Rändujat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma rännusaadet ega jõudnud sinnamaale, et eelmises saates alustasime pikema reisi kirjeldamist ja see reis toimus Venemaa äärel, tšuktši maal sai tehtud 2019. aastal suvel ja siis me sõitsime jäälõhkuja ümber poolsaare ja viimaks veel Põhja-Jäämeres asuvale frangeli saarele. Ja eelmises saates Maieti kirjeldasin kõige algust, kuidas me siis jõudsime Eestis tšuktši maale ja mis elamused meil seal kohe esimesel päeval osaks said. Aga täna tahan siis näitama, Tšuksime reisimuljeid jätkata. Ta ja peateemaks on tšuktši maa, vaalad ehk siis need vaalaliigid, keda me oma laevareisil nägime. Ja päris saate lõpus tahan ma kõnelda ühest linna müstilisest paigast, mille nimeks on kütügran. Ja see oli siis niisugune koht, kus iidsetel aegadel eskimod pidasid väga suurejoonelisi. Vala pidustusi. Nõnda algab siis üks iidne jupi Ki rahvalaul, laulu nimeks on sügaval merepõhjas ja pikid on siis üks eskimo rahvas, kes mäletamatutest aegadest on seal Ameerika poolel ja Aasia poolel Arktikas elanud. Jaan asustanud ka tšuktši poolsaart ja nad on ennast elatanud mereloomade küttimisega. Nendest ma olen kõnelenud natukene ka eelmistes saadetes, aga täna see laul sai siia saatesse valitud, sellepärast et siin laulus on juttu ka vaaladest ja need vaalad on ju tänase saate peategelased. Ja õigupoolest, kui keegi mäletab eelmist saadet, siis seal saineid vallajute juba alustatud seal ma rääkisin meie kohtumistest valge vaalaga. Aga need järgmised vaalad tulid meile juba ette kohe reisi teisel päeval. Ja siis me olime oma jäälõhkuja ka parajasti tšuktši poolsaare lõunarannikul ja olime jõudnud ühe merelahe äärde. Ja selle lahe nimi oli priobrus Novaja laht, päris keeruline nimi priobrasnaja ja üsna segase tähendusega ka tegelikult no vene keelest tõlgituna võiks siis tõlkida kas moondamise laht või või muud tuse laht. Ja selle nime olevat lahti saanud kunagi sellepärast et siin eksles ringi üks vene meresõit ja, ja talle siis nagu tundus, et ta silmanägemine muundatasin lahes nii ära, et ta nii kangesti siin ära eksis, selle järgida siis sellele lahele niisuguse nime pani. Aga meie teadsime siin selleks, et uurida siin lahes elavaid merelinde. Ja seda tegime nii nagu ikka sellel ekspeditsioonil, et kõigepealt laevalt kummipaatidesse igast kummipaadist, siis ka üks teadlane, kes samal ajal ka paati juhtis ja seletusi andis. Ja siis läksime sinna lahte sisse. See oli üpris maaliline laht. Hästi paljude soppidega ja enamik kaldaid täiesti püstloodis kõrgete kaljudega. Siin saates ma nendest lindudest, keda me seal nägime, ei räägiks mõne järgmise saate jaoks. Aga nüüd sealsamas lahes juhtus niimoodi, et täiesti ootamatult sattusime me siin kokku vaaladega ja Need olid siis mõõkvaalad. Nad lähenesid eemalt, kaugelt olid näha alguses ainult mustad seljad ja iga selja keskel niisugune hästi kõrge ja kõver seljauim. Selline lai meenutab nagu vägilase mõõka ja selle järgi õietise mõõkvaal oma nime on saanudki, aga see ei ole ainus nimi. Inglise keeles nimetatakse neid mõõkvaalasid, tapjavaalad, eks. Ja teaduskirjanduses nimetatakse neid samu, hoopiski mõõkdelfiinid, eks noh, igal nimel, siin on oma tagama tapjavaala nimi. See on tulnud kunagi meremeestelt, kes märkasid juba sajandeid tagasi, et see vaalaliik kulgeb rühmana ja nad püüavad ka saakloomi meres üheskoos, piiravad siis selle saaklooma sisse, ründavad ja tapavad üheskoos ära. No umbes nagu hundikari ja loodusteadlased omakorda kinnitavad, et tõesti need mõõkvaalad peavad jahti väga koordineeritult, et väga osavalt ja väga kindlate reeglite järgi tõesti nagu hundikari ja sellepärast nimetatakse vahel neid vaalasid ka maailmamerede huntideks. Mis tähendab omakorda seda, et, et need vaalad on kogu maailma ookeanides päris laialt levinud. Aga üks huvitav asi, mida siis loomauurijad on nende mõõkvaalade kohta välja uurinud, on see, et nad kõik jagunevad nagu kahte hästi suurde rühma. Esimest rühma mõõkvaalasid nimetavad zooloogid Sis nomaadideks ja teist rühma paikseteks. Ja miks neil siis sellised erinevad nimetused on? Põhjus selles, et need nomaadid liiguvad siis väga laialt ringi tõepoolest maailma ookeanidel, paljudes kohtades. Aga need paiksed, nemad ei lähe oma kodupaigast kuigi kaugele ja neil on ka teisi erinevusi, näiteks nomaadid. Mõõkvaalad liiguvad väikestes rühmades ja samal ajal kütivad just suuri mereloomi. Teinekord isegi vaalasid. Aga need paiksed, need on tagasihoidlikumad, nemad suuri mereloomi ei ründa ja toituvad peamiselt kaladest. Kuigi inglise keeles jah, on nende nimeks tapjavaalad, kõlab päris ähvardavalt siis zooloogid ütlevad rahustavalt, et loodusest pole teada ühtegi juhtumit, kus need mõõkvaalad oleks kunagi inimest rünnanud ja surmanud. Et juhtumeid, kui inimesed on tõesti surma saanud, on toimunud hoopis nende mõõkvaalade, ka kes on siis kinni püütud vangistatud ja keda on siis dresseeritud, keda näidatakse siis pealtvaatajatele suurtes basseinides, et mis trikke nad kõik oskavad ja nendega on siis tõesti vahel juhtunud, et mõned neist on siis nagu väga pööraseks läinud ja kuna ta on ikkagi väga suur loom siis võib ta tõesti meeltesegaduse käigus ka näiteks oma treeneri tappa. Aga nüüd see kolmas nimi, mida eelistavad just teadlased, see on siis, et mõõkdelfiin, mitte Emalkvaal, vaid mõõkdelfiin. Ja noh, selle seletuseks peab ütlema, et nad kuuluvad tõesti vallaliste hulka kah, aga Vahlalisi on kogu maailmas kokku peaaegu 100 erinevat liiki. Ja siis need vallalised omakorda jagunevad väiksemateks allüksusteks. Ja üks nendest allüksustest on siis delfiinid. Ja tegelikult need mõõkvaalad või mõõkdelfiinid kuuluvadki isoloogiliselt ikkagi just mõõk delfiinide sugukonda. Aga delfiinide seas on nad vaieldamatu tult kõige kogukamad õhtel, fini pikkuseks on kuskil seitse meetrit, kaalub ligi kolm tonni, nii et delfiini kohv. Ta ikka tõesti hiiglane. Aga nüüd siis, kui me seal kummipaatides olime, siis ujus kuueliikmeline rühm otse meie suunas. Ta ütles rahustavalt, et ohtu meil ei ole, mis sest, et nad otse meie sõnast tulevad ja lisas ka, et need peaksid olema need nomaadid, need, kes siis väikestes rühmades liiguvad. Ja kui nad siis päris ligi tulid, siis käis kõik väga kiiresti. Nad ei tulnud otse meie paadi peale, aga tulid naaberpaadi suunas. Ja kui nad jõudsid hästi lähedale sellele paadile, siis suurem osa nendest lihtsalt sukeldus paadi alla ja ujus siis samas suunas vee alt edasi. Aga üks nendest mõttel fiinidest ujus väga lähedalt sellest naaberpaadist mööda, nii et ma nägin, et mõnel seal paadis oli üpris kohkunud ilme. Ja ta oli ikka nii lähedal, et vist oleks seal lähemal istuja paadis võinud peaaegu käega selle mõõkdelfiini selga puudutada. No jumal tänatud, et seda ei teinud, see on ikkagi looduses elav metsik loom. Aga kui nisugune mitmetonnine elukas nii lähedalt mööda läheb, siis ta ümber paiskusid igale poole veepritsmed ja siis need kõige lähemad paadisolijad said päris korralikult veega kastetud. Aga siis nad läksid juba edasi ja kadusid väga kiiresti kaugusesse, neil oli mingi oma kindel siht, mida meie ei osanud aimata. Minu jaoks oli see meeldejääv, sellepärast et nii lähedalt osa käeulatuse kaugusel ei olnud ma nende looduses elavate mõõk delfiinidega mitte kunagi varem kokku puutunud. Aga võtame siis need järgmised vaalad, keda me seal Tsukotkameredes nägime. Üks, keda me nägime kohe päris sageli kandis nime kääbusvaal, tema kuulub juba nende päris vaalade hulka ei ole delfiin aga päris vaaladega nende pärishiiglast, aga võrreldes on ta siiski üsna väike noh, sellele viitab ka ta nimi ta tegelikult suuruselt umbes sama suur kui mõõkdelfiin täiesti teistsuguse kehakujuga märksa saledam. Ja seljauim on tal ka üpris pisikene. Ja nüüd need meie ekspeditsioonil kaasas olnud teadlased seletasid, et üks kõige kindlam tunnus nende kääbusvaalade äratundmiseks on see, et nende esiLoibade peal on sellised suured valged laigud. Ja noh siis see järgmine vaalaliik, keda me ka päris tihti nägime, kandis nime küürvaal küürvaalu. Ma olin tõesti oma varasematel reisidel korduvalt näinud ja teadsin ka seda nime on ta saanud ja selle järgi, et ta vees alatihti on niimoodi, et ainult selg küürus selg on nagu v kohal. Ja sealt siis tuuritab keskelt välja niisugune paraja pikkusega seljauim ja suuruse poolest olnud ikka juba tõelised hiiglased pikkust üle 12 meetri ja kaalu üle 40 tonni, noh, mis need numbrid ütlevad, võrdleme, kas elevandiga, siis noh, Aafrika elevandiga võrreldes kaalub küürvaal sama palju kui kuus elevanti. Aga neid küürvaalu olin ma saanud jälgida näiteks Gröönimaal ja Antarktikas. Mujal ja Nendel reisidel olin ma selgeks saanud selle, et küürvaalade on kombeks teha väga pikki rändeid igal aastal. Nimelt lähevad nad siis talveks kusagile soojadesse vetesse. Näiteks Gröönimaal olin ma meelde jätnud, et sealsed vaalad rändavad talveks Kariibi mere kanti ja et näiteks tika vaalad näevad tihti talvituma Austraalia vetesse. Ja nüüd ma siis küsisin nagu asjatundja laeva teadlaste käest, et et kus kohas need Tšuksima küürvaalad siis ka talvituvad. Ja sain siis vastuseks, et kusagil seal kas Havai saarte kandis või koguni Mehhiko lahe ümbruses. No ikka tõesti kaugel sellest tšuktši maast. Ja nüüd järgmine vaalaliik oli mulle jällegi tuttav teda Me nägime küll üsna harva, aga ikkagi ja selle nimeks on siis Gröönimaal, noh nagu nimigi ütleb. Gröönimaa kandist teda peab olema Gröönimaal. Ma. Selle Gröönivallaga olingi tuttavaks saanud, ma olin neid seal hästi pikalt saanud vaadelda ja tantsis pikkuselt umbes samasugune hiid nagu on küürvaalad. Aga ta kaalub tohutult palju rohkem, noh, kaks korda rohkem kui küürvaal. Või kui võrrelda elevantidega, siis sama palju kui 17 elevanti. Ta on üldse maailma vahaladest üks kõige priskemad ja ümmarguse maid. Ja nemad üldse mitte mingeid rändeid igal aastal ei tee, jäävad alatiseks sinna Arktika külmadesse vetesse. Ja selle Grööni vaalarasvakasukas on paksem kui mis tahes teisel maailma vahel on, see võib olla kuni poole meetri paksune ette pool meetrit rasva ja just see rasvakiht pidigi talle saatuslikuks saama. Sel ajal kui vaalade küttimine oli kõrgpunktis, sest kütitegi peamiselt selle rasva pärast ja Gröönivaalad sai seda kõige rohkem. Ja kuna teda ka leidus ainult teatud piiratud teatud osas ainult Arktika poolel Antarktikast, keda ei ole siis oli niimoodi, et miski sadakond aastat tagasi oli Grööni vaal peaaegu maakeralt kadunud. Aga siis võeti vaalad looduskaitse alla ja praegu ta päris väljasuremise äärel ei ole. Küll aga on niimoodi, et tema levila on nüüd jagunenud nagu viide erinevasse lahuta antud piirkonda. Nii et näiteks need suksima Gröönivaalad ei saa mitte kunagi Gröönimaal elavate Grööni vaaladega. Ja teadlastel on ka hea seletus selle kohta, et miks selle Grööni vaalarasvakiht siis kõige paksem on kõikidest vaaladest põhjendavad seda sellega, et kuna Grööni vaal elab terve aasta ringi jäistes vetes siis peab tal olema hästi hea kaitse selle külma vee vastu. Ja sellepärast ongi tal nii paks rasva kihvt. Ja nüüd selle Grööni vaala üks niisugune hea määramistunnus selle olima selgeks saanud ka Gröönimaal on see, et tema peakuju on teistsugune kui teistel vaaladel. Seal nimelt kolmnurk, selline päris huvitav, kukal tõuseb nagu tõesti niimoodi teravalt nagu üles seal pealae peal. Ja seda põhjendavad loodusteadlased ka väga huvitavalt. Nimelt nendes meredes, kus Gröönimaal elab, on ju väga tihti see oht, et meri jäätub ära. Ja nüüd selle eriliselt terava peaga suudab Grööni vaal purustada päris paksu jääd ja seda on tal siis vaja selleks, et endale hingamise jaoks uut värsket õhku kopsudesse tõmmata. Ja nüüd kuues vaalaliik, kes veel rääkimata on, on hallvaal. Relval oli minu jaoks sellepärast põnev, et varem olin ma teda üldse oma maailmareisidel näinud ainult ühe korra. See juhtus siis, kui olin seal Ameerika Ühendriikide ja Kanada piiril Vaikse ookeani ääres. Ja siis sealtsamast tee pealt oli näha, kuidas ta suhteliselt kalda äärest hallvaal hästi kiiresti mööda ujus. Aga siin tšuktši maal saime hallvaal, aga ikka väga põhjalikult tahaks, sest siin nägime teda väga paljudel päevadel ja üleüldse on ta siinkandis üpris tavaline. Tema levila ongi tegelikult üsna kitsas. Ta nimelt Ta elab siis suveti Ameerika Ühendriikide loodenurgas või siis Aasia kirdenurgas või siis teiste sõnadega just selles kandis Beringi väina kandis, kus me oma laevaga ringi seiklesime. Ja nüüd see hall vala, välimus. Kasvult on ta ka niisugune tõeline hiiglane, täiesti võrreldav küürvaala kaja Grööni vaalaga, aga ta kehakuju on teistsugune nimelt minu sõnastuses siis hallvaala keha kuidagi Tontsakas või siis niimoodi, et, et tal on võrreldes teiste vaaladega niisugune suhteliselt väike pea ja suhteliselt väike saba ja teda määrata oligi kõige lihtsam niimoodi kliga laevatekilt. Et kuidas siis mõnikord hakkas sukelduma ja tõstis saba kõrgele vee kohale, siis see saba oli selline hästi hästi lühike gene, noh õieti need sabauimed. Ja siis need loodusteadlased seal laeva peal õpetasid, et veel kõige kindlam määramistunnushall vallale on see, et kui binokliga vaatad, siis seesama seljauim, mis paljudel vaaladele keset selga on hallvaalal hästi, seal saba lähedalt keha tagaosas ja selle seljauime juurest kulgeb niisugune huvitav nagu tumedate kühmude või kübrukeste rida sinna saba, uimeni. Aga seda sai nüüd ka siin siin ma reisil teada, et kuhu need hallvaalad siis talveks rändavad ja nende teekond on üpriski pikk, nad lähevad nimelt kõik mööda Ameerika rannikut kaugelt põhjast kuni Põhja-Ameerika lõunaosas välja, nii et täiesti sinna kuskile. Mehhiko lahe kant ja loodusteadlased ütlevad, et see teekond, mis on üle 10000 kilomeetri on üks kõige pikemaid matku, mida vaalad maailmas sooritavad. Siin sai nüüd kuulda sellesama laulu milleks see tänane saade algas siis jupikide laul mereloomadest ja need jupikid elavad ju ka siinsamas tsuksi maa rannikul on mäletamatutest aegadest siin elanud ja nad on muuhulgas siis küttinud mereloomadest ka vaalu ja arheoloogilised uurimised näitavad, vaalad olid neile küll elutähtsad aganad ei küttinud sugugi mitte kõiki vaalaliike, keda siinkandis leidus, vaid põhiliselt ainult kahte. Ja need kaks vaalaliiki olid siis Gröönimaal ja hallvaal. Huvitav mõelda, et miks just ainult kahte ja miks mitte siis teisi. Ja ajaloolased pakuvad, et põhjus on selles, et need kaks vallaliiki on ühest küljest piisavalt suured, et nende pärast üldse hakata eluga riskima. Aga teisest küljest on nad mõlemad loomu poolest noh, sellised flegmaatilised või võiks öelda niukse aeglase liikumisega ja et nad ei ole mitte kunagi väga agressiivsed. No aga sellegipoolest oli see vaalade küttimine muistset Nendel aegadel kindlasti äärmiselt riskantne, sest mindi ju seda suurt looma püüdma nahkpaatidega, habraste nahkpaatidega. Ja see püügivahend oli luust valmistatud harpuun. Nii et ühte voola läks püüdma ikka mitu paatkonda ja neid harpuuni heideti siis selle vaala kehasse ikka päris too siis mässati ikka kirjeldamatult kaua aega ja vaevaliselt enne kui siis õnnestus see suur ja raske elukas tõesti kalda ligidale saada ja teda siis seal surmata. Nii et see oli kindlasti väga ohtlik jahiviis. Ja päris tihti juhtus seal ilmselt ka niimoodi, et vala rabelemise käigus lihtsalt mõni habras paat purunes ja kõik mehed, kes seal olid, uppusid. Aga teisest küljest muidugi oli see vaal väga väärtuslik jahiloom, sest kui juba sellise eluka kätte saad, siis jätkub ju külale toitu väga pikaks ajaks ja mitte ainult toitu, sest ära kasuta. D ikkagi praktiliselt kõik vaala kehaosad alates siis näiteks vaalaluudest, nendest tehti tarbeesemeid ja relvi ja igasuguseid turviseid isegi sõdalastele. Aga näiteks ka vala rasv oli asendamatu too pimedal ajal siis polaaröös olid lambid, kus siis seda vaalarasva põletada tatti ja saadi niimoodi valgust. Nii et jah, vaalad olid elutähtsad loomad Eskimude jaoks, et üldse Arktikas elus püsida, aga teisest küljest muidugi eskimod väga austasid seda loomal, no lausa rituaalset austasid. Nii et enne vaalajahile minekut peeti mingisuguseid maagilisi riitusi nendes kindlustada endale seekord jahiõnne ja siis, kui juba vaal käes, siis juba selle järel sellised tänu riitused ja lugupidamise, riitused ja vaala hinge lepitamised ja nii edasi. Aga nüüd seda kõike räägin ma sellepärast, et me sattusime seal oma reisil tõepoolest ühte väga erilisse iidsesse Eskimude vaala rituaalide paika ja see oli siis saar, mille nimeks on Gran. Tšuktši keeles tähendab umbes midagi sellist nagu poolel teel koju päris imelik nimi, aga tähendus siis võib-olla selline, et siin saarel oli ta nendele kajakides sõitjatele nagu omamoodi teenäitajaks. Et noh, varsti jõuad oma kodusaarele. Türkani saare pikkuseks on 13 kilomeetrit, laiuseks viis kilomeetrit. Sihuke parajalt suur Saar, praegu ei ela seal mitte kedagi. Aga arheoloogide kinnitusel elas kunagi siin väga palju inimesi. Ja praegusel ajal käivadki siin inimesed põhiliselt, et ainult selleks, et vaadata seda väga kuulsat IZ rituaali paika. Meie läksime sinna siis jällegi laevalt kummipaatidega randuda, oli kerge, sest see oli selline lauge kiviklibune rand sõidab otse ninaga sinna rannale, sealt astud juba säärikutega läbi madala vee kenasti kuivale maale. Ja siis, mis pilt meie ees avanes, see oli tegelikult niisugune tohutu tult, lõputu puudeta, avar tasandik, midagi erilist seal ei olnud, välja arvatud üks asi, seal oli näha väga paljudes kohtades niisugusi imelikke esimesel pilgul nagu mingid luitunud palk juppe ja need olid sellised valgeks pleekinud, noh üle inimese pea ja kõik niimoodi ühteviisi kõverad nagu vibu ja otsast teravamad. Ja tegelikult, mis need siis olid, need olid hallvaala roided. Ja neid oli seal tõesti kümnete kaupa sellistes erilistes rühmades osa olid nagu niimoodi üheskoos, aga üks rida läks niimoodi nagu mingi teetähisena kohe sadu meetreid, ainult vaala roided reas, seda nimetataksegi vaalaluude alleek seal. Ja nüüd meil oli seal kaasas ka siis giid, kes kõike seda müstilist asjasin lahti seletas, tekkis, sest et arheoloogid on seda paika väga pikalt uurinud mitu aastakümmet. Ja nende uurimuste järgida siis kirjeldused, mis asi siin on? Et siin olevat olnud siis eski mode pühapaiku. Nii umbes 14.-st sajandist alates ja pühapaigana oli ta kasutusel olnud päris mitu sajandit. Nii et need vaalaluud roided, mis sealt niimoodi püsti turitasid, need olid siis ju üle poole 1000 aasta vanad. Veidikene küll kulunud, aga ikkagi alles. Ja siis viis meid giid kuskile sinna mereranda ja seal oli niisugune imelik vall noh, umbes niisuguse poole inimesekõrgune vall paralleelselt rannaga ja esimesel pilgul tundus, et Sonics sammaldunud kividest selline aed. Aga kui siis lähemalt hakkasid vaatama, siis tuli välja, et need ei olnud mingisugused kivirahnud vaid need olid vaalade kolbad, hiiglasuured, luitunud, sammaldunud, aga kahtlemata vaala kolbad ja neid oli seal kümnete kaupa. Siis järgmiseks viis giid meid jällegi nende püstiste vaala roiete juurde ja seal olid mitmes kohas näha sellised imelikud kivist laotud moodustasid umbes nelinurksed umbes nagu mingid vanad kaevu rakked. Ja, ning kiitsid, seletas, et siin kohapeal oligi tegelikult selline kaev või sügav auk. Ja siin hoidsid need muistsed eskimod siis vaalaliha, sest ta oli kividega vooderdatud jahe ja siin säilisse liha paremini kui mujal. Ja noh siis üleüldse ega ma kõike ju ei jõua sellest. Granistasin ära rääkida, kliimatu põnev, aga lihtsalt aega ei ole. Aga niisugune üldine pilt, mida siis giid meile seal andis selle paiga kohta oli siis see, et siia sajandeid tagasi väga pikka aega igal sügisel kogunes väga suurel hulgal erinevate rannakülade ja kogukondade inimesi. Ja nad pidasid siit jahti hall vaaladele, sest see on ideaalne koht hallvaalade küttimiseks. Nimelt siit läheb mööda nende sügisene rändetee ja ka praegu kulgevad nad igal sügisel karjade kaupasid mööda. Aga siis neil muistsetel aegadel, kui see siin nagu kasutuses oli, siis oli nüüd ajaloolaste arvamust mööda niimoodi, et need erinevate kogukondade inimesed korraldasid siin ühiseid hallvaala jahte ja miks ühiseid. Sest tegelikult võis selline hea püügikoht külvata aga vaenu ja kadedust, et miks tema saab, aga mina jään ilma ja siis kehtis nendel seal oma selline leping et tuleme siia kokku kokku, kinnitame oma sõprussidemeid ja sõlmime võib-olla ka uusi lepinguid igal sügisel ja siis nende jahtide jooksul ja eriti nende järel korraldati siis ajaloolaste arvates siin päris suurejoonelisi usutalitusi. Tõsi ja kui see kõik siin lõppes, siis jagati kõik see kogut liha sealt nendest maa sisse tehtud aukudest kokku jagati kõigi külade vahel õiglaselt ära ja mindi laiali. Ja sedalaadi tegevus arheoloogide andmeil oli siin käinud päris mitu sajandit. Aga ajalooliselt läks siis niimoodi, et juba päris mitu sajandit tagasi kogu see tegevus siin hääbus. Kadusid inimesed, kadusid külad täpselt ei tea, miks, mis siin juhtus. Ja selle tõttu ei ole olemas ka mitte mingisuguseid pärimusi selle paiga kohta praegustelt põliselanikelt ja saabki ainult toetada nende arheoloogide ja ajaloolaste uurimustele. Ja ajaloolased väidavad seda, et niisugust suurejoonelist, vaalade austamise paika ei ole tänaseks säilinud mitte kusagil mujal. Arktikasse. Selline sai siis nüüd see tänane rännusaade saade suksimal nähtud vaaladest ja eskimod iidsest vaalapaigast Grannist. Järgmises saates võtaksin ette sellise omapärase Arktika eluka nagu morsa väga omapärane loom. Ja kõneleksin selles järgmises saates ka sellest, mismoodi nüüd suksima põlisrahvad. Praegusel ajal neid vanu mereloomade küttimise traditsioone elus hoiavad. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
