Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma rännusaadetega parajasti liikumas seal Vene Kaug-Ida avarustel ja eelmises saates olime vulkaani juures, mis parajasti purskas, kottpimedas öös vaade nendele laava jugadele, mis sealt vulkaanikoonused alla voolasid, no see jääb tõesti elu lõpuni meelde. Ja eelmine saade lõppes õieti siis sellega, et me tulime mägedest alla, jõudsime lutsi küla juurde ja seal oli Kamtšatka jõgi ja me siis hääletasime nii-öelda ennast ühe juhusliku laeva peale ja hakkasime nüüd liikuma sealt ookeani suunas. Ja nüüd tänases saates siis kuulete, mismoodi meie seiklemine edasi kulges ja kuidas meil siis sellelt kiirelt veel edasi üle ookeani lõpuks sinna komandöri saartele õnnestus pääseda. Niimoodi kõlab kitarril vene laulu meloodia. Nimi on jõgi voolab väga tuntud laul venelaste seas ja minu meelest niisugune tõeliselt venepärane ja mängijaks maksin džigintsev. Ta on noormees konservatooriumi haridusega ja mängib minu meelest hästi selliselt rahulikult ja ilusti ja voolavat, umbes niimoodi nagu see meie jõe Reiski mööda seda jõge pidi rahulikult kulgema. Ja nüüd see laevu, et millest ma eelmise saate lõpus natuke rääkisin, sellisest õieti puksiirlaev siukene ümara kujuga, hästi tugeva mootoriga, üsna pisikene, kulunud. Ja selle kapteniks oli siis kapten toolia ja tal oli ka kaks madrust seal laeva peal rohkem ei olnud ja meie siis neljakesi kaks papat ja kaks alaealist poega. Ja nii kui me sinna laevale astusime ja hakkasime ära sõitma, siis tuli niisugune tore üllatus. Madrused tõid oma laevavarudest sinna tekile välja konservipurke magusa kondenspiimaga ja siis kaks pappkasti sees olid Prankad ja teise sees olid küpsised ja ütlesid, et laske aga kraamil hea maitsta. Eriti meeldis see muidugi meie poegadele, me olime tulnud ju mägedes, seal oli üsna üksluine toit ja me olime ennast väga ära kurnanud. Nii et algus oli tõesti väga tore. Ja siis, kui see laar juba läks, siis oli aega vaadata, et mis seal kallastel paistab. Alguses glütsi küla lähistel olid veel kauguses näha need vulkaanid, aga edasi enam nagu vulkaane silmapiiril ei paistnud. Ja kallastel olid sellised üsna ümarad mäed madalad ja kaetud metsaga ja mets oli selline hõre ja koosnes kõveratest lehtpuudest. Noh, ma teadsin oma kogemustest, et see põhiline lehtpuu, mis seal kassa pidi, oli kivikask, kivi, kask on väga tüüpiline Kaug-Ida loodusele ja nime on ta saanud selle järgi, et ta puit on kõva nagu kivi. Aga nendel maastikel, mis meist mööda libisesid, ega seal küll mingeid maju ega asulaid üldse näha ei olnud. No ikka täiesti puutumatu loodus. Ja siis ma mõtlesin, et niisugune oli ta vist ka 300 aastat tagasi. See oli siis, kui esimene Euroopast pärit maadeuurija siia jõele jõudis. Aastanumber oli siis 1728 ja selle ekspeditsiooni juhi nimi oli viitus peering otsa oli niisugune mees, kes oli tegelikult päritolult taanlane, aga ta oli astunud Vene tsaari Peeter Esimese teenistusse. Ja siia ta jõudis siis esimest korda 1728, aga pärast seda korraldas mitmes suunas nendele põhjala meredele väga pikk vaevarikkaid ekspeditsiooni need kokku. Ta tiirutas sealkandis ringi tervelt kaheksa aastat. Jaa, Kamtšatka jõe suue oli tema üks lemmikpaiku, kuhu ta alati nendelt pikkadelt merereisidelt tagasi pöördus. Siin oli hea tormivarjus olla ja laevu korrastada ja mehi turgutada. Ja kui sellest Beringist nagu väga üldises plaanis rääkida, siis ajaloos on tema kõige suurem teene ikkagi see, et ta avastas ja niisuguse väina, mis kulgeb siis Euraasia mandri ja Põhja-Ameerika mandri vahelt läbi. See tuli siis niimoodi, et ühel reisil ta otsustas suunduda nii kaugele põhja kui üldse võimalik ja läks sealt Kamtšatka staina põhja poole, jõudis kotkakant D ja sealt pressis ikka edasi ja lõpuks tuuli nii paks ja vastu, et ta enam edasi ei saanud. Ja siis tuli tagasi ja tegelikult oli niimoodi, et tema ise ei saanudki aru, et ta oli sõitnud kahe mandri vahel läbi. Ilmad olid hästi udused ja kehvad, nähtavus oli null. Aga ta pani logiraamatusse kirja, et siit Šukotka poolsaare servast pääseb edasi põhja jäämerele. Rohkem ta ei teadnud ja siis alles hilisemad maadeuurijad tegid selgeks, et see on siis niisugune kitsas väin kus ühel pool on siis Aasia ja teisel pool algab Alaska ja Põhja-Ameerika. Ja selle auks, et tema sealt ikkagi esimesena läbi sõitis, pandi selle väina nimeks Beringi väin. Aga siis sõitis seesama peering väga mitmetesse suundadesse sealkandis, need olid täiesti kaardistamata alad ja need retked olid väga-väga rasked, oli ju karm Põhjala, seal oli palju torme. Tundmatud rannad ja õige tihti tuli ette ikka selliseid tagasilööke demoekspeditsioonidel. Ja see kõige viimane niisugune reis saigi talle tegelikult saatuslikuks. See oli siis aastal 1740 ja siis ta väga pikka reisi pealt uuesti Kamtšatka poole suundudes sattus mingi tundma too saare äärde, seal oli tohutu torm. Laev läks põhja, enamik mehi pääsesid küll kaldale, aga surid hiljem seal samal saarel skorbuutu ja nälga. Ja Behring ja tema kaaslased Matigi sinna saarele maha. Saarel tol ajal nime ei olnud, aga nüüd tagantjärgi on ta siis saanud teeringi saare nime ja nüüd naabersaared ümberpeeringi saare. Need nimetati komandöri Saarteks ja selle nime lugu on selline, et tema oli siis kommodoor ehk siis ekspeditsiooni või, või väikese laevastiku juht. Ja sellest ongi tuletatud see komandori saarte nimi. Ja kui te nüüd mäletate, et ka meie tahtsime tegelikult jõuda välja sinna komandöri saartele, kui me oleme ookeani äärde jõudnud ja sellepärast me tegelikult jõuame siin, saate lõpus veel nende komandöri saarteni ja ka Beringi tegevusele tagasi. Aga meie siis sõitsime mõnusasti allajõge, kõik oli kena, ilm ilus. Aga mõne tunni pärast algasid äpardused ja asi nimelt selles, et see laevuke, millega me sõitsime, oli tõesti ikka väga vana ja mootor hakkas lihtsalt jupsima. Mootor vahepealt, turtsus, siis ajas paksu tossu välja, siis suri hoopis välja, kuidagimoodi vati mootor käima. Aga oli selge, et see pooleldi rikutud mootor neelab nüüd tohutul hulgal kütust. Ja mõne tunni pärast ütles meie kapten, et varsti on kütus täiesti otsas ja me ei saa enam üldse edasi. See kõlas peaaegu nagu katastroof. Aga noh, siberi meestel ei ole kunagi kombeks alla vanduda ja nüüd kapten Tolia tegi sellel jõel midagi sellist, mida siinkandis ikka tehaksegi. Ta jäetakse, ta hakkas nendele mööduvatele laevadele märku andma, et teatagi kinni, noh, enamik ei peatunud, aga mõned peatusid ja, ja siis ta palus nende käest lihtsalt diislikütust. Mõned ikka andsid ka, palju ei raatsinud anda, paar ämbrit andsid, esimene laev, kes lahke oli muide näiteks sõjaväekaater täitsa lahked mehed olid. Ja pärast saime veel mingisuguse kütuse tankeri pealt mõned ämbrid ja niimoodi jupp jupilt, siis sõitsime edasi, aga tempo oleks nii alla. Et kapten juba pärast lõunat ütles niimoodi, et me ei jõua mitte mingil juhul sinna jõe suudmesse. See küla seal jõe suudmes, kust kand Chatsk, sinna me pidime õieti jõudma täna õhtul. Aga nüüd oli selge, et me peame kuskil siin jõe ääres ööbima ja siis nad natuke omavahel arutasid ja ma arvan, et neil tuli pähe, et kusagil siin on üks kaluribrigaadi, kaluribrigaadi hulgas on kellelgi meeskonnast üks tuttav. Ja niimoodi siis otsustatigi minna sinna. Noh, siin kõlas jälle natuke seda vene voolavat meloodiat. Jõgi voolab ja meie Kamtšatka jõereis võttis jälle natukene parema pöörde, et ikkagi ööbimiskoht on vähemalt olemas. Aga kui me sinna lähemale jõudsime sellele paigale, kus me pidime ööbima, siis see oli ausalt öeldes üks tõeline vene ime see ööbimiskoht. Kunagi oli see olnud mitme tekiline Suur-Jõelaev, aga praegu oli ta madalikul kinni, istus seal niimoodi poolviltu. Ja ta oli tegelikult laevavrakk ja mõtlesin, kaluribrigaad oli siis hõivanud selle laevavrakki ja elas seal sees. Mitte et see oli küll päris kummaline, aga noh, tegelikult päris hea öömaja, seal oli olemas näiteks laevaköök ja selle, need kalurid olid korda teinud, nii et seal sa süüa teha, siis köögi kõrval oli veel omaette söögiruum ja siis olid kajutit ja kajutides olid olemas koikud ja siis oli seal laeva frakis olemas tualett, et mis ka kuidagi töötas ja isegi olid kraanid, kust tuli vett, sealt lihtsalt pumbati seda vett torudesse ja kogu see asjandus toimis diiselgeneraatori abil, mis seal laeva peal oli. Nii et õhtuti andis generaator ka mõned tunnid valgust. Ja kui meie sinna jõudsime, siis oli parajasti paran õhtupoolik ja meil oli päris palju aega lihtsalt vaadata, mismoodi see jõe kalurite elu käib. No ja nagu sealkandis ikka kombeks, kõigepealt kutsuti meid kohe sööma sinnasamasse köögi kõrvale niisugune akendeta, üsna pime söögiruum ja hakati meile siis lauale tooma uskumatuid hõrgutisi, seal oli siis näiteks lõhesupp ja, ja lõhepraad. Ja siis toodi suurte klaaspurkidega lõhemarja, öeldi, et siit võitu, et võta seda punast marja supilusikaga, nii palju, kui isu on. Ja siis toodi veel juurde see kõige eksootilisem roog seal oli ühes potis, oli karumaks ja teises oli karuliha. Karuliha oli selline tume ja kiuline. Ma olen seda enne ka söönud, mulle see väga hästi maitses. Ja kokad seletasid ka, et kus nad selle liha said, et Kamtšatka Loniet karusid hulgub ringi päris palju, igalühel on õigus neid lasta ja nemadki olid siis maha lasknud ja nüüd olid just hädas, et on nii palju karuliha, et ei jaksa seda ise kuidagi ära süüa. Ja Me vaatasime ka nende kalurite igapäevast tööd, see käis niimoodi, et nad läksid selle laevavraki juurest oma paatidega jõe keskele. Iga paat oli selline puupaat päramootoriga ühes paadis oli ainult üks mees ja seal oli siis niisugune hästi suur võrk. Ja siis kalur sõitis kuskile sinna jõe keskele ja siis hakkas seda võrku sinna jõkke sisse laskma, niimoodi, et see oleks jõega risti. Ja kui kogu pikk võrk oli üleni vees, siis ta hakkas paadiga sõites selle võrgu ühte otsa teise võrgu otsa juurde vedama ja kui sai otsad kokku, kuhu siis asus võrku välja sikutama. Täiesti käsitsi tõmbas seal igavest raske töö, aga mehed olid sellega harjunud, nii peab asi käima ja iga võrgu täiega tuli sinna paati ikka nii palju läheb murakaid, terve paadi põhi oli nendega paksult kaetud ja siis ta sõitis jällegi tagasi sinna selle laevavraki juurde, seal oli niisugune suur kaal, lasi selle oma saagi ära kaaluda ja sai selle vastu siis siukse talongi, kuhu oli kirjutatud, et mitu kilo selles järjekordsesse saagis oli ja siis õhtuti löödi kõikne talongid, kui arvutati, palju iga mees oli siis täna kala püüdnud ja selle järgi maksti siis meestele palka ka. Praegu oli tegelikult ju meil augusti lõpp, kui me seal olime, see oli lõhede tõusu tipphooaeg ja meestel oli ikka rassimist kõvastrassimist hommikust õhtuni. Ja teistpidi olid nende saagid suured ja nad teenisid päris hästi. Nii et meile öeldi, et praegu nad teenivad ikka kõvasti üle Kamtšatka keskmise kuupalga aga teistpidi on see ju hooajatöö, nii et needsamad mehed pidid teisel aastaajal leidma endale kusagil mujal tööd. Ja kui nad sinna kalda äärde tulid oma kalasaakidega, siis muidugi oli hirmus põnev vaadata, et mis sorti lõhed need seal olid. No see oli tohutu mitmekesisus, Kamtšatka jões elab viis liiki lõhesid. Ja mõned olid noh, niisugused käevarre pikkused, mis ajaksid kadedaks iga Eesti kalamehe, aga mõned olid veel suuremad ja mis ma oma silmaga nägin, ühe kala kaalumist. Üks lõhe kaalus 14 kilo. No see oli ikka juba rohkem kui poole mehe pikkune hiiglane. Aga kui järele mõelda, et nüüd võimsat lõhe saagid on siinkandis väga loomulikud, sest Kamtšatka on kogu Vene Kaug-Idas üks kõige lõherikkamaid kante ja isegi kogu maailmas annab leida paremat lõhepüügipiirkonda, kui on see Kamtšatka. No aga kui mõelda selle vraki nagu üldise olukorra peale, siis ta oli ikka päris paras õudusunenägu see, kus nad seal elasid, pooleldi roostes ja logisev ja ja niisugune täiesti vanaraua hunnik, võiks öelda. Ja kui me siis sinna oma kajutisse läksime, kahelised kajutit väga uhke, aga noh, seal oli ikka päris raske ausalt öeldes magada, sest kõigepealt kuna see laev oli viltu, siis oli ikka need koikud viltu. Pidime magada split kogu aeg kuskilt kinni hoidma, et maha ei kuku ülakoiku ääre ja teistpidi oli seal tohutu lämbe, sest mitte ühtegi akent seal ei olnud, tuulutust ei olnud. Ukse asemel oli sihukene marliriba, sealt tuli läbi nihukest väga vägevat, pooleldi roiskunud kala lõhna, noh, sõna otseses mõttes hingemattev hais. Aga noh, see oli ju kalurite koht, kus nad hoidsid ka oma igapäevast varustuste tööriideid, nii et mõnes mõttes oli see lõhn seal loomulik. Saime selle öösel ikka kuidagi mööda saadetud ja siis sealtsamast kaluritel saime juba täitsa piisavalt kütust, nii et saime ühe hooga sõita. Kust kand Chatskisse jõudsime sinna lõunaks. Ise see uscandžatska nisugune, täiesti ilmetu küla, seal elab võib-olla mõni 1000 inimest, aga ta on hästi tähtis koht, sellepärast et ta on nagu niisugune omamoodi liiklussõlm. Ja mis meie jaoks eriti tähtis, et see oli ainus paik, kust oli võimalik edasi saada komandöri saartele, komandöri saartele, Saisid siis kas laeva või lennukiga. Aga nüüd see laev, nagu ma eelmises saates rääkisime, reisilaev, mis korrapäraselt käib, see meie puhul enam kõne alla ei tulnud, sest me olime sellest maha jäänud, see käib ainult korra nädalas ja siis ainult lennuvõimalus. Aga see oli ka väga võimatu lahendada. Sest asi selles, et need lennukid, mis siia tulid, väiksed lennukid, Need startisid alati sealt Kamtšatka pealinnast Petropallovskist ja juba sealsamas Petrobavlaskis müüdi kõik piletid lõpuni. Nii et nagu teoreetiliselt ei olnud võimalik nende lennukite peale pääseda. Aga no me pidime edasi saama ja Venemaal on nii, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja lennujaamas me siis saime teada, et siin on nüüd niimoodi, et kui see lennukesin vahemaandumise teeb siis lähevad lendurid siia ühissööklasse sööma. Ja siis meil tuligi pähe trikk, mida võiks kasutada bassimehe, kui nad siia sööma tulevad ja siis katsume neil augu pähe rääkida, aga seal me mõtlesime, et eriti tähtis on see mõte asja juures, et me ei hakka neid tülitama siis, kui nad sööma tulevad, vaid läheme nende jutule siis, kui nad just lauast püsti tõusevad, sööklast välja lähevad. Idee iseenesest väga loogiline ja loomulik, et tühja kõhuga inimene on pahur ja tige, aga kui tal kõht kenasti täis, siis ta muutub lahkeks. Ja nii me siis tegimegi, et kui lendurid seal sõid, siis me neid ei tülitanud, otsime seal sissepääsu juures ja kui siis komandör Meieni jõudis, siis väga viisakalt teretasime ja väga viisakalt palusime, et kas saaks paar sõna rääkida, ta oli nõus rääkima. Siis me elasime oma õnnetu loo nagu käima, jäime laevast maha ja tahame hirmsasti komandöri saartele minna ja ise oleme kaugest Eestist ja nii edasi. Ja tahtsime veel edasi ka rääkida, siis komandör meie üllatuseks ütles niimoodi, et mis te siin seletate, et kobige lennuki peale, võtke oma seljakotid hästi kiiresti, lennuk läheb minema. Lennuk maha jääda ei tohi. Ja siis ütles kiiresti veel seda, et nelja inimest kuidagi peale ei saa võtta, et seal on ainult kaks, kaks jäävad maha, aga ma hoolitsen selle eest, et homme saavad kaks järgi tulla, siis me pidime kiiresti otsustama, kuidas me ennast jagame. Tegime siis nii, et mina võtsin oma poja ja sõber pidi siis järgmisel päeval oma pojaga lennukiga järgi tulema ja juba ronisimegi lennukisse seal lennukis sees oli küll niimoodi, et reisijaid oli seal üsna vähe ja enamik istmed olid täis mingisuguseid Käia konkse. Ma hästi aru ei saanud, et mis reisilennuk see niisugune on, rohkem nagu kaubalennuk. Aga kusagile mennast seal istuma saime sättida ja juba lendasimegi üle ookeani sinna komandöri saarte poole. Aga nüüd poole tee peal järsku komandör tuliselt oma kokpitist välja tuli meie juurde ja küsis niimoodi. Ta ka, et kas teil üldse piletid on olemas? Mõtlesin, et ei ole ju, et noh, et kus pileti pidin saama, et me ei saanud osta seda mitte kusagilt. Ja siis tuli mulle järsku pähe, et mul seal seljakoti välistaskus on üks pudel ja eestijoogiga kraamisin selle kiiresti välja, ulatasin talle kähku kätte ja siis ta korra niimoodi mõtles, vaatas seda vana Tallinna pudeli ja siis lihtsalt lõi käega, läksime kokpitti edasi ja teemale lahendatud. Nii et see oli meie reisitasu siis komandöri saartele ja järgmisel päeval olidki meie kaaslased ka kohal ja me kõik olime õnnelikult maandunud komandöri saatel. Noh, selline see rändaja elu kord juba on, et kunagi ei tea ette, mis järgmiseks juhtub. Ja vahepeal oli meil seal Kamtšatka seigeldes ju ka üsna viltu vedanud ja ka seal jõe peal aga nüüdse komandöri saartele pääsemine, noh, see oli ikka tõeline õnneloos. Ja nüüd on võib-olla paras aeg kuulajale lahti seletada, et mis saared, need komandöri saared ikkagi on ja selle jutuga siis jõuame ka tegelikult selle maadeavastaja viitus Beringi juurde. Et noh, nüüd Beringi saar ja komandöri saared on saanud jah nime siis Beringi enda järgi ja üldse temaga seoses see reis oli siis aastal 1740, nii et palju hiljem kui siis, kui ta esimest korda Kamtšatka jõudis ja sellel retkel otsustas Bering purjetada, siis mitte põhja poole, nagu ta esimestel käikudel läks aga hoopis ida poole ja et sõidab lihtsalt nii kaugele, kui vähegi annab ja püüab siis kaardistada neid tundmatuid alasid. Ja päris oma ekspeditsiooni algul sattus ta kohe telesaartele, mis kulgesid niimoodi ahelana otse ida suunas, samas suunas, mida temagi kavatses sõita. Ja siis ta võttiski need saared endale orientiiriks ja purjetas niimoodi ida poole. Üle 1000 kilomeetri. See oli hilissügisilm, oli täiesti jäine, tohutud tormid, pikapeale hakkas lõppema provialt laevas. Laevad olid ka väga viletsas seisus ja meeste tervis läks aina põduramaks. Kõige hullem Nendel aegadel oli skorbuut, mis seal möllas. Ja siis mingil hetkel otsustas Beringet, et niimoodi ei saa jätkata, et ma pean otsa ümber pöörama Venemaa poole tagasi purjetas tema. Ja ta ei teadnud, et ta oli nüüd tegelikult selle retkega avastanud Ale uutide saarestikku 1200 kilomeetri pikkuse saarestiku, mis sisuliselt ühendabki Aasiat ja Põhja-Ameerikat, mis on hästi vulkaaniline, kuulub ka sellesse vaiksesse jaanitulerõngasse, millest ma parem saadet sulle on rääkinud. Ja Behring ei saanudki teada, kui lähedale ta oli jõudnud Põhja-Ameerika mandrile sest kellelgi polnud aimu, mis seal Ameerika põhjaosas üldse on. Tegelikult oli niimoodi, selle kaardistamise käigus oli ta juba jõudnud Põhja-Ameerika mandril nii välja ja käis õieti ka selle mandri peal ringi. See oli siis see kant, mida praegu nimetatakse seal Eliase mäeks seal Kanada ja USA piiril. Ja noh, tal lihtsalt ei olnud aega ringi vaadata ja selgitada, et see on tõesti manner. Aga siis tagasitee, see muutus juba täielikuks tragöödeks, sest laev, millega nad sõitsid, Se uppus, uppus üsna Kamtšatka ranniku lähedal, paarsada kilomeetritele ainult puudu ja see toimus ühe tundmatu saare juures. Osa mehi pääsesid veel eluga kaldale, aga siis tuli veel talvituda selles kohas ja enamik mehi, kaasa arvatud kabeeringise, surid seal saarel ja maeti ka sinnasamasse maha, kus nad talvitumas olid. Aga nüüd tagantjärgi on siis selge tehase ala uudi, saarestik on niisugune ja need komandöri saared on siis see kõige läänepoolsem saarterühm koguvale uudi saarestikus ja ütleme siis nii, poliitiliselt on siis ainus Ale uudi saarestiku osa, mis kuulub Venemaale. Ongi need komandöri saared ja kõik need idapoolsed, need siis kuuluvad Ameerikasse ka Ühendriikide territooriumi hulka. Se komandöri saarterühm koosneb neljast saarest ja seal kaks suuremat nendest on siis Beringi saar ja meedne saar. No miks meie ikkagi siia tahtsime tulla, muidugi eksootika, romantika, põnevus kaugele ookeani taha tundmatule saarele, kuhu on raske pääseda, aga meid ikkagi tõmbas ka see puutumatu ja kordumatu Põhjala loodus sest nendel saartel praktiliselt inimasustust ei ole. On ainult üks keskus seal Beringi saare põhjapoolses osas, selle nimi on Mikolskoja ja mujal ei ole püsivat asustust mitte kusagil. Ja noh, nende mõlema saare maastikud on põhiliselt niisugused kas siis mägised või siis niisugused lagedad, puudeta, tundrud ja elustik on seal päris rikas, näiteks rannik Mul on palju merilõvide ja kotikutel esilaid. Ja tundrutes hulguvad ringi polaarrebased ja põhjapõdrad veel teised loomad. Jõed nagu igal pool kam, seadkalgi siin täis lõhesid ja muid kalu. Teistpidi jällegi me teadsime ka seda, et meie jaoks tõsine pähkel katki hammustada seda, kuidas me nüüd seal Bering saarel üldse ringi liikuda saame. Spering, saar on päris suur, ta pikkus on oma 90 kilomeetrit ja laius keskmiselt 25 kilomeetrit. Ja me juba teadsime ette, et siin mingisugust niisugust transport, et ütled, et vii mind sinna, et mina maksan, sellist asja seal ei ole. Aga noh, ega me lootust kaotanud kuidagi peame seal saama ringi liikuda ja üks kohti, kuhu me tingimata tahtsime jõuda, oli see Beringi hauakoht, see oli teada, see asus selle Beringi saare ühes kaugemas lõunapoolses otsas, oli tähistatud aga sinna matkata oli üpriski keeruline. Ja üks asi, mis mind ka veel väga tõmbas, oli see, et siin ringi saarel oli olemas ka veel käputäis Ale uut male uudid on siis need uudi saarestiku põliselanikud, põhiliselt nad elavad seal Ameerika poolel. Neil on seal kokku kuskil 2000, aga siin Venemaal on neid kõigest mõnisada. Ja osa nendest siis asuvadki seal Nicolskoja külakeses ja nendega tahtsin ma tingimata kokku saada ja suhelda. Nii et jah, meie unistused ja lootused olid tõesti väga kõrgel, kui me nüüd siia Beringi saarele olime maandunud, aga mismoodi need meie retke seal saarel siis tegelikult õnnestusid, seda räägin ma juba järgmises saates. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
