Teadust kõigile, et päikesepaneel hästi elektrit annaks, proovi 1000 teadlased selle materjalidele lisada kord sedakorda toda. Üks niisuguseid teadlasi Marit Kuusik, kes uurib, kui palju peaks päikesepaneeli valgust, neelava kihis olema väävlit, kui palju seleeni on täna saates. Seda ja toda aga veelgi otsesemas mõttes. Uurib ka Maria Reile, kes on teinud katseid lõuna- ja Põhja-Eesti inimestega ning selgitanud välja, millistel puhkudel kiputakse näha olevatele esemetele osutades kasutama asesõna sei. Millistel puhkudel, aga pigem osa sõnatu. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Päevad lähevad nüüd üha lühemaks, päikest jääb vähemaks. Aga eks varsti hakkavad jälle päevad pikemaks minema ja, ja päikest jälle rohkem näha olema. Päike on selle poolest tähtis taevakeha, et temast Me saame üha rohkem ja rohkem energiat ka enda vooluvõrku ja, ja igapäevaseks tarbimiseks. Ja täna ongi labori stuudios üks päikesepaneelide uurija nende arendaja Marit Kuusik, kes on Tallinna tehnikaülikooli päikeseenergeetika materjalide teaduslabori vanemteadur ja kes oli just peaaegu aasta tagasi ka umbes samal ajal, kui päevad hakkasid varsti jälle pikemaks minema, siin laboristuudios ja rääkisime päikesepaneelide või patareide ja siis meil oli veel pikk diskussioon, et kuidas seda täpselt nimetada. Et see ongi natukene keeruline, aga jääme tänasest paneelide juurde. Olgu, teeme nii. Ja, ja tegelikult teadlased püüavad ja igasuguseid kombinatsioone igasugustest ainetest läbi, millest päikesepaneele valmistuda, millest seda valgust neelavad kihti seal teha. Ja see pakub meile täna kõneainet. Ja just sellest, meie igapäevane töö ongi katsetada, proovida uusi materjale, mis koosnevad erinevatest elementidest ja eesmärk on see, et nad oleksid keskkonnasõbralikud tehnoloogiad oleks keskkonnasõbralikud, ressursisäästlikud, nii et noh, selleks on meil kogu aeg, uued mõtted, uued materjalid. Ikka, et saaksime seda puhast energiat kätte keskkonnasõbralikult. Jah, just, sest, et noh, nagu me, ma arvan, et kõik teavad, et Euroopa endale on seadnud väga kõrged eesmärgid aastaks 2050 selle roheleppe näol, et me oleksime vähem süsinikutekitav piirkond Ja mis koht päikeseenergial nendes eesmärkides on siis 30 aasta pärast? Nojah, et eks see taastuvenergia on üks, üks osa sellest, et eks me kõik peame mõtlema oma igapäevast elu, kuidas ümber peaksime organiseerima, et vähem tekistaks astet ja et tekiks ringmajandus ja et üks osa sellest on ka energiasektor, kus tegelikult me täna väga palju ikkagi baseerume fossiilsetelt kütustel. Seda meil ei jätku kahjuks enam varsti ja sellepärast on vaja neid alternatiive. Aga kas päikeseenergiale on Euroopa Liidu plaanis mingi protsent ka välja nuputatud? Et milline osa sellest otseselt, mitte nagu protsenti, aga, aga jah, et süsiniku ja tuleb viia nullini, nii et et me peame kogu oma tehnoloogia ümber seadistama. No see on väga tõsine plaan süsiniku viia. Et aga me peame kõik selle nimel pingutama. Pingutamine käib ja tegelikult päikesepaneelid on juba päris mõnes mõttes vana tehnoloogia. Väga hea jah, juba eelmise sajandi viiekümnendatel algas suur revolutsioon, kui räni koos mikro-nanotehnoloogiaga arenema hakkas ja ränitehnoloogia on ju jah, juba üle 70 aasta tegelikult teada-tuntud ja täna me ju näeme, kuidas meie väikses Eestiski päiksepargid aina kasvavad, et eks see enamus ongi, kõik on ikkagi räni baasil. Ja räni on siis see põhiline, valgust neelab. Räni on ja siis see osa sellest päiksepaneelist, mis on siis valgust neelab ja Ta on nagu selle päikesepaneeli süda, ütleme siis nii. Aga nüüd tuleb siis süda ära vahetada. Ei tuleks võib-olla vahetada, vaid pigem talle kõrvale teisi tehnoloogiaid, teisi materjale, lasestut, räni ise tema tootmine, selleks, et sellest üks päiksepaneel saada on väga energiamahukas ja sellepärast me peamegi mõtlema ka selle peale, et meie kogu tootmistsükkel oleks energiasäästlikum selle materjali tootmine ja pärast ka võib-olla ütleme siis taaskasutamine või, ja kõik see protsess, et ainult sellepärast, et me ei taha räni välja vahetada millegi vastu me lihtsalt tahame seal kõrval oleks, sest et seda, neid suuri ambitsioone, mis on seatud täita me räägime, et meil on vaja kuskil teravat mahtudes päikseenergia allikaid. Räni ei suuda üksi sõda. Et selles mõttes on meil vaja kõik kõikvõimalikud tehnoloogiad kõrvale tekitada, et ja need peaksid olema kõigile kättesaadav, et nad ei tohi olla väga kallid. Mis nende teiste materjalide eelist siis rall kõrval on? No me püüame kasutada ainult neid elemente, mis on ikkagi maapõues väga laialt saadaval. Kureni. Räni on ka muidugi, aga räni lihtsalt Ränime saame teada-tuntud, eks ju, niinimetatud liivast ränioksiidist. Aga see selleks puhast räni saada pooljuht puhast, selleks on ikkagi väga energiamahukas protsess läbida. Et püüame siis neid elemente kasutada, mis võib olla, vajavad veidi veidi odavamat tehnoloogiat ning puhtaid metalle näiteks saada. Et see on juba üks koht, et element ise oleks odavam. Ja teine on see, et et ta, me saame kasutada selliseid ühendeid, mis ei vaja nii ütleme paksu kihti, selleks et kogu see valgus ära neelata. Et räni on räni iseenesest oma omaduste poolest ei ole kõige parem pooljuhtneeldumise mõttes. Et me peame kasutama päris paksune räniplaati selleks, et see päiksevalguses, mis talle langeb, ka suudetakse see elektrienergiast genereerida. Aga kõik uued tehnoloogiad püüavad siis kasutada selliseid materjale, mis tegelikult vajavad veidi vähem seda absurber kihti neelavad. Kihvt, just et täna suudetakse juba teha materjale, mis, mis vajavad võib-olla seal mikromeeter või alla selle isegi ja siis need paneelid tulevad kergemad, nad tulevad, kergemad, nad tulevad õhemad, saab kasutada juba tehnoloogiat, et mis muudavad nad ka painduvaks, näiteks neid on lihtsam, võib-olla integreerida sellistesse rakendustesse, mis, mida räni näiteks ei võimalda. Just tänu sellele, et ta on paks plaat. Noh, ta on küll ka mikromeetri skaalast on paarsada mikromeetrit, eks, aga aga tegelikult teda painutada väga ei anna. Et kõik need õhukese kilega tehnoloogiad õhukeste materjalide baasil tehtud tehnoloogiat selles mõttes on palju multidistsiplinaarse omad, et neid on võimalik väga palju erinevates rakendustes süüa. Tänase jutuajamise üheks vahetumaks ajendiks sai üks uuring ühe väga konkreetse aine kallal ja selle erinevaid versioone ka läbi proovides mille kohta hiljuti on ajakirjas Sulo Reneczy artikkel ka ilmunud. Ja see on siis loen siit üle üks, kaks, kolm, neli, viiest erinevast elemendist koosnev koosnesin ühend või kristall. Jah, üks päris lai valdkond on multikomponentsed, pooljuhid, poolist, materjalid, seal on väga palju erinevaid võimalusi, et antud materjale koosneb siis vase, kaadiumi, germaaniumi ja väävlileenist. See on analoog võib-olla sellele, millest me eelmine kordki rääkisime sellest kesterit tüüpi materjalist. Ja kes soovib, võib eelmise aasta ühest detsembrikuu saatest järele kuulata. Jah, aga nüüd, ja see on nüüd siis osake lihtsalt ühest peatselt valmivast doktoritöö teemast, et kus siis ka püütakse just uusi materjale komponeerides erinevaid elemente kokku saada pooljuhte, mis võimaldaksid seda päikesevalgust talle elektrienergiat genereerida. Et see on jah, esmakordselt nagu selline viisik ühenduses kokku pandud just päikeseenergeetika rakendustaks. Kas esmakordselt viie elemendi line ühend või esmakordselt just nende viie elemendi ühend esmakordselt just nende viia? Et viieseid on teisi ka. Aga mida selle ühendi juures siis uurida, ma juba enne vihjasin ka, et siin käib väike motifitseerimined. No selle materjali puhul on see, et me konkreetselt selles töös uurisime seda, kuidas seal kaks komponenti väävel seleen mis siis omavahelise nende suhetawareerides selles ühendis läbi selle on võimalik muuta materjali elektrilisi optilisi omadusi natuke rohkem väävlit ja vähem selle liini ja vastupidi, just ja tuli leida siis optimum, mis siis, milline siis nende suhe peaks olema, et materjal lõpuks, mida me siis valmistame, sobiks selle väikse spektriga kõige paremini, ehk tema keelutsoon oleks meile sobiv. Ent oleks kasutegur kõige suurem just, sest jah, on võimalik siis nende kahe komponendiga mängides päris laiades piirides tema optilisi omadusi muuta. Aga kuna seda enne tehtud, siis oli päris põnev uurimas Ja õnnestus siis välja selgitada, et kui palju ühte Ja, ja me leidsime, et umbes 20 protsenti väävlit ja 80 protsenti seleeni on see, mis võiksid tagada siis selle optimaalse, ütleme, vähemalt keelutsooni sellele materjalile. Ja et esimesed, need tulemused jah, näitasid juba seal ligi kuus ja natuke rohkem protsenti kasutegurit, nii et selles mõttes oli ta väga edukas. Ja kuus tundub muidugi igapäevaelus vähe, aga päikesepaneeli kohta on see päris hea. Esimese töö kohta väga hea. Et kui me räägime, eks ju teoreetiliselt üks ühe üleminekuga päiksepaneel võib maksimaalselt genereerida umbes 30 33 protsenti siis sellest juba kuus on juba päris hea saavutus, esialgu ka uuringuid saab ju edasi teha ja kindlasti, sest see samagi doktor läinud Ta tegeleb, tal on veel aega kaks aastat oma doktoritööd kokku panna, nii et selles mõttes ma arvan, et sealt tuleb päris päris edukas. Teeme 10 täis, võib-olla siin käis vahepeal läbi üks niisugune mõiste nagu keelutsoon. Noh, see läheb juba natukene sellesse teooriasse sisse, aga kuna see mõiste käis, et võib-olla peaks sellega natuke lahti seletada, et mis see keelutsoon on ja kuidas ta mängu tuleb ja kuidas ta paika timmida. Jah, selles mõttes, et eks ta natukene läheb, pooliastide füüsikasse juba läheb, et igal pooljuhtmaterjalil, kui me räägime puljust materjalidest on siis keelutsoon eksam, juhtivustsooni, Valentsani vaheline ala, kus tegelikult meil laengukandjad ei eksisteeri. Kas see tsoon on füüsiline ruumiline või on ta mingi energiatase? Energiat energiatasemel ja et näiteks, kui me räägime isolaatorites, keeled seal on hästi suur. Et kui me tahame ergastada seal näiteks elektrone ühest tsoonist teise, siis selleks on vaja väga palju energiat. Ja see on siis nagu need tsoon energia vahemikku tsoon millesse kuuluvat väärtust elektronid ei tohiks olla seal materjalis. No tal jah, sellist energiat ei saagi olla. Ei ole jah, et et me seal päiksepaneel iseenesest või päiksepatarei töö põhineb sellel, et tuleb valguskvant ja selle footon siis ja siis ergastab sealt valentstsoonist elektronijuhtivustsooni ehk siis üle sellest keelutsoonist, ehk siis talle antakse nii palju energiat, ta suudab hüpata ühest tsoonist teise. Ja kas elektron muutub siis vabaks electronics? Juhtivus tsoonis ja see keelutsoon need ongi siis ütleme see ala siis, millega saab siis mängida et antud materjalil ka õlitada võimalik seal ühest elektronvoldist kuni kaheni, lausa muuta laius ja selle laiust ja selle energiaskaalast? Aga kumb on parem, siis kas kitsas või lai keelutsoon? Ideaalses päiksevalgusest neelas materjalis võiks umbes olla kuskil 1,4 elektronvolti. Et ei saa öelda, et kas ta on väike või suur, vaid ta peab täpselt selle, sest see sobitub päiksespektriga kõige paremini. Et selle sellesse sellise keelutsooniga materjalid neelavad kõige paremini. Et see sobib just päikesepaneelide jaoks. Kui ta on liiga väike, siis meil on tekkivad kaod ja kui ta on liiga suur, sest tekivad kaod. Et te olete, sellepärast tulebki ristida teda õigesse kohta. Ja see nüüd see kõige parem versioon sellest uuritud materjalist, kus üle kuue protsendi kasutegur tuli. Kas sealse keelutsoon sai? Jah, 1,4 natukene siia-sinnapoole päris päris, et me saime ta jah, päris hästi nagu sinna ideaalse lähedale. Ahah, selge. Nii et selle ainega siis lähevad uuringud edasi, ma saan aru. Ja kindlasti sest et esialgu selle oli ju eesmärgiks üldse seda sellist ühendit saada, uurida tema, ütleme füüsikalisi omadusi, optilisi omadusi, et esimesed jah, päikesepatareid laboritasandil on nüüd valmis tehtud, et nüüd tuleb kõike seda hakata optimeerima. Et kuna päiksepatarei koosneb paljudest kihtidest, et poisid ka ja kogu fookus oli täna ainult sellel absurver materjalil neelduvas valgus neeldub selles materjalis, selle box oli seal, et kõik ülejäänud kihid vajaksid optimeerimist, et et eks me töötame nende kallal ka natukene. Mis kohti veel vaatate? Me kindlasti me jätkame ka kesteritega, sellepärast et et meil õnnestus, kus paljude juhtivate Euroopa teiste teadusinstituutidega saada Euroopa horisondi projekt sügisest. Et see on väga ambitsioonikas projekt, et neid samasid kesterid põhinevaid materjale, siis kasutada ka ehitis integreeritud päikse paneelidest või siis näiteks seal on ka eesmärgiks seadnud, et et integreerida neid ka näiteks linnamööblisse, mis tundub ka väga niisugune innovaatiline. Et linnamööbel, siis tähendab eks ju igasuguseid bussipaviljone tänavapinke mida iganes. Et see on ka nagu valdkond, kus, kus tegelikult oleks veel väga palju teha. Nii et õnneks tegemist jätkub, aga tähtaeg surub peale, et 2050 peab juba. Aeg läheb kiiresti. Et aga no ma usun, et kui me oleme Euroopas vähemalt oma horisondi projektiga, need väga suured jõud ühendanud, et et me oleme palju tugevamad koos tehes, et loodame, et kuuleme varsti nendest Ja loodame ja siis räägime labori saates jälle sellest ja kindlasti, aga täna ajasin siis jutu Marit Kaukuusikuga Tallinna tehnikaülikoolist ühest konkreetsest ühendist, mis päikesepaneelis valgust neelab, aga ka natuke laiemalt sellest teemast. Minu praeguse vestluskaaslase kohta võib öelda, et ta on uurinud nii seda kui ka toda täpset. Ja vestluskaaslase nimi on Maria Reile. Ta on Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eksperimentaalse pragmaatika nooremteadur muude kohustuste kõrvalt aga uurinud just nimelt seda ja toda, täpsemalt siis asesõnu see ja too eesti keeles ja nende vasteid ka teistes keeltes lähemalt. Nõial see ja too, too on, on ju rohkem selline Lõuna-Eesti sõna, nagu me teame, et kui nüüd hiljuti Saaremaale pandi suur ö tähe ja õ-tähe piirisilt, et siis tegelikult ju võiks ehk panna ka kuskile Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaateel, aga sellises selle ja tolle vahelise piiritulba. No võib-olla jah, võib-olla päris kindel see plaan veel ei veel ei ole. Jah, et seda võib-olla ei saa päris nii kindlalt panna, sest et tegelikult see, too on meil ju kirjakeeles täiesti olemas ja ma arvan, et ka Postimehes on näiteks kirjutatakse ka too vahel, nii et ka Põhja-Eesti inimesed teavad, võiksid vähemalt, mis toon. Kokkupuude neil olemas. Ja kõik saavad aru, vähemalt kui keegi ütleb too erinevalt mõnedest muudest Lõuna-Eesti sõnadest, mida Põhja-Eestis ei taibata. Aga heakene küll, see ja toon, asesõnad, see tähendab siis seda, et nad midagi asendavad. Aga ometi nad samas ka midagi näitavad, eks ole, et et mingit eristust nad tähenduses kannavad. Samas Põhja-Eestis Põhja-Eestis on pigem see too ikkagi päris haruldane. Mis tahtis, sellist kahte sõna vaja on, kui, kui näiteks meie Põhja-Eestis peaaegu saame ühe sõnaga hakkama. Nojah, võib-olla ta saab, aga on ju palju huvitavam, kui on ka kaks sõna. Et Lõuna-Eesti pool, kui kasutatakse tood, siis võib laias laastus öelda nii, et see, kui sa ütled see, siis sa viitad ruumis millelegi lähedale ja kui sa ütled toosis pigem kuskile kaugele. Ja see eristusjoon jookseb umbes sealtmaalt, kus objekt on siis kõnelejale kättesaadav nagu käeulatuses. Ja kui on toosis täpselt käeulatusest väljapoole. Kas teistes keeltes on ka enam-vähem samasuguseid olukordi just nende asesõnade osutavate asesõnade juures et see see kaugus määrab, sest ma tean, et inglise keeles on dist seadet, eks ole? Jah, et kui me räägime nüüd kahestest süsteemidest, kus ongi kaks demonstratiivpronoomen ehk et siis ütleme siis nii-öelda nimisõna asendajat objektile viitamisel kasutatavat demonstratiiv siis umbkaudu nii jääb, on tehtud uurimusi, kus siis inglise keele puhul tõesti see jääb seda käeulatuse juurde see piir, kus siis vahetatakse millelegi osutades ja selle kohta öeldes vahetatakse siis demonstratiiv, et issand, käeulatuses ja tähtsam käeulatusest väljas. Aga see ei ole nii lihtne ka päris, et et seal on palju erinevaid tegureid, mis mängivad rolli. Millist demonstratiivnime kasutama. Demonstratiiv ongi siis asesõna see või too või risk või tät, mis osutab, demonstreerib siis midagi. Nojah, et demonstratiiv on nagu selline natuke laiem termin, et see hõlmab ka adverbe ehk siin ja seal. Aga jah, et just nagu, et see näitab ja see tähendus tuleb kontekstist, et mis siis on, millele me liitume nende sõnadega. Ja adverb on siis määrsõnamäärsõna ahah, aga kui see asi nüüd natuke keerulisem on, kui, kui lihtsalt, et mis on lähemal ja mis on kaugemal, mis seal siis veel keerulisemat saab olla? No keeli on palju erinevaid süsteeme on palju erinevaid ja see, mis mõjutab ühte demonstratiivi valikut, võib-olla ka erinev. Et näiteks võtame nüüd natuke lähemalt näiteks soome keel, seal on kolm demonstratiivpronoomenit, väidetakse, et see on osalejapõhine süsteem, see tähendab siis seda, et üks üks demonstratiiv siis Ühe demonstratiiviga osutatakse kõneleja lähedal olevale objektile teise demonstratiiviga, osutatakse siis kuulaja lähedal olevale objektile ja siis kolmandat demonstratiiv kasutatakse siis selleks, et viidata nii kuulaja kui kõneleja kõnelejast kaugel olevale objektile. Et noh, näiteks see, et võetakse arvesse ka kuulajat selles süsteemis, ahaa. Ahah, no see on väga teiste inimeste arvestav kuulajat arvestav süsteem. Mis need soomekeelsed sõnad on ka meil siin soome keele oskajaid on ka, ma arvan, kuulajate seas, et oleks huvitav teada. Ja see ja too toa on siis nagu too ja see ma loodan, et ma nüüd ei eksi, et see peaks olema siis, mis on kuulaja lähedal ja tame on siis nagu see Selge, et seda süsteemi või siis väga keeruliseks ajada, no tegelikult ju ka isiku asesõnadega on ju keelte vahel erinevusi, et ka näiteks soome-ugri keeltes ei eristata, sugusid asesõnades, aga aga indoeuroopa keeltes vägagi tõsiselt eristatakse. Et see on selline põnev, et kuidas ühes või teises keeles neid eristusi tehakse. Aga nüüd oletegi uurinud seda ka eesti keeles, et mis puhkudel just seda ja toda ja ka seda siin ja seal siis kasutatakse. Eesti keele puhul siis mina uurisin neid ruumis kasutusel neid, neid saab kasutada ka loomulikult teksti sees, aga seal on teised parameetrid võib-olla, mis mängivad rolli, et sinna ma ei läheks. Aga ütleme, see põhi põhifaktor on ikkagi objekti kaugus kõnelejast. Et noh, et see on lähedal ja too kaugel ja siin ja seal niisamuti siis vastavalt kui nüüd aga nii, et et et ühel inimesel lihtsalt puudub sõnavarast selline selline sõna nagu too siis see põhimõtteliselt võib käia ükskõik millise objekti kohta, on ta siis lähedal või kaugel. Ja siis lisatakse juurde, adverb ehk siis siin või seal See siin sees. Siin-seal jah, et määrata siis see piirkond, et kustkohast seda objekti peaks otsima. Et too loomulikult käib ka adverbide ka kokku, et saab olla ka doosin ja too seal, kuigi too siin on võib-olla natukene harv, pigem ütleks mina. Aga mitte võimatu kombinatsioon. Too siin, jah, ma ise ei ütleks küll kuidagi seda, aga. Aga nagu öeldud, on salvestatud ja, ja analüüsitud sellise kombinatsiooniga Kuidas need katsed üldse käisid, siis mismoodi seda siis uurisite? Olen teinud üks, see olen teinud uurimisrühmas koos ja, ja koos psühholoogidega katseid koostöös siis alustasin ma magistritöös ja alustasin lihtsalt, et uurida, et kuidas siis ikkagi ruumis viidatakse ja kas me ikka kasutame neid demonstratiivne ja tekkinud sellise moodustus katse, ehk siis inimesed pidid ise nagu viitama objektidele ja neid siis ütlema, et kas kuidagimoodi neile viitama. Ja idee oli siis selline, et kaks inimest võtsid katsest osa ja hakkasid koos LEGO klotsidest maja ehitama vastavalt siis etteantud juhistele maketi pealt kindlas järjekorras muidugi. Ja siis ma vaatasin, et mis nad siis ütlevad ja salvestasin siis üles. Ja sealt see algas, et magistritöös ei tulnud ühtegi tood välja, aga mul oligi ainult üks Lõuna-Eestist pärit inimene. Aga mida nad siis maja maja ehitades legoklotsidest ütlesid, et, et see klots siin ja too plats seal midagi sellist. Jah, et näiteks see suur pikk punane klots sealt tagant või või see väike sinine siit Est või siis mõni proovis kuidagi väga. Need olid siis, ütleme sellised erindid, kes kirjeldasid hoopis teises sektoris punase klotsi kõrval roheline klots, näiteks selliseid variante oli ka. Aga, aga üldiselt ikkagi, et see punane klots siit või sealt ja niimoodi oligi, et toode ei tulnud. Aga aga, ega katseisikutel eriti vist ei öeldud, et mida täpselt uuritakse, et see tuli nagu spontaanselt. Ei ja seda, seda ei jah, ei maksa öelda. Täpselt mida uuritakse, siis katses osaleja võtab, tahab olla väga vastutulelik ja siis kasutabki neid etteantud keelelisi vahendeid. Aga siis järgmistes katsetes tuli mõni too ütleja ka sisse, võib olla. Tuli tuli, et siis ma mõtlesin, et ma lähen targem ja katsun siis käia päris rohkem Lõuna-Eestis ütleme nii siis kui on Tartu Tartus on tegelikult ju, ütleme sihuke eesti sulatusahi nii-öelda, kuhu tullakse igalt poolt kokku ülikooli ja külastasin kolme Eesti Lõuna-Eesti kooli ja nii sind seal neid katseid läbi sarnane ülesehitus, samamoodi klotsidest tuli ehitada konstruktsioone skeemi järgi või mudeli järgi kindlas liikumisviisis, et kust seal mudelil nagu liigud, millised tüki nüüd võtta. Ja seal ma küll tegin niimoodi, et ma palusin kasutada. Ma ütlesin, et palun ärge kasutage selliseid sõnu nagu parem ja vasakpoolne. Sest muidu on väga lihtne öelda paremat punane klots ja ma ei saa seda, mida Mul oleks vaja. Ja mainisin ka, et, et võib kasutada näiteks sõnu, see doosin seal roheline punane, et natuke nagu suunasin demonstratiiv kasutama, aga ei öelnud, et just neid peab kasutama. Ja teises grupis ma lasin täiesti ilma, et andmata, et juhenda nii nagu sul sobib ja mis siis välja tuli. Ja välja tuli see, et too kasutus päris ära ei kadunud, oli täiesti vähenes. Nii et Lõuna-Eestis ikkagi mõlemad grupid kasutasid. Aga seal, kus ma palusin ka demonstratiivne kasutada, seal ilusti näha, et kui on platsid kaugel, siis on too ja kui on lähedal, siis on see. Ja juba siis selle ehitaja, käesolev klots oli ka see või siis ei öeldud enam üldse seal viidatudki sellele klotsilena nagu eksplitsiitset ütelda, et pane siia näiteks. Et seal ei olegi enam seda objekti mainitud. Nii et kaugus ikkagi on sõnavalikul oluline vähemalt nendel inimestel, kes nende kahe sõna vahet teevad. Just täpselt nii ja no eks kui ruumilises kontekstis paluda nagu moodustada neid sõnu, siis muidugi on kaugusse, mis, mis on oluline. Aga ikkagi tahaks teada, mis siis veel peale kauguse saab alla sõnavaliku aluseks. No kirjandusest on välja toodud ka näiteks et visuaalne silduvus või, või see, kas üldse on näha objekti võib mõjutada ka kahestes süsteemides demonstratiiv-ide valikut, ehk siis, et kui mingites keeltes võib-olla eraldi demonstratiiv selle jaoks, et viidata objektile, mida ei ole näha või mis ei ole kohal siis siis näiteks inglise keeles tehti katse, kus peideti see ütleme siis referent püüt alune objekte ehk referent peideti läbipaistmatu sellise topsikese alla. Isse katsealustel see tati kasutus suurenes, nagu oli sagedasem. Ahah, kuigi oli lähedal, aga, aga varjatud, siis tuli rätt. Just et näiteks sisse või, või ka niisugune teoreetiline alus, et et need objektid, millele viidatakse, et nad peavad olema kuidagi omavahel kontrastis näiteks, et. Ma olen lugenud seda raamatut, aga toda mitte et, et kas see võib nagu mõjutada siis missugust demonstratiiv isa valid. Ja tegelikult kahte neid samu faktoreid ma testisin ka selles teises katses, kus ma käisin koolides, aga, aga ma ei saanud sealt neid, neid tulemusi, mida ma ootasin. Või noh, mida ma ennustasin, et et pigem nagu eesti keeles on see kaugus, on see põhi põhiasi, mis mõjutab, et et visuaalne esilduvus võib hoopis mängida rolli näiteks demonstratiivadverbide kasutusele selles, kus kus sõna paikneb lauses siis, kui objektile viidatakse. Ehk siis tundus olevat mingisugune seos sellega, et kas inimene ütleb, et sealt kolmest grupist punane plats ehk siis ta määrab selle piirkonna kõigepealt adverbiga ära siis liigub edasi objekti juurde, sest ta nagu annab märkuses oma partnerile. Noh, pane nüüd tähele, et nüüd läheb keeruliseks. Et see, seda klotsi ei ole nii hästi nagu vista, referent ei ole nii hea eristada, teistest eristub. Nii et Eestis on ikkagi põhiline see kauguse, kauguse teema. Mina väidaksin praeguste tulemuste põhjal kinni. Kas me sellest saame teha ka mingisuguseid kaugemale ulatuvaid järeldusi, et jah, fakt on teada, aga mis me siit järeldame? No kui vaadata, vaadata seda, mis on leitud teistes keeltes siis tundub, et see kaugus on selline selline faktor, mis näib siis avalduvad kõikides keeltes üsna samamoodi, ehk siis et sul ongi tõesti vähemalt üks demonstratiiv, mis viitab lähedal olevatele objektidele ja teine, mis viitab kaugel olevatele objektidele, nad ei pea tingimata olema demonstratiivpronoomenit, ehk siis see või too, nad võivad olla ka näiteks adverbid nagu siin ja seal demonstratiivadverbid või isegi mingid partiklid, ehk siis sellised väiksed sõnalõpud mis näitavad, kas miski on lähedal või miski on kaugel. Ja ütleme, see kaugus ju tegelikult on ruumis liikumisel väga oluline, sa eristud, missugused on lähedal olevad objektid, mis on kaugel olevad objektid. Et tundub üsna loogiline, et ka keeles väljendub see Ja, ja see teeb üksteisest arusaamise muidugi lihtsamaks, selgemaks et see ju selle meie keele mõte ongi, et üksteisest aru saada. Aga väga tore, nii on lood siis selle ja tollega praegu ja eesti keeles siis nagu arvata võiski, seotud eelkõige kaugusega ja eriti siis lõunapoolses eesti keeles. Aga kas tundub praegu, et et too kasutus hakkab hakkab, on eesti keeles kuidagi vähenenud aastatega? No selleks peaks tegema oma uurimuse, aga täpselt vastata, aga mulle tundub, et pigem mitte. Et vähemalt kui kõndida tänaval ja kuulata, kuidas inimesed räägivad, siis, siis seda kostab igalt poolt ja ja tegelikult ongi nii, et kui sa midagi uurid, siis sa paned rohkem tähele ja see on täiesti olemas ka mu oma lapsed kasutavad seda. See on selge, nii et selle koha pealt meie oma keele vaesumist veel karta ei ole. Absoluutselt mitte, aga ajasin juttu sellest ja tollest, nii siit kui sealt. Mariereilega. Tänases saates oli juttu see leenist ja väävlist päikesepaneelidest ning sellest ja tollest eesti keeles. Juttu ajasid Marit Kaukuusik, Maria Reile ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
