Mitte ainult suvel ei ole hea stuudiost väljas käia, vaid ka talvel on hea. Kaja, kus me oleme sinuga? Siin võib kuulaja ära mõistatada, kus on Tallinna linnas neli imekaunist hõbekuuske ma pakun, et umbes viis meetrit pikad juba ja nad on praegu kaunistatud imeilusate väikeste elektriküünaldega. Päike hakkab juba loojuma ja meie selja taga on Paldiski maantee. Ei tea, kas kuulaja saab sellest aru, kus me praegu juba oleme? Äkki annaks vihje, et siin on suur vaskplekist soov? Jah, ja, ja katusel istub üks ilvese kuju. Eks ta, eks ta Tallinna loomaaed on, ma arvan, et üle Eesti on väga palju inimesi, kes meeleldi alati, kui Tallinnasse satuvad, siin loomaaias käivad. Me oleme näinud autoparklat kuskil juunikuus, no siis ei mahu mitte isegi jalgratas sinna ära. Aga praegu Me kajaga tulime siia ja ütleme armeenlase kohvikus oli vist kaks oma autodega ja rohkem nagu ei olnudki siin autosid, nii et tulime siia uurima, kas Tallinna loomaaias ka talvel õu käib, mida loomad jõulude ajal umbes teevad ja mis siis ikka hakkame astuma. Me kutsusime endale teejuhiks Hinari Leimanni loomaaiast, nii et nüüd kohe vaatame, kuhu ta meid viib. Nii kuhu me läheme, siis lõpuks sattunud? Me oleme nüüd veskimetsa ääres ja siin on meil välja pandud kakud ehk öökullid rahvapäraselt. Ja neid on meil loomaaias päris palju. Praegu on rahvale näha kaheksa liiki. Kõik need liigid on ka meil Eestist läbi käinud vabast loodusest kes elavad siin päriselt, kes on niisugused juhukülalised olnud, aga aga kõike on ka võimalik looduses näha. Lisaks loomaaiale, kuidas nendele talv mõjub meie kliima, meie kliima istub neile väga hästi. Sest see on nende nende looduslik kliima. Kaja leidis omale lemmiku siin, sa ohedasid, et nii ilus lind, mis Lindsay. See oli polaarkak täiesti valge, väikeste hallide täpsudega. Ei tea, kas tal lõiga soe ei ole meie lumeta ja, ja nihukese leebe talve juures. Ei, ma arvan, et ei ole. Nonii. Astub edasi, kakkudel läheb väga kenasti, meie talves, saaks kihuta kuhugile, kus on mõni lõunamaa lõunamaa tegelane, et kuidas neil läheb. Ma tahtsin küsida veel ühe küsimused. Käivad jutud, Teil on siin loomaaia territooriumil, mis on küllaltki suur, eks ju. On üks või äkki mitu põtra kes on omal siin metsikult kodu leidnud. Kas see vastab tõele? Ei ole, ei vasta tõele, õnneks meil täna vastu ei ole ühtegi põtra, sest eelmine aasta oli tõesti selline õnnetus, et tõenäoliselt ta hüppas üle meie aia. Ja elas meil siin mõnda aega hirmutas talitaja põhiliselt, kes olid sunnitud läbi metsa käima. Aga vastu kevadet või vastu suve hüppas ta uuesti laia ja läks oma teed, nii et seekord meil rohkem neid ei ole peale metskitsede metskitsed on küll täiesti. Ja palju neid on, kas keegi lugenud ka ei oska praegu öelda ja ei hakka pakkuma ka, aga ikka on. See on tegelikult päris armas, kui metsloomad leiavad, et see on neil hea, siis miks mitte? No see küll ei olnud kukeke, kes Niukest häält tegi. Mis häält kuulsime? See oli nüüd kaljukotkas. Ja ma arvan, et see on tema, mingisugune niisugune kerge, terve kütus, häälitsus, võib-olla nad suhtlevad omavahel, ega ma väga suurlinnu häälespetsialist ei ole. Aga seda ma olen küll tähele pannud, et kui siin fooride vahel jalutab oma inimene, siis nad tunnevad väga hästi ära. Kullile on ikka kullipilk ja siis ka käituvad teistmoodi kui võõraste külastajatega. Nii et ma, ma arvan, et natukene tervitavad mind. See on väga tore ja väga armas. Kui mind ka keegi nii tervitaks, küll mul oleks hea meel, siin on ka pooleliehitused, nii et loomaaed tegelikult areneb iga aasta. Jah, praegu me tõesti küllaltki kiiresti muutuma, nii et praktiliselt iga aasta võtame vastu uue ühe uue objekti, laseme käiku mõnikord ka lausa kaks. Nagu selgi suvel. Elevandid said omale uue toa, elevandid tuba ei saanud, said endale õueaediku uue aga no see andis ka meile päris palju juurde, sest nüüd saavad kõik kolm elevanti korraga õues olla. Kui nad eelnevalt käisid ainult vahetustega kord tüdrukud ja siis siis poiss siis nüüd on kõik kolm nähtaval päeval. Ja nüüd sügisel me saime valmis amuuri leopardi puuri ja tõime juba kõhe leopardi sinna sisse, aga selle puuri piduliku avamise me teeme siis kevadel, et siis rahvas Saaks rohkem kutsuda. Paistab, et siin on stepikotkal lõunasöögi aeg tulnud, täitsa rahulikult suudab üksinda süüa, kuigi neid kaaslasi endale veel kaks tükki puuris. Aga omavahel tülli ei lähe. Neil on ka paika pandud see, kes on tähtsam, kes on veidike vähem tähtis ja kui see on niimoodi parves või ka karjas elavate loomade puhul paigas, siis mingisuguseid tülisid ei teki. Siis nad juba teavad, kes kuidas käituda võib ja enamasti ka käituvad, sellepärast et milleks tüli. Parem on elada rahus. See on huvitav vaadata, see stepikotkastest praegu maiustab lihatüki kallal on tunduvalt väiksem kui need kaks tükki, kes pealt vaatavad. Need suurus polegi alati tähtis. Kas nüüd on see mamma papaga äkilist tegevust? Jah, see väiksemat kasvu on isalind ja kotkaste puhul suuremad on emalinnud muidugi kuna me alles tulime, siis ma tõesti ei oska öelda, võib-olla nema lindudel, kõht. Nüüd, kui vesin kõnnime ühest loomaaia servast teise, siis meil tekkis see küsimus, et teada nüüd loomaaiad vahetavad omavahel unikaalseid loomi, kellel midagi on, annab ära ja samal ajal vastu, et mida Tallinna loomaaed tänavu on saanud teistest loomaaedadest midagi huvitavat unikaalset. Kõige viimane, mis me saime, oli noor emane amuuri leopard. Ja tema on nüüd esimene meie loodetavasti tulevasest dünastiast. Sest kevadel või suve hakul me tahame saada talle isa leopardi kõrvale. Ja siis loodame pisikesi poegi, kust loomaaiast tema leopard meile tuli. Tema tuli meile Saksamaalt. Aga tagasi kaaslaseks tuleb talle kunagi meil loomaaias sündinud amuuri leopard, kes siiamaani istus Ameerikas ja on juba mitme vitro poja isa. Ja me saame ta tagasi. See on väga tore ju, kui tuleb koju tagasi, saadame ta ta tuleb, need paar sobib küll, on vahva, et need loomad siis saad palju reisida ja ma arvan, et neile endale vist see eriti ei meeldi. Eks see tekitab stressi. Jah, kindlasti see ei meeldi, aga ma arvan, et see ema leopard, kes tuli tema, elas selle reisi küll hästi üle, sest tema on loomaaias sündinud. Ja vähemalt need, kes teda siin vastu võtsid, tollel õhtul erilisi stressimärke gene kui märgalal. Nii et ta oli kohe julge ja rase, ründas ja tundis ennast väga hästi. Mida teised loomaaiad meie käest unikaalset ja head tahaksid saada? No ma arvan, et mida nad kõige rohkem meie käest võivad saada, need on Kaljo kitsad mägilambad sest nende jaoks on meil praegu uued ilusad kitsemäed, alpinaarium avatud, seal nad poegivad päris hästi. Nii et me saame tallekesi jagada kõikidele soovijatele mitte niisama jagada, vaid vahetada. Kuidas see loomaaias käib? Aga kuidas meie Eesti viigerhüljes ega on, kas mõni tore teine loomaaed on hüljese vastu huvi tundnud. Viigerhülgeid meil ei ole nii hall ilm, eile on hallhülged. Ja nendega on niimoodi, et nemad ei kipu eriti sigima Loomaaiatingimustes. Vanapaar, kes meil oli, nemad järglasi saanud. Praegu on meil neli uut noort looma aga nemad on natukene noored, nii et me peame veel ootama ja pöialt hoidma. Võib-olla juhtub ime, sest Riias on hüljes poeginud ja on poeg ilusti üles kasvatatud. Nii ega Karu elab loomaaias matsakas ja muidu maias. Me oleme teel. Vaatame, kuidas Franzul läheb. Franz on nimelt suur isa Karu, suur valge ja võimas. Nina tema puuri toppida ei tohi. Sellepärast on olnud ka õnnetusi sellega, et ettevaatamatult inimesed on läinud liiga julgeks. Just et kas karu magab, talveund ja jääpuru möllab. Koera ja kuni meil siin mõni päev ainult Armostru Siin kui nii väga Armastan. Ja ongi nii, temal. Mammoema on nüüd tegelikult poeg? Jah, nokka päris poeg võib-olla enam mitte, sest ta on juba enam-vähem täiskasvanu mõõtu saanud, aga tema on meie viimane jääkarupoeg, kes on neil siin sündinud ja kõigi eestlaste abiga sai talle ju ka nimi omal ajal pandud ja selleks nimeks on Friida. Kindlasti on, paljudel on loomaaia külastajatel küsimused ja miks need loomad siis niimoodi kõnnivad, kas nad on närvis? Teatud liikumise vajadus on ju kõigil inimestel, kes ei ole puuri pandud, see saab minna, kuhu ta ise tahab ja teha, mida ise tahab, aga loom peab oma energiat kulutama siis sageli küllaltki väikeses puuris nagu meil. Kahjuks need kiskjad praegu veel elavad ja osalt näitab stressi, aga, aga see sõltub, see on liigiti erinev. Näiteks kaslased ei liiguta eriti ennast, kunagine vaheliselt armastavad väga palju magada. Samas jälle koerlased hundid eriti nimetavad olema kogu aeg jooksus, sest ka looduses on nad jooksus. Liiga rida Frida jalutab vähemalt. No ma ei tea, oma 10 kilomeetrit küll päevas siin puuris maha, ma arvan Rida on muidugi noor karu, oleks tema, tahaks endale seltsilist, kellega saaks mürada ja mängida. Aga see, et ta nüüd väga stressis ei ole, ma arvan, seda näitab see, et ta tunneb huvi selle vastu, mis toimub väljaspool puuri. Ta ei ole tigedalt ainult oma mõtete küüsis ega ei tammusin kurjalt ringi. Vaatame siis, kas me frantsuga näeme tema minu lemmik. Nii me oleme Franso juures. Me oleme transfeer, Fransus paistab suur valge pea puuri uksest välja ja ta nii rahulikult magab. Tõstis korra vea ülesse ja. Tal on kõik korras, paistab, et stressi ei ole. Talveuni ei, ma arvan, et tema puhul see ei ole nüüd talveuni, sest tema on meil ikka kogu aeg üleval, eks ta naudib rohkem seda ilma, kui on lund ja jääd, siis saab siin liugu lasta ja lume sees püherdada. Aga loomaaia loomadele saab õige ruttu jutu selgeks, see tavaline päevarutiin, millal tuleb inimene koristama, millal saab süüa, millal kõik inimesed Loomaaiast läinud on ja võib puhata ja teha seda, mis ise tahad. Nii et tavaliselt sellisel kellaajal eriti palju inimesi sellisel aastaajal ka veel siin loomaaias ei liigu, nii et ta ei pea pingutama ja ennast demonstreerima. Minu meelest sellisel aastaajal ja sellisel kellaajal on kõige targem Loomaaia ta tulla, siis ei ole ühtegi segavat faktorit siinselt rahulikult oma mõtetes olla koos loomaga ja näha neid loomi kõige loomulikumaks olekus. Nii loomulikult kui nad siis loomasid olla saavad. Aga mida Franud sööb? Frank saab siin loomaaias meil peamiselt kala. Natukene saab ka liha, juurvilja, porgandit, aga põhitoit on tal ikkagi kala. No Franso oli küll väga mõnus olla, ta tõstis pead ja kuulase tõesti minust siis räägite siin vahepeal. No hea küll, ma panen pea tagasi. Aga pruunkarusid ma küll ei näinud millegipärast. Pruunid, karud armastavad rohkem magada ja nemad armastavad rohkem sees soojemas ja, ja, ja tuulevaiksemas ja ilma vihma tibata kohas magada, nii et nemad poevad alati igal võimalusel kohe sisepuuri. Meil. Aga kas on selline olemas ka siis see pikk karu talveuni, nagu meil on räägitud? Loomaaias küll mitte. Kui nüüd tõesti võib-olla juhtub, et on hästi käre, külm ja suhteliselt pikka aega nii kaks nädalat jutti, siis võib juhtuda, et, et vahest nad ei ärka hommikul üles ja ei tule sööma. Aga enamasti need siin ikka teavad. Söögiaeg tuleb, ajavad nina püsti, tulevad sööma, söövad kõhu täis, lähevad kohe nurka, aga jälle magama, nii et Nad on uimasemad küll ja nad rohkem magavad, aga söögiaega need ära ei unusta. Arad ikka korjavad endale naha alla talveks rasva kani nagu karu metsas ja looduses teeb? Jah, seda nad teevad küll. Sügisel on neil palju suurem isu ja nad saavad kohe palju rohkem süüa ka praegu nad saavad sellega võrreldes hästi vähe süüa. Aga natuke ikka. Mul on üks küsimus väikeste kängurud kohta, ma olen näinud neid Korokosaldandee filmis seal Austraalias gepsutamas ja nad on meil täiesti olemas, siin Muhumaal on neid ja ja kus iganes. Kas neil ei ole külm? Sellel liigil, kes meile on nimelt Benneti kängurud, neil ei, ei ole külm. Praeguse ilmaga kohe kindlasti, kui üks, 20 kraadi ja sügav lumi, siis neil on maja, kus neil on põrandasoojenduspunane lamp, nii et nad saavad seal oma ja nina soojendada, kui neil külm hakkab. Aga terve talv on neid võimalik jälgida ka lume peal hüppamas. Seal on kodune kliimaseadmega enam-vähem kodune kliima. Jah, sest pärit on nemad Tasmaania saarelt ja seal on enam-vähem enam-vähem sama kliima nagu meilgi. Jalutame ja muidugi me näeme, et tiigril amuuri tiiger tiigril on täiesti mõnus olla, siin keegi teda ei sega, jahe ilm, tema närib vist seal konti, on vist nii, et tema on täiesti normaalne olla praegu meie talves? Jah, kindlasti see seelik, glamuuri, tiiger, alamliik, kes meil on närida nüüd küll mitte ainult konti, vaid seal on ikka liha peale, sest ega suurt säärekonti me talle anname, aga seda ta päris katki ei hammusta. Karda keelega jah, ja ega kihvadega tõmmatakse ka seda liha sealt pealt nagu praegugi näha. Töö on korralik, ise küll ei tahaks seal käppade vahel olla. Ta on ikka võimas ja ilus loom küll. Küll on. Küll on kaunis loom. Ja mis tema nimi on? Ema nimi on Bronto ja tema on meie ainukene isatiiger. Läheme vaatame, äkki näeme Pätut ja kes on Pätu, sellest saate kohe teada. Nii jõudsime lõpuks Pätu juurde, kes on Pätu täton, veet jään. Ja vööd jään, laulab eriti kui tema perenaine tema juurde tuleb. Vaatame, kas me saame Pätu lauluga üles võtta. Mis patusele ütleb praegu? Tuulemu juurde moni hamboy kaissu ronida. Ja kes ütleb, et ühenid on koledad loomad, no vaadake, kuda ta naerad, kui ta ta noorubseda. Sedamoodi häälitseb vööd jään, tal ei ole oma aias, kelle nimi on Pätu. Vist tehakse ka puuri uks lahti. Mina, mul on see õnn olnud, et minul on selle pätoga kunagi, kui ta oli noor oli õnn, jalutas temaga. Ta oli mul paela otsas, kõndisime mööda Tallinna omad, oled sa kunagi hüveliga jalutanud, kunagisi jääniga jalutanud, aga kui sinna ette kuulata, siis mul tekib ikka. Et võib-olla veetjään, Pätu arvas, et tema erutab sind. Vot, ja võime küsida, kas on õiged loomad, arvavad tegelikult noh, et meie oleme puuris ja nemad on seal. Kes seda oskab öelda, mis loomadega. Aga jah, eks loomale ka parem, loomulikult mitte puuris elada. Seal lausa liigutav näha, kuidas kaks looma, üks inimloomi, teine metsloom saavad omavahel kokku ja suhtlevad nii ilusti, praegu kirjelda seda pilti seal ka ilus. Talitaja tegeled puuri ukse lahti, astus ettevaatlikult sinna sisse ja nüüd üks embab teist, sügab vööd. Nii selja pealt mõnusalt panevad põsed vastamisi ja ma arvan, et petturaliseda hellitamist väga vaja. Võrra ilus pole ma iial nii kole. Lapse. Näed nüüd kui keegi pealitein käin, külalisi arvel pole. Kui välja siin siis uuris jaluta. Loodan leida korra võiks koos meelelaada. Ükskõik, kas ta siis hindaks või oskaks ujuda. Sest kole-kole ja lapsed kargab Valuutaks kui leidnud õõrama Üks kinke tasid, len või oskaks ujuda. Kes tema on meil sind tiigrikutsikas neil oma aiatöötajate poolt üles kasvatatud Britta loomakliiniku staar. Ja kuna tema praegu näebki omakasuema, siis temani hoolega vaatab teda ja ja ootab, et talle tullakse tere ütlema. Küll on tore vaadata, mis seal ikka, tõeline kaslane, ma ei tea küll, mitusada kilo, ta võib kaaluda, aga kõik käib nii graatsiliselt, et uskumatu. Aga see, mis ta omakasuemaga tegi, kas sa julgeksid järele teha? Nad panevad põseaste põse, vaata praegu. Et see on ikka tõeline õrnus. Seda on ilus vaadata, aga seda ei soovita mitte kellelegi järele teha. Väga ilus aga väga toredalt ta jälgib teid. Ma tahaks mängida, teatavaks mängida ja eks me siin lollitame, jookseme ja hüppame ja tantsime ja teeme igasugust tsirkust, vahest lihtsalt teine teisel pool puuri, siis tema niimoodi suhtleb. Suhtlus. Aga jah, et noh, seda pead kõike tegema võistluse piis. Nüüd küll unustada ja ei tohi temale niimoodi olla, et tema saab sinust kinni. Aga ilus on ta küll ritta, Brita ei laulud meile ja nurjunud. Meil on siin väga ilus, kes tema, mis tema nimi tema nimi on, kas Sandra aga ilusad nimed, kes need nimed paneb loomadele? Nimed panevad talitajad ikka põhiliselt. Siis oleneb see soost, eks ju, kas on siis villi või on Cassandra, eks ju. Kas Sandra on meil siis ilus ilvesega, ta ei ole ometi selle esimese loomaaia Ilvese järeltulija. Ei, seda kindlasti mitte, sest esimese Loomaaia Ilvese saatus oli ju väga kurb. Tema järglasi ei andnudki, tema sai noorelt otsa. Tallinna pommitamisel. Aga nüüd on vähemalt tema temast mälestus siin igavesti Tallinna Loomaaiamärgi peal ja kaseametlikel. Kas on niimoodi, et võime loomaaeda tulla 365 päeva aastas, et see on kogu aeg avatud ja kogu aeg on siin midagi vaadata? Jah, just nii ta ongi ja minule endale ka meeldib loomaaias jalutada just rohkem sügisel, talvel või hästi, varakevadel, kui on rahvast vähe, kui on loomad aktiivsemad ja loomad kab, pööravad sulle rohkem tähelepanu, sest sina oled neile huvitav. Kui rahast on palju, siis ei jõua neid kõiki jälgida, aga üksinda käid, siis saad loomadega suhelda, saad jälgida neid rahulikult, mis nemad teevad ja toimetavad. Ja sellepärast minagi alati kutsun kõiki ükskõik mis aastaajal tulema või ükskõik mis kellaajal tulema, sest hommikul teevad loomad ühte asja lõuna ajal teist asja, õhtul hoopis kolmandat. Alati võib leida siit midagi, mida sa veel näinud ei ole, sellele oma kohta. Lõpetuseks meile Bronto ilusa paraadmarsi siin ja teeb natuke häält, võib-olla kuuleme seda. Kajastuma siis tagasi stuudiosse, jätame fronto siia jalutama ja ja ütleme aitäh ja me tuleme kindlasti teie juurde veel. Tara, tulge aga.
