Teadust kõigile mõne nädala eest tõusnud õhkõrn lootus, et veenusel võib elada väikesi olendeid, on haihtuma, sest uuemate uuringute tõlgenduste järgi on teade fosfaani leidmisest Veenuse atmosfäärist osutunud kahtlaseks. Astronoom Mihkel Kama selgitab olukorda. Keemiatööstus aga võib puhtamaks saada, kui tehased võtavad tarvitusele Tallinna tehnikaülikooli teadlaste edendatud keemik Riina Aav räägib, kuidas tal ja tema kolleegidel õnnestunud sünteesida keerukaid orgaanilisi molekule kuulveskis keskkonnaohtlikke lahusteid kasutamata. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Alles paar nädalat tagasi ajasime siinsamas labori saates juttu sellesama Mihkel Kamaga astronoomiga Londoni University kolledžist ja Tartu observatooriumist, kellega tänagi juttu on teemal elu võimalikkus Veenusel ja noh, põhjus oli selleks igati arvestatav. Sellepärast et siis oli uudistest läbi käinud teade, et teadlased on avastanud, et Veenuse atmosfäärist niisugusaine nagu fosfaan märke ja fosfan, Peehaagolm. Tundub, et seda ainet ei, ei teki niisama lihtsalt ja üks võimalus, kuidas seda võiks tekkida, on siis elusolendite elutegevuse tulemusena. Kuid nüüd on aeg edasi läinud ja teadlased on teemasse veel rohkem süvenenud. Ja võib vist isegi nii-öelda väikese pettumusega peame tunnistama, et et see esialgne avastus ja see rõõmupuhang, mis võimaliku elu olemasolu veenusel Systaatas, sellest tuleb natuke tagasi võtta. Või isegi palju. Aga Mihkel Kama, milles siis asi on? Et nüüd me natuke teise tooniga peame rääkima? Tõepoolest ma ütleksin, et meil on võimalus praegu näha, kuidas teadus toimib, kuidas teadus liigub nii-öelda siis nagu tõe poole, et mis on siis reaalsus, mille osas me kõik võime nõustuda ja nii-öelda kõik erinevad mõõtmised erinevate inimeste poolt leiaksid sama tulemuse. Et kui algne uuring väikesed Sis Veenuse spektrist on kõva andmetöötluse tulemusel leitud fosfaani üks spektrijoon millimeeterlainealas siis nüüd on kaks uuringut väljas, mis erinevaid analüüse ja andmeid kasutades seovad selle küsimärgi alla. Üks neist siis võttis sama andmestikku, mis uurimisrühm publitseeris ja see uus uus rühm tegi oma uuringu, kus nad need andmed siis natuke niimoodi üldisemate meetoditega läbi töötlesid ja nad ei leidnud seda signaali, mis, mis algselt siis nagu Fosmani tõendina oli toodud Kas see oli siis rohkem selline statistika küsimus, et kuidas tõlgendada? Tähendab jah, mingis mõttes on see statistika küsimus, ma isegi ütleks, et kui nüüd väga konkreetne olla siis mida tähendab statistika siin? Et üks küsimus on see, et kui sa võtad ette, et sul on, sul on spekter, see on selline mürane sinka-vonka ajaline joon kus siis on hästi palju Sabru peal, eks see ühest küljest võib küsida, et noh, et saab aru, mis on siis selline nagu mida me näeksime nagu mürana niimoodi peale vaadates. Et kui see säbru on teatavatest statistiliste omadustega, siis, siis see võimaldab meil ka selles spektris erinevaid nagu suuremaid kõrvalekaldeid neile anda nagu sellise usaldusväärsuse nivood, kui suur, kui, kui suure tõenäosusega mingisugune suurem kõrvalekalle on, on lihtsalt juhuslik müra, kokkusattumus. Või siis, või siis on, on reaalne signaal, et mis on see tõenäosus aga teisest küljest nende spektrite peal, millest siin jutt? Ta on, meil on ka ütleme, sellised suurema mastaabilised instrumentaalse defektid peal, mida mingis mõttes võime nimetada võib-olla korrelleeritud sihukeses, süstemaatiliseks mürakas instrumentaalsete, eks efektideks ja neid on siis vaja kuidagi kuidagi nii-öelda välja Fittida andmetest selleks, et et reaalset signaali näha, et mingis mõttes võib seda normaliseerimiseks nimetada. Ja, ja seal on see küsimus, et mis valikuid teha ja vs kolleegid tegid sellise väga spetsiifilise valiku, keskendudes spektris alale piirkonnale, kus nad oma signaali otsisid ja jätsid kõrvale selle, mida siis nende töötlus meetodit võib-olla tegid spektri kaugemates otstes olevate andmetega, samal ajal, kui nüüd uus analüüs Ignastasin Elleni juhtimisel võttis seda arvesse, vaatas et kas seesama andmetöötlusmetoodika rakendatuna spektri suvalisele kohale, kui me nagu eeldaksime, et me ei tea, mis spektri mõtlesime, kas mis siis juhtub, kui kui suvalisel spektri kohale sama meetodit rakendada, siis nad leidsid et üpris hõlpsasti on võimalik sama statistilise olulisusega signaale tekitada spektri erinevates punktides, mis siis ei ole mingis seoses selle fosfaaniga ega ei ole ka mingis seoses tegelikult mingi muu molekuli ka, sest see on lihtsalt andmetöötluse kõrvalefekt. Kas võib siis nii arvata, et Chain Creams siis Cardiffi Ülikooli astronoom, et et temal ja tema lähematel kolleegidel oli siis võib-olla mingisugune eelarvamus või võiseen eel ootus mis nende tõlgendamist kuidagi mõjutas? Jah, täpselt nii käin Küls, oli varem leidnud selle ka sellise statistiliselt väga madala usaldusväärsusega fosfani joone siis ühe teise teleskoobi spektristorollimaks vanem vanem spekter olemas ja need uued andmed, mis meil selle kõrge lennuga publikatsiooni võimaldasid teha saidki need uued andmed said võetud just selle vana spektri baasil. Ja selle tõttu nad teadsid jah, täpselt mis sagedusel, nad ootavad signaali ja tegid kõik selle, et selleks, et maksimeerida signaal, müra, suhet seal ühes signaali asukohas. Ja on tõesti tundub oht, et nad siis tekitasid noh, ütleme mitte pahatahtlikult, eks ju, aga lihtsalt kuna, kuna nad kiirustasid tutuse seal potentsiaalselt väga-väga oluline avastus nagu retsenseerimise alla saata ja teadusüldsuse nagu pilgu alla. Et siis nad võib-olla pingutasid üle natuke sellega, kui julgelt nad nad instrumentaalse efekte seal kõrvaldasid. Teadvuses peab olema ikkagi mingisugune tasakaal, siis tuleb leida teadlastel, et kas, kas kiirustada ja jõuda võimalikku läbi murdelise avastusega nii-öelda esimesena välja või siis ikkagi oodata rahulikult ja täpsustada ja ja kaalutleda, enne, kui avaldada. Jah, ma arvan küll, et see, see juhtimine või illustreerib seda väga hästi jah, et teadlased peavad alati tegema selle valiku, sest ühest küljest sa võid aastakümneid istuda mingite andmete otsas, üritada neid järjest põhjalikumalt analüüsida ja järjest niimoodi ettevaatlikumalt kõikidest nüanssidest siis õppida, aga kui sa kunagi midagi ei publitseerinud ja teiste teadlaste kriitilise pilgu ette ei saada, siis võiks öelda, et noh, tõesti ei ole ka mingit tolku. Teisest küljest on ka võimalik muidugi üle pingutada ja kiirustada. No omal ajal näiteks Charles Darwini 19. sajandil paistis silma sellega, et et aastakümneid ta kogus neid andmeid ja, ja mõtles ja juurdlas nende üle ja siis lõpuks lõpuks avaldas Jah, ja õnneks tema tegutses, tema õnneks tegutses ajas ajal, kui konkurents teadusmaailmas oli oluliselt väiksem kui tänapäeval, et tal oli see luksus võib-olla ka natuke rohkem. Jah, ma tahaksin küll rõhutada veel selle uue analüüsi puhul, et tegelikult ka nemad mainivad, et et nende meetoditega on endiselt võimalik, et sellise väga madala statistilise olulisuse ka nii-öelda kaks sigma erialakeeles on fosfaani spektrijoon seal endiselt olemas, see on küll oluliselt väiksem, kui see, see kuskil seal vist 15 16 sigma, mis alguses oli, oli külvsja kolleegide poolt öeldud, aga et et me, see on minu arust, illustreerib singa hästi seda, et mida nüüd see uus töö tegi, oli ta Patšifitseeris lükkas kõrvale selle nii tugeva signaali, nagu algses artiklis väidetud oli. Aga mida, mida ta ei teinud, oli see, et ta ei tõestanud, et üldse fosfaani Veenuse atmosfääris ei ole, ta lihtsalt ütles, et kui on, siis ta on ikkagi väga madalakogusega, et seda välistada täiesti ei saa see nagu teisest küljest jällegi. Ja aga nüüd taustaks natuke seda, et kui me räägime siin nendest joontest ja spektrist ja mürast ja ja selle analüüsist, et siis tegemist on siis selle kiirgusega, mida need Veenuse atmosfääris olevad ained meieni saadavad. Antud juhul on tegemist siis Veenuse enda ütleme siis atmosfäärist tuleva soojuskiirguse taustal oleva neeldumisjoonega, et on selline pidev pidev spekter, kus on siis selline molekulaarne neeldumisjoon? Selge, nii, et Veenuse atmosfäär on soe, seda me teame, on isegi palav, võib öelda mitusada kraadi ja selle tõttu siis siis atmosfääri alumised osad kiirgavad igasugust kiirgust ja see tuleb läbi läbi atmosfääri ja need atmosfääris olevat ained, molekulid, aatomid neelavad sealt kiirusest mõningaid tükke välja mõningate sagedustega kiirguse ja siis siis seda me saame analüüsida. Jah, täpselt nii. Aga praegu rääkisime siis ühest tööst, mis selle esialgse sein kriisi tulemuse kahtluse alla seab, aga aga ma saan aru, et vähemalt üks on veel. Jah, ilmus ka teine artikkel, Ma pean muuseas rõhutama, et mõlemad need kriitilised tööd on eeltrükiarhiivis hetkel üleval, ehk siis nad ei ole veel ise retsenseeritud ja nii-öelda lõpuni viimistletud, publitseeritud, aga uus töö. Teine must töö, kasutab Nasa moonakia vulkaani otsas asuva infrapunateleskoobi arhiiviandmeid juba aastast 2015, tegelikult nad võtsid ühe vana spektri ja see on hoopis teine lainealas on nii-öelda siis selline lähis-või keskinfrapunaumbes 10 mikromeetrit kus on üks fosfooni, eks, teine fosfaadi spektri on noh, tal on neid tegelikult hästi palju. Ja selles spektris siis nad oleksid pidanud nägema kui selle kriipsi kolleegide uuring oleks täiesti õige, nad oleksid pidanud nägema selles NASA spektris siis täiesti arvestatavat spektrijoont, mida nad sealt ei leidnud. Nendest arhiiviandmetest ja selle põhjal nad ütlesid, et nende ülempiir selle fosfooni kogu selle Veenuse atmosfääris on neli korda väiksem. Kui teen kriipsi pakutud või leitud siis fosfaadisisaldus, ehk siis taaskord see teine uuring. Samuti ei leidnud ühtki märki fosfaadi olemasolust Veenuse atmosfääris. Ja see ülempiir, mis nad panid, on oluliselt madalam, neli korda madalam kui, kui esiväidetud fosfaadi kogus. Nii et see on siis jah, täiesti iseseisev, täiesti teise nurga alt selline mingis mõttes ohumärk sellele kriipsi artiklile, et, et võib-olla tõesti Nad tõlgendasid oma andmeid natuke liiga optimistlikult. No eks see tagantjärele tarkuses ka tundus natukene liiga hea, et tõsi olla. Võib-olla võib seda küll nii vaadata, jah, et eks see põhjus, miks, miks kogu selle fosfaan võimalike elumärk, eks selleni me jõudsimegi läbi selle, et veenduda Veenuse atmosfääri oksideerivates tingimustes. Eks ju, arvestades mida me teame Veenuse atmosfäärikeemiast ja füüsikalistest tingimustest oli raske aru saada, et kust selline tohutu suur kogustas faani sinna peaks tekkima, nagu kolleegid väitsid. Ja siis selgitus oli, et ta peab olema mingi selline atmosfääri ja geokeemiaväline protsess, näiteks elusorganismid, mis tekitavad seda. Ja selles mõttes muidugi, et nagu Carl Sagan ja, ja paljud teised on ajalooliselt öelnud, siis sellised väga ekstraordinaarset väited vajavad ka ekstraordinaarset tõendeid ja antud juhul need uued uuringud, mis, mis tulnud on, ei ole neid lisatõendeid nagu pakkunud, pigem vastupidi. Nii et jah, võib-olla see, see on tegelikult mingis mõttes palju rahuldustpakkuvam selgitus. Ehkki igavam, et tegemist oli lihtsalt andmeanalüüsi veaga ja võib-olla mitte siis tõenditega elusorganism, millest Veenuse atmosfääris Ja aga selline see teaduse juba kord on ja ja, ja seda põnevam on ju, on ju jälgida. Jah, kindlasti ja, ja taaskord, eks see, kui sul on üks asi, mida, mida kogu see seiklus ja selline edasi-tagasi nende avastuste põrgatamine teeb see rõhutab seda, et, et me peame ikkagi jätkama aga päikesesüsteemi planeetide uuringuid, et tegelikult on väga palju asju, mida me veel ei tea, mida me tahaksime täpsemalt teada. Et noh, Veenuse atmosfäär on huvitav ka muudel põhjustel olles ka üks selline reljeefne näide kasvuhooneefekti ohtudest kui see nii alla läheb. Et selles mõttes jah, see on täiesti normaalne teadvuse protsess ja ja ma arvan, et Veenuse atmosfääri edasised uuringud saavad kindlasti olema olema väga-väga põnevad ja loodetavasti nüüd ka suurema prioriteediga. No õnneks tuli nüüd just mõni päev tagasi üks selline lootustandva muudis k kuu pealt, kus leiti, et vett on seal ka sellistes kohtades, kus varem seda leida ei osatud. Ja loodetavasti see siis vähemalt peab. Aga täna rääkisime siis fassaani võimalikkusest teenusel. Ja nüüd pigem siis sellest vaatepunktist, et tõenäoliselt et seda elumärgiks peetud molekuli seal siiski ei ole. Ja vestluskaaslaseks Mihkel. Keemia ei ole alati niisama lihtne, et paneme aga aineid kokku ja küll nad siis reageerivad ka. Mõnikord on kasulik aineid enne ka näiteks mehaaniliselt töödelda, jahvatada ja niisuguseid võtteid uurib keemia haru nimega mehhanokeemia, millest meil täna siin juttu tuleb. Ja jutu ajendiks on see, et Riina Aav Tallinna tehnikaülikoolist, keemiaosakonnast ja supramolekulaarse keemialaborist on koos kolleegidega avaldanud ajakirjas ATS või jess jess, sest teine peal kemistri andentsineering. Artikli Nonii nagu teadlastel see ikka ette tuleb. Ja artikli pealkiri on ka piisavalt keeruline, et ma ei hakka seda siin nüüd ette lugema ega tõlkida püüdma. Aga õnneks on Riina ise laboristuudios ja, ja kuna ma tean ette, et tegemist on päris põneva tulemusega siis sellest just rääkima hakkamegi. Milles see töö siis seisnes? Et meie huvi, meie supramolekulaarse keemia uurimisrühm on tegelikult tundnud juba varem huvi selle vastu, kuidas teha uusi molekulaarsed mahuteid ja meil oli huvi teha üks keerulisema struktuuriga molekulaarne mahuti, kus on kuus rühma vaja asendada olulise asendaja, aga mis annaks signaali optilist signaali ja hakkasime otsima meetodit, mis meile väga hea saagisega tulemuse annaks. Peab kohe hakkama seletama neid asju lahti, et mis on molekulaarne mahuti kõigepealt. Molekulaarne mahuti on siis selline molekul, mis on, töötab nagu tünn, mis on enda sisse võimeline siduma teise molekuli, et saab mahutada teise molekuli. Ja selleks, et oleks nagu tünn, peavad tal olema seinad ja ta peaks olema võimeline sulguma, seega tema struktuur on küllaltki suur, võidan ta küllaltki keeruline molekul. Ja neid molekulaarsed, mahutid me oleme juba ennem ka valmistanud, aga selleks, et teha selektiivselt selektiivselt mingi molekuli jaoks siis me teame spetsiifilisi või erilisi rühmi. Sinna oleme võimelised lisama. See tähendab, et sinna tennisist ehk molekulaarse mahutisse mahuks just täpselt mingi niisugune aine või molekul, mida me just tahaksime sinna panna. Jah, näiteks mõi ravimimolekul või mõni saasteaine molekul, mida tahame kuskilt keskkonnast eraldada. Ja nüüd, vahepeal alguses oli siin juttu ka optilises signaalist, kust see nüüd mängu tuleb? Tünn, millel on ka väike tuluke küljes. Jah, ja selleks, et sellel tünnil tavaliselt seda tulukest ennast küljes ei ole. Aga meie sellel tunnil on harud funktsionaalrühmad suleks teiste molekulide ideega rikastada ja selleks on meil vaja teha uus keemiline side. Ja meie valisime selleks sädemeks peptiidsideme, mida moodustada, et panna see signaalmolekul peptiidsidemega tünni külge. Tiit sile, see kõlab umbes nii, nagu oleks tegemist valgumolekulist võetud sidemega. Just väga õige peptiidsidemed ongi. Valgumolekulid koosnevad väga paljudest statiiv sidemetest. Need on väga tähtsad meie organismis ja ka mitte ainult valkudes ei ole peptiidsidemete Tiid sidemed on 25. protsendis ravimimolekulides sest meie organism oskab peptiidsidemed lõhkuda ja seega viiakse need molekulid just õigetesse toimimiskohtadesse. Võtan lühidalt kokku eelnenu ET molekulaarse mahuti külge peptiidsidemetega soovisite panna teatud aatomirühmi. Just nii täpselt uusi uusi funktsionaalrühmi, et sellektiivsust tõsta. Aga kuna meel tünnil oli kuus asendajat vaja korraga panna, siis me otsisime eriti efektiivset meetodit, sest kui tavaliselt tehakse reaktsiooni ühe sideme kaupa ja heaks peetakse saagist, ehk siis see, et produkti tekiks umbes 90 protsenti siis seda peetakse heaks saagiks. Ja kui meil tekiks 90 protsendi saagisega kuue rühma külge uus side siis kokkuvõttes saaksime 50 protsendilise saagisega just seda soovitust produkti ehk üheksakümneprotsendiline saagis. Meie molekulil oleks madal. Me otsisime sellist meetodit, mis annaks vähemalt 97 protsenti saagikust ja see, see on nüüd juba suurem väljakutse, et kuidas tõsta siis reaktsiooni efektiivsust nii kõrgele, et saada väga kõrge saak. Seda produkti molekuli funktsionaliseerida tegelikult juba keerulisem. Mitmeasendajad. Ja kas õnnestus saada nii, et saagi, see tõenäosus oleks siis 97 protsenti. Jah, see täpselt meil õnnestuski, jah, selleks küll tuli ennem tööd teha, et kõigepealt me alustasime sellest, et otsisime meetodit, et mis tooks reagendid võimalikult lähedale, et kui tavaliselt tehakse keemiat kõik, kujutate ette, kuidas mis on keemia, ilmselt tuleb meelde, kolb lahusega mingit võib-olla mingit värvilahusega, seda tuleb kallata, keeta, segada siis selles tavaliselt enamus ainet sellest kolvist moodustab lahusti. Et üksikud molekulid, need, need ained, mida me tahame teha lähteained, need lahustatakse kõigepealt üles. Sest siis on kergemini aru saada nende molekulide reaktiivsusest, siis nad on nagu kõik ühekaupa lahustiga eraldatud erinevad hakkavad katalüsaatori abil reageerima, see on tavaline klassikaline keemia, mis meil ka kõik igal pooltööstuses toimib. Aga meie tahtsime neid sidemeid palju teha ja ja jätsime lahusti panemata. Segasime tahked ained kokku ja selleks, et nüüd need lähteained saaksid hakata reageerima. Me pidime rakendama lisaenergiat kuskilt, et lahustes lahusega nad olid piiritletud, molekulid ei saanud nii hästi oma kuju muuta reaktsiooni tekkeks. Siis Me pidime hakkama neid jahvatama. Ja lahustamise asemel lisasime me vaid mõned tilgad lahustit. Selleks, et tekiks piisav kogus lahustit molekuli ümber, et lubada molekulide natukene oma kuju muuta, mis on just reageerimiseks vajalik. Aga jahvatasita siis neid nii-öelda neid algmolekule neid lähta tünne või lähteaineid. Selleks, et sünnini jõuda pidime alguses me töötame välja selle Apet giid sideme või siis amiid, sideme moodustamise meetodi, nii et me alustasime kõigepealt mitte tünnidest, vaid lihtsatest molekulidest, nagu näiteks ibuprofeen või peensokaiin. Need on tüüpilised valuvaigistid, mis meie võtsime lähteaineteks, sest nendel olid sobivad funktsionaalrühmad ja neid siis jahvatasid ja neid jahvatasime. Jahvatasime jah, selle amiini panime happe ja miinikokku ja selleks, et moodustada peptiidsidet koos lisareagentidega. Ja huvitaval kombel selgus, et jahvatamisel see jahvatamine me teeme siis seda kuulveskis jahvatamist, soovitavalt jahvatamist, teostasime kuulveskis, kus kuulid pannakse mehaaniliselt edasi-tagasi, kiiresti liikuma ja kuuli põrkamine vastu neid lähteaineid. Tegelikult annab energia molekulide, nii et need molekulid saavadki omavahel reageerima hakata. Põhimõtteliselt ta annab siis nii-öelda sooja Jah, ta tekitab lokaalse soojusefekti, aga mitte ainult mehaaniline energia, sisuliselt kineetiline energia tekitatakse kooliga ja see absurbeerub molekulis Ahani põhimõtteliselt lihtsalt annab hoogu, annab hoogu, molekuli või hõõrdejõud tekib tegelikult nende molekulide vahel, see on siis see energia, mis üle kantakse. Et ja selleks, et tavaline keemia, kui me mõtleme, et siis tekitatakse ühest molekulist teine, aga nüüd meil on mehaaniliselt, me peame neid molekule jahvatama ja kui me neid uhmris jahvatama sisse käsi, ei jaksa ju nii tugevat energiat sinna sisse anda, nii et selle tõttu need kuigi selline mehaano, keemiline töötlemine, ainete töötlemine ammu tuntud, et on ju teada, et isegi maitseaineid, enne kui kuskile lisada, on mõnikord mõistlik purustada, siis kui järele mõtlema hakata, siis tõesti, et selline lähenemine molekulides on ammu tuntud. Aga sellist mugavat meetodit, mis korratavalt ja arusaadavalt seda mehhaaniliste energ energiat just molekulide üle üle annaks, seda on nüüd viimasel ajal hakatud paremini standardiseerime laboris kasutusele võtta. Et see oli meil huvitav leida, et me alustasime ka oma arusaamaga olemasolevatest tuntud reaktsioonidest, võtsime needsamad reagendid ja mingi hetk saime aru, et me saame mõned orgaanilised reagendid asendada mingite teiste reagendid ehk anorgaaniliste näiteks fosfaat soolaga, mis muidu tavalises orgaanilises lahustis toimuvas reaktsioonis oleks mõeldamatu, sest ta poleks lahustunud reagente, see abi reagent poleks lahustunud selles keskkonnas. Nüüd me olime sellest piirangust vaba. Me võisime segada kokku kõik sobilikud ained ja me saime asendada siis mõned orgaanilised lisa reagendid anorgaaniliste ka. Ja hakkasime lähemalt vaatama seda mehhanismi ja üllatuseks märkasime, et tegelikult see tahkes faasis mehaano keemiliselt toimuv reaktsioon anorgaanilise soola juures toimub sama mehhanismi järgi nagu meie organismis peptiidide süntees või ATP selle adeno siin Trii fosfaadi vahendatud ühendite süntees. Nii et kui me mõtleme, et kuulveskis toimuv reaktsioon on ikka väga kaugel sellest, mis meie organismis toimub siis tegelikult see ei olegi nii kaugele, sest ka meie organismis on kõik ained väga suure kontsentreerituse, ka nad on, nad on organellides, neid võetakse üks molekul, võtab teisel käest kinni sideme kaudu viib õigesse kohta, toimub reaktsioon õiges kohas, täpselt õige kontsentratsiooni juures, et meil ei ole suurt lahusti hulka meie biomolekulides ka meie kehas ja sarnane olukord oli ka meil tekitatud tegelikult selles kuulveskis meil reagendid olid üksteisele lähedal, katalüsaatoriks oli see anorgaaniline fosfaat ja, ja selgus, et see bioomi meetiline reaktsiooni tee teed on võimalik teha ka kunstlikus süsteemis. See on väga põnev, tekkis paralleelkuul veskist meie organismi rakkudeni, kus samal põhimõttel reaktsioonid käivad. Aga heakene küll, kas nüüd on enam-vähem ära kirjeldatud kõik, mis, mis seal toimus? Et kõigepealt me siis töötasime välja meetodi väikeste molekulidega nendeks olid valuvaigistid ja, ja sellised happed ja amiinid, omavahelised reaktsioonid, me kaardistasime või siis õppisime tundma tahkes faasis toimuv peptiid sünteesi meetodit. Ja nüüd me saime võtta oma parima meetodi, mis kõige suurema saagise andis kasutusele tünni meie tünn molekuli biooti nuriili funktsionaliseerimiseks ehk siis uute rühmadega rikastamiseks ja see tünn molekul, tegelikult on meil valmistatud B-vitamiinist vees lahustuvast B-vitamiinist, tan biotiini analoog ja peab ütlema, et ka neid biootiiniga reaktsioone on muidu lahusti faasis väga raske läbi viia, sest nad on, nad ei ole orgahnilises keskkonnas lahustatavad nii-öelda ka see ka see tünni molekuli jaoks oli see lahusti vältimine väga mugav keskkond. Ja, ja tõesti, jahvatamisega õnnestus meil need kuus funktsionaalrühma täielikult asendada, peptiidsidet need sinna luua ja kogu aine üle kaheksakümneprotsendilise saagisega siis puhtalt juba eraldada ja mis veri eriti huvitav tulemus on, et lisaks kas sellele peale seda jahvatamist poolteist tundi jahvatamist on meil tahke aine käes, mille me saame eraldada puhtalt vaid veega läbi pestes kõik muud anorgaanilised lisa reagendid saab kergesti veega eraldada ja sisuliselt me pääsesime lisapuhastuse etappidest, mis kõik tavaliselt eeldavad lisaorgaaniliste Solventide kasutust. Kas see ongi nüüd selle uue meetodi üks peamine eelis, et me saame reaktsiooni teha puhtamalt, et, et kõik need Solvendid ehk lahustid ja, ja muud sellised abiained, mis tegelikult ju ka on kohati mürgised, või keskkonnaohtlikud, et neid ei ole vaja? Ja see on kõige tähtsam uudis tegelikult meie meie töö juures, et keemiatööstus vaatab praegu üle oma protsesse, sest et ühiskonna teadlikkus on kasvanud, keegi ei taha endale tossavat ja tootvat keemiatööstust õue peale mis on sundinud väga paljud ka keemiatööstused Euroopast välja kolima. Samas nüüd eriti meie selle koroonapandeemia ajal. Me märkasime seda, et kui ikkagi mõne eluliselt vajaliku toote saamiseks peab Hiina pöörduma, siis oleme me ise hädas, et tegelikult vajadus kohapeal toota. Ta keemiatooteid on väga oluline ja aktuaalne, aga me peame õppima neid tootma, nii et ei teki jääk kõike nii palju, et meie süsiniku jalajälg oleks väiksem. Et meil tekiks vähem kõrvalprodukte ja et meie elukeskkond oleks nii-öelda elamisele Pärna. Ja selleks ongi see, see ongi see kõige olulisem uudis tegelikult, et me saame ka lihtsaid peptiidsidemeid ja olulisi keemilisi reaktsioone palju keskkonnasõbralikumalt tegelikult läbi viia, kui võtta eesmärgiks just nende reaktsioonide välja töötada. Ütleme nii, aga mida me niisugusel reaktsioonil saadud ainetega siis peale saame hakata, et on tekkinud praegusel juhul näiteks molekulaarmahukeid ehk tünnid ja saime need siis huvitaval kombel ibuprofeeni-st ja B-vitamiinist koduapteegist nii-öelda lähteaineid võttes ja mehaaniliselt segades. Aga mida head ja kasulikku nende saadustega saaksime peale hakata? Ja nagu ennem korraks rääkisime sellest, et peptiidside on väga levinud, et see side, mille, mille sünteesimeetodi me tegelikult siis tahkes faasis optimeerisime. Et ta on juba praegu 25 protsendi ravimites olemas. Seega kogu aeg toodetakse selliseid ravimeid nagu näiteks vähivastaseid, ravimeid, osad personaliseeritud ravimeid, mis on isepeptiidid. Et me ei pea piirduma ainult oma kehas toimuvast arusaamisega, vaid selleks, et neid ravimeid toota. Me teame organismiga sobivaid reagente uusi reagente suutma luua nii ja kuna need ravimid on igapäevases kasutuses, siis siis neid toodetakse. Nii et igasuguseid peptiidsidemega ühendite tootmise protsessis võiks nüüd need etapid välja vahetada tegelikult mehhano keemiliste uute meetoditega. Loomulikult sealt, eks toimuma nüüd laborist edasi väljatöötamise etapp suures suuremasse skaalasse, sest et teaduslaborist otse tonnide viisi ühendite tootmiseni ei jõua seda vahepeal olema ikkagi katsetehas ja, ja sealt edasi tööstuslik arendus. Et ma võiksin siinkohal märkida, et meile üllatuseks umbes paar nädalat peale selle meie artikli ilmumist Ameerika keemia seltsi ajakirjas kirjutas meile üks keemiatehas Luksemburgist keemiaettevõte, kes tegelikult on patenteerinud ühe reagendi, missugust peptiidsideme tegemiseks on laialt kasutusel uurides et kus me siis tahaksime oma reaktsiooni teostama hakata, nii et ma ütleksin, et see huvi selle selle meetodi rakendamise vastu oli väga kiiresti nähtav. Nii et uurimistöö jätkub ja loodetavasti keemiatööstus sellest saab ainult puhtamaks. Ja ma loodan küll, et neil on huvi selle vastu seda rakendama hakata. Ajasin juttu Riina haavaga. Tänases saates oli juttu fosfani võimalikkusest Veenusel ja tünnijate molekulaarmahutite sünteesist kuulveskis. Juttu ajasid Mihkel Kama, Riina Aav ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
