Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme oma tänavuses rännusarjas liikunud sellises maakera piirkonnas nagu Venemaa Kaug-Ida. Ja need alad asuvad tõesti siit vaadates ääretult kaugel täiesti Euraasia mandri teises servas. Ja selles tänavu sügisel alanud sarjas oleme me liikunud seal Vene Kaug-Idas üldjoontes lõuna poolt aina põhja poole, nii et alustasime Primorjest Grayst, mis asub ju täiesti Hiina Korea Jaapani lähedal ja sealt läksime edasi juba Kamtšatka kraisse, kus purskavad vulkaanid ja kus loodus on juba päris karmilt põhjamaine. Aga nüüd tänase saate ka, läheme täiesti arktilises Vene kaugidasse ehk tšuktši maale. Aga ma pean ütlema, et sinna tšuktši maale olen ma igatsenud minna ausalt öeldes juba aastakümneid. Ja nõukogude ajal, kui üritasin, siis oli see selles mõttes isegi lihtsam kui praegu, et me olime siis kõik suure nõukogude maa kodanikud. Mingit viisat sinna minekuks vaja ei olnud. Aga ka siis oli sinna minna äärmiselt raske, sest ta on ikka nii kaugel tagumises nurgas, et sinna jõuda on väga keeruline ja ka seal liikuda on väga raske, sest seal on väga hõre asustus ja liikumisvõimalused peaaegu olematud. Aga ma ikka püüdsin mitmel viisil ja minu eriliseks unistuseks oli pääseda veel seal kotkalt põhja poole seal Põhja-Jäämeres asuvale üksildasele rangeli saarele. Sõbrangeli saar on tõesti täiesti arktiline, inimeste mõju seal peaaegu ei ole, aga seal on väga palju väga haruldasi artilisi taime- ja loomaliike. Ja sinna frangeli saarele jõudmiseks olin ma mõelnud välja sellise triki, et võib-olla õnnestub mul sinna jõuda teadlaste abiga, sest ise olen looduseinimene. Loodusteadlaste hulgas on tuttavaid ja seal rangeli saarel töötas ka siis mitmeid loodusteadlasi venel loodust, teadlased, kellel oli omakorda sidemeid meie Eesti loodusteadlastega ja niimoodi tutvuste ahela kaudu isegi hakkas juba paistma, et äkki õnnestubki kuidagimoodi sinna frangeli saarele pääseda. See oli päris nõukaaja lõpus, aga siis juhtus see, et kogu see impeerium varises korraga kokku ja kõik senised suhted katkesid. Ja pärast seda oli sinna tšenkotkalajal rangelile minek veel palju keerulisem kui nõukogude ajal. Aga ma ikka üritasin ja püüdsin igasuguste trikkidega edasi. Ja nii juhtuski, et lõpuks 2019. aasta suvel ehk siis natuke rohkem kui aasta tagasi tegimegi eestlastest reisiseltskonnaga sele Tšuksima ja frangeli reisi ära. Ja see tänane saade saab siis olema meie Tšuksima ja Prangeli saare reisi muljete avasaade, kus ma püüan anda mingit üldist aimu sellest maailma kaugest nurgast ja sealsest loodusest, oludest ja inimestest. Ja kirjeldan siin saate lõpupool lühidalt ka seda, meie marsruut, tee mida mööda me seal arktilises Vene Kaug-Idas liikusime. Nõnda laulab üks Juka kiiri soost mees kelle nimeks on Makar kurilov. Ja selle laulu on mees pühendanud oma nooremale pojale laulu meloodia võib ju tunduda üsna primitiivne, aktiivne, aga laulude erakordselt väärtuslikuks see et mees laulabki seda oma emakeeles ehk Juka kiiri Keeles ja Makargurylofongi seal oma kodukandis, kaugel Ida-Siberis, tuntud ümbruskonnas, selle poolest. Ta veel oskab oma emakeelt ja püüab seda aga igati au sees hoida ja noorematele inimestele siiamaani edasi õpetada. Neid Jukka kiri, keele oskajaid on seal Siberis praeguseks jäänud häbenemata väheks. 2002. aastal oli Luka kiiri keelt valdavaid inimesi üldse kokku 300. Aga keeleteadlased hindavad seda Juka kiiri keelt kogu maailma keelte seas erakordselt väärtuslikuks, sest nad ei ole siiamaani lõpuni lahti suutnud mõistatada, mis pärit talu see keel on. Kunagi varasematel aegadel taheti Jukka kiri keeltsid võtta isegi meie soome-ugri keeltega. Aga praegu enam nii ei mõelda. Ja praegu öeldakse niimoodi, et see keel on niisugune reliktne keel, mille kõik sugulaskeeled on praeguseks ajaks hääbunud. Nii et kunagi aastatuhandeid tagasi kõnelesid sarnaseid keeli seal Põhja-Siberis päris paljud rahvad ja nad elasid päris suurel alal nii praegusel tšuktši maal kui tšuktši maalt kaugel lääne pool. Aga hiljem tulid siis suksid ja teised uued rahvad sinnakanti ja tõrjusid Juka kirid oma algsete aladelt välja ja need rahvad sulandusid ajapikku teiste rahvaste hulka. Ja see Juka kiri, keel on ka praegusel ajal suures hävimisohus. Üle 90 protsendi nendest, kes ennast seal Siberis jõuka kiirideks nimetavad, tegelikult oma emakeelt enam ei mõista. Ja nüüd see jugakiri keel on üks nendest mitmetest keeltest, mida tšuktši maal praegusel ajal kõneldakse. No need ju ka kiired ise jagunevad väga suurele alale. Must elavat Magadani oblastis, must Jakuutias ja umbes tuhatkond elab ka praeguse Tšuksima pealinna ana tõri ümbruses. Nad ise nimetavad ennast Chuvahanideks, aga nagu öeldud, oma emakeelt nad enam ei oska. Aga neist Siberi rahvastest elab Tšuksimal praegusel ajal näiteks veene. Ja siis korjak. Ja loomulikult ka tšuktši isid. Ja siis on seal rannikul veel mitmeid eskimo rahvaid nagu jupikid ja teised. Aga võib-olla noh, kõige suurem ja olulisem põlisrahvas praegusel ajal seal tšuktši maal on muidugi see tšuktši rahvas. Neid elab seal kokku ligikaudu 16000. No võib ju mõelda, et 16000 inimest ühe rahva kohta on üpris väike arv, aga Siberis, nii nagu ka Põhja-Ameerika indiaanlaste hulgas tähendab 16000 juba tegelikult päris suurt arvu inimesi ja minu meelest on põhiline veel see, et Tšuksid on kuidagi väga legendaarne rahvas. Juba näiteks seda põlisrahva nimetus juhtsid teab vist iga eestlane, noh mõni näiteks selle järgi, et mäletab neid tšuktši anekdoote, mida nõuka ajal päris palju räägiti. Aga mõned võib-olla ka selle järgi, et need tšuktši muinasjutud, mida eesti keeles on ka päris palju ilmunud, on olnud sellised imelikud ja meeldejäävad ja ja natukene kiiksuga. Siukseid on niivõrd huvitav rahvas, et Ma kavatsen nendele pühendada kogu järgmise saate ja praeguses saates ma nendest rohkem ei kõnele. Ja noh, kui üldse rääkida rahvusrühmadest, siis nii nagu mujalgi Siberis on seal Tšuksimalgi praegu ikkagi ülekaalus venelased nad moodustavad kõigist tšuktši maa elanikest ligi poole. Ja siis need siukseid moodustavad kõigist elanikest umbes veerandi ja kõik need muud väiksed põlisrahvad selle viimase veerandi ja kokku elab Tšuksimal praegusel ajal 50000 inimest. See on tegelikult imepisikene arv. Sest kui mõelda, Tšuksima pindala on kokku 721000 ruutkilomeetrit, nii et kui võrdleme Eestiga, siis 16 Eestit mahuks sinna Tšuksima sisse ja mõtleme 50000 inimest, see on umbes sama palju, kui meil siin Eestis elab Pärnu linnas ja hajutame nüüd need 50000 inimest siis selle tohutu maa-ala peale ära. Ja sealjuures veel ei tohi unustada, et üle poole kõigist niuksed ma elanikest asuvad praegu linnades. Nii et tõesti noh, sisuliselt on see üüratult SUUR Tšuksima enamasti inimestest täiesti tühi. Ja miks inimesed seda maad kuigi tihedalt asustanud ei ole, siis on ka päevaselge, seal valitsevad ju üpris karmid looduslikud olud. Nii et üldiselt on ta selline, võiks öelda, kõle ja tühi maa. Ja ma arvan, et väga paljud eestlased püüavad sellisest piirkonnast hoiduda nii kaugele kui võimalik. Aga mind just sellised paigad Üleüldse see arktika on minu jaoks olnud alati üks äärmiselt põnev piirkond maakeral ja jõudumööda olen ma siis püüdnud ka endale selgeks teha, mis on selle arktika kui erilise maakera piirkonna eripärad. Näiteks väga huvitav on minu jaoks olnud selline küsimus, et kuidas arktikat üldse maakeral piiritletakse, ehk siis teiste sõnadega, et kuskohast läheb arktika piir siin maamuna peal. Noh, esimese hooga võib ju mõelda, et mis seal nii väga keerulist on, me teame, et on olemas põhjapolaarjoon ja põhjapolaarjoon asub 66. põhjalaiuskraadil ja kõik, mis asub sellest polaarjoonest, siis põhja pool see ongi Arktika. Aga kui natukene süveneda, siis läheb asi tegelikult keerulisemaks ja teistmoodi palju huvitavamaks, sest loodusteadlased piiritlevad seda arktikat vähemalt kolmel erineval moel. See esimene on siis jah, selle põhjapolaarjoone järgi. Aga on veel selline võimalus, et arktika piiri määratakse aasta kõige soojema kuu keskmise temperatuuri järgi, ehk siis selle järgi, mis on ühes või teises piirkonnas juulikuu keskmine temperatuuri näitaja ja kui see on siis alla 10 kraadi, siis selle kohta Öeldakse, et seal arktiline piirkond, aga siis on veel kolmas võimalus ja see käib selle järgi, et kas mets sellel alal kasvada suudab või mitte. Teiste sõnadega siis et kui ilmastikuolud on põhjalas läinud juba nii karmiks, et metsseal enam ei kasva siis see on ikka kolm erinevat võimalust. Ja kui me nüüd nende kolme erineva võimaluse järgi hakkame määrama, kus seal Tšuksimaalse Arktika piir läheb siis tegelikult iga selle arvestuse järgi läheb ta veidikene ise koha pealt, näiteks selle polaarjoone järgi võttes sabortikaks lugeda ainult seda kitsast maariba mis asub seal Põhja-Jäämere ääres. Aga kui võtta aluseks juulikuiste keskmiste temperatuuride näitaja, siis asub Arktika Saltsuksimal märksa lõunapool mitte ainult seal niuksima põhjaosas, vaid ka idaosas. Aga kui võtta nüüd aluseks kolmas metsa kasvupiir, siis selle järgi on enamik tšuktši maad arktikasest metsa seal sisuliselt ei kasva. Aga mis Tšuksima omakorda veelgi karmimaks muudab, on see, et kogu see piirkond on üpriski mägine. Mäed ei ole seal kuigi kõrge, et nad on umbes kilomeetri kõrgused. Kõige kõrgendik jääb alla kahe kilomeetri. Aga neid mägesid ja mäeahelike jätkub sinna tšuktši maale tõesti igale poole. Ja siis need aastaringsed, aastaajad, need on niimoodi talv kestab seal ikkagi vähemalt 10 kuud, on väga pakaseline ja lumine, suved seevastu on lühikesed ja vilunud ja mis veel tšuktši maale iseloomulik, selle suksima maapind on terve aasta ringi ja vangis, teiste sõnadega, igal pool maa sees on igikelts. See on siis selline tuhandete aastate jooksul kujunenud mitmesaja meetri paksune jääkiht. Nii et kui näiteks lüües siukseid kusagile maa, siis labidas suvisel ajal siis sügavamale, kui labidasügavus seda lüüa ei saa, igalt poolt kõksu pea vastu, suvisel ajal see jää veidikene, seal sulab, aga juba sügise algul jäätub uuesti täielikult kinni. Ja huvitav on see, et selles karmis maanurgas on üllatavalt palju taime- ja loomaliike Eestiga võrreldes muidugi vähe, aga ikkagi näiteks taimeliike on seal kusagil ligi 1000 ja põliseid imetajaliike on seal sihukesi mal kümneid. Ja ookeani rannakaljudel pesitseb igal suvel meeletul hulgal linde. Nad elavad seal linnukolooniates, igas koloonias kümneid tuhandeid linde. Nii et tegelikult ei ole see Tšuksima nii kõle ja tühi midagi. Ja kui oled loodusest huvitatud ja oskad seda õigete kohtade pealt sealt otsida, siis seda sa sealt ka leiad. Siin kuuldus nüüd taas üks jupike seda laulu, kus Põhja-Siberi mees Makarov, Kuriilov laulab oma väikesele pojale ja ta laulab seda eksootilise, sisuka kiiri keeles. Ja need sõnad on tõlgituna ka üksjagu tähenduslikud. Seal ta ütleb umbes niimoodi, et siruta poeg ennast päikese poole ja vaata maailma nagu väike põhjapõdra. Ja huvitavaid seoseid tekitab just see siruta ennast päikese poolesesse jõugageeri muistne usund, mis on äärmiselt huvitav ja äärmiselt erakordne, seal teatakse ühte sellist jumalat, kelle nimeks oli puu. See puu oli seal usundis selline päikese ja tulejumal. Ja ta hoidis siis Ugaagiiride uskumusi mööda maa peal korda ja seadust ja seisis selle eest, et maa peal püsiks tasakaal ja rahu. Ning tema poole tihtipeale siis seal vanas usundis pöörduti ja korraldati selle kuu auks erilisi riitusi. Nii et võiks ju niimoodi mõelda, et kuse joka kiiri mees ma pojale laulab. Siis tegelikult pöördub ka ta oma muistse päikesejumala poole. No ma ei tea, aga vähemalt nii on huvitav mõelda. Aga nüüd siit edasi, ma räägiksin siin saates veidikene sellest, mis elu inimesed just praegusel ajal seal tšuktši maal elavad. Noh, ametlikult on see siis tšuktši autonoomne ringkond, pealinnaks ana tõrv, see asub sealpoolsaare lõunakaldal, seal elab 16000 inimest 16000 inimest, see on umbes nagu meil Eestis Rakvere linn, aga tšuktši maa jaoks on ta tõeline keskus. Siin asuvat igasugused riiklik ametkondade kontorid ja ana tõrrangatšuksima kultuurikeskus ja Teaduskeskus. Igatepidi kõige tähtsam linn kogu tšuktši maal ja tõtt-öelda peale selle ana tõri ainult kaks linna kogusaltsuksimal olemas ongi. Kõige rohkem on selliseid väikeseid asulaid ja külakesi ja need asuvad peaaegu kõik kusagil mere ääres, sest teede võrkusintsuksi maal ei ole ja kogu ühendus muu maailmaga käib mere kaudu. Noh, põhimõtteliselt võiks olla ju ka ühendust õhu kaudu, aga kohalikele inimestele on lendamine liiga kallis ja sellepärast on neid siseliine seal väga vähe. Aga kui nüüd mõelda järgmiseks Tšuksima majanduse peale, siis sellega on väga kummaline olukord, mõtlen siin selle all seda. See Tšuksima on iseenesestpäratult rikas ja annab väga suurt tulu, aga inimesed seal elavad päris suures vaesuses. Ja asi siis selles, et see majandus tugineb peaasjalikult ainult maavarade kaevandamisele. Ja neid maavarasid on seal tõesti palju kulda, naftat, uraani ja mida iganes. Ja seda kaevandatakse päris suurtes kogustes, aga kogu see tulu läheb Vene riigile ja kohalikud inimesed ei saa sellest mitte kui midagi. Nemad elatavad ennast praegusel ajal seal peamiselt ikkagi kalapüügist, jahist ja põhjapõtrade kasvatada tamisest. Ja elavad veel viletsamalt, kui nad elasid Nõukogude ajal, sest nõuka ajal olid olemas ikkagi mingisugused riiklikud toed ja siia toodi toidu- ja tarbekaupu päris palju. Nüüdsel ajal on see riiklik tugi täiesti kokku kuivanud ja tulemus on igati loogiline. Tšuksima jääb inimestest tühjaks. Näiteks 1989. aastal. Nõukogude aja lõpus elas suksimal 158000 inimest, praegu 2020. aastal, siis 50000, kui natuke arvutada. Elanike arv on 30 aastaga kahanenud kolm korda, ka mujal Vene Kaug-Idas jääb inimesi väheseks, aga nii drastiliselt nagu tšuktši maal seda siiski ei ole. Ja minu meelest üldse on niimoodi, et Vene riik ekspluateerib seda tšuktši malt halastamatult nagu mingisugust ookeanitagust, koloniaalvaldust, mis ei kuulubki Vene riigile. Ja täiesti selge, et lõputult nii kesta ei saa. Aga praegu on see siiski. Ma siis räägiksin siin saate lõpus ka sellest meie omaenda reisi marsruudist seal tšuktši maal, noh, me alustasime nagu ikka sealkandis ana tõelist, kuhu me tulime Moskva lennukiga ja see ana asub õieti Anadori jõe suudmes ja sealt Viismi praam siis juba merelahele, kus meid ootas üks jäälõhkuja, selle jäälõhkuja nimi oli kapten Lemmnikov ja laeva peal olid juba ootamas teadlased, selline rahvusvaheline teadlaste seltskond, kus oli nii inglasi, ameeriklasi kui venelasi. Ja nemad pidid saama siis meie järgmistel päevadel juhendajateks õpetajateks sellel ekspeditsioonil. Kogu ekspeditsiooni juhtis uus-meremaalane, kelle nimi oli Aron rass. Tema oli siinkandis käinud juba õige mitmeid aastaid ja see elukorraldus, kui laadi juba merele sõitis, oli järgmistel päevadel üsna ühesugune. See oli siis niimoodi, et igal päeval tegime laevast kummipaadiga retki maale või merele. Ja põhiliselt siis saime tuttavaks selle loodusega. Ja need paigad, kuhu minna, valis ekspeditsiooni juhtkond igal päeval vastavalt ilmaoludele ja muudele teguritele, nii et see oli niisugune improviseerimine, et kuhu me nüüd seekord läheme. Aga nad tundsid neid kante väga hästi ja sealt suhtelise poolsaare lõunakaldalt läksime siis mõne päeva jooksul läänekaldale ja sealt juba põhjakaldale. Ja tegime seal kogu aeg Dust aina uute merelinnuliikide ja vaalaliikidega. Ja maismaal käisime näiteks ka kuumale allikatel, mis oli omamoodi päris metsik kogemus. Ja me käisime neil päevadel ka mõnikord põlisrahvaste külades, näiteks nimega labürint ja, ja loorina mõlemad need külad, sellised segarahvaga Gusson, Tšuksisid ja eski moosid, aga venelasi väga vähe ja käisime veel ühes erilises paigas, mille nimeks oli gramm. See on siis olnud sajandeid sealsete põlisrahvaste pühapaik. Seal on nad korraldanud erilisi vaalarituaale mitmeid sajandeid. Nii et praeguse ajani on seal rannal näha suuri vaalaluude kuhilaid ja seal on koguni selline vaala ribidest all lee väga omapärane ja eksootiline. Sinna loorinu külas oli meie ekspeditsiooni juht sättinud meid just selleks päevaks, kui seal algas väga tähtis festival, selle nimeks oli siis Nende ring ja ja selleks päevaks oli sinna kokku kogunenud päris kaugelt ümbruskonnast erinevaid põlisrahvaid. Ja seal nad korraldasid igasuguseid tantse ja laule ja muud põnevat. Ja see oli nii erakordne festival, et ka sellest räägin ma järgmises saates kindlasti pikemat ja muidugi väga meelde see Beringi väina läbimine, noh, see on niisugune geograafia ajaloo seisukohalt väga märgiline paikse peerinki väin, me oleme sellest ka rääkinud siin juba nende Beringi retkedega seoses. Kui me seal olime, siis oli see rand, see Venemaa-poolne rand palistatud kõrgete-järskude tumedate kaljudega ja ilm oli niisugune udune ja morn, noh ühesõnaga ta jättis kuidagi niukse vaenuliku mulje, see Beringi väin. Ja õieti samamoodi kirjeldab seda ka vene meresõitja peering, kes käis siin 1728. aastal. Ja kui Inglismaa kõige tuntum meresõitja James Cook sealt läbi sõitis nii pool sajandit hiljem siis tema kirjeldab seda väina üsna samasuguse mornina ja ebasõbralikuma. Ja võib-olla on see väin selline sellepärast et seal saavad kokku kahe erineva ookeani õhumassid lõuna poolt siis Vaikse ookeaniõhk ja põhjapoolse jäine põhja jäämereõhk. Aga kui sealt nüüd edasi veel põhja poole läksime, siis hakkas vastu tulema aina rohkem jääda, kui me juba Tšuksima rannikult sinna põhja suunas rangelis saare suunas läksime. Siis hakkas jääd tulema ikka väga palju. See ei olnud selline paakjää selline ühtlane jää, vaid need olid siuksed, jäätükid, mis olid kuhjunud üksteise peale ja nad olid nagu suurte väljadena seda nimetatakse siis rüsi jääks. Ja nüüd oli küll hea meel, et me sõitsime jäälõhkuja, kui aga sest tavalise laevaga siit põhja poole edasi poleks pääsenud. Aga see meie Jäämurdja murdis sealt läbi ja jõudis siis ka lõpuks frongeli saare lõunarannikule. Ja seal me tegime ka siis päris põhjalikku ringi, käisime nii lõuna-ida-põhja- kui läänerannikul ja nägime igasuguseid põnevaid arktilisi elukaid des muskusveiste-st ja lõpetades morskade ja jääkarudega. Ja sealt Börtsime siis juba tagasi lõuna poole ja lõpetasime sealsamas anatuuriskus. Alustasime nii et see meie marsruut seal kotkal frangeril tõepoolest uhke, täis värvikaid elamusi ja muljeid. Ja mul on väga hea meel, et järgmiste saadetega saan ma juba põhjalikumalt hakata jagama neid muljeid sealt väga kaugest ja põhjamaisest maailma nurgast. Aga nüüd saab see tänane saade selle Ida-Siberi arktilise rahva Jukka kiiri lauluga otsa saate sellest, mida kujutavad endast tšuktši maa, rangeli saar ja ka sellest, kus me sealkandis siis oma marsruudiga ära käisime 2019. aasta suvel. Aga nüüd see järgmine saade, selle tahan ma pühendada juba tervenisti jupsima ajaloole ja eelkõige tšuktši rahvale. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.
