui ta kui siin kunagi, mil, mil meil siin hülged peaaegu välja suremas Läänemeres, noh, praegu on siin kliimamuutused on, jää on probleemiks viigrile aga hallhülge ka on praegu lood paremad isegi ju mingisugusel määral väga väikeses koguses võib neid küttida siin mudel saare inimesed on saanud lubasid selleks ja kas ma saan sellest uuringust õigesti aru, et tegelikult see näeb, et Läänemeri ei ole enam nii-öelda niipalju hullem kui kui nagu teised sellega ühenduses olevate mered seal Põhjameri ja ja juba sinna nagu teised Atlandi ookeani põhjaosa paigad, et vanasti vist oli nagu Läänemeri ikkagi nagu selle oma väiksuse tõttu üsna halvas seisus, aga et nüüd on nagu leevenenud viidi, nagu see reostustase, ühtlustunud ja Läänemerd on ka tituleeritud kui maailma kõige reostunumaks mereks. Aga nüüd siis võrreldigi siin Läänemere lisaks hüljestele, tegelikult seal uuringus vaadati ka teisi kalu ja linde ja, ja selgrootuid ja võrreldi neid siis Põhjamere ja Põhja-Atlandi loomadega. Ja, ja tõesti, et enam ei ole põhjust väga palju just nimelt selle elavhõbeda osas öelda, et temast oleks elavhõbeda reostuse poolest ei ole enam Läänemeri teistest rohkem reostunud. Küll tuleb see erinevus aga endiselt välja osad orgaaniliste reostusainete puhul näiteks siin polüblooritud Pihl lülid, mis on siis seotud igasuguste plastikutega seotud reostusainete, igasuguste määrdeõlide, värvide selline selline korsten, test tuleb paks toss. Et kui sa põletad näiteks prügi prügi põletamisel näiteks tulevad biskviitkeskkonda. Aga see elavhõbedanäide ilmselt siis ütleb meile, et need meetmed, mis on nagu ette võetud reostuse vähendamiseks tööstuses energeetikas vist suur osa elavhõbedast on tulnud ka näiteks söe põletamisest. Et, et kõik need meetmed on ikkagi nagu toiminud, et me oleme saanud ikkagi ühe olulise reostusallika enam-vähem kontrolli alla. Jah, täpselt, et sellised nii-öelda vanad traditsioonilised toksilised ained nagu näiteks raskmetallid, nende tähtsus reostusainetena minu arust väheneb väga olulisel määral. Et teine põhjus on lisaks sellele, et noh, näiteks kivised või, või mingisuguseid kütuseid enam ei või ilma filtrita näiteks põletada. Teine põhjus on see, et on need materjaliringluses näiteks ohtlikud jäätmed, värvid, elektroonikaseadmed. Et meil enam ei vedelenud, ei sattunud enam looduskeskkonda, et lähevad ümbertöötlemisele või siis või siis ladustatakse kuskil ohutult. Et need meetmed on tõepoolest aidanud. Seda on lõppkokkuvõttes hea vahendada, et saame ka teile anda häid uudiseid Läänemere tervise kohta. Selline oli tänane puust ja punaseks siin stuudios Arko Oleski randal kratsima. Täname teid kuulamast ning jätkame koos Randliga juba eluslooduseteemaliste uudiste vahendamist puust ja punaseks rubriigis ka järgmisel nädalal Kuulmiseni esmaspäeval puust ja punaseks, puust ja punaseks.
