Tikas YouTroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma rännusaadetega parajasti kaugel Venemaa äärel tšuktši maal ja eelmises saates sai mindud nii-öelda Tšuksima eelajalukku puh sellises õieti selline aeg, kui seda praegust Juksima tulemas ei olnud ja siin oli niisugune suur muistne ala, mille nimeks ring ja ja see haaras siis nii Tšuksimat, Beringi väina kui ka laskadsal Ameerika poolel ja see oli siis nagu selline maa sild kahe kontinendi vahel, mida mööda siis rändasid nii loomad, mitmed loomaliigid, aga ka esimene inimene tuli selle kaudu Ameerikasse. Ja tee oli see hästi keeruline ja põnev, kestis tuhandeid aastaid. Aga nüüd tänases saates tahan ma jõuda nüüd selle meie oma Tšuksima reisi juurde. See toimus 2019. aasta suvel, nii et poolteist aastat tagasi ja oli ikka päris põhjalik kreis, nii et sõitsime jäälõhkuja ka ümber kogu selle hiiglasuure tšuktši poolsaare ja sealt veel edasi põhja poole frangeli saarele. Ja täna ma siis alustan seda reisimuljete jagamist sellega. Et mismoodi üldse tänapäeval siit eestist Tšuksimaale saab ja millised olid need esimesed muljed seal ana tõri linna lennujaama juures ja milline oli siis ka see jäälõhn koja ja need esimesed looduseelamused sealsamas ana tõri lahes. Kas oskate arvata, mis heli see oli, no kõlab nagu mingi raadio, feeling või mingi muu tehisheli, aga tegelikult on looduse hääl ja kes arvas, et see võib-olla mõni vaalaliik siis on tõele päris lähedal nimelt sellist häält tegi valge vaal, ainus vaalaliikidest on see valge vaal, kes on täitsa valged ja elab ainult põhjapoolkeral Arktika ümbruses, Antarktika kandis teda ei ole. Aga selle valge vala juurde, me jõuame tänases saates tulla veel päris mitmel korral tagasi ja nüüd siis natukene sellest, et kui keegi tahab minna siit testist niukesi maale, et mismoodi see siis tänapäeval käib? No kui tahad minna kõige kiiremini, siis ikkagi lennukiga ja praegusel ajal on see siis niimoodi, et sõidad Tallinnast Moskvasse ja sealt juba siis teise pika lennureisiga otse sinna Tšuksima pealinna ana tõri lennu väljale. Veel mõnikümmend aastat tagasi sellist võimalust ei olnud ja sel ajal oli väga ebamugav sinna tšuktši maale kuidagimoodi saada, aga praegu siis oli nii, et kulus vähem kui üks ööpäev tsitestist sinna jõudmiseks. Ja see pikem ots sealt Moskvast ana tõri, see kestis kaheksa tundi ja see lendamine oli natukene kurnav nagu niisugune pikk lend ikka. Aga mis veel rohkem võib-olla segadust tekitas, nagu oli see, et ta viis hoobilt täiesti teise ajavööndisse seal natuuris oli siis Eestiga võrreldes vahe üheksa tundi ja teiste sõnadega, see tähendab siis seda, et lõi selle bioloogilise kella ikka täiesti sassi. No see, et lendad väga kaugele teise ajavööndisse ja bioloogiline kell natukene rikki läheb, seda ma olin ju ka varem kogenud ja minu kogemuste järgi oli siis nii, et kulub ikka nii kolm päeva, võib-olla enne, kui sa siis saad oma sisemise kella selle kohaliku ajaga nagu paika krutitud. Aga siin Tšuksimal etteruttavalt öeldes kulus selle peale väga palju rohkem aega. Ja miks see niimoodi oli, ma arvan, põhjus oli selles, et, et me ju jõudsime ühtlasi põhjalaiuskraadile juulikuus koos, siis oli peaaegu polaarpäev. Ja me liikusime seal veel sellest anatuurist märksa põhja poole. Nii et oli noh, niisugune valge tööd päris polaarpäev enam ei olnud, aga ööd olid ikka nii valged. Et öösel on kajut valge ja see häirib ikka väga kõvasti magamist. Nii et seekord oli mul täitsa rekord selle oma sisemise kella paikasättimisega. Selle peale kulus kaks nädalat esimest korda nende maailmareiside praktikas, nii pikalt läks aega sellega. Aga kui me nüüd siia natuuri lennuväljale maandusime, siis lennukist välja astudes võttis meid vastu küll täiesti teistsugune maailm, kui oli jäänud Eestis selja taha. Selline põhjamaine karge kõle maastikud ümber lennuvälja olid sellised, et vaata, millisesse ilmakaarde tahes. Mitte ühtegi puud kusagil ei ole. Kõikjal on lagedad väljad ümberringi ja see muru siinsamas lennuväljal, jalge ees, see oli ka niisugune noh, ma ütleksin, põhjamaine niukene, madal kidur. Ja seal oli ka üksikuid õisi. Ja need olid kindlasti sellised taimed, mida Eestis ei leidu, põhjamaised lühikese varrega, hästi suure õiega, seal oli nii sinist, kollast kui punast värvi õisi. Aga see ilm sellega meil oli vedanud, sest sellel päeval oli tõesti erakordselt kaunis ilm. Niisugune mahe päike, kergepaiku tugev tuul. Ja kokkuvõttes olin ma ikkagi väga elevil, sest nii nagu ma ühes varasemas saates ka nimetasin, siia Tšuksimaale olin ma igatsenud pääseda aastakümneid. Mitte kuidagi ei olnud pääsenud ja nüüd olin ma kohal. Aga kuidas see lennuväli ise välja nägi? Vaata oli kuidagi niisugune, ma ütleksin, vene kauge ääreala kummaline lennuväli natukene aru saama ja imelik näiteks reisilennukeid seal peale meie oma praktiliselt üldse ei olnud, selle eest bassid kaugemal niuksed helikopterid, enamik nendest tulid tohutult suured, millega veetakse ilmselt kas siis sõjaväelasi või geoloogide rühmi. Ja mõned nendest helikopteritest olid täitsa tuttuued ja teised olid ikka tohutult vanad, täielikud frakid mõne puhul ma arvan, et need olidki niisugused vanad rummud millele enam häält sisse ei saanudki, aga nad lihtsalt vedelesid seal. Ja siis selle tohutu lennuvälja kaugemas otsas hakkas silma ka sõjalennuk, käid seal oli hävitajad, seal oli pommitajad, pommitajad päris suured. Ja tegelikult ma olin selle kohta enne reisiga lugenud, et see ana tõri lennuväli ongi pooleldi niisugune sõjaväe lennuväli. Põhjus siis selles, et siit Ameerika Ühendriikide piirini seal Alaskal on umbes 1000 kilomeetrit ja Venemaal on siis nagu sõjalise pilguga vaadates see ana tähtis strateegiline tugipunkt, siin pidi olema isegi pommitajad, mis veavad mandritevahelisi rakette. Ja muidugi oli see kõik siin ka piiritsoon. Nii et enne siia tulekut pidime hankima mitte ainult Venemaa viisat, vaid ka piiritsooni. Lennujaamahoone see oli niisugune üsna moodne, uus, viisakas, ehitatud betoonist ja klaasist, midagi erilist, aga selline puhas ja korralik lennujaam. Ja kui ma seal lennujaamas ringi lonkisin, siis jõudsin sinna suveniiripoelettide juurde ja vot sinna jäin ma nüüd pidama päris pikaks ajaks, sest siin oli selliseid meeneid, mida juba teiste riikide lennujaamades ei näe. Näiteks vene tähtsate riigijuhtide püstid. Pakud seal kolme, üks kujutas Leninit, Stalinit, kolmas Putinit, kõik olid niisugused pidulikud paraadlikud, peaaegu elusuuruses valget värvi ja kõigil oli täpselt üks ja sama hind, hinnasildi pealt võiks lugeda 3500 rubla, eurodes siis ligikaudu nii 500 eurot. No päris kallid ka. Aga kui ma neid ikka seal niimoodi vaatasin, siis oli niimoodi, et Lenin ja Putin olid kujutatud ühesuurusena, aga Stalin oli kujutatud selgelt väiksemana. No ma ei tea, miks see niimoodi oli, kõik on siis sama hinnaga, aga Stalin väiksem, aga igatahes peas hakkas kohe veerema igasuguseid seoseid teid. Et kas see on siis niimoodi, et Putin ja Lenin peavad praegusel ajal olema venelaste jaoks ühe tähtsad, aga Stalin on nagu vähemtähtis, et tema, kui on väiksem või võiks mõelda hoopis vastupidi. Et kui kõigil on üks hind, siis Stalin on ju veel kõige kallim. Nii et noh, andis ikka mõtiskleda nende kujude juures, aga seal oli veel palju huvitavamat kraami, see oli siis selline, mida võib leida tõesti ainult siin Tšuksima mingisuguses paigas. Need olid siis niisugused kohalikud meened, nad olid enamasti valmistatud kas vaala või morsa luust noh, nihukesed nipsasjake, et seal oli jääkarusid ja hülgeid ja vaalu ja muid elukaid ja inimestest oli kõige rohkem kujutatud tšuktši-sid. Ja nüüd nende nii-öelda kohalike suveniiride hulgas silmapilkne märkasin ühte väga erilist eset, no püüan teda kirjeldada. Kahtlemata oli see noh, võiks öelda mingi looma Kont umbes poole meetri pikkune ja Ühest otsast nagu jämedam, nagu mingisugune nui. Ja nad teadsin, mis on, ja sellepärast tekitas see minus suurt elevust lootuse inimesena. Sest kahtlemata oli seal nüüd müügil morsa peeniseluumorsk ise. Teadagi, see on niisugune hästi suur hülgesugulane. Kolme meetri pikkune kaalub rohkem kui tonni ja tõesti, tema eks anatoomilised iseärasused üks on see, et isasloomadel on siis peenise sees niisugune ligi poole meetri pikkune luu. Ja muistsetel aegadel, seda ma teadsin, pidasid siukseid seda peenise luud niisuguseks väeesemeks, seda kasutati erilistel tseremooniatel teatud rituaalides ja sellel usuti olevat maagilist väge. Nii et igal juhul väga põnev asi nii loodusteaduslikult kui ka etnoloogilises mõttes. Ja hinnasilt oli ka juures sinnalises kirjutatud, et see Mursa peeniseluu maksab 2200 rubla. Noh, meie jaoks siin Eestis siis umbes 300 eurot. Päris kallis tõesti krõbe hind, paneb ikka kukalt kratsima, aga teistpidi ikka täitsa tõsiselt mõtlesin, et äkki siiski teeks südame kõvaks ja ja ostaks ära, sest täiesti kindel, et siit Eestist või üldse Euroopast ei ole seda küll mitte mingi valemiga võimalik hankida. Ja nii ma seal siis kõhklesin ja mõtlesin ja kaalusin. Aga tegelikult ikkagi ma seda moodsa peenise luud sealt ära ei ostnud ja lõplikuks otsustavaks põhjuseks said kaks asja. Esiteks see, et ma ei olnud põrmugi kindel, et kui ma nüüd selle siit kaasa võtan, kohvrisse panen ja hakkan üle Euroopa Liidu piiri tulema. Et kas sellist asja üldse Kaasa tohib võtta, sest ma teadsin, et üldse on Euroopa liidus niimoodi, et eksootiliste loomade kehaosad ja nendest tehtud suveniirid nende suhtes ollakse seal euroop Vaba Viidupiiril üpriski ranged, seal on pikad nimekirjad asjadest mida mitte mingil juhul tuua ei tohi. Ja ma nüüd mäletasin küll morsa kihvadest tehtud esemeid kohe päris kindlasti ei tohtinud tuua, kaasa arvatud muidugi ka morsa terveid kihvu. Aga nüüd, kuidas selle varsa peeniseluuga täpselt andnud, seda ma ei mäletanud. Nii et see tekitas kõhklust, aga otsustavaks ajendiks sai lõpuks ikkagi see, et mul hakkas nagu hämaralt meelde tulema, mis oli saanud nende eelmiste asjadega, mida ma kuskilt ei tea, kust kaugelt maailma nurgast olin kaasa toonud. Tüüpiliselt oli nende saatus olnud siis selline, et kui algul koju tõin, siis oli väga uhke, panin seina peale kõige nähtavamalt kohale ja seal ta siis seisis. Aga kui läks mõni aasta mööda, siis tüüpilised juhtus see, et sai juurde toodud mingeid muid asju. Ja nüüd see vana oli juba ära tüüdanud ja uue jaoks jäänud ruumi, siis tõstad selle eelmise sealt ära, pakid kuskile sisse ja viit kolikambrisse ja sinna Ta jääb ja vot kui see meelde tuli, siis ma otsustasin juba päris kindlasti, et las jääb see morsa peeniseluu siia Aladori lennujaama suveniiripoodi edasi seisma. Siin kuuldus nüüd jällegi neid valgevaala väga iseäralikke vaheldusrikkaid häälitsusi. On ikka uskumatut hellid küll, kui mõelda, kas pole, ja soolokuid kinnitavadki, et valge vaal on teiste vaalaliikide seas väga tähelepanuväärne poolest, et ta häälitseb väga vaheldusrikkalt ja ja ilmekalt, kusjuures neid helisid tekitab ta kahel erineval põhjusel. Ühed helid on siis selleks, et nii-öelda kombata oma ümbrust, no see on see kajalokatsiooni ja teised helid on siis selleks, et valgevaalade keeles omavahel suhelda. No see kajalokatsiooni, see õieti niisugune heli, mida inimene üldse vaevu kuuleb, kui valge vaal seda teeb. See meenutab nagu niisugust vaikset klõbistamist. Aga selle klõbistamisega saadab ta siis teatud pikkusega helisid igale poole enda ümber ja kui need siis ümbritsevat asjadelt ja pinnale tagasi põrkavad, siis ta saab aru, mis ta ümber on väga kasulik, tajumise viis, siis kui on pime, silmadest abi ei ole. Aga nüüd need teised häälitsused, noh, sellised, mida me nüüd siin kuulsime, need on siis valgevaalade omavaheline suhtlemine ja teadlased on uurinud, mida nad seal siis omavahel räägivad, üht-teist selgeks saanud, näiteks osa nendest häälitsustest võivad olla sümpaatiaavaldused, teised jälle vihakõned ja igasugu muid teateid veel lisaks. Nii et väga eriline keel, mida inimene siiamaani lõpuni selgitanud ei ole. Aga nüüd, kui tuleme tagasi siia natuuri lennujaama juurde, siis siin me ootasime päris kaua. Aga lõppude lõpuks tuli üks niisugune pisike buss, viis meid siis ana tõri jõe äärde, seal ootas meid üks praam ja see praam viis meid juba merelahte, kus oli ootamas see jäälõhkuja jäälõhkuja mees pidi saama meie koduks järgmistel nädalatel. Ja sinna laeva peale oli silmatorkavalt suurte tähtedega kirjutatud ka jäälõhkuja nimi, kapten helliednikov pärast ma uurisin seal laevas järgi, see oli üks auväärne arktika kapten olnud siin nõukogude ajal. Ja kui me nüüd siia laeva peale läksime, siis oli päris huvitav sellega tutvust teha. Ma olin käinud tegelikult nendes Antarktika ja Arktika ka meredes, kus on jääd ennegi ja sõitnud seal ka enne mingisuguste laevadega. Aga vot see oli nüüd küll esimene kord, kui sai mindud, jäälõhkuja ka jälle kojal on ju väga eriline kuju, väga erilised mootorid, kõik selle pressida ennast siis läbi. Nii paksust jääst nagu mitte ükski teine laev ei suuda. Ja see laev oli muide ehitatud aastal 1981 Soome laevatehases kui nii võtta päris vana alus ja sõitnud ka lõputult palju nii Antarktikas ja Arktikas Nendest aegadest saadik. Ja teistpidi, kui ma seal nüüd natukene ringi käisin, siis mulle tundus, et Ma olin tihti sõitnud ka selliste palju uuemat palju mugavamate pooluste lähedaste merede laevadega. Et see siin oli niisugune natukene nagu vana ja väsinud ikkagi 60 aastane. Ja ta mõjus nagu natukene niisuguseid töölaevana, mitte nii palju nagu turistilaevana. Kitsad koridorid mõne nurga taga on niisugune väga hämar õhk, niisugune natukene võib-olla läppunud, mõnikord oli seal tunda näiteks kambüüsist tulevaid lõhnasid, toidulõhnasid mõnes teises koridori seal lausa meeskonnatööriiete lõhnu. Ja noh, niisugune töölaev. Aga siis juba sain tutvust teha, aga selle laeva kapteniga. Ja tema siis ütleski, et tegelikult see ongi neil töölaev just siin sammast Kotka vetes talvisel ajal hoiab siis talvel lahti mereteid, teised laevad saaksid üldse liikuda. Ja vahel, kui väga vaja, siis võtab kusagilt sadamast peale mingi elutähtsa kauba ja viib siis teise sadamasse. Nii et ongi töölaev. Aga see kapten ise, noh, ta oli niisugune sihukene, ehtne vene mees, välimuse poolest lühemat kasvu, jäsaka võitu, nägu, nisugune, ümarapoolne ja silmad olid tal sellised lõbusad ja ta hea meelega ajas juttu, nii et kogu selle reisi ajal sai ikka väga palju seal kaptenisillal oldud ja temaga lobisetud ja see, mis mulle tema juures justega meeldima hakkas, oli see, et ta kasutas kõige lopsakat vene kõnepruuki. No mitte sugugi selliseid ebatsensuursed sõnu, aga lihtsalt sihukene, hea mahlakas vene keel. Ma toon siin näite, et ükskord ma küsisin näiteks ta käest niisugust asja, et kui me nüüd läheme siit põhja jäämerele salt frangeli saare juurde et seal on ju ka suvel jääd, et kas me sealt ikka läbi saame. Ja tema rahustas, et ma selle jäälõhkuja ega igal juhul saab, jääd jääd, seal on aga suvel jäälõhkuja ka probleeme ei ole. Aga talvel ei saa isegi jäälõhkuja ka sinna mitte mingil kombel ligi. Juba novembrist tekib väga paks jää ühendust, laevadega ei ole võimalik pidada ja siis peetakse ühendust vaid ühel viisil ja siis ta ütles, et mis vahendid need on, millega lennatakse. Ta ütles vene keeles, ma ütlen selle ka siis need vene keeles, Dolco muhhi letajut. No esimese hooga mõtlesin, mis asja, et kus asja talvel lendavad kärbsed rangele saarele, mis jama see on, aga siis muidugi taipasin, et ta mõtles helikoptereid, talveti peetakse siis ühendust ainult helikopteritega ja meremeeste koos öeldakse selle pealismuhhi kärbsed. Ja üks niisugune tema vene huumorinäide ka. See oli siis niimoodi, et ükskord me olime seal kaptenisillal jällegi ja parajasti siis, kui ma seal olin, tuli raadioside kaudu kaptenile teade vot seal kolmandal tekil kajutis kaks inglise reisijad kaebavad, et nendel on kajutis külm ja nemad nõuavad, et tuleb sooja juurde keerata. Ja noh, tal olid seal teised meeskonnakaaslased ümber hakkasid arutama, et mida nüüd teha, et nad tuleb ju arvestada ikka turisti nõudmistega. Aga see, Vladimir kapten siis mõtiskles kõva häälega, umbes niimoodi, et hea küll, et ma keeran nüüd siin seda sooja juurde. Siin laevas saab keerata sooja juurde, kogu laevas ei saa nii, et iga tekk eraldi. Ja kui nüüd laevas on sooja juurde keeratud, siis võib täitsa kindel olla, et varsti tuleb neljandalt tekilt kelleltki turistilt kaebus. Et meil on siin liiga palav ja keerake sooja vähemaks ja et sellel nõudmistele ei tulegi siis enam lõppu ja kapten lõpetas selle arutelu kindla otsusega. Meiereid inglise turistid soove täitma ei hakka, kõik jääb täpselt nii, nagu ta on. Ja siis ta ütles omavahel nendele, kes kuulsid sellise soovituse, mida ta tegelikult soovitas küll nendele nõudlikele turistidele vene keeles ütles niimoodi, et et mis siis teha, kui külm on. Et vene keeles sellised prügat nada eesti keeles siis et hüpata on vaja ja kui ma siis kujutasin ette, kuidas need inglise turistid seal oma kajutis üles-alla hüppaksid ja selliselt endale vene moodi sooja teeksid siis kiskus küll suu natukene muigele. Siin koondus nüüd jällegi ma ütleksin, vallatu võitu, valgevaala häälitsusi. Aga nüüd viimaks siin saate lõpuosas jõuame siis ka selleni, et tegelikult me nägime neid valgevaalu ka oma silmaga juba sellel samal reisi esimesel päeval ja see oli sisest, kas siis, kui me olime läinud sinna praami peale, mis pidi meid jäälõhkuja juurde viima ja seal praami kõrval korraga hakkasid valgevaalad silma? Seal ei olnud mitte kaks vaalega, kolm vaala, seal oli kümneid, vaalasid, terve parv ujus sealsamas üpris lähedal, kõige lähemal, võib-olla isegi 15 meetrit minu jaoks erakordne juhtum. Ja nüüd oli hea neid muidugi ka vaadelda, et kuidas nad välja näevad. Nad vaalad riigis ei ole kuigi suured, viie meetri pikkused maismaa loomaga võrreldes küll tohutu hiiglane, aga, aga mitte tavalise vaalaliigiga võrreldes. Ja tõesti, värvilt olid nad täitsa valged, aga mitte kõik, mõned olid ka niisugust hallikat tooni ja selle kohta ma olin lugenud, valgevaalade värvus sõltub tegelikult nende vanusest. Et mida vanem valge vaal, seda heledama värviga. Ja kui on päris noor, siis on täitsa hall. Ja üks asi, mida ma ka nagu silmasin, ma küll olin sellest kaine lugenud, et valge vaalal ei ole seljauime paljudel vaalaliikidel on, aga temal ei ole ja seda põhjendavad zooloogid sellega et see valge vaal purustab talvisel ajal oma seljaga jääd, ta ujub ja all ja kui jää on piisavalt õhuke, et ta jaksab seda puruks pressida, siis ta surub seljaga sinna praod sisse ja tekitab endale niimoodi hingamisauke, kus ta saab hingata. Kui tal oleks niukene seljauim, siis oleks ju väga suureks tüliks selle jää purustamisel, sellepärast tal siis seda seljauime ei ole. Ja teine asi, mida ma olen ka lugenud, aga nüüd oli huvitav vaadata, kuidas päriselt on, et valge vaalal on tõesti väga eriline pea kuju lihtsalt öeldes tundub nagu pea oleks paiste läinud. No tõesti kohe või siis kujutleda, et võib-olla on ta siis kuskile ennast väga valusasti laubaga ära löönud ja sina lauba peale on tekkinud tohutult suur muhk, mis on siis poole pea suurunud, selline pea välja nägi. Ja siis loodusteadlased põhjendavad seda jällegi niimoodi, et see niisugune imelik padi on valgevaala enda jaoks väga tähtis organ. Ta on täidetud Raskoega ja selle kaudu tekitab valge vaal helisid nii neid helisid, mida ta siis teeb selleks, et seda ümbrust kombata kajalokatsiooni jaoks kui ka neid helisid, millega ta siis teiste suguvendadega suhtleb. Ja see oli ka muidugi seal vaala pea juures näha, see pealael asuv hingamisavamus kõikidel aladel on see ju olemas, aga kuna nad olid nii lähedal, siis oli väga huvitav vaadata, kuidas mõni neist tuli siis vee alt välja ja just välja jõudes siis avas selle augu, keset pealage ja ajaselt puhinan Se pahin, oli see kuulda välja sellist hingamise, auru ja see parv oli, ma arvan, seal oli noh, ikka tõesti 30 valgevaala koos. Ja huvitav oli see, et mõnikord oli niimoodi, et kui mõni täiskasvanud maal vee alt välja tuli, siis tema kõrvale ilmus niisugune halli värvi mingisugune mereloom, esimese hooga ma mõtlesin, et äkki on mingi pisikene hüljes, aga ei, ta ei olnud hüljes, see oli hoopiski tumehalli värvi vaala poeg. Ja nendega on nüüd niimoodi, et valgevaala emal sünnib ainult iga kolme aasta tagant, üks poeg sünnib märtsi ja maikuu vahel. Nii et praegu, juulikuus pidid need pojad olema nii kolme kuu vanused kahtlemata väga erakordne vaadata, kuidas emad ja pojad seal niimoodi kõrvutada. Välja ilmusid, aga selles parves oli tegelikult ka hülgeid. Hüljes on ikka hoopis teistmoodi ta, tal on vuntsid ja, ja ta niisugune kirju ja ja see hüljes, keda me nägime seal olin siukest heledat tarri mustade laigukestega ja see pidi olema kindlasti see kohalik hülgeliik, keda siinkandis meil ei ole nimeks anda tähnikhüljes nime saanud selle järgi, et tal tõesti heleda naha peal sellised tumedad tähnid. Aga nüüd oli minu jaoks üks suur mõistatus see, et mis pärast vaalade parv siin niimoodi meie praami lähedal koos nende hüljestega püsib ja just nagu paigal seisab. Ja ma küsisin selle praami madruse käest seda, et miks see nii on ja tema siis seletas asja ära. Ta ütles siis niimoodi, et tegelikult nad ei seisa paigal, nad ujuvad päris pingelised. Aga praegu on siin meres moona aeg. Ja nüüd on niimoodi, et saad samast ana tõri suurest jõest. Mõõna ajal tuleb tohutu hooga magedat vett sellesse lahte ja koossele mageda veega satub kogemata ka päris palju kalu. Jõgi on hästi kalarikas ja nüüd need kalad on kaotanud pea, Nad lihtsalt triivivad koos selle veega kaasa. Ja tegelikult nii need vaalad kui hülged on pööranud nüüd pea nagu vastuvoolu. Nad ujuvad hästi hoolega, aga nad justkui seisaksid paigal. Ja samal ajal nad siis püüavad kalu väga hea kõhutäitmise, viis midagi muud ei peagi tegema, kui lihtsalt püsid paigal ja toit tuleb sulle ise suhu. Aga ikkagi näha nii suurt valgevaalade parve oma silmaga. Minu jaoks oli see ikka tõeline Lotuse ime, ma olin väga kaua uurinud, et kus maailma nurgas võiks sattuda sellisesse kohta vaata kus oleks näha valgevaalade parvasid, ma olin näinud valgevaalu noh, näiteks Alaskal. Seal nad olid ainult nihukeste väikeste rühmadena, võib-olla kolm, neli looma koos, mitte rohkem. Ja siis ma olin lugenud, et üks niisugune võimalus näha suurt valgevaalade parve on siis, kui sa lähed Kanadasse ja seal Hatsoni lahes on suured valgevaalad, parved ja saatsime lahti, sellepärast nii kuulus, et sinna korraldatakse eraldi turismireise. Ja ma olin ka vaadanud, kui palju see turismireis maksab. No see oli täiesti kosmilise hinnaga. Ohkasin ja mõtlesin, et ei jah, et minul seda raha ei ole, kahjuks ei saa seda endale lubada. Ja nüüd siinsamas tšuktši maal, esimesel päeval sattusin ma selle sama valgevaalade parve juurde, ilma et meid oleks isegi sellest hoiatatud. No igal juhul mõjus see niimoodi, et minu optimism tõusis täiesti lakke. Ja ma mõtlesin, et kui juba esimesel reisipäeval säärane asi juhtub, mis siis veel järgmistel päevadel meid ees ootamas. Kuid siinkohal saab nüüd nende valgevaala häälitsuste saatel meie tänane saade otsa saade Meie Chuck koht ka reisi algusest esimesest reisipäevast ana tõril, lennujaamast, jäälõhkuja, tema kaptenist ja valge vaaladest. Aga see järgmine saade, see tuleb siis Šukotka teistest vaalaliikidest. Me nägime neid seal õige palju väga mitmesuguseid. Nii et needki kohtumised olid üpris põnevad. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
