Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma tänavuste rännusaadetega jõudnud, Vene Kaug-Itta ja viimastes saadetes olen ma kirjeldanud meie seiklusi seal läbi Kamtšatka algul Kamtšatka kõrgema vulkaani ümbruses, siis juba juhuslikku laevukesega mööda jõge ookeani äärde juba ookeani komandöri saartel. Need on siis Ale uutide saarestiku kõige läänepoolsemad saared. Ja eelmine saade lõppes sellega, et me jõudsime sinna ainsasse komandöri, saarte asustatud punkti, selle nimeks on Nikulsko ja ja täna ma siis räägin sellest saarest ja sellest, milliseid esimesi retki seal ette võtsime ja alustan saadet nende Ale uut Gide looga uudirahvastest, sellepärast et uudi saarestik on nende uudi rahva põline kodumaa. Ja täna siis räägin Est meie nendest kahest retkest üks oli siis merilõvide ja merikarude mesila saare põhja otsas ja teine retk viis hoopiski kirde suunas komandöri saarte kõige suurema järve äärde, kus oli parajasti täies hoos käimas lõhede kudemine. Siin oli kuulda flöödipala algus ja selle loo nimeks on hale uudi tuul minu jaoks väga tähendusrikas nimi sellel lool, sest meid, Ale uutide tuuli saime me täiesti oma naha peal seal ringi liikudes tunda ja see on niimoodi. Ale uttidel õõtsub tuul praktiliselt iga päev, mõnikord on ta vaikne, aga ta võib tohutu kähku tõusta väga suureks ja muutuda täiesti tormiks mõne minutiga. Ja see tuuliale uudid kokku kuuluvad on ju iseendastmõistetav. Kui vaadata maakaardile, siis lõutide saarestik mis läheb ilusal vaiksel ookeanil idast läände Aasiast kuni Põhja-Ameerika rannikuni. Selle ümber on ju igal pool avaookean ja nendel saartel üldiselt mingit arvestatavat metsaei ole. Nii et see avaookeanituul saab seal saartel möllata. Ta ikka täiega. Aga nüüd võib-olla sellest pillist, mis siin kuulda oli, see oli siis indiaaniflööt lihtne, primitiivne mänguriist. Aga kui teda niimoodi hästi mängida, siis lihtsus mõjub just oma eheduses ja mängijaks on niisugune indiaani naine, kelle nimeks on meri, jam, luud, see meri, Anklud elab Ameerika Ühendriike kedes ja tema soontes voolab õieti kahe erineva Ameerika põlisrahva veri. Isa oli tal semi noole rahva hulgast, kes olid siis indiaanlased ja ema oli Ale uut. Nii et siis see meri on Pluuto, on ka pooleldi Ale, ut ja muusikuna. On see Anklud Ameerikas päris tuntud eriti just nendele, kes peavad lugu sellisest etnomuusikast, sellisest mediteerivast etnomuusikast. Ta on välja andnud päris hulga plaate tuntud, täiesti rahvusvaheliselt saanud väga väärikaid auhindu ja nüüd see lugu on tema esimeselt plaadilt, selle plaadi nimi on ohverdamine ilmust 1998. Aastal. Ja huvitav on see, et ta on salvestatud siis looduslikus koopas sügaval maa all. Mul kodus plaadikogus on see plaat ammuilma olemas, ma olen teda lugematuid kordi kuulanud. Ja kui niimoodi mitu korda kuulad ja süveneb, siis täiesti jõuab kõrguse eriline akustika, mis saab tekkida ainult siis, kui mängitakse sellises kõrge põlvedega looduslikus koopas. Aga nüüd siis sellest Ale uudi rahvast. Et milline on olnud nende ajalugu ja saatus? Noh, nad on asustanud neid saari mäletamatutest aegadest ja ajaloolased on püüdnud umbes välja rehkendada, kui palju neid seal võis olla enne, kui valge inimene tuli. Ja oletus on neid, neid oli seal umbes 25000 inimest. Ja nende keel emakeel on sarnane mõnedele Eskima rahvaste keeltele. Ja ka nende sellises traditsioonilises skulptuuris on eski, mode kultuuriga palju ühist näiteks nende traditsioonilised elamud, need olid turbast laotud, pooleldi maa sisse ehitatud, tood hooned, kus sai siis alla varjus tuule, vihma ja lume eest puuhooned ei saanud ehitada, puud lihtsalt ei olnud. Ja mingeid sarnaseid hooneid olen ma näinud hoopiski Gröönimaal Gröönimaa eskimod juures. Need olid siis need in võikid üsna sarnased. Et traditsioonilised, vanaaegsed, elamud ja need olid niisugused, et sinna siis talvisel ajal just kogunes kokku kohe päris mitu peret. Ja eks neil oli seal üpris kitsas pead-jalad koos, aga teistpidi külm ja kui oled hulgakesi koos, siis on üheskoos soojem. Ja nüüd nende lõutide peamiseks toiduks olid mereloomad, linnud, kalad ja mereimetajatest olid neile täiesti asendamatud, noh, niisugused nagu merikarud ja ja merilõvid ja merisaarmad ja vaalad. Sest sealt ei saanud mitte ainult toitu, vaid ka materjali, tarbeesemete ja riiete. Kas noh, näiteks, võtame selle nende traditsioonilise sõiduriista kajak, et noh, niisugune mehe süsta, see oli hülgenahast kattega ja näiteks kõige tähtsam küttimisvahend harpuun see oli tingimata valmistatud mõne suure merelooma luust noh, ja siis need igapäevased riided, need olid ka ikkagi mereloomade nahkadest, aga huvitav, et mõnikord ka lindude nahkadest. Et see pealiskuub nimeks oli Ale uudikeeles. Kas see oli minu meelest üks väga huvitav ja kummaline riideese nisugune, maani ulatuv kuup tehtud siis väikeste lindude nahkadest, mis olid kokku õmmeldud ja nende lindude suled ei olnud ära kitkutud, vaid need jäidki sinna naha külge. Nii et see niisugune sulgede kiht muutis selle kuue väga soojapidavaks ja huvitav on see, et seda kanti siis olenevalt ilmast kas ühtepidi või teistpidi. Et kui oli niisugune sajune ilm, kas 100. vihma või, või lund siis oli see sulgede pool pööratud sissepoole. Aga kui oli kuiv ilus ilm, siis oli sulgede kiht pööratud väljapoole. Aga kui nüüd tuli valge inimene, siis kokkupuude nendega muutis nende elu täiesti põhjalikult. No esimene asi nii nagu põlisrahvaste puhul ka mujal maailmas, et valged inimesed tõid kaasa senitundmatut haigusi ja nende taudide käte mõnes piirkonnas suri ikka Ale uute, lausa massiliselt. Aga vist veel hullemini kui haigused haka salajuutide arvu kahandama, see uus eluviis, mis neile peale sunniti, jämedas joones, oli see umbes niimoodi, et Ale uttidel hakkas 18. sajandi lõpus tegutsema üks selline rahvusvaheline kaupmeeste ühendus, mille nimeks oli Vene-Ameerika kompanii. Neil aegadel oli ju niimoodi, et sealkandis mingit riigipiire ei olnud ja see Vene-Ameerika Kompanii tegutses nii Ale uutidel kui Aasia poolel kui Ameerika poolel. Aga nad olid väga tegusad ja nende äri mõte oli siis mõnede mereimetajate karusnahkade varumine ja nende nahkade ka äritsemine rahvusvahelisel turul. Need, merikarud ja merisaarmad ja muud sellised. Nende nahk oli sel ajal maailmas väga kõrges hinnas ja nende pealt teeniti üüratuid kasumeid. Ja siis oli niimoodi, et lihtsalt tuldi ja sunniti neid Ale uute enda kasuks tegutsema. Ja noh, see süsteem noh, mõnes mõttes ma ütleksin, põrgulik süsteem oli siis niisugune, et öeldi niimoodi, et Teie peate siin näiteks oma külas tapma nii palju neid mereloomi, kellelt karusnahku saab nii palju kui jaksate ja meie ostame Teie käest need ära. Ja siis nad ostsid muidugi täiesti sandikopikate eest neid nahku kokku ja üks selle põrguliku süsteemi osalises see nendesamade kogumispunktide juurde, kus siis Ale uudid oma kogutud karusnahku ära andsid ehitati pisikesed koloniaalpoed ja seal sai seda raha kulutada nahale. Udit ei teadnud siiani rahast mitte midagi, polnud neil ka seda tarvis, aga nüüd oli seal poes näiteks saadaval tubakat, mida laudid tegelikult väga hindasid. Siis oli seal alati vidina, mida Ale uudid pisid hindama ja nii nagu paljud Põhjala rahvad olid nad väga sellised kaitsetud selle viina suhtes ja hakkasid tihti seda üleliia palju tarvitama. Ja siis oli seal poes lihtsalt mingit täiesti mõttetut träni, mis nägi ilus välja, ta üldse tarvis ei olnud, aga mida kale uudid mitte kunagi varem elus näinud ei olnud. Ja siis oligi niimoodi, et kui nad olid oma nahkade müügist väikesed rahad kätte saanud, siis sealsamas koloniaalpoes lõid nad selle raha sirgeks ja õppisid siis kuidagi sellesse nii-öelda raha kasutamise ja ja teenimise oravarattasse sisse elama. Ja kui nüüd siis see süsteem seal mõnikümmend aastat töötas, siis sellel olid muidugi väga hävitavad tagajärjed Ale uutidele ja nende kultuurile sest mõnekümne aasta pärast enneolematu piiramatu mereloomade maha Lottimine viis selleni, et nende karusloomade hulka, kas seal lihtsalt katastroofiliselt langema. Ja lõpuks oli seis niimoodi, et ei olnudki eriti kedagi küttida, kõik olid tapetud ja siis lihtsalt kompaniid, kes seal tegutsesid, need korjasid oma tegevuse kokku, kolisid kuskile mujale, Ale uudid jäeti omapead, neil ei olnud tööd, neil ei olnud raha, aga nad olid juba õppinud seda, et raha eest saab näiteks Hiina ja, ja muud meelitavat. Ja teistpidi olid aastakümnetega juba võõrdunud kama endisest küttide ja kalastajate traditsioonilisest eluviisist, nii et nad olid nagu poolel teel tsivilisatsioonile jäetud omapäi. Samas mereloomi, kellest nad olid elatunud, oli jäänud tohutult palju vähem. Kas ja nüüd oli siis seis, et Ale uudid ei tulnud oma eluga enam üldse toime? See oli siis vähem kui 100 aastaga olid nad langenud enneolematusse viletsasse ja jäetud täiesti omapead. Ja vot see kõik kokku oli siis viinud selleni, et talle juutide hulk kahanes nagu kevadine lumi. No kuskil seal 19. sajandi teisel poolel, kui need siis nagu esimest korda tõsiselt kokku loeti, siis selgus, et neid on järel 2500 meenutama. Enne valgete tulekut 25000, nüüd 2510 korda vähemaks oli neid jäänud vähem kui sajandiga ja siis takkapihta juhtus veel see, et aastal 1867 müüs Venemaa ju Ameerika Ühendriikidele Alaska maha siis pandi salale uttidel maha aga selge riigipiir ja suurem osa alleutidest jäi USA Poolale, väiksem osa jäi Vene riigi piiridesse ja siis õieti lahutati see rahvas kaheks. Nii et enamik kale uut elab praegu seal Ameerika poolel ja väike käputäis ka siis Vene riigi poolel just seal komandöri saart. Jah, ker saatus, nukker lugu, aga kui mõelda laiemalt globaalselt siis üsna sarnane sellele, mis oli ka eskimo rahvastel ja indiaanirahvastele üldse. Paljudel põlisrahvastel, kes hakkasid valge inimesega kokku puutuma Siin kuuldes nüüd jälle üks lõiguke selle indiaani naise meri, yang bluudi flöödiloost, selle nimeks oli sale uutide tuul. Ma räägin siis neid meie esimesi seid Ko, mis me seal Beringi saarel läbi elasime, noh kõigepealt seesama ainus asustatud punkt. See oli siis selle komandöri saarte kõige suuremal saarel teeringi saarel. Üldiselt täitis võrreldes nende Vene Kaug-Ida kolkaküladega, kus ma varem olin käinud suhteliselt sümpaatse mulje. Sellepärast et seal olid nagu majad olid korras ja ei olnud nii palju seda prahti, prügi ja saasta, nagu väga tihti tee neis paikades on. Ja majad olid enamasti puumajad, mõned olid küll päris suured, kahekordsed elanikke oli seal Nicolskojas mõnisada, muidugi peaaegu kõik 10.-st venelased. Ja mis selle sümpaatne seal oli, oli see, et sealt oli seda noort rahvast päris palju. Noored inimesed, noored pered, palju väikeseid lapsi. Ja sellepärast oliga Nicolskudes olemas lausa oma lasteaed, rääkimata väikesest koolist. Aga Nicolskas oli ka näiteks raamatukogu ja koduloomuuseum ja kultuurimaja ja üldiselt kuidagi hea tunne oli seal olla ja koduloomuuseum asus muide küla kõige vanemas majas. See oli siis just selsamal tsaariajal kunagi Vene-Ameerika Kompanii ehitatud kogumispunkte, selle ees hakkas silma see, et Need olid ka nagu mingisugused muuseumieksponaadid, kuigi see nii ei olnud mõeldud sambla sees vedelemas, niuksed, kõverad, hiigelsuured vaala roided üleni kaetud rohelise samblaga nendest aegadest, kui siis vaalu võis ohjeldamatult küttida. Aga need inimesed Nikoskvas olid hästi avatud olekuga ja sõbralikud, võib olla põhjus ka selles, et et siia ookeani taha sattus võõraid nägusid harva. Ja noh, meie me olime siis ju kaks papat oma alaealiste poegadega tulnud kuskilt ei tea kus kaugelt eestimaalt, loomulikult aeti meiega hea meelega juttu ja meie elasime jälle sisse sellesse Beringi saareelus, see üks asi, mis meil kohe selgeks sai, et üks tõeline pähkel saab siin olema, see, et kuidas üldse saab ringi liikuda. Sest noh, Beringi saarelt näiteks nendele teistele seal meedneile ja paarile veel väiksemale saarele pääseda sai kohe selleks ei ole mitte vähimatki lootust, mitte mingit ühendust nende vahel ei ole. Nii et need teised saaled tõmbasin plaanidest maha. Aga siin Beringi saarel, kui siin ringi käia, siin oli see, et see on ikkagi väga suur saar pikkusega peaaegu 100 kilomeetrit ja täiesti asustamata, välja arvatud sedasama Nicolskonna küla. Nii et, et seal saarel kuskile lõunaotsa pääseda, Nicolskrasus seal põhja pool maad mööda ei mingit lootust. Ainus imeväike võimalus, et kui nüüd mõni kaluripaat mingil põhjusel peab sinna lõuna poole sõitma, et saaks siis nendega kaasa ja siis niimoodi saks sinnapoole pääseda. Aga tegelikult neil ei olnud sinna lõuna pool eriti asja. Nii et siis mõtlesime jämedas joones välja niisuguse plaani. No meil oli ikka kümmekond päeva aega, see on ju päris palju. Et teeme niimoodi, et hakkame seal paadisadamas igal hommikul kava, et järsku sellel päeval kellelgi on sinna lõuna poole asja, nendest kaloritest ja siis läheme kohe peale ja, ja lähme minema. Aga kui selgub, et täna ei lähe, võtame ette mingi jalgsiretke jalgsi, palju sa jõuad käia, noh ütleme mingi paarikümne kilomeetri raadiuses ümber küla võib küll eri suundadesse minna ja kui niimoodi mõeldud, et mis seal siis kõige põnevamad võiks olla, siis oligi see, et, et seal põhjaotsas noh, täiesti minna selle Beringi saare põhjarannikule välja siis seal pidi olema üks päris uhke hüljeste kogunemispaik. Ja teine põnev asi siis jällegi seal kirde suunas seal kõige suurema järve peals rannajärvel pidi olema praegu ühe lõhe liigi nõrkade kudemise tippaeg ja vot need kaks suundame siis võtsimegi sihikule. Ja nüüd me siis läksimegi esimesel hommikul peale kohalejõudmist. Sadamasse uurisime, mitte keegi ei kavatsenud sõita sinna lõuna poole. No selge, täna ei saa. Kiiresti pakkisime seljakotis, panime paari päeva varustuse sisse ja hakkasime minema sinna põhja poole sinna. Saare põhjaotsa ja minek oli suhteliselt Kergesesse Beringi saare lõunaosa on mägine, aga põhjaosa on üsna lauge. Nii et me läksime üle niisuguste liivaluidete või mingite niukses klibuste lamedate küngaste. Ja üldiselt ikkagi andis ikka väga mitu tundi astuda, ühtegi inimmärki kusagil ei olnud ja siis hakkas eemalt paistma, eks puus tonn. Ja me teadsime, mis asi see on. Neid oli hoiatanud, Sa ütlesid, et seal on olemas siis looduskaitseinspektorite Gordon ja et kes tahab nüüd sinna lesilasse minna, sa pead tingimata ta minema selle inspektori juurde saama sealt loa, et enne ei tohi sinna mesilane lähemale minna. Ja nii me siis läksimegi sinna kordonisse, seal oli üks niisugune keskealine vene mees, sõbraliku olemisega. Meil olid olemas terve hulk tunnistusi ja tõendeid, nii nagu see Venemaal ikka peab olema. Ja näitasime need ette ja need olid siis õiged paberid ja tema siis andiski meile load, võite minna. Aga võib-olla oli tal igav olla, aga tegelikult võib-olla täitis ka ta oma kohustust, aga ta ütles niimoodi, et ma tulen teiega kaasa, et näitan, kuhu minna, kus rada läheb ja noh, räägin natukene nendest hüljestest, kes seal on. Ja siis läksime lihtsalt üle luidete. Mingit erilist elu ei olnud, mõned linnud lendasid, aga siis mõne aja pärast hakkas paistma ookean eespool ja hakkas kostma ka ookeani erilist lainete Niukest madalat müha. Ja koos selle lainete müha aga hakkas kõrvu tulema päris imelikke hääli. Ma ütleksin niimoodi, et kõlas umbes nii, nagu oleks seal rannas mingisugune pudulojuste kari, noh, umbes nagu, et vahepeal mürgavad härjad ja siis ammuvad lehmad ja siis mängivad lambad ja siis veel peenikese häälega lambatalled. Ja kui me siis ikka edasi läksime, siis need hääled läksid aina tugevamaks ja siis selgus, et tegelikult Need liivatünnid lõppesid enne seda ookeani päris järsult niisuguse kõrge kalju aastanguga. Ja sealt Astangult avanes nüüd vaade sinna alla randa ja merele. Ja seal oli siis niimoodi, et see kaljuastangu all see riba oli nihukese heleda liivaga kaetud ja siis seal meres seal rannariba ees oli hästi palju selliseid suuremaid väiksemaid kivimürakad, niukseid, tumedaid kivimürakad. Ja vot seal rannas kivide peal. Sealt need hääled siis tulid. Muidugi olid need lihtsalt eri liiki hülged, kes seal häälitsesid. Kivide peal olid niisugused tegelased, nagu ma olen näinud ka siin Läänemeres näiteks hallhüljes ja muud niuksed hülged, kes Lõsutavadki kuskil kivi peal, kui nad on kuivale tulnud merest välja ja siinne hülgeliik selle nimi oli siis randal randarlid on üks päris suured tumeda nahaga ja selle peal on suured heledad ringid. Et nemad olid jahelisesid, siis seal kivide peal, aga nüüd siin valgel rannaribal olid kõrvuk, hülged, Nendest, kõrvuk hüljestest. Me nendes saadetes siin mõnedel varasematel aastatel oleme tegelikult rääkinud siis, kui me kõnelesime nendest Antarktika loomadest. Nad on saanud siis oma nime selle järgi, et neil on tõesti pea küljest sellised väikesed kikk-kõrvad. Ja nende üks omapära on ka see, et nad suudavad kuival maal oma nelja loiva peal päris kiiresti silgata, täitsa nagu koerad. Aga nüüd need kõrvuk, hülged olid siis seal all, keda me nägime, kõige suuremad nendest olid, ma ütleks küll ikka täitsa niimoodi kas härja või veise mõõtu ikka väga suured. Ja nad olid helepruuni värvi ja nendest natukene väiksemad, võib-olla poole väiksemad olid umbes samasuguse välimusega helepruuni värvi. Ja oli kohe selge, et, et need helepruunid, need pidid olema siis need väga kuulsad Stelleri merilõvid. Ja nüüd need kõige suuremad nende seast olid siis isasloomad, väiksemad olid emasloomad. Ja näiteks telleri merilõvid on just kuulsad selle poolest, et maailmas on ju neid merilõviliike palju. Aga nemad on kõikidest meri lõvidest kõige suuremad ja nad elavadki peamiselt sinnale juutide kandis natukene ka Aasia poolel ja natukene Ameerika poolel. Ja nüüd need väiksemad kõrvu hülged, nende värv oli täiesti teistsugune, nad olid sellist peaaegu mustjat värvi ja nende seas oli jälle näha, et ühed olid päris palju teistest suuremad, noh, ma ütleks, et niisugused karu suurused, pruunkaru suurused ja osaled siis väiksemad ja need kõige suuremad, see oli selge, et need olid siis need isased põhja merikarud. Põhjamerikarud on just nüüd need, kes siin põhjapoolkeral on, lõunapoolkeral on jälle teised merikaruliigid ja nende emaste kõrval oli ka päris tihti näha väikeseid poegi, nendel ikka tumedat värvi tegid hästi peenikest häält, nii suured silmad nagu väikestel lastel ikka on ja olid väga armsad ja kõik Need kokku kõik need randalid ja Stelleri merilõvid ja Põhjamerikarud. Siis tekitasidki selle siukse võimsa ühendkoori. No ausalt öeldes üsna Pakofooniline ühendkoor, aga väga omapärane, need oli põnev seal vaadata, binokliga vaadata, mida üks ja teine teeb ja kogu aeg, kes mingi askeldamine. Ja mul oli eriti hea meel, et nüüd neid samuseid merikarusid oli seal nii palju, need olid Ühed nendest Karus loomadest Kedasin halastamatult tapeti, kes olid umbes kuskil sadakond aastat tagasi täiesti välja suremas. Aga need mõned aastakümned tagasi võeti nad range kaitse alla ja nüüdseks neid enam otseselt see väljasuremise oht ei ohusta. Ja tegelikult meile meeldis seal nii palju, et me palusime inspektoritelt, kas me võimendame väikses onnis ööbida. Muidugi, võitjatel oli ka hea meel üle pika aja inimesi näha ja siis me olime seal ööd ja järgmisel hommikul läksime veel uuesti sinna mesilasse, olime seal jälle pikka aega ja lõpuks jõudsime Nikoskus tagasi alles järgmisel õhtul. Nii et kaks päeva väga põnevat hüljeste mesilat. Aga siin kuuldus nüüd selle meri jampludi plaadilt juba üks uus pala, selle loo nimi on muutuste tuul ja sellel plaadiümbrisel, mis mul kodus on, seal on kirjutatud, et selle all mõtles ta siis seda, et looduses kõik pidevalt muutub, muutuvad iga päev ilmad aasta jooksul muutuvad aastaajad ja tegelikult muutuvad ka oma elu jooksul väga palju kõik olendid, nii et kõik muutub noh, midagi sellist. Aga kui me nüüd seal Beringi saarel jälle Nikos käest tagasi olime, siis võtsime hommikul jälle ette selle käigu paadisadamasse, uurisime, et kas järsku täna näkkab, et järsku täna läheb mingi paati sinna lõuna poole, no selgus, täna ka ei vea, mitte mingit paati ei lähe ja siis otsustasime Läheme siis sinna kirde poole, sinna ranna jääjärve äärde kus on käimas parajasti lõhede kudemine. Ja seal ma õieti lootsime ära käia ühe päevaga, sest see oli mingi tosinkond kilomeetrit minna. Nii et kerge varustus, seljakotiga ja, ja minek. Ja jällegi noh, niisugused madalad künkad ja orienteerumiseks. Ja see, et, et mingisugune rööbastee vahepeal küll vaevumärgatav seda mööda läksime ja meil oli öeldud, et see viib siis sinna järve juurde välja ja ilm oli sellel päeval täiesti täiuslik, taevas oli pilvitu, tuul oli hästi nõrk, väga haruldane peeringi saare kohta. Ja kui me siis jälle olime mingi kolm tundi matkanud, siis hakkas natuke vilksatama seda järve sina seal eespool. Ja kui me nüüd sinna kaldale jõudsime, siis selgus, et on ikka päris suur järv läbimõõt nii silma järgi hinnates päris mitu kilomeetrit. Ja seal me teadsime, et nüüd siin tuleb meil minna kindlasti kõige esimene üks kalakaitseinspektorite juurde. Nemad olid siin sellepärast, et ta oli käimas lähede kudemine. Nad patrullisid ümber järve pidevalt, sest see aeg meelitab siia igasuguseid tüüpe, kes siis tahavad seda lõhemarja koguda. Ja siin peab alati valvel olema, ükski võõras ilma registreerimata siin liikuda ei tohi. Aga meil läks seal suht kergelt, sellepärast et sealsamas külas oli juba helistatud, aitäh, et me oleme tulemas. Ja nad teadsid, kes me oleme ja ütlesid, et võite minna ja lisaks anti meile ka veel üks patrull kaasa. Üks mees eta juhatas, tuleb lihtsalt õige koha peale ja natuke ka seletab seda nõrkade kudemise värki ja ta viis meid sinna järve äärsele künkale, noh kogu see järve ümbrus oli selliste küngaste ümbritsetud, läksime nõlva peale nõlva mööda alla hästi veepeegli lähedale, nii et vesi oli võib-olla pooleteistmeetri kaugusel meie ees. Ja see oli sellepärast huvitav koht, et sealtsamast voolas nüüd järvest välja üks niisugune pisikene jõgi. Ja siis ta panime sinna istuma ja ütles, et vot siin te nüüd oletegi, saate vaadelda, neid nelkasid, need on siis nende lõhede nimed, kes siin olid. Ja siis rääkis ka natuke nendest nõrkadest, lõheliike seal ole uutidel päris mitmeid, aga nõrkade kohta ütles ta niimoodi, et need on tema lemmikut, sellepärast et nad on kõige ilusamad tema meelest. Et need olid siis nüüd, kui nad tulevad kudemas, nad muutuvad üleni punaseks ja pead värvuvad neil roheliseks. Ja nende elutsükkel käib siis niimoodi, et meres nad elavad päris mitu aastat seal nad ei ole üldse värvilised. Aga siis hakkavad jõge mööda üles tõusma ja siis nende värv muutub, nad lõpetavad igasuguse söömise. Ja kui nad siia järve jõuavad, siis toimuse kudemine ja selle järel Nad jäävadki siia ja surevad õige kiiresti, selline on nõrkade eluring. Ja rääkis ka seda, et Mercade kudemispaiku on seal Ameerika poolel palju rohkem kui Vene poolel. Aga Vene poolel on jällegi rannajärv kõige suurem ja kõige tähtsam ja mis peaasi täiesti rikkumata nõrkade kudemis koht. Ja ta ütles ka seda, et teil ikka väga vedas, sattusite tõesti kudemise tippajal. Ja siis ütles niimoodi, et nüüd teate, teie siia olete siinsamas paigal, natuke võite liikuda, aga üldiselt kuskil kaugele ei lähe. Ja mõne tunni pärast tulen teile järele. Korjan teid siit ära ja, ja juhatan koduteele. Ja siis jäimegi sinna oma pead. Minu meelest see oli nüüd täiuslik olukord, ilm oli hea. Meil oli kuninglikult palju aega ja ümberringi toimus tohutu põnev tegevus. Noh, juba sealsamas meie lähedal oli ikka neid nurkasid, Lõhesid tohututes hulkades, nad olid tõesti tulipunast värvi enamasti ja umbes niisugused parajad käevarre pikkused ala nutid. Ja nüüd sellest Joekesest, mis meie kõrval oli, sealt tuli neid kogu aeg ülesvoolu juurde, neid tuli nii palju, et nad ei pääsenud sinna järve edasi. Ja siis nad lihtsalt olid seal jões, sulistasid seal hulgakesi ja miks nad edasi ei pääsenud, et nüüd see järve osa, kus jõgi alguse sai, see oli niisugune järvesopp, kus oli päris madal põhi ja see oli nii paksult kalu täis, et nad ei pääsenud sealt sinna sügavamasse järve enam üldse edasi. Ja olid enamasti kõhtupidi kinni küll külje kõrval tihedalt ja muud kur abistasid ess abistasid seal kõrvuti. Seal on niisugune nagu mingi elav rabeled, järjekord ja need, kes jões olid, need siis pidid kannatlikult ootama, kui eelmised eest ära lähevad. Aga nüüd sealsamas, kus me istusime, sealt meist vasakul oli järvevesi nagu sügavam ja seal käis täie hooga siis see kudemine ja see koosnes õieti erinevatest rituaalidest. Ma ütleksin teisiti, ma ei oska seda sõnastada, seal oli palju imelikud toiminguid. Ja kõike seda vaadata oli väga lihtne, sellepärast et see järvevesi oli tohutult puhas, mõtleks kristallpuhas ja põhi oli kaetud heledate valgete kividega, nii et kui päike, kellel paistis punased kalad heledal põhjal, noh iga väike liigutus oli ülitäpselt näha, noh, peaaegu nagu oleksid teatrietendusel kuskil loosis niimoodi istumas, vaata allapoole. Mis seal toimub. Ja no kui need nurkasid niimoodi vaatasid neid suuri salkasid, siis üks asi oli kohe selge, et, et need isakalasid oli ema kaladest mitu korda rohkem. Nende vahet teha oli suhteliselt lihtne, mõlemad olid küll ühte värvi, aga isakalad olid natukene suuremad ja nende ninad olid kuidagi niimoodi kongus müüdi tugevasti allapoole, kongus see andis neile veidra. Aga samas ma ütleks ka nihukese sõjaka välimuse. Ja siis üks nendest rituaalidest, mida me aina uuesti nägime, oli isaste omavaheline lööming, ma teisiti ei oskaks seda nimetada. Teistpidi oli see rituaal ja see, kes umbes niimoodi, et et algas niimoodi, et korraga kaks isast hakkasid kahekesi kõrvuti ujuma ujusid üsna lähestikku, niimoodi paaris ja ujudes tegid selliseid suuri ringe, niukseid, võib-olla kolmemeetrise läbimõõduga ringe ja muudkui aga ujusid niimoodi ringiratast, näiliselt väga rahulikult ja justkui sõbralik. Ja siis korraga toimus järsk muutus üks sööstist teisele täie hooga kallale ajas suu ammuli ja tahtis siis teisele nagu hambad keresse lüüa. Ja teine siis tavaliselt tegi sellise kaitseliigutuse, et pööras välkkiirelt oma turja ette. See isa Merka, Doris on niisugune nagu kühm või küür. Ja seda nad kasutavadki omavahelises võitluses nagu kaitsekilbina. Ja kui ta nüüd siis see ründaja lõi oma hambad sinna küüru sisse, siis ega see rünnatav eriti haiget ei saanud, sest see kühm on täidetud rasvkoega ja ta mingit erilist valu ei tunne, kui sinna hambad sisse lüüakse. Ja siis muidugi haks teine jälle vastu rabelema ja siis nad hammustasid 11 ja peksid 11 sabadega, meeletu rabelemine. Noh, niisugune veepritsmete pilv, et kui nad meie nina ees seda juhtisid tegema, siis pritsisid meid täiesti märjaks. Naerma ajas. Aga samas võitlus oli väga lühike, võib olla umbes 10 sekundit korraga oli lõppenud kaks isa rahunenud ja hakkavad jälle üksteise kõrval ringe tegema, nagu oleksid nad eluaeg kõige suuremad sõbrad olnud. Et niimoodi see käis aina uuesti ja uuesti. Naljakas oli just see, et see kordus, et see oli nii ühtemoodi see sõbralik külg külje kõrval olemine ja siis korraga niukene äkkviha ja see kordus täpselt ühtemoodi, aina uuesti, lõputult, aga see oli see isaste rituaal ja selle noh, niukene looduslooline mõte oli siis selles, et niimoodi nad siis omavahel seal selgitasid, aega neil oli. Et kes on ikka meestest kõige kõvem ja need, kes siis olid nõrgemad, need tõrjuti kõrvale ja lõpuks oli siis niimoodi, et üks kõige tugevam sai siis selle kõige lähema emase juurde minna. Ja siis oli see teine rituaal, mis seal ka alailma kordus, see oli siis nüüd siis emase ja isase vaheline rituaal ja see oli siis niimoodi, et, et see ema Merka oli seal põhja lähedal üsna liikumatult, ta võis olla seal väga kaua, nagu oleks tukkuma jäänud. Ja siis korraga tegi niisuguse liigutuse, et pööras ennast külje peale just nagu lõi ennast küljega vastu põhja, samal hetkel ta sealt saba juurest kuskilt tagantotsast paiskus vette niukene, suur trobikond kalamarja kala, marjad, hernetera suurused, nad ei olnud punast värvi nagu tegelikult ju. Me oleme harjunud, et lõhel peab olema, tulid heledat tooni, keda ma panin tähele ja kui need siis sinna lendasid, siis ta tegi paar niisugust järsku saba liigutust ja lõimed nagu laiali. Need marjad seal vees. Ja just selle hetkel tormas siis kohale see kõige tugevam isa Merka ja tema siis tuli nende marjade kohale ja paiskas enda kõhu alt välja, siis niisuguse. Ma ei oska teisiti öelda, kui piima, pilvekese niukene, valget värvi niuke valkjas pilv ja noh, see oli siis tegelikult isa kala niisk, sellega ta siis villastas seda marjatera. Ja see oli, ma arvan, nõrkade elu kõige tippsündmus, sest selle tulemusel pidi ju viljastatud marjateradest nii paari kuu pärast koorma täiesti uus Mercade põlvkond. Ja nii me seal olime ja vaatasime nagu lummatult ja niisugune tunne nagu oleksid nagu mingisugusel looduse salarituaalis, kui sul on võimalus korraga nagu piiluda. Aga tegelikult ka see laiem pilt seal järvel oli väga meeldejääv, tõstad pilgu kõrgemale, seal on see järvepinda hästi-hästi kaugele silmapiiril teine kallas ja kogu järv on nagu, ütleme sinipunakirju, sest vesi oli siukene siin ja need Nercade suured parved jälle punased ja värvid siis sellised ümber järve, need künkad kaetud niisuguse rohelise rohuga ja nende küngaste kohal siis see taevas sihukene, helesinine, peaaegu ilma pilved ette nagu mingisugune kuppel selle ümara järve ja nende laugete küngaste kohal. Täiesti niisugune, mida ette ei oskaks kujutada. Aga kui sa seda näed, siis sa pead tunnistama, et sa näed seda oma silmadega. Ja need hääled veel sinna juurde, et tegelikult valitses praktiliselt täielik vaikus, mõned üksikud linnuhääled ja põhiline hääl, mis oli, oli siis veesolin ja mulin ja Sultsud, mis tulid siis nõrkade liikumisest seal järves? Aga siinkohal saab siis selle indiaani flöödipuhuja meri, Jancludi viisijupiga, meie tänane saade otsa, saade Ale uudi rahva saatusest ja lautide saarestiku kõige läänepoolsemas saarest, mille nimeks Beringi saar ja meie retkest hüljestel esilasse ja lõhede kolmusse. Ja nüüd järgmises saates räägin siis, mis meil seal Beringi saarel edasi juhtus, sest me ikkagi tahtsime minna ja tegelikult ka saime sinna Beringi saare väga raskesti ligipääsetavasse lõuna otsa ja elasime seal läbi igasugu seiklusi ja tegelikult saime tuttavaks ka mõnede Beringi saare viimaste Ale ootidega, sellest kõigest siis juba järgmises saates. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
