Vikerraadio Reporteritund. Tere järgneva tunni jooksul räägime saates Eesti maavaradest, alustan pidulikult ehk pateetiliselt kee. Kuna meil on Eesti põhiseaduse 100. aastapäev siis sissejuhatuseks tsiteerin meie kõige olulisemat seadust, mille paragrahv viis ütleb, et loodusvarad ja loodusressursid on Eesti rahvuslik rikkus, kus mida tuleb kasutada säästlikult ning Eestimaapõuepoliitika põhialused lisab sellele oma sissejuhatuses. Maapõues olevad ressursid on vajalikud Eesti majandusarengule, olles seega olulised kogu ühiskonnale tervikuna. Riik kui maapõues leiduvate ressursside uurimise ja kasutamise koordineerija peab kindlustama, et varadega käiakse ümber säästlikult ja heaperemehelikult tsitaadile. Samas tõdetakse dokumendis, et meil on oma ressursside kohta vähe teaduspõhist infot, kuid leidub mitmeid ressursse, millel võiks tulevikuperspektiivi silmas pidades olla näiteks rohetehnoloogiat parandamisel võtmeroll, mida ja kuidas siis kaevandada ning kasutada edaspidi. Sellest tahakski järgneva tunni sees rohkem teada saada. Tänases saates osalevate kolm teadlast Tartu ülikoolist geoloogia ja meteoroloogiaprofessor, Kalle Kirsimäe tervist, ter geoloogia vanemteadur ja ühtlasi Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna dekaan Leho Ainsaar tervist. Ning majandusteadlasena teadus- ja innovatsioonipoliitika professor Kadri Ukrainski tere. Ning meie Tallinna stuudios on kaks valdkonna riigiametniku, keskkonnaministeeriumi keskkonnatehnoloogiate osakonna nõunik Helena kailan. Tervist. Tere. Ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar. Tere. Mina olen saatejuht Lauri Varik. Saade valmib koostöös Eesti Teadusagentuuriga. Reporteritund. Alustame sellest, et 2000 seitsmeteistkümnendast aastast kuni siis nüüd selle aastani kestab mahu kas riigi teadus- ja arendustegevuse programmist RITA rahastatav uuring Eesti maapõue ressursside, efektiivsemate, keskkonnasõbralikumate ja säästvamate kasutusvõimaluste väljatöötamiseks ja neid viib läbi nõndanimetatud konsortsium, kuhu kuuluvad Tartu Ülikool, Tehnikaülikool ning Eesti geoloogiat teenistusse Leho Ainsaar, teie olete selle konsortsiumi juht? Alustuseks selline üldisem, sissejuhatav küsimus, kuhu siis tänaseks on jõutud, kuigi seda vist lühidalt kokku võtta on väga raske, sest kokku on lausa seitse alateema. Jah, tõepoolest, see on väga ambitsioonikas uuring, kus taheti väga paljude maavarade ja probleemide kohta saada nii-öelda edasiminekut, mingeid vastuseid ja kolme aasta jooksul me siis kolme juhtiva asutuse ka tegime, nii palju, kui me oleme jõutud sõja suutnud ma võtaks kokku selle niimoodi, et, et seal oli kolm sellist plokki. Selles uuringus üks oli olemasolevate maavarade või teadaolevate maavarade parema väärindamise uurimine, võimaluste uurimine. Teine oli mäetööstusjäätmete parema kasutamise võimaluste uurimine ja kolmas oli siis selline nagu geotehniline arengu arendusülesanne siis seoses isegi Tallinna võimaliku tunneliga selle geotehniliste probleemide mõjude uurimine. Et kui, kui, et kuhu me jõudsime, paljud asjad jõudsid sellisesse faasi, et, et valmistati ette tegelikult järgmiste uuringute nagu alus. Et me, neil mitmed asjad on, on jätkumas. Kui me vaatame neid maavarade poolt, et siis näiteks aus korra maavarade uurimisel siin on käinud uudistest läbi, et jõhvi rauamaagi maardlast on puuritud puur puuraugud ning uuritakse seda edasi, siis RITA projekti panus oli see Mudeldasime selle, selle keha seal maagi kehas, seal maapõues neid isegi mitu tükki ja, ja lokaliseerisime selle koha, kuhu oleks mõistlik teha uuringupuuraugud ning selle uuringu tulemusel siis sinna tegelikult puuriti Majandus-Kommunikatsiooniministeeriumi finantseerimisel ja geoloogiateenistuse nii-öelda järgmise ülesandena. Et see uuring läheb sealt ja nii edasi. Siis fosforiidiuuringud, sest meil tuleb kindlasti siin rohkem juttu. Me uurisime veel Graptoli stardi liidi ehk siis rahva tuntud kui diktüoneemakilt must kilt selle lagundamise võimalusi, et kas sealt on võimalik saada kätte metalle vajalikke metalle, mis on kaasaegsetes tehnoloogiates olulised. Mis on seal mõningates kõrgendatud konsentratsioonidest, selles orgaanikarikkast kivimist ja konkreetsemat uuriti siis biolagundamise võimalusi, selliseid meetodeid on maailmas kasutusel, et kuidas need töötavad selle, selle musta kildaga, nii et, et sealt jõuti ka tükk maad edasi, pikk samm edasi, et me saime nagu muudeldada erinevaid režiime hapnikku, režiime bakteriaalseid kooslusi, mis protsentides midagi lagundatakse. Need, see teadmine on kindlasti oluline järgnevate uuringute jaoks. Ja võib-olla see huvitavama asjana võib siis välja tuua turba väärindamise. Et turvast, me kõik teame, kuidas seda saab kasutada aianduses ja põletada ja see on suhteliselt väheefektiivne tegevus, aga on võimalik. Ja me seda testisime, et on võimalik, kui ka Eesti turvast kasutada aktiivsöetootmiseks, mida kasutatakse elektroonikas. Ja jällegi uurisime konkreetsemalt, millist turbast ja kuidas ja millistel režiimidele seda töödelda ja mis on siis selle lõpp-produkti nagu turuväärtus ja, ja kuidas ta konkureerib praegu turul olevate toodetega. Et siin on täiesti perspektiiv olemas, et turbast on võimalik ka palju suurema lisandväärtusega toodangut saada, kui see seni on ja sealjuures siis ka sellistest turbaosadest, mis võib-olla ei ole näiteks aianduse suhtelise kasutatavad nagu kõrgesti lagunenud turg. Ja sellest oleme siin raadios kunagi ka natuke rääkinud, et turvast saab tõepoolest hoopis ka elektroonikasalvestusseadmetes kasutada, aga lühidalt kokku võttes Eestimaavaras leidub peale põlevkivi veel palju muid kivimeid, mis on kättesaadavad ja mida saaks väga kõrge lisandväärtusega kasutusele võtta. Leidub tõesti ja nüüd ongi kogu küsimus selles, et, et kas neid tasub nende järgi minna, millised on sellega kaasnevad kõrvalmõjud, kõikide mäetööstuse tegevustega kaasnevad ka negatiivsed kõrvalmõjud ja, ja nendega me oleme nüüd mingid mitmes nii-öelda objekti juures oleme jõudnud sammu edasi, aga mis veel ei tähenda, et me oleksime kuskil valmis vastuste juures, et nüüd tahaks homme nii-öelda tootja tulla siia sisse, et seda, seda seisu meil ei olnud, ei olnud ka ülesanne. Ülesanne oli varustada riiki vajalike teadmistega, et et kuidas edasi minna nende maamardikaga, kas tasub, tasub mingeid asja edasi uurida või, või tasuks juba hakata vaatama nagu majanduslikuma tegevuse suunas? Millal need võivad siis selguda, kui pikka perspektiivi jooksul võiks seda teada saada, need need mõjud? No need on, need erinevad asjad on väga erinevas faasis siin mõnes näiteks ka selle aktiivse tootmises, kui leidub ettevõte, kes on nõus oma oma finantsidega riskima, et siis siis on need teadmised juba siin nagu laual, et nad saab neid kasutada. Et, et uurida konkreetsemalt mõnes asjas, muidugi me oleme kaugemal, siin fosforiidiga on ammu tegeletud, me natuke teame rohkem, kuidas mingid asjad seal jaotuvad aga, aga kindlasti Need vajavad veel täpsemaid uuringuid ka, sealhulgas ka kõrvalmõjud ning, ning need on tegelikult juba plaanis meil. Et need on suht erinevates. Kas siis edaspidiseid peaksid uurima konkreetsed ettevõtted, kes on huvitatud neist ja ka keskkonnamõjud jääksid nende teha või? Mitmetel asjadel ikka, mis on suured asjad, siin on tegelikult ikkagi riigi finantseerimisel käivad need uuringud edasi veel, et siin on juba kokkulepped ka olemas mõnede mõnede suundade peale et nii valmis need asjad enamasti ei ole. Noh, omaette teema on siin-seal tunneli teema, eksju, et sellesse meie uurisime rohkem seda mõju, et kas, kuidas ta põhjaveele Viimsi poolsaarel mõjuga nendes küll väga konkreetsed asjad, mis on hea teadmine, kui keegi hakkab ehitama, siis on tõesti nii-öelda investoril laual kohe. Ja iseenesest huvitav, aga ma ei tea, kas meil täna saates jõuame veel selle tunneli juurde minna. Tõesti, neid valdkondi või kivimeid on siin või maavarasid mitmeid, millest rääkida. Läheme siis ühe kõige põnevama juurde, millest on siin võib-olla aastakümnete jooksul ka korduvalt räägitud fosforiit, professor Kirsimäe. Mida on näidanud need uuringud siin hiljaaegu Delfi Forte silmus üks põhjalik lugu, kus Te muuhulgas ütlete, et Eesti maapõues paiknevad Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarude erinevatel andmetel on B2 Oviis vormis hinnatud varude suuruseks ligikaudu 800 miljonit tonni. Jah, vastab tõele, et kas see on meie õnn või õnnetus, aga Eestis on ei Euroopa Euroopa Liidu kui, kui täpsem olla kindlasti suurimad fosforiidivarud. Nüüd, millises seisus nende uuringute oleme, et tõenäoliselt väga paljud kuulajad mäletavad aega 1019.-st 80.-test 90.-test aastatest, kuskohas see tekitas väga suurt liikumiste poleemikat ühiskonnas, et nende fosforiidivarude kasutusele võtmine nimetatud Rakvere väljal tegelikult täpsemalt Rakvere Toolse, Aseri piirkonnas, sest Maardus ka tollal juba kaevandati ja tegelikult seal õpetati nüüd viimase, et 50 aastat me võime väga julgelt öelda, et selliseid spetsiifiliselt suunatud uuringuid ei ole juba enam, ütleme kolm-nelikümmend 50 aastat tegelikult tehtud. Ja me täna on riigi poolt pandud ülesandeks selgitada, millise kvaliteediga on Need uuringud, need teadmised, mis on saadud just ennekõike niinimetatud laias plaanis Rakvere, Aseri, Toolse piirkonnas, kuskohas on ka kõige suuremad varud. Et nüüd ja see on samm-samm, sammu haaval liikumine et selgitada nii, nagu siin eelnev eelkõnelejaga tegelikult ütles, et selgitada kõikvõimalikud aspektid, me räägime sellest varust enesest, sellega kaasnevatest teistest võimalikest potentsiaalsetest lisandväärtust andvatest elementidest, nagu on kindlasti väga palju räägitud haruldaste muldmetallidest keskkonnamõjud mille, mille, mis ei olnud tegelikult selle RITA programmi ülesandeks, aga siin mõned aastad tagasi tehti väga ulatuslik uuring, töötati välja nimetatud virumudel, kus siis mängiti läbi stsenaariumid, et mis saab siis, kui me läheme Rakvere väljal maa alla, seal on fosforiit 100 150 meetri sügavusel, milline on mõju pinnasele selle nii-öelda tugevusomadustele, milline mõju põhjaveele ja, ja nii edasi ja nii edasi, nii et, et see on nii-öelda mudelitega läbi mängitud väga suures üldises plaanis, et jällegi me oleme väga kaugele näha sellest, et hakata seda fosforiiti kaevandama. Tulles sellele RITA programmi juurde, siis nii, nagu me peame taaslooma selle teadmise, fosforiidi kui maavarauuringute koha pealt, me peame taas loomaga oma teadmise kompetentsi tehnoloogiate alal. Ja konkreetsemalt selles projektis. Britta projektis oli ülesandeks fosforiidi rikastamine. See on see, et kui me kaevandame maas seest või fosforiidi välja. Me peame eraldama põhimõtteliselt liiva ja need Fosvaatsed kojad ja, ja see oli selle, selle uuringu fookus. Samamoodi tehti väiksemas skaalas nii-öelda laboriskaalas ka läbi kogu protsess fosforhappe tootmiseks, sellepärast et kui me räägime sellest kaevandamisest, siis on kindla peale kindlasti üks väga oluline asi. Et ei, me kindlasti ei saa muutuda ei vaata seda fosforiidi kaevandamist kui see, et me võtame selle toorme välja ja ja siis lihtsalt seda tooret müüakse edasi, me peame selle täistsüklis väärindama välja, ütleme see esimene vahelt production, fosforhappe, millest me saame järk-järgult edasi minna teistest teiste toodete suunas, ennekõike siis fosforväetised, milleks seda põhiliselt kasutatakse. Niiet rikastamise proovib probleemistik oli selle keskmes väga suurt rolli kandvat rolli selles töös kandsid tehnikaülikooli teadlased aga koos siis selle nii-öelda fosforiidi rikastamise ja fosforhappe tootmise laborikatsetega nende sõna otses mõttes taastamisega ka pöörati siis esmakordselt lähemalt tähelepanu sellele, et millised on kaasnevad elemendid. Fosforiitide puhul on hästi suureks probleemiks raskmetallid, sellepärast et noh, kui me kaevandame fosforiitidega fosforväetisi ja siis kanname need raskmetallid põllumuldades, siis paraku on kaunikesti keskkonnavaenulik tegevus ja meist keegi ei taha tarbida toitu, mis on rikastunud mai tea pliist Uraanist kadumist ka, et ennekõike on ka suurem probleem, nii et see oli üks küsimustest ja teine küsimus on see, mis on just tänapäevaste tehnoloogiliste metallidega esile kerkinud kõrgtehnoloogilised elemendid, haruldased muldmetallid, mis on täna väga otsitud tud turgudel. Siin on palju ka natukene sellist poliitilist küsimust, küsimus ei ole mitte nii palju isegi kohati mitteressursis kui sellised, et kas sellist maavara on. Aga küsimus on selles, et, et väga paljud nendest kriitilistest metallidest on koondunud maailmas ühe tootja kätte ja nii Euroopa Liit kui ka teised riigid näiteks Ameerika ühendriigid otsivad lahendusi, et sellise monopoolses seisundis olevate tootja et antud juhul põhiliselt hiina ikkest või sellisest leida alternatiive, et oma taga oma kriitilist varusele nende metallide osas Et Eesti on siin üheks selliseks liialdanud, võib-olla ka lääneriikide selliseks epitsentriks suure Hiina vastu, aga kuidas te vastate, siis on mõttekas kaevandada või ei ole või, või kas see uuring veel sellele vastust ei anna, kui on teada, et sellest fosforiidist on võimalik kõiksugu lisandväärtus saadada, asub seal 100 kuni 150 meetri sügavusel. Millal siis tuleb see teadmine, et millised on need kaasnevad mõjud ja kumb siis? Kaalub üles, me oleme selle tee alguses, täpsustame kohe selle ära. Kindlasti ei hakka Väike-Eesti päästma ülejäänud maailma monopoolses seisundis kaevandajate eest seal seda ka kindlasti tuleb öelda, et kogu see protsess, kui me ikkagi, kui me räägime, me räägime tegelikult täiesti uue tööstuskompleksi raamisest ja, ja me ei ole, ei ole veel täna jällegi on seal täna juba siin kõlanud. Me ei ole täna veel selles faasis, et öelda, et potentsiaalsetele investoritele, et näete, siin on see varu sellise kvaliteediga sellise nendes piirides selliste piirangutega selliste mõjudega ja, ja sealt ja nii edasi ja nii edasi, nii et me oleme täna alles nii-öelda loomas kompetentsi riigisisest kompetentsi et seda nii-öelda välja käia. Ja mitte ainult me tihtipeale mõtleme välisinvestoritele, kuigi tuleb arvestada, et see oma ma jällegi ei taha ka liialdada, sest tegelikult need analüüsid on alles käimas. Aga RITA programmi majandusmõjude analüüs on alles valmimas küll lõpusirgel, aga valmimas. Et me räägime ikkagi sadadesse miljonitesse ulatuvatest, investeeringutest ja tegelikult tööstusest, mille ekspordipotentsiaal on kindlasti samas suurusjärgus või tegelikult suurem, kui seda on näiteks Eesti põlevkivitööstus, on olnud, on olnud. Aga kui te ütlesite, et ikkagi ka Euroopa Liit või Ameerika ühendriigid on kõik huvitatud ju ka nendest uuringutest või sellest perspektiivist, kuivõrd ütleme, teised leiukohad asuvad Hiinas siis kohalikes inimestes tekitab see teatud hirmu ja siin viienda juuni Virumaa teatajas, küsis Rakvere vallavolikogu esimees Peep Vassiljev, kas pole need fosforiidiuuringud hoopis Euroopa Liidu suunisega Eestile aku metallide leidmiseks meie maapõuest kuidagi surve tuleb past või kas te kinnitate või lükkate ümber selle teooria? Hästi lühidalt kiiresti, lükkan ümber, et, et, et see surve kohati jääbki tegelikult tänases diskussioonis, mis ajakirjanduses käib, et jääbki jääbki selline mulje, et need on nagu kuskilt meile. Me räägime täna Eesti riigist ja tsiteeriti põhiseadust, väga ilus algus. Et tegelikult rahvuslik rikkus ja mitte keegi tegelikult ei saa meile, ei Ameerika Ühendriikides teie, Euroopa Liidust, Brüsseli kontoritest ette kirjutada, mida meie kaevandame, millistes mahtudes, millal ja kelle jaoks see on ikkagi meie sisemise riikliku, ka ka ühiskonna kogukonnana kokkuleppe küsimus. Küll on lihtsalt see, et täna on need metallid ja fosforit. Veelkord, et need kõikvõimalikud nimetame tehnoloogilist metallid. Just eriti fosforiidi puhul, et, et need on täna väga suures hinnas, aga, aga see ei ole põhiline. Põhiline on ikkagi fosforit ja, ja ka fosforit kuulub tegelikult, see on üks Euroopa liidus niinimetatud kriitiliste maavarade hulka sel lihtsal põhjusel, et absoluutne enamus sellest tuleb väljastpoolt Euroopa liitu. Ja aga te mainisite ju ahvatlevalt ikkagi siin sadu miljoneid eurosid, mida see kogu see tehnoloogia või ka see maavarad ja majandus, mis sealt hakkaks arenema? Ja otse loomulikult, sest sest sest see, see mastaap, millest me täna räägime, me räägime ennekõike, mitte sisemajanduslikust tarbimist, ei ole mina õige inimene seda, seda siin praegu rääkima võib-olla, aga, aga fosforiit on potentsiaalselt üks võimalikest nii-öelda ekspordiallikatest ja see on meie majanduse nii-öelda suunist majandused, tuleviku kujundajate küsimus või probleem neile, et kas on Eestis mõttekas hakata seda fosforiiti kaevandama ja sellel oli väga lihtsalt öeldes riigile tulu tekitama. Küsimus ei ole üksikutes eraettevõtlusüksikutest inimestest, see on tegelikult väga kompleksne teema. Annan siin vahepeal siis sõna Tallinnas ütleme riigi ühele esindajale, kelleks on Timo Tatar, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler. Millise, milline on hetkeseisuga siis ütleme Eesti riigi vaade sellele, kas te oskate öelda? Tere, jah, riigi vaade on selline, et meil on olnud väga pikk periood, kus me ei ole riigina süsteemselt oma maabuga rikkustega tegelenud, neid uurinud ja nüüd täna oleme olukorras, kus tegelikult see kolmekümneaastane periood tuleb mõnes mõttes järgi teha, me peame aru saama, kuidas on arenenud tehnoloogiat maavarade kasutamiseks, mis on nende tehnoloogiat ja tänapäevane keskkonnamõju. Ja ega seda kolmekümneaastast sellist vaikelu paari aastaga tõesti järgi ei võta, et sinna vaja tegelikult, et tagada valdkonna selline süsteemne rahastamine väga sihipärased uuringud, et kõikidele nendele küsimustele vastused saada, kaasa arvatud sellele küsimusele, et kuidas siis see nii-öelda rahvuslik, kus kuidas me seda siin saate alguses kutsusime, et kuidas see ühiskonnas jaguneb, et, et sellest tõesti kogu ühiskond saaks võimalikult suurel hulgal osa. Et see on selline kompleksne küsimus, kus on väga mitu elementi ja kõik need elemendid peavad saama piisavat teaduspõhised vastused, muidu me seda nii-öelda sotsiaalset litsentsi. Ehk siis seda ühiskonna noogutasid, et jah, oleme valmis lisaks põlevkivile kasutama ka uusi maavarasid, mida me täna ei kasuta, seda muidu ei saa. Ma küsin veel kord üle, et see, et me uurime ja need uuringud võivad siin aastaid veel kesta, see veel ei tähenda, et me hakkame kaevandama. Jah, täpselt nii. Ma usun, et maavarade puhul Kuigi perspektiivi väga palju, jällegi on. Perspektiivi on aga üheksa korda, mõõdame üks kord kaevandama. Aga toon teise näite. Timo Tatar valitsus otsustas märtsis toetada põlevkiviõlitehase rajamist Eestisse ja selleks kulub siin ka praegu juba sadu miljoneid euroseid suures osas maksumaksja raha. Kas või miks on see õige investeering ja kui kaasaegne ja perspektiivikas on see tehnoloogia, mida seal kasutama hakatakse? Tehnoloogia on tõesti Eestis välja töötatud, ennast siin tõestanud Enefit-tehnoloogia ja põlevkiviõlitehase puhul on üks näide täna Eestis kasutamises oleva maavara ressursi väärindamisest, et see on täna teadaolevalt ja siis kasutusel olevatest tehnoloogiatest parim, kuidas põlevkivi väärindada. Ja noh, siin on palju räägitud ka, no ütleme selle põlevkivisektori keskkonna jalajäljest siis lihtsalt mõned faktid, et möödunud aastal oli Eesti energeetikasektor Euroopa Liidu riikide võrdluses suurim CO2 emissioonide vähendajad. Energeetilise energeetikasektori emissioonid Eestis vähenesid, et kuskil 20 enam enam kui 20 protsenti. Et samamoodi on Eesti 2030. aasta CO2 emissioonide vähendamise eesmärk üks kõige ambitsioonikam Euroopas Taani kõrvale ja sellesse pilti mahub see üks täiendav õlitehas ilusti sisse, et ja loomulikult, et see ei ole selline lahendus, millega me tõenäoliselt aastal 2050 veel toimetab. Võtame, aga lähikümnenditel on see projekt, mis ei võta maksumaksjalt raha, vaid väärindab Eesti ressurssi ja toodab Eesti sisemajanduse koguprodukti juurde. Aga tema keskkonnamõju tema keskkonnamõju on kuskil 400000 tonni CO2 aastas. Ja võrdleme seda siis ainuüksi möödunud aastal energeetikasektoris emissioonide vähenemisega, mis oli enam kui neli miljonit tonni, nii et neli miljonit tonni oleme vähendanud. See õlitehas annab kuskil 400 kuni 500000 tonni CO2 emissiooni juurde, nii et kindlasti selline üldine tase on emissioonide vähenemine ja väga kiire vähenemine. Siit ma jõuan otsapidi põlevkivi tuha nii selle uurimiseni, mida see Rita uuring välja toob. Loenet ühest tonnist põlevkivist tekib umbes 450 kilogrammi põlevkivituhka ehk siis tekkivast ja tekkivast tuhast leiab taaskasutust vaid kuni viis protsenti. On samas oluline märkida, et Enefit õlitehases kasutatav teatavate uute tehnoloogiate jäägina tekkiv tuh On side ainelistelt omadustelt kehvem kui elektri tootmiseks kasutatud vanade tehnoloogiatega saadud põlevkivituhk ja Leho Ainsaar. Seni on ehk siis kas nüüd tänapäeva lihtsalt kasutatakse veel põhjalikumalt see põlevkivi ära ja puistatakse ta hästi liivaseks. Noh, mitte liivaseks, aga ütleme üld üldiselt see peaks nii olema jah, et tehnoloogia on arenenud järjest efektiivsemaks ja selle jääkide omadused on nüüd oluliselt muutunud aja jooksul, kui me võtame siin kolm 40 50 aastat tagasi põlevkivisektoris tekkivate jääkidega, et, et see oli ka üks uurimise teema uurida et, et mis on nüüd nende, sest muidu võib öelda niimoodi, et seda tuhka on uuritud juba nõukogude ajast peale seda, seda on tehtud. Me teame plokke ja igasuguseid Tsemendiks teedeehituses. Ja see on laialt kasutusel, et peaks nagu olema uuritud teemaga, tegelikult kuna põlevkivitööstuse tehnoloogiad arenevad kogu aeg edasi siis oligi see küsimus meelde, et mis nüüd nende uute tehnoloogiatega saadud tuhkade omadused on ja eelkõige siis üks asi on see kasutamine ehitusmaterjalides ja teine on, on nende homogeensus heterogeensed ja selgub, et see ikkagi on suhteliselt suur, nii et et seal on probleeme sellega. Aga milleks teda siis saaks kasutada? Noh, meil uuringute seal kokkuvõttes on ka näidatud natukene, et, et teda saab küll, kasuta Ta ta, aga see nõuab nüüd kas eritöötlusi või see on siis ta ainult mingi lisandina või siis on teatud piirangud, kus kohta teda saab panna näiteks ehitusmaterjalidele on omad nõuded, eks ju, et kus, millised peavad omadused olema ja On olemas nagu sellised nõuded, et ta sinna sobib siis noh, see on ikkagi rail, Balticat mainitud, eks, mingisugustes mingisugustes sektorites seal võiks seda tuhka veel kasvada, ta aga, aga kindlasti mitte igal pool. Nii et, et see oli meie nagu uuringu üks selline seal natukene pikem vastus oleks, eks ju, et kus, kus seal täpselt ja mis omadustega ja kuidas. Või võib ta ikkagi osaliselt jääda jäätmeprobleemiks? Ta jääb kindlasti jäätmeprobleemiks ka Aga kellena kailan oskate teie öelda, mida siis selle põlevkivi tuhaga peale hakata, kui kui pea paljut või osa sellest ei anna kasutada? Põlevkivituhk on tõepoolest selline selline põlevkivi töötlemise jääke mis, mis ringmajanduse põhimõtete kohaselt oleks hea taas kasutusele võtta. Ja tegelikult põlevkivi arengukava näebki ette, et kuni kuni 4,5 protsenti oleks hea taaskasutusmäär nagu saavutada. Aga kui, kui, kui ei leita selliseid kasutusalasid või võimalusi selle kasutamiseks kõige otstarbekam on siis tõepoolest seda nõuetekohaselt ladestada. Kas neli 4,5 protsenti liiga vähe ei ole? No arvestades, et selle kasutusvõimalused suhteliselt piiratud, siis see on leitud teadlastega koostöös selline optimaalne, sihttase. Aga üldisemalt laiemalt, kuidas üldse käib keskkonnamõjude hindamine, teie kui keskkonnaministeeriumi inimene, et oskate öelda, et teada saada maapõue ressursside kasutuselevõtu mõju, et kui seda alles niimoodi läbi proovida uuritakse, on teada mingisugused kogused sealmaal, et kuidas kaevandamise keskkonnamõju saab olema. Et keskkonnamõju hindamise protsess on väga oluline osa maapõue ressursside kasutuselevõtmise juures et siin on on siis ka teadus-arendustegevusel väga oluline roll, et näiteks siis fosforiidiuuringute juures ka käsitleda seda, et milliste tehnoloogiatega tänapäeval on võimalik seda kaevandada samuti millised meetodid on siis selle järgneval töötlemisel. Et kuidas see protsess ise toimub, see algab esiteks siis tegevusloa taotlusega. Ja kui sellel tegevusel on oluline eeldatav keskkonnamõju siis sellisel juhul algatada algatatakse keskkonnamõju hindamine ja maavarade kaevandamine on selline tegevusala, kus, kus on siis eeldatavalt oluline keskkonnamõju. Ja selle keskkonnamõju hindamise protsessi raames võib kohe öelda, et tegelik tege, tegemist on avatud protsessiga ja kõikidel inimestel ja asjassepuutuvatel osapooltel on võimalik siis ettepanekuid teha ja kaasa rääkida. Et lisaks siis sellele, et seal keskkonnamõju hindamise raames kaalutakse, kaalutakse erinevaid alternatiivseid tegevusi ka seda, et millised tehnoloogiad on alternatiivsed ja, ja hinnatakse siis kõikide eeldatavate mõjude teket ja, ja tehakse ettepanekud siis leevendusmeetmeteks. Et kokkuvõttes annab see keskkonnamõju hindamise protsess siis otsustavale informatsiooni, et kas, kas siis on võimalik seda tegevust lubada või mitte. Ma jõuan siit ühe päevakajalise teemani, pühapäeval protesteerisid inimesed Uljaste järve ääres võimalik põlevkiviuuringute puurimiste vastu, mida soovib üks ettevõte teha, ja täna muidu vist peaks küsimust arutama ka Lüganuse vallavolikogu. Oskate öelda, kuidas siis peaks sellesse olukorda suhtuma, kohalik rahvas on isegi geoloogiliste uuringute vastu, samas põlevkivi sealkandis leidub. Kas siis võiks nagu kasutusele võtta või kuidas see hetkeolukord nagu hetkeolukorda hinnata? Uljaste järve, selle piirkond on tõepoolest looduskaunis kohas, et ma veendusin selles ka ise möödunud nädalavahetusel mõistan täielikult kohalike elanike muret aga kuna tegemist on praegu, siis geoloogilise uuringu taotlusega siis tuleb ikkagi eristada, et mis on geoloogiline uuring ja mis on maavara kaevandamine. Et praegusel juhul see geoloogiline uuring annaks väga palju uut informatsiooni, et milliselt, milline maavara seal on, millise kvaliteediga ja millise geoloogilise sellise ehitusega ja see annaks ka infot selliste keskkonnatingimuste kohta, et see, et kas seal üldse tuleks maavara kasutusele võtta, et selleni on tegelikult ka pikk protsess, et et see eeldab ka ikkagi keskkonnamõju hindamist. No just, et kohalikud ikkagi suure tõenäosusega ju kardavad, et kui juba uuritakse, tehakse kindlaks, need mahud seal, siis tõenäoliselt läheb ka kaevandamiseks, aga te ütlete, et ei pruugi inimene. Ei pruugi nii minna, et need on ikka eraldi protsessid. Et geoloogilise uuringu luba ei anna kindlasti õigustatud ootust maavara kaevandamise loa saamiseks. Selge, nii et siin on veel jällegi vara hinnata, aga jõuame Kadri Ukrainski teie juurde, te kirjutasite kolleegidega eelmisel aastal riigikogu toimetistes, et senise ressursikasutuse põhjal võib väita, et Eesti on edukas mõnede varude näit. Eks biomassi loomisel, kuid vähem edukas nende väärindamisel, räägime siis sellest varast ka, mis meil on ja mis tegelikult siis ma saan aru, isegi maa all ei pruugi olla. Ja aga siin ma enne ütleksin, et selle konkreetse väite taga oli üks teine ritta uuring, biomajandusuuring, kus meil oli lisaks sarnastele partneritele ka veel maaülikool kaasas ja mis selle väite taga tegelikult on lisandväärtuse analüüs. Sellepärast et kõik andmed näitavad, et, et meil on metsa varumises metsakasvatuses, taime loomakasvatuses isegi kalanduses kõrgem lisandväärtus kui, kui sama valdkonna töötleva tööstuse ettevõtetes keskmiselt oluliselt kõrgem kohe. Ja noh, võib-olla et seda selgitada ma peaks, võib-olla natuke seletan, mis asi see lisandväärtus siis üldse on ju sellepärast et kui me räägime kõrgemast lisandväärtusest, siis peidab endas tegelikult ettevõtte võimet teenida ja, ja, ja, ja mille arvelt ta teenib, eks ole, ta teenib kõrgema hinna arvelt, aga et kuidas, kuidas seda kõrgemat hinda saada? See tuleneb siis tavaliselt sellest, et ettevõte on investeerinud näiteks tootmistehnoloogiatesse ja amortisatsioon on üks lisandväärtuse komponent, näiteks et kui meil on rohkem kapitali mahukam valdkond, siis me saame sellega kõrgemat hinda küsida. Teine asi on. Me saame maksta oma töötajatele rohkem palka, kui me saame kõrget hinda küsida, see on ka lisandväärtuse komponent tööjõukulud ja kolmas, suurem komponent on kasu. Ja noh, täpselt kui me vaatame, noh, see kehtib ka määdvustuse kohta põllumajanduse kohta, metsanduse kohta laiemalt, et seal on suuremad ettevõtted, kes on paremini kapitaliseeritud ja nende nii-öelda võimekust lisandväärtust luua on seetõttu palju suurem. Sest primaarsektoris paraku on niimoodi, et tootmistehnoloogiad, protsessi tehnoloogiad on need, mis tegelikult seda innovatsiooni veavad ja võimaldavad seda lisandväärtust luua. Ja mida lähemal siis ollakse sellele nii-öelda maailmatehnoloogilisele tasemele, seda rohkem muutub seal ka teadus-arendustegevuse oluliseks ja Eestis selles mõttes me oleme jõudnud Te ju kõik teate, et saekaatrid on meil maailmatasemel tehnoloogiaga, eks ole. Me oleme väga palju investeerinud põllumajandusmasinatesse arvesteridesse, forward riidesse, nii et selles mõttes meil on seal kaasaegne tehnoloogia. Ja teisalt jälle kui võtluse töötleva tööstuse lugu siis seal muutub oluliseks see, et ettevõtted on väiksemad, nende kapitaliseeritus on madalam ja seal on olulised sellised tööjõu tootlikkusega seotud küsimused, juhtimisküsimused, IT-süsteemid, turundusküsimused, sest seal on väga palju eksportivaid ettevõtteid nii edasi, nii et et me oleme väga hästi suutnud kasutada selliseid maailmatasemel tehnoloogiaid. Aga seal müügipoole pealiite poole peal automatiseerimise poole peal, et me oleme seal nõrgemad. Kas selle lisandväärtusega ei ole see häda või probleem, et Eesti on väike ja need valdkonnad, eriti näiteks mäetööstus vajavad ikkagi väga suuri investeeringuid Eestist endast? Neid nagu ei saa tulla? Noh, see on nii ja naa, et Me ju näeme, et seal on suured Eesti ettevõtted ka ja seal on riik ka, eks ole investeerinud, et loomulikult alati Eesti peab vaatama välisinvesteeringute järgi ka ringi, et, et noh, see, ma arvan, et see on kogu kogu sellise väikeriigi temaatika nagu üks selline tõsiasi. Aga kui me võtame nagu sõltuvust välisinvesteeringutest, millest räägivad teised Kesk-Ida-Euroopa riigid, siis ma arvan, sellist sõltuvust meil ikkagi ei ole. Et, et selles mõttes me võime rahulikult neid välisinvestoreid otsida. Aga noh võib-olla tooksin ühe sellise, võib-olla sotsiaalteadlase sellise aspekti sellele arutelule juurde, et kui me tsentraliseerimine oma riigi väga ära, siis see kohalik tasand jääbki nõrgaks, inimeste hirmud, et nende otsustusõigust, ei, nad ei saa seda realiseerida, nad ei saa sellest ressursist kasu, et see on ka ju loomulik, et me oleme Eestist tsentraliseerimise teed läinud väga pikka aega ja ma arvan, et see aspekt on väga oluline kõigi nende arutelude juures. Üldiselt hüved versus kohalikud huvid. Aga veel üks mõte teie siin loost. Tsitaate siirdeuuringute tulemused näitavad, et lisaks teadus- ja arendustegevuse finantseerimisele nõuab uute tehnoloogiate nishi ergutamine ka vanade tehnoloogiate tee stabiliseerumist ja mitmeid teisi sekkumiseni haridus kui innovatsioonipoliitika valdkonnas. Mida te selle destabiliseerimisega. Otseselt nii nagu on kirjas, sest et ükskõik mis suus, mis tahab turule tulla, eks ole, siis tal on vastasressurss, on kinni kas või tööjõu ressurss on kinni vana tehnoloogia all, et me Ida-Virumaal räägime, kaevurid, eks ole nende probleem ja, ja see ongi, et Eestis tegelikult Ta ei ole sellel kujul siirdeuuringuid tehtud, et me proovime ühe etagi finantseeritud uuringuga nüüd esimest korda katsetada ja vaatame, mis välja tuleb, aga see põhimõte on selles, et kui me tahame nagu sellist süsteemset nihet saavutada, siis meil on laias laastus see oli kuus punkti, kus me peame mõtlema, kuidas riigina sekkuda. Üks on seal tõesti, et me peame neid Nisside uute Nisside kasvu ergutama ehk me peame uurima, kus meil üldse oleks võimalik kaevandada midagi, eks kasutada midagi. Ja loomulikult, kui me midagi leiame, siis ja otsustama, et me tahame seda teha, siis me peame selle Nissi kasvu kiirendama. Aga teisalt on ka siis oluline tegeleda selle valitseva tehnoloogiaga, mida me tahame asendada, et me peame seda nõrgestama konkreetselt põlevkivi puhul, siis mitte subsideerima. Eks ja siis ka tegelema nende kõrvalmõjudega, mis on neljas asi ja, ja siis on veel laiemalt sellised ühiskonna teemad võib-olla juurde, mis võib-olla natuke siin lähevad kaugele, aga noh, see on oluline, sest et meil ei ole võtta kuskilt tööjõuressurssi meeletult palju. Et me saame ainult kasvada, kasvada, kasvada, et me peame mingil hetkel hakkame asendama ja see on selles mõttes, ma saan aru, tee, toeta põlevkiviõlitehase rajamist. No võib-olla see on nüüd jah, me tegelikult ei toeta küll, et selles mõttes, et kauem väga huvitav on rääkida siin ajaloolastele, tegelikult selgub, et Eestis kunagi ei ole põlevkivi tootmine olnud ilma subsiidiumid tõttu tasub. Nii, et selles mõttes kaua me seda venitame? Nii siin tuleb ka siinkohal siis Timo Tatari, läki sõna anda, et mida vastuväidete. Ma olen suure osa ka eelpool kõneleja jutus nõus, et ilmselgelt peab Ida-Virumaa selline tänane suhteliselt monomonofunktsionaalne tööstussektor muutuma ja, ja aga ma, ma usun seda, täitsa muutus juba täna toimub, kui me näeme, mis on elektritootmisega juhtunud. See ei olnud kellelegi üllatuseks, et see nii läheb. Ja kindlasti ei ole nii-öelda 10 20 aasta perspektiivis ka üllatuseks, et õli tootmine hakkab vähenema. Kui veel on võimalik, et teha sinna investeeringuid, need ilmselgelt täna on viimased investeeringud, et selles suunas ja ilmselgelt tuleb fookus panna just nende lahenduste väljatöötamisel, et kuidas, kuidas Ida-Virumaal Ida-Virumaal selline siire toimub ja ma arvan, et uued maavarad, mille kasutamisega kompetents kaevandamise kompetents on vaieldamatult Ida-Virumaal olemas, on üks suund, mida võiks väga tõsiselt uurida ja sellega tegelema. Aga siin me räägime sadadest miljonitest eurodest, miks siis ikkagi sellisesse kahanevasse vähenevas harusse seda investeerida võib olla kas või need on veel ühe mõtte vesinikutehnoloogiat hoopis veel rohkem arendada. Teadaolevalt, et maailmas vedelkütuste tarbimine jätkuvalt kasvab ja on prognoositud kasvama veel kuni aastani 2035 2040, siis toimub teatud stabiliseerimine. Et üks vedelkütuste tarbimise sektor on transpordisektor, seal on täna lahendused olemas, mis ei ole ennast näiteks maanteetranspordi puhul ka veel sugugi ju tõestanud, et samas suur osa vedelkütustest tarbitakse keemiatööstuses, plastid igasugused sellised toorained, et, et niikaua kui maailmas toimub vedelkütuste kasutamine, selle kasutamise suurenemine nii kaua tegelikult on mõistlik Eestis ka sellega tegeleda, eeldusel et me sellele peale ei maksa. Ja kui me vaatame sellist laia sotsiaalmajanduslikku pilti, siis me ilmselgelt sellele peale ei maksa. See, et õli, vedelkütuste turg on väga volatiilne, et et aeg-ajalt hind kukub sellisele tasemele, et tootjale mõistlik on selle turu eripära, et selliseid turu kollaps on juhtunud. Varem oleme näinud, näeme seda praegu. Ja tõenäoliselt näeme ka selle uue õlitehase ekspluatatsiooni käigus veel paar korda, et see on selle turu eripära, millega me peame arvestama. Siit lükkan siis palli professor Kalle kirsimäele kui sind fosforiidi või teiste kivimite kaevandamist veel niipea aastate jooksul ei luba. Meil on siin põlevkivi ka oma mõjudega teie näiteks siis tootjatega sinna investeerimist põlevkivitehase näol. Keeruline vastata, et ma olen aastaid väga erinevates auditooriumites öelnud, et et põlevkivi otsepõletamine on kõige rumalam asi, mida põlevkiviga teha võiks. Jään selle juurde ja ei häbene seda välja öelda põlevkiviõli ja kui midagi põlevkiviga teha, siis on see põlevkiviõli. Ja Ma olen samamoodi teadlik sellest nii-öelda kütuse, vedelkütuste, turgude dünaamikast, prognoosidest, et selles plaanis, et, et kui me täna hoiame põlevkivitööstuse alles töös, siis on see põlevkiviõli tootmine. Et ja paraku me näeme, et ega põlevkivielektri tootmine hääbumist trendis ja tõenäoliselt selle paari-kolmekümne aasta jooksul, mida veel tegelikult on jäänud, muutub ta põhimõtteliselt marginaalseks toetavaks. Ütleme nii-öelda varuvaruvariandiks, et nii kaua, kui on täna veel uute elektrijaamade auvere jaama ressurssi. Et selles mõttes on see selline nagu varu põlevkivitööstuse sektori, nende inimeste tööhõive kogu selle piirkonna nii-öelda kogus, kus sotsiaalmajandusliku taustahoidmise seisukohal üsna mõistlik tegevus. Aga jällegi, et kui me, kui me vaatame sellises ütleme väga rangelt just sellest majanduslikust poolest, et, et me nagu investeerime täna hääbuvasse sektorisse. Et see on küll tõsi, et, et siin on kõhklusi, kohad olemas. Aga üks asi, mis tegelikult tahaksin, öeldakse, fosforiidi kaevandamise lubamine või mitte, et et mitu korda öelnud, et see on väga pikk tee meil meil minna ja ma Ta on kindlasti seda rõhutada, et nii Graptoliit, argil, liidi puhul akumetallid nii fosforiit on tegelikult meil ei ole täna selgust, et kas meil üldse, kes seda ka fakt. See, me oleme väga kaugel sellest sellest analüüsist. Sellest tõdemusest, et jah, nüüd nüüd me teame nii palju, et ja, ja meil on, selgus majas, et kui palju meil midagi on, millise kvaliteediga minna lisandväärtus ka kaasnevate elementidega. Et võiks hakata üleüldiselt kaevandamist ja tegelikult tööstust planeerima. Pikk tee minna, siin on väga palju keskkonnakaitselisi probleeme lahendada nii seadusandlikul tasemel kui ka reaalselt mõjude leevendamise koha pealt ja, ja, ja see on, see on tõesti pikk tee, minna. Aga mida me teeme siis selle teadmisega, et meil on siin sügaval maa sees ikkagi väga väärtuslik kraam ehk mida me uurime siis? Aga see on ka, see ongi kaalumise koht, et kui see on väga lihtne asi, kui ma tean, et mul on seal näiteks 10 euro väärtuses, teeme lihtsalt 10 euro väärtuses mingisugust mingisugust vara ja selle väljavõtmiseks kulub mul 11 eurot, siis ma tegelikult seda ei tee. Ja see 11 eurot ei ole mitte otse otsekulu, aga kaudsed kulud, keskkond, inimeste tööhõive, kõik, ka see, et, et me tegelikult loome sellega järjekordse nii-öelda kaks, 30 aastat, võib-olla 40 aastat kestnud varud on piiratud. Et kaevandame välja, mis me siis edasi teeme, et me peame selle peale mõtlema, kas see osa kuludest, millele peame arvestama, ja see töö ja see analüüs täna veel puudu? Ja siit jõuamegi saate viimase blokini, et sellesama küsimusega, et kus see tasakaal siis leida maavarade kasutamise majanduslikku kasu ja tema muude mõjude, eelkõige keskkonnale tekitatava mõju vahel, ehk kuidas teie hinnangul head saatekülalised, see koht nagu Leida Leho Ainsaar, alustame teist. No seina, see on kõike väga kompleksne küsimus, eks ju, et siin on seesama arvutuslikud pooled ehk siis majanduskasu, keskkonnakahju, mida teatud metoodikate võib rahasse arvestada, aga seal on ka palju küsimusi. See tööhõive ja sotsiaalse julgeolekukõik küsimused, et kõik ei ole päriselt nii-öelda Excel tabelisse pandav, et see ongi see probleem ja seal jääb edasi siis kaalutlusruum. See kaalutlus, ruum on ju sisuliselt poliitiline, sest meie teadlased, me saame anda ja me teeme kõik selleks, et oleks informatsioon maksimaalselt poliitikute ehk otsustajate laual. Et nad saavad seda kaaluda, et nad teaksid, et nende nende otsused oleksid mõistlikud, kaasa arvatud seesama õlitehasesse investeerimine. Me loodame, et see oli mõistlik kaalutlusotsus, sest seal oli väga palju tegureid, mida pidi kaaluma, et seal lõpeb nagu teadlase roll ära edasi algab nüüd poliitiliku ehk otsustaja rollides peab nüüd ka siis jõudma kokkuleppele nüüdiseri tasandite ka, et kus on siis kohalik elanikkond ja tema huvid ja siis üleriiklikud huvid ja siis rahvusvaheliselt võib-olla ka veel juures. Et, et, et seal on väga palju kaalumise kohti ja see tasakaal leitaksegi selle poliitilise kaalumise teel, teadlased saavad ainult sisendit anda sinna. Helena kailan keskkonnaministeeriumist, kuidas teie vaatate sellele tasakaalule, mida toob ühest küljest kaevandamisest saadav kasu tuluga töö, mida see inimestele annab, aga teisest küljest? Ka negatiivne võib olla mõju eelkõige keskkonnale, kohalikule kogukonnale. Jah, et tegelikult tõepoolest tuleb seda terviklikult vaadata, et kõik oleks tasakaalus. Ja kui meil on soov tõepoolest, kas siis põlevkivisektori valdkonda nagu vähendada või sellest väljuda, siis tegelikult tuleb täna tegeleda oluliselt nende kasvuvaldkondadega, et mis on siis need teised tegevused, mida on soov, millega tegeleda ja keskkonnaministeeriumi poolt me kindlasti siis vaatame, et kuni see tegevus toimub, et see oleks võimalikult keskkonnasõbralik ja kõik keskkonnaalased leevendusmeetmed oleks kasutusel. Kadri Ukrainski, teie olete teadus- ja innovatsioonipoliitika professor ikkagi uute ressursside kasutuselevõtuga me arendaksime ka innovatsiooni. Kuidas siis sellega on, kui me, kui me ei hakkagi üldse seda võib-olla kasutusele võtma tulevikus? Ma arvan, et see julgus kõigepealt uurida, et see on nagu innovatsiooni selline üks põhialuseid, et kui me ei ole uudishimulikud ja me ei tea, mis meil siin üldse olemas on, eks ole, kui me küsi neid küsimusi ja ei aruta omavahel, kui me kaasa näiteks samu, neid kaevandusfirmasid arutellu, eks ole, kes seal Ida-Virumaal toimetavad, nemad kindlasti tahaks, nemad muidugi tahaks ja meie ju tahame ka, ega ülikool ei hakka seal ju kaevandama või riik ei hakka seda tegema, et me ei saa firmadest üle ega ümber, et selles mõttes me ei tohi läbirääkimisi karta, täpselt. Et see on nii huvitav vaadata seda diskussiooni Eesti sees, et me oleks justkui nagu kõige korruptiivsem riik üldse ja tegelikult, kui me võrdleme, siis meil on suhteliselt hästi nende asjadega, aga kui me võrdleme teiste riikidega, et on näha küll, et kaevandusvaldkonnas on läinud nihu paljudes riikides. Ta on korruptsioon ja on seda nii-öelda üldüldist hüve kasutatud mittesihipäraselt, aga aga ma arvan, et siin võiks julgus rohkem olla, üks rohkem uurida, investeerida, eks ole, mitte ainult ühe euro inimese kohta sinna maa uurimisse vaid panna ikka kordi rohkem. Et et teada saada, mis meil siis on ja, ja võib-olla Ma lisaks nagu majandusteadlaste poolt ka seda, et tundub, et see majanduslik arvutus on nagu hästi lihtne, onju, aga igaüks, kes on näiteks ressursiturgude hindu vaadanud, võtke kasvõi sellesama nafta hind on ju siis teab, et selle prognoosimine mõnekümne aasta peale. Ta on ikka väga tänamatu tegevus. Suht sarnane on puidu ja, ja muldmetallide kõigi, nende hindadega. Et selles mõttes see et majandusliku, sellist hästi kitsaste kindlat tasuvus vastust anda, on meil vaja täpselt teada tehnoloogiat mida see maksab. Selleks et tulevikus turgudel on seda ebakindlust niikuinii väga palju. Et selles mõttes seal saabki anda selliseid laiu hinnangu vahemikke nagu liha ütles, et otsustajad saaksid otsustada, et seal jääb alati tegelikult selline poliitiline ruum. Aga samas jäävad ka ikkagi tahame puhast järve vett, puhta puhast kaevuvett kenalt loodust Virumaal. No vot see on see kompromiss, et võib-olla meil siin nüüdse koroonast tulenev majanduskriis toob meid jälle natuke maa peale tagasi, aga võib-olla meil läks natuke meie põlvkonna võib-olla liiga hästi. Et meile tundus, et tasuta saab väga hästi elada, sest meil ikkagi seda Euroopa Liidu raha tuleb sisse ikka päris mitu protsenti SKT-st igal aastal ja me teeme sellest suuri investeeringuid. Et noh, me peame ka mõtlema, et kust siis tulevad need investeeringud teadusharidust valdkonda, tervishoidu, et kust me võtame selle raha, et me peame mingisugust majandustegevust ilmselt aktsepteerima? Timo Tatar, milline on vaade majandusministeeriumist sellele tasakaalu küsimusele? Aga vaata täpselt selline ongi nagu nagu eelpool kõneleja ütles, et otsustaja jaoks on alati infot liiga vähe. Seda saab alata eriti kompenseerida suure otsustusjulgusega, aga siis on ka suurriske teha valesid otsuseid. Ja mulle tundub, et täna on infot meil veel nii vähe, et seda isaga suure otsustas julgusega kompenseerida, et me tõesti peame jätkama uuringutega. Me peame kindlaks tegema, millised on need tehnoloogiad, mis meie Eestimaavaradele sobivad, mis on nende tehnoloogiate keskkonnamõju. No siis tuleb algatada selline ühiskondlik debatt sellel teemal, et kas see keskkonnamõju ja need tehnoloogiad on meile aktsepteeritud, et kuidas seda keskkonnamõju kompenseeritakse kohalikule kogukonnale ja kuidas ka selline ühiskondlik rikkus sellest kasvab, et, et see on see lühidalt see töö, mida veel ma arvan, et lähiviie aasta jooksul tuleb kindlasti teha enne kui me jõuame nagu sellistesse kohtadesse, kus kus on siis seda otsustusjulgust vaja. Et teha siis järgmiseid otsuseid, et praegu on vajalik uurida ja finantseerida neid uuringuid. Just tahtsin küsida, et mis aasta riigikogu valimiste eel peaksid meil debatt käima, aga te ütlete, et mitte enne viit aastat vähemalt ma ise julgen küll nii arvata. Nii et lõpetuseks Leho Ainsaar, teil on nüüd vaja kohe varsti siis kokku kirjutada see Rita kolmeaastase uuringu töö, aga see tegelikult peab minema veel edasi. Jah, see konkreetne uuring on juba praktiliselt kokku kirjutatud, seal on juba nii-öelda toimetamine käib ja viimaselt osad ja see töö läheb tõesti edasi, on olemas kokule, et nende maavarade väärindamise teemal veel nendesamade konsortsiumi partneritega koostöös nii-öelda, mis seal sissetöötatud koostöö edasi uurida siin nii aluskorra maavarasid kui ka siis seda fosforiit kilda teemat, et see, et see sealt tulevad siis järgmised. Igatahes siis seisuga seitsmeteistkümnes juuni 2020 saame öelda, et midagi ei ole veel otsustatud, tuleb maavarasid veel põhjalikumalt edasi uurida. Aitäh saates osalemast, et meil olid saates Tartus Tartu Ülikooli geoloogia meteoroloogiaprofessor Kalle Kirsimäe, geoloogia vanemteadur Leho Ainsaar teadus- ja innovatsioonipoliitika professor Kadri ukranski ning Tallinna stuudios keskkonnaministeeriumi nõunik Helena kailan ja majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar. Mina olen Lauri Varik ja saade valmis koostöös Eesti Teadusagentuuriga. Aitäh kuulamast. Reporteritunnis reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt Vikkerraadio poee.
