Rändajad. Arktikas YouTroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma tänavuste rännusaadetega ringi liikumas Venemaa Kaug-Idas ja neis viimastes saadetes olen ma siis kirjeldanud järjestikku seda ühte pika ja seiklusrikast reisi, mis viis meid läbi Kamtšatka lõpuks peeringi saarele. Tegelikult see reis sai tehtud päris ammu, 1990. aastal. Aga kas loodus praeguseni üks põrm muutunud ei ole, nii et kui läheks kasvõi homme samadesse paikadesse, siis oleksid nad samasugused, kui olid siis jaa võib öelda vist ka, et see inimeste igapäevane elu seal Venemaa äärealal pisikeses Nicolsk külas pole kuigi palju muutunud. Internetist olen vaadanud, et sinna on küll kerkinud juurde selliseid moekamaid majakesi aga teisest küljest olen sealt, et välja lugenud selle, et näiteks siiamaani on seal elamas mitmeid inimesi, kellega me tol korral tuttavaks saime. Aga nüüd sellest tänases saates ma tahan siis jutustada nendest meie retkedest seal Beringi saare lõunaosas. Selle saare pik, kus on ligi 100 kilomeetrit ja kesk ja lõunaosa on täiesti asustamata ja metsik kuni tänase päevani. Nii et sinna pääsemine oli ikka päris keeruline. Aga seda huvitavam oli siis nendele väljakutsetele seal vastu minna. Praegu kuuldus ühe komandöri saartele pühendatud vene laulu algus, neid laule, kus keegi kohalik kitarri saatel oma kodusaarest laulab, neid on seal aegade jooksul kindlasti tehtud palju. Aga siin on lauljaks Natalja Fominaa. Ja minu meelest laulan täitsa meeleolukas. Ja mulle meeldib see, et nende laulusõnades on siis kirjeldatud seda Berlingi saart just selliselt, nagu minagi seda tajusin. Et siin ju räägitakse kallistest, kallastest ja hallidest, ookeani lainetest ja alalisest udust, mis nende kaljude kohal ripub ja siis veel nendest tuumadest tundra avarustes, kus pole ühtegi puud ja mis on tummad. No täpselt seesama, mida minagi tundsin. Aga vot selles laulus on niisugust kurbliku tagasi igatsemise tunnet jäävad seda tunnet Mulles sellesteeringi saarest ausalt öeldes küll ei jäänud. Pigem kui ma mõtlen, et mis tunne jäi, siis oli see, et oli selline trots seal saarel olles sest seal oli kogu aeg niimoodi seal liikuma pääsemiseks ja seal ringi matkamiseks tuli ikka väga kõvasti pingutada, et üldse midagi teoks teha ja nukrutsemiseks ei olnud seal lihtsalt mahti. Seal oli see, et sellest Nicolsko asulast lõuna poole pääsemine sõltus tohutult palju ilmast. See Nikoskaja küla asub seal saare põhjaosas ja nüüd, et sinna kaugele lõuna poole pääseda, oli ainsaks võimaluseks saada mingi kohalike kalurit paadi peale. Ja, ja sellist paati sinnapoole lihtsalt minemas ei olnud. Ja väga tihti just ilma pärast, sest ilmad olid väga tüüpilised pilvised, vihmased, tormilised ja mitte keegi ei tahtnud siis nii kaugele külast minna. Ja vahetevahel siiski lootus kerkis ja ühest niisugusest juhtumist ma räägiks natukene pikemalt, sest seal üpris tüüpiline üleüldse Vene Kaug-Ida-le. Ja oli siis nii, et ühel hommikul jälle olime seal paadisadamas, kuulasime maad ja siis järsku saime teada, et nüüd on niimoodi, et järgmisel varahommikul on minemas kohe täiesti omaette reisipaati, ongi mõeldud kohe nende matkajate jaoks saab osta pileteid ja puha. Paadis on 10 kohta, homme hommikul kell viis, hästi vara tuleb olla sadamas kõigi oma seljakottide ja muu kraamiga. Ja reegel on see, et kes ees, see mees paadis on, 10 kohta, kes hiljem tuleb, see enam peale ei mahu. Meie muidugi väga elevil, pakkisime õhtul juba seljakotid, järgmise päeva hommikul kella viieks olime sadamas, kohal. Oli täiesti pime, veel, päike polnud tõusnud ja oli ka külm, puhus päris kõva tuul. Ja meie lohutuseks kogunes neid teisi matkahuvilisi ka sinna paras punt. Lootused olid täitsa üleval ja seal me siis ootasime, ootasime seal pimedas tuule käes ühe tunni ja siis teise tunni ja sisel kolmanda tonni ja mitte midagi ei juhtunud, ei olnud ega mitte ühtegi paadimeest ja siis neljandal tunnil, kui tal juba ammu valgeks läinud, siis loivas kohal, eks unine mees ja teatas väga lihtsalt, et täna paat ei lähe. Seltskond sai natuke pahaseks, nõudis, et miks ei lähe. Mees ütles nagu vastu tahtmist, et noh, täna on ju tuul valelt poolt, et tuul on lõuna poolt ja meie sõidusuunale vastu. Ja muud ei olnud midagi, hakkas aga minema astuma ja siis tuli kellelgi pähe küsida, et aga et millal see paat siis nüüd läheb, et kas homme või ülehomme või millal. Ja vot selle mehe vastus oli siis väga klassikaline Siberile ja Vene Kaug-Ida-le ta siis teatas, et vene keeles selle paadi väljamineku kohta ütles niimoodi, et nad on jah. See tähendab siis, et paat läheb mingitel lähimatel päevadel, kui seda tõlgendada nii Kaug-Ida kohaselt. Ja siis, kui mõni ei olnud rahul ja jäi niimoodi nõutult otsa vaatama, siis ta ütles, et tulge homme samal ajal hästi vara siia, pimedas vaadake, tunta huvi, kas paat läheb või mitte. Järgmistel päevadel ka, vaadake tekki, läheme see väga klassikaline selle Venemaa kolkaalade transpordi kohta ja meil muidugi viskas täiesti ära, mõtlesime, et meie enam selle paadi peale ei looda, olime siin nii mitu hommikut käinud neid paate passimas ja mõtlesime, hakkame lihtsalt jala minema sinna lõuna poole mööda rannikut. Ja noh, meil on ju selle kotid, telgid, toidumoon olemas. Nii et lihtsalt läheme ja vaatame, kuidas välja kukub. Ja läksimegi varahommikul teele ja ja esimesed, mõned kilomeetrid saime päris hõlpsasti edasi. See oli mingi külalähedane veoauto, mis meid sinnapoole viis, aga siis lõppes autode otsa ja edasi tuli minna mööda jalgradasid. Ja minek oli noh, suhteliselt lihtne orienteeruda tuli niimoodi, et paremat kätt paistab kogu aeg meri ja ja lähed siis sinna lõuna poole niisugust rada pidi, mida mööda üldse on võimalik pääseda ja kui ees on mõni järsk nõlv või järsk org, siis natukene sisemaa poole sealt ringi ja siis ikka jälle lõuna poole edasi. Ja nii me siis õppisime tundide kaupa ja need maastikud meie ümber, noh need olid põhiliselt sellised mägi, tundrad. Kujutate ette, need on niisugused lamedat künkad mille peal on madal rohi või siis niuksed puhmad, Pummaste kõrgus võib olla kas siis põlvini või või isegi rinnuni. Aga puid ei ole, sealt vahelt sa siis muudkui lähed ja maapind on niisugune vesine ja lirtsuv. Ja üpris tühi oli see kõik, mingite elu näha ei olnud. Ka üks asi oli küll huvitav, nimelt olid need sopp kohad seal kaetud seintega meditsiini oli seal ikka hullult palju, no ma ei ole elu sees nii palju seeni näinud ja kõik mingid välja umbes niuksed puraviku moodi väga meelitavad. Ja tegelikult olid Nicolskaja elanikud meile sellest oma sügisesest seeneuputusest ka rääkinud, et see pidi igal aastal olema tavaline asi. Ja mis huvitav kasvamas on ainult kas siis puravikud või muud head söögiseened, nii et valida pole üldse vaja. Mürgiseeni saarel olemas ei ole. Kui nad ise neid korjavad, siis nad isegi ei kupatoneid, vaid praevad värskelt või siis kuivatavad talveks, et oleks talvel neid seeni ka süüa. Ja veel üks väga huvitav asi, et nemad ütlesid, et seeneusse Beringi saarel olemas ei ole ja põhjendasid seda niimoodi, et et need suved on siin lühikesed, jahedad, et see nussid ei jõua lihtsalt arenema hakata. Ja no me siis ka korjasime käigu pealt neid seeni kõige ilusamaid muidugi ainult. Ja tõesti kõik need seened, mida me korjasime, mitte ükski ei olnud ussitanud ja ega me rohkem ju ei korjanud, et lihtsalt täna õhtuks ja homme hommikuks lihtsalt lõkke peal praadida. Aga ühte asja olid Vennednikolskaja inimesed meile rääkinud, et noh, et nemad ei jõua neid seenevälju mitte kuidagi siin tühjaks korjata ja et kõige usinamad seenekorjajad siin saare peal pidid olema põhja põdrad, sest põhjapõtradele seened kangesti maitsevad. Ja põhjapõtru on siin saarel parasjagu. Ja õieti sellest, et sind saarel põhjapõtru leidub, ma olin juba kodus enne lugenud ja olin ka lugenud seda, et põhjapõdrad ei ole siin mitte looduslikult alati olnud. Vaided on sisse toodud, venelased tõid nad siia kusagil sajandi eest, lasid lahti, noh, lihtsalt, et las nad siin levivad iseseisvalt ja mõnikord hea küttida ja siis liha saada. Teistpidi jälle niimoodi, et Beringi saarel tegelikult suuremaid maismaa loomi üldse looduslikult olemas ei ole. Ja siis me mõne tunni pärast õieti minnes nägime ka ühte päris suurt põhjapõtrade karja. Nad hoidusid meist eemal, oli selge, et nad nagu pelgasid meid ligi lasknud olid seal nii mõnesaja meetri kaugusel pead püsti, vaatasid, mida me teeme. Ja see oli, pakun ikkagi üks mingi sajapealine põhjapõdrakari. Kokku pidi siin Berlingi saarel olema neid loomi ikka päris mitu 1000. Aga nüüd, kes on siis Beringi saare kõige suuremaks looduslikuks maismaa nimetajaks? Selleks on tegelikult polaarrebane. Ja polaarrebane on siin mäletamatutest aegadest kenasti hakkama saanud, sellepärast et neile on siin alati piisavalt toitu, kevadet. Nad luusivad seal ranna ümbruses, seal on siis merelindude pesad, nende munad, linnupojad, sel ajal nad siis söövad. Neid aga siis sügisel ja talvel ja kevadel ja muul ajal aastast saavad polaarrebased alati piisavalt süüa niimoodi, et merelained veidi randa igasugust kraami, noh lõppenud kalu ja koolnud mereloomi ja neid on seal alati piisavalt, nii et mitte kunagi polaarrebane nälga ei jää. Ja kui me nüüd jõudsime, siis päris pimeda eel ühte kohta, kus oli olemas fänn, et see oli palju parem võimalus kui telgis magada, siis hakkasime seal ringi toimetama ja nii kui me seal need ringi liigutama hakkasime, olidki esimesed polaarrebased platsis. Ja no erinevalt põhjapõtrade test on polaarrebane ikka kohe kangesti uudishimulik. Noh, võiks öelda, et lausa nahaalne, mõni tuli lausa 10 meetri peale ja silmad vilasid igas suunas, täiesti selge, et vaatab, et kas on juba midagi ära virutada või minema tassida. Selles mõttes nahaalne. Aga teistpidi selline armas loomakene on ju see polaarrebane ta meie rebasest palju väiksem sugune habras peaaegu nagu mingi lemmikloom, nii et see nahaalsus andsime neile andeks ja neid oli huvitav lihtsalt vaadata, kuidas nad seal käitusid. Ja mis oli eriline, oli selle peeringis saare polaarrebaste värvus sest mujal Arktikas on polaarrebased suvisel ajal heleda-tumedakirju karvaga, aga need olid siin üleni kohvipruuni tooni. Ja sellest ma olin ka enne reisi lugenud. Need Peningi saare polaarrebased ongi väga erilised, et nad ei värvuga talvel üleni lumivalgeks, nii nagu tavalised polaarrebased mujal vaid on talveti, kas siis niisugused tumeda-heleda kirjud või siis täiesti tumedad. Ja nende kohta on olemas isegi täiesti. Ta nimetas neid nimetatakse sinirebast, eks muidugi huvitav, et ise on niuksed, pruunikad aga nimetatakse sinirebasteks. Ja ütleme siis ajalooliselt Ta on neid sinirebaseid hinnatud alati karusnahaloomadena palju väärtuslikumaks kui tavalisi polaarrebaseid ja nende kasukas maksab rahvusvahelisel turul palju suuremat hinda. Ja tegelikult sellel samal päeval jäi veel meelde üks niisugune noh, looduse skulptuur, mille juurde me jõudsime enne onni juurde jõudmist. See oli selline tohutu suur kaljumoodustist, asus üksildasena seal mererannas ja nägi välja nagu üks tohutu suur ja uhke triumfikaar oli oma paarkümmend meetrit kõrge pead klame ja neljakandilise kujuga ja selle all Kivi sammaste vahel oli siis selline väga suur kaar, mille alt oleks võinud vabalt läbi marssida kasvõi terve Sõjavägi. Tegelikult oli see Beringi saare päris kuulus vaatamisväärsus selle nimeks alistelleri kaar ja nime oli ta siis saanud selle Beringi ekspeditsiooni ühe liikme nime järgi. Liitus Beringi ekspeditsioonil, oli kaasas loodusteadlane Georg Steller, rahvuselt sakslane ja ta oli väga hea zooloog, nii et ta suutis maailma Soloogia teadvusesse tuua päris mitu uut imetaja liiki, keda ta esimesena kirjeldas. Ja see oli tõesti väga mõjuv looduse skulptuur. Aga nüüd, kui me olime seal onnis Ra maganud, siis järgmisel hommikul olid meil plaanid selliselt, et me pöörame hoopiski ida poole ja läheme üle selle saare selle saare teisele kaldale, läänekaldalt idakaldale. No see vahemaa pidi olema nende kahe kalda vahel kuskil 15 kilomeetrit. Nii et peaks ju nagu jõudma, kuigi oli karta, et see tuleb raske retk, sellepärast et selle saare keskelt jookseb põhja-lõuna suunas niisugune madalmäeahelik. Et see tuleb ikkagi seal käigus ületada ja õhtuks tuleb kindlasti jõuda teisele kaldale. Aga muudkui hakkasime minema, aga nüüd vahepeal oli öö jooksul juhtunud see, et ilm oli ära, rannad 100., puhus tuul ja samas oli üleval rippumas paks udu, mida tuul sugugi laiali ei suutnud ajada. Aga me ikka läksime ja ja selles mõttes oli minek rasket rada ei olnud, ta oli lihtsalt silma järgi liikuda ja nõlvad olid palju järsemalt kui nüüd eelmisel päeval. Ja mis kõige hullem, vihm olin need rohused nõlvad libedaks teinud, nii et iga sammuga oli väga kerge niimoodi libiseda ja kukkuda. No ja me ikka pressisin edasi kompassi ja silma järgi. Ja kui me olime siis niimoodi mõned tunnid kõndinud, siis olime märjad nagu kassi pojad. Ja teisest küljest oli selge, et me polnud veel poolt matki läbi käinud. Juba oli pärastlõuna käes, täiesti selge, et me jõua teisele kaldale. Kõige rumalam oleks need olnud see, et jääme siia kuskile üles telgiga, nii viletsa ilmaga ja tuulega ööbima. Tegin kurva otsuse, et peame ümber pöörama ja pöörasime ümber hästi kiiresti tuttavat rada pidi tagasi ja napilt enne pimedat jõudsimegi oma onni juurde tegemisel, kähku tule pliidi alla ja hakkasime riideid kuivatama, süüa tegema ja olime õnnelikud, et niigi läks, üks oleks võinud veel palju kehvemini minna. Ja nüüd siis järgmisel hommikul oli ilm natukene parem, aga oli selge, et me ei suuda seda marsruuti läbi teha, mida me olime kavatsenud. Ja siis lihtsalt läksime tuldud teed mööda Nicolskoja külasse tagasi ja olime õhtuks siis külas. Ja sellega oli siis meie esimene katse tungida sinna saare lõunaosasse ka lõppenud. Siin kuudlus jällegi seda laulu kuseks komandöri saarel elanud naine igatseb sinna tagasi ja laulab pilvedest kajakatest, kes võib-olla viivad tema soovid kodusaarele kohale, laulab ju isenesest südamlikult ja nukralt ja meie olime ka natukene nukrad, sest meie esimene katse sinna lõunasuunda minna oli väheke viltu vedanud. Aga meil siin saarel oli siiski jäänud veel päris mitu päeva aega ja me ei matnud lootust maha, et ehk saab ikka sinna kuskile lõuna poole matkama ja olime siis aga jälle sadamas ja vaatasime seal ringi, et järsku on nüüd mingi paadivõimalus sinna lõuna poole. Ja selgus, et oligi, seal oli kaks kalameest ja ütlesid, et just homme hommikul on meil plaanis minna sinna saare lõunapoolsesse otsa. Et meil on uus Paat ja tahame seda lihtsalt katsetada, et kuidas ta nüüd sõidab, teeme proovisõitu või niimoodi. Ja kui tahate tulla, tulge hommikul kohale, saate peale, viime sinna lõuna poole ja paneme sobivas kohas maha. Järgi tol ajal me teile ei luba, peate ise kuidagi omal jõul sealt tagasi saama. Et kui tahate, tulge meie oleme ikka rõõmsad, et ometi üks võimalus sinna kaugele lõuna poole pääseda ja olimegi siis hommikul seal sadamas ja, ja paadis ja läksimegi teele sõitma, kestis mitu tundi, lained olid päris kõrged ja vahused vahepeal ikka üle ääre natukene paati sisse ka, aga kusagil juba enne lõunat olime siis ühes sellises Beringi saare lõunapoolses lahes mida nad pidasid siis sobivaks, kus võiks meid maha panna, selle lahe nimi oli Lizzinskaja laht, avar laht. Ja mitme koha peal oli seal normaalse seisuga selline võimalused, said paadist kaldale astuda, täiesti kuiva jalaga. Aga nüüd täna selgus, et meil on siin üks probleem, sest tuul oli tõstnud seal lahes selle vee nii kõrgele, et mitte üheski kohas ei olnud võimalik kuiva jalaga maale saada ja mehed ütlesid, et siin ei ole mõelda midagi. Te võite meiega uuesti sinna külasse tagasi tulla ja ongi kõik. Aga kui tahate siin kaldale minna, siis peate lihtsalt vette minema ja jala kaldale minema. Ja noh, me küll eriti ei tahtnud sinna külma vette minna, aga teisest küljest tagasi minna ei tahtnud üldse mitte mingil juhul. Ja siis võtsimegi sõbraga otsustavalt pikad püksid jalast ära ja sulpsasime ja noh, seal oli nabast saadik vesi hästi, jääkülmlained ka veel. Üsna vastik oli. Aga me tegime siis niimoodi, et kumbki diskukile oma poja ja kandsime siis oma pojad sinna kaldale, nii et nad jäid täiesti kuivaks. Siis sumasime jälle paadi juurde tagasi, võtsime kõik selle muu kraami, seljakotid ja muu jälle selga ja ja sumpasime uuesti kaldale. Kaldal lõdisesime mis hirmus, aga vahetasime seal tuule käes märjad riided kuivade vastu ümber ja hakkasime aga käbedasti astuma. Ja käbedaste oli vaja astuda juba sellepärast, et lihtsalt külm oli naha vahele pugenud ja oli vaja sooja saada. Aga teine põhjus, miks oli vaja kiiresti minna, oli ka see, et meil oli plaan, vot selle koha pealt nüüd küll läheme saare ühelt kaldalt teisele, sellepärast et see oli kogu saare kõige kitsam koht üldse. Ja seal ei olnud ees ka neid mägesid, nii nagu eelmisel katsel. Nii et täiesti lots oli olemas, et jõuame enne pimedat teisele kaldale ja jõudsimegi päris ilusti enne pimedat. Ja leidsime seal idakaldal siis ka niisuguse onni, kus ööbida. Ja siis magasime seal ära ja järgmisel hommikul oli meil plaan, siis niimoodi läheme omal jalal lihtsalt Nicoltskas tagasi. Noh, see pidi olema võib-olla umbes nii 70 kilomeetrit astamist, päris pikk maa ühe päevaga kuidagi kohale ei jõua. Aga kui võtab mitu päeva, mis seal ikka, saame, kama tuli lihtsalt minna ja vaadata, mis järgmistel päevadel juhtub. Ja sellel päeval me siis tõesti lihtsalt kõndisime mööda seda idakallast sinna põhja poole tagasi. Ja sellest päevast jäi tegelikult kõige rohkem meelde see, et me käisime seal ära viitus bee ringi haual. No sellest legendaarsest meresõitjast olen ma eelmistes saadetes rääkinud, ma ei hakka seda kordama. Et tõesti kuskil 300 aastat tagasi ta siia saarele sattus ja siin oma viimase puhkepaiga leidis. Ja nüüd see haud, selle me leidsime üles, see oli tegelikult päris mõjuv, mitte haut ise võib-olla, vaid just ka kõik see ümbrus, kus haud asus, seal oli lihtsalt keset selliseid lagedaid rohukünkaid üks hästi kõrge lihtne rist ja risti all oli raudplaat, kus oli kirjas vitus, peeringi, surma ja sünnidaatumid. Ja noh, see selleks, aga see maastik seal ümber selle niimoodi, et me ühel pool oli siis täielik tühjus ja seal oli siis silmapiirini tühi ookeani avarus ja teisel pool jälle täielik tühjus ja see oli siis tundru avarus ja niisugune vaikne tuul puhumas. Üsna karm. Klassikaline niisugune Põhjala loodus ja see nagu kõik kokku mõjus väga tugevasti ja tulid meelde kõik need lood, mida ma olin selle tema viimase puhkepaiga kohta enne reisi kodus lugenud, see oli ju niimoodi, et siia pärast laeva uppumist jõudis elusana kaldale kuskil 50 meremeest ja oli hilissügis ja neil ei olnud õrna aimugi, kuidas siit minema pääseb. Varustus oli enam-vähem kõik läinud ja nad lihtsalt ehitasid mingit hädapärased muldonnid ja püüdsid seal siis kuidagi talve üle elada. Aga see viitas peering, nende juht oli siis ikka päris eakas, meest oli kuuekümneaastane. Teda vaevasid juba mitmed tõved ja nüüd see väga vilets olustik seal ümberringi ainult süvendasid neid hädasid ja mehed küll väga hoolitsesid oma Komodori eest. Aga te päev-päevalt põduramaks ja siis 1741. aasta kaheksandal detsembril ta seal oma muldonnis suri. Ja selsamal talvel sai hilisematel kuudel otsa veel mitu muudki meremeest ja nad maeti sinnasamasse talvitumiskoht, aga need, kes ellu jäid, nad ikka tahtsid kuidagi siit pääseda. Ja siis nad mõtlesid välja sellise asja laevarusudest, mille lained olid kaldale kandnud. Ehitasid siis kevadel niisuguse sõiduki, millega saaks üle mere minna. Ja siis juba augustikuust 1742 läksidki sealt teele lääne suunas. Ei teadnud, kuhu nad jõuavad ja kas nad üldse kuskile jõuavad. Nad lihtsalt ei teadnud, kui kaugel see aasia manner sellest saarest on. Aga neil oli õnne ja soodsad tuuled kandsid nad siis sinna Kamtšatka poolsaarele, vatsa lahte, seal oli olemas vene asundus ja nii nad pääsesid. Ja see hauapaik Käi kauaks unustusse, aga siis juba järgmisel sajandil 19. sajandil olideeringist saanud, väga kuulus Vene meresõidukangelane. Ja nüüd siis tehti sinna kohe täiesti omaette, et reis sinna saarele ja pandi siis selle Beringi hauapaigale juba selline uhke ja kas puurist. Ja ega seegi siis lõputut vastu ei pidanud, neid riste vahetati siin aastakümnete järel veel mitu korda. Ja näiteks see rist, mida meie siin nägime, oli püsti pandud tegelikult seal kuskil 1900 kuuekümnendatel aastatel. Ja selle olid siis püstitanud need samateeringi saareelanikud ise. Ja tegelikult selle hauapaigaga seotud veel ka niisugune lugu, et seal kuskil 1990.-te aastate alguses tulid siia kohale arheoloogid ja alustasid siin teaduslike väljakaevamisi ja nad kaevasid kas siis välja Nende hukkunud meremeeste põrmud sealt maa seest ja suutsid ka säilmete hulgast tuvastada Beringi põrmu. Ja seda tänu sellele, et oli säilinud üks päevik Beringi laevaohvitserile. Ja seal ta oli kirja pannud, et ainsana sängitati D laudadest kokku löödud kirstu. Juht viituffpeering. See oli suur au, sest et kõik teised meremehed mähite lihtsalt purje riidesse ja maeti selliselt. Aga selle järgi siis suudeti eristada, milline on siis Beringi põrm, viidi need meremeeste jäänused maale, saadeti Moskvasse ja saadeti ühte väga kõrgetasemeliste kohtumeditsiiniuurimise keskusesse ja seal tehti ülipõhjalik analüüs kõige selle järgi, mida neile sinna toodi ja mida sealt leiti, need olid väga põnevad leiud, tehti väga huvitavaid järeldusi, ma ei jõua selles saates sellest kõnelda. Aga muuhulgas rekonstrueeriti seal ka siis viitus Beringi tõetruu püst ja portree. Seda tehti siis antropoloogid ja skulptorite kaasabil tema kolba järgi. Ja nüüd saadi siis esimest korda üle kolme sajandi. Väga tõetruu kujutlus sellest, milline see viitus Behring õieti välja nägi seal 60 aastaselt, aga pärast viidi jälle kõik need säilmed sinna Beringi saarele tagasi, täpselt samasse kohta, kust nad olid võetud ja maeti sinna uuesti maha. Ja selles mõttes muidugi oli ka see tähelepanu väärne koht, et venelaste jaoks on see Berlingi haua paikna tõeline pühapaik. Ja teistpidi väga vähesed venelased on seda näinud, sest ta asub ikka seal kaugel ookeani taga, nii üksildases kohas. Nii et jah, see oli tõesti selle päeva suurim elamus, aga õhtuks jõudsime siis sinna põhja poole minnes jällegi ühte onni, kus saime ööbida. Ja järgmisel hommikul juhtus midagi täiesti ootamatult. Olime just ennast teele asutamas, kui järsku kuuleme eemalt nagu roomikautomürinat ja täpselt meie onni ette sõidad kohale roomikauto ja sealt hüppavad välja sellised karused, mehed kõigil seljas kaitsevärvi sõjaväeriided ja väga vihase pilguga vaatavad meid. Ja noh, oli üpris selge, kes need olid. Need olid tegelikult röövpüüdjate kamp. Sealkandis oli ju parajasti augustikuu kõige parem lõhemarjakogumisele aeg ja seal saarel sel ajal liikus päris mitmeid selliseid seltskondi ringi, nad olid väljas lihtsalt rahapealsest kogu Venemaal. Lõhemari on väga kõrges hinnas. Illegaalne lõhemarjaäri on väga lai ja sellega teenitakse väga head raha. Ja nüüd olime me just sellise seltskonnaga kokku sattunud, noh, asi ei olnud kõige hullem, sest nad ju nägid kohe, et meie ei olnud küll mingit ametimehed või mingisuguseid, jumal hoidku veel kalakaitseinspektorid. Me olime nende jaoks üsna süütud matkajad. Ohtu mees ei olnud ja nad nägid ka seda. Me kavatseme Vonni vabastada, nemad tahtsid siin elama hakata. Ta. Nii et me pikalt ei rääkinud, vahetasime vaid paar sõna, aga käigus tuli küll pähe küsida, et kas teil on plaanis ka uuesti sinna Nicolsko poole tagasi pöörata. Ja et järsku me saame ka roomikauto peale ja nemad ütlesid, et võite tulla küll. Et mingi, aga edasi ja, ja seal sellist Vuiaani õnn sellise onni nime. Vot seal, oodake meid ja me võtame teid saab peale ja oligi jutul lõpp, Läksime siis edasi. Ja kui me olime juba päris pikalt kõndinud, siis järsku tuli pähe tagant jäi küsimata, et mis päeval nad meid sealt puu jaanionni juurest peale võtavad, et kas täna-homme-ülehomme siin Berlingi saarel, see paar-kolm päeva siia sinna see ei lugenud mitte kui midagi. Oleks olnud teada, aga tagasi küll ei tahtnud ka pöörata. Läksime ikka edasi ja ja noh, see oli mingi päev otsa astumist just jälle napilt enne pimedat jõudsime sinna bojaani onni juurde tagasi ja naps ka, hakkasime jälle õhtu ettevalmistusi tegema ja eks siis näeb, mis hommik toob. Ja siis korraga hakkame eemalt kuulma mootori vaevukuuldavalt mürinat, see muutub aina tugevamaks ja korraga täiesti pimedas on seesama roomikautoga meie onni ees ja, ja peatab kinni. Mitte keegi, mitte midagi meil ei öelnud, teadsime ise, mida kohe tuleb teha, krahmasime kõikuma seljakottide kraami ja kähku sinna roomikautoveo kasti ja juba sõitis roomikauto edasi ja tee peal ka mitte ühtegi sõna Me ei rääkinud. No põhjus oli ka muidugi selles, et, et see roomikauto müriseb kohutava häälega. Ja peale selle ta pani ju kogu aeg igalt poolt otse sedamoodi droomik, autod lähevad, pole vaja teed ja ta põrutas väga kõvasti, nii et hoia ka 10 küünega sellest pingist kinni ja vaata, et sa maha ei kuku. Ja niimoodi me siis loksusime seal ikka päris mitu tundi kottpimeduses. Kui enne do järsku hõikab üks, et me oleme küla serval. Roomikauto peatus korraks kinni, mitte midagi, mehed meil ei olnud, meiega ei öelnud, hüppasime kähku maha ja hüvasti ei jätnud, mingit raha ei maksnud ja juba panise seltskond, et ööpimedusse ma ei tea, kuhu nad siis sealt edasi läksid. Meie Siskampisime oma võõrastemajasse seal Nicolst külas ja ja siis ei jõudnud ära imestada, et kuidas meil siis jälle niimoodi läks, et jala tulles oleks meil kulunud täitsa mitu päeva, et siiasamasse jõuda ja nüüd mingite röövpüüdjate abil ilma neile mitte midagi maksmata olime järsku kohal. Siinkohal saab see meie tänane saade otsa. Saade on ühtlasi viimane lugu nendest meie kantsatkaja komandöri saarte seiklustest. Kamtšatka saated samas päris otsa ei saa, sest järgmises saates ajame juttu Matti stroomiga mehega, kes kõigist eestlastest on vist kõige rohkem salkam tšatkal ringi kolanud ja meie jututeemaks on kantsatkal rändamise eripärad. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
