Tere õhtust kõigile, mul on hea meel sisse juhatada  seekordne Plektrummi saade ja täna saame oma saate teema ÜRO lt. Nimelt on ÜRO alanud aastal välja kuulutanud ökoloogiliste  süsteemide taastamise kümnendi. Samal ajal me teame, et paljud maakera ökoloogilised  näitajad lähevad iga päevaga halvemaks, nii et on põhjust küsida,  kas sellest kõigest on tolku ja mul on väga hea meel,  et meil on täna sellel teemal siin stuudios vestlemas  ökoloog looduskaitse ja, ja bioloog Aveliina Helm,  tere õhtust. Aveliina. Hea meel on siin siin stuudios stuudios näha  ja veel parem ja suurem rõõm on alustada seda saadet õnnitlusega. Sa oled saanud Eesti väga väärika kultuurilehe sirp. Aasta laureaadiks tänu oma tööle ja, ja kirjatöödele  siis eelneval aastal selles selles ajalehes,  nii et kõigepealt palju õnne sulle. Ütle enne, kui me teemade juurde läheme,  et kui, kui, kui oluline osa sinu jaoks see avalikkusega  suhtlemine ja, ja kirjutamine laiemale auditooriumile loodusest,  ökoloogiast ja looduskaitsest üldse on sinu nii-öelda  igapäevastes tegemistes ja töödes, kui suur missioon siin  taga on? No ta on ikka üsna oluline ja ütleks, et sageli ta nagu  pakitseb sees, et tegelikult on päris palju asju,  mida ökoloogid loodusteadlased ju teavad  ja uurivad ja mis aina rohkem nii-öelda muutub,  muutub oluliseks praegu siin, meie maailmas  ja siis kuidagi no tõepoolest sõna otseses mõttes nagu  pakitseb sees ja tahab välja tulla, et on,  on vaja. Mul on tunne, et on vaja informeerida ja natukene on vaja  sellist laialdasemat ökoloogilist teadmist suurendada. No üleüldse ühiskonnas. No igal juhul ma väga loodan, et tänases saates me natuke  seda infot saame inimesteni, et tuua, aga,  aga enne veel palju sa saad vahetult tagasisidet näiteks oma kirjatöödele,  et nüüd see selline sirbi toimetuse tunnustus on kindlasti  väga oluline tagasiside, aga, aga kui need asjad ilmuvad,  need sõnavõtud jõuavad avalikkuse ette, kas,  kas sa saad ka mingit vahetut tagasisidet,  et kas see kuhugi jõuab? Vahel saan küll, jah, mul on, vahel on olnud selliseid  toredaid äratundmise hetki, kus ma mõned oma mõtted  või isegi oma laused võib-olla märkan kellegi teise suus,  mis on erakordselt hea tunne. Aga, aga ei, muidu üldiselt pigem vist ei saa tagasisidet,  ikkagi lendavad nad sellisesse eetrisse lihtsalt. Võid sa natukene avada ka seda, et kuidas on sinu enda  selline looduskaitseline mõtlemine üldse üldse kujunenud  sest nii-öelda looduskaitse nurga alt sa ennekõike kirjutad,  sul on neid pädevusi kompetentse bioloogina muidugi muidugi rohkem,  aga mis on sulle endale olnud need ajendid või,  või need tõuked, et miks seda tööd üldse tegema hakata? No minu ajendid võib-olla suuresti on tulnud sellest just  tööalasest kogemusest või taustast, et, et siin üks,  neli-viis aastat tagasi alustasin ma tööd just nimelt ÜRO  ühe sellise paneeli juures, mida kutsutakse Ipesiks  mille ülesandeks ongi siis koostada selliseid teadusel  ja inimkonna tervel teadmisel. Olevaid kokkuvõtteid meie looduskeskkonna seisundist  ja üleüldse looduskeskkonnaseisundi mõjudest  inimühiskondadele ja see töö on toonud mind kuidagi hästi  lähedale sellele just sellele mismoodi loodus mõjutab  inimest ja kuidas looduse kahjustamine seab ju meid kõiki  ohtu ohtu. Ja see, see töö või see tegevus on Ongi võib-olla  just selle sama, mis me enne rääkisime sellise pakilise  tundega minus tekitanud, et tegelikult peavad seda kõik  teadma ja neid raporteid peavad kõik lugema  ja see info meie maakera kohta või meie maailma kohta peab  igaühel olema. On sul endal ka mingi selline ideaalmudel,  et mis ideaalis see inimese koht selles suures looduse paljususes,  mis see üldse olla võiks või mis see olema peaks? Eks ta ikka üks koostöö peab olema, aga aga meil on  võib-olla selliseid tänaseid vajakajäämisi,  seal on omajagu, et Meie looduskaitseline No kuidas seda nüüd öelda, et looduskaitseline mõtlemine on  ehk kujunenud niimoodi, et inimene ja loodus on  eraldiseisvad ja, ja see on mõneti mõneti vaadates  ka õige. Aga, aga teisest küljest, kui me tahame hästi  jätkusuutlik kult edasi toimetada, siis me peame leidma  sellised viisid, kus me nii-öelda pidurdame meile oluliste tegurite,  mis hoiavad seda maakera siin meil elamisväärsena me  pidurdame nende kao või languse või kahjustumise  ja rajame endale hästi hästi jätkusuutliku tee,  kus me tõepoolest teeme asju nii, et säilib meid ümbritsev  loodus ja säilib inimene, säilivad meie  toidutootmissüsteemid ja meie heaolu. Ma alustaksin Eestist, sa oled ise ka välja toonud,  et Eestit nagu iseloomustab selline vastuolu või,  või paradoks, et ühtepidi me mõtleme endast kui  loodusrahvast ja tõepoolest käime võib-olla marjul  ja seenel, elame sellist korilas, elu matkame ja,  ja meil on üldiselt selline ettekujutus,  et Eestis on seda puhast loodust ja seda tagavara ressurssi  nii-öelda täiesti olemas, teistpidi jällegi. Me justkui ei, tegelikult ei tea väga hästi argitasandil,  et kuidas tegelikult loodus toimib ja, ja kuidas see meie  igapäevane elu, meie tarbimisvalikud ja kõik see,  kuidas ta tegelikult loodust mõjutab ja milline on see  suurem selline ökosüsteemi mehhanism seal taga. Ja et Eesti on vist ka langenud mingisugusetes seal  ökoloogilistes mõõdikutes või indeksites mitmeid kohti  viimaste aastate jooksul, mis näitab nagu et Eestis asi väga  hästi ei ole, et millest see, millest see vastuolu on  tingitud või milles see sinu arvates seisneb? No see võib olla sellisest stardipunktist ka,  et tõepoolest me ju oleme võrreldes Lääne-Euroopaga,  keda, kellega me tahame võrrelda ennast alati,  et et me oleme alustanud viimastel aastakümnetel oma Eesti  vabariigis ikkagi palju paremalt positsioonilt,  et tõepoolest meil olid, meil on palju looduskaitsealasid,  mis on heas seisus, meil on rabad säilinud aga,  aga ütleks, et need viimased aastakümned,  kus me oleme hoolega samuti toimetanud meid ümbritsevas  looduses on olnud tegelikult üsna kiiresti intensiivistu  intensiivsemaks muutumas ja tegelikult puhtalt usul,  et meil on kõik hästi ju asjad ei püsi i,  et me peame tõepoolest tegutsema ka. Ja, ja siin Eesti keskkonnaseisundit vaadates  siis nii mõnedki näitajad, mis, mis mida jälgitakse,  on on ju üsna murettekitavad, et näiteks Eesti Eesti  põllumajandusmaastik es tehtav põhjavee seire siin  itraaditundlikes piirkondades Eesti Nendest  põhjaveeproovidest üle 60 protsendi on, on saastunud  pestitsiididega ja nitraatidega, mis on,  mis on väga suur number ja peaks kummutama meie sellise usu sellesse,  et kuskil kuidagi mingisugusest jumalast antud armust  püsivad meie puhtad põhjaveed hoitud looduse  ja keskkonnad niisama, et niisama nad ikkagi ei püsi,  et me, see on niisugune aktiivne töö, et,  et need nii-öelda asjad tasakaalu viia, et meie  keskkonnamõju ei oleks liiga suur. Mida see põhjavee nii-öelda 60 protsenti,  mida see siis täpselt tähendab, et kas Eesti nii-öelda  põhjaveest siis ma ei tea, mingisugune 60 protsenti umbes,  see on kuidagi kvaliteedilt langenud või,  või halb või joogiks nagu peaaegu et kõlbmatu,  siis. Seda ei saa küll üle-eestiliselt üldistada,  sest et sest neid seireid viiakse läbi ikkagi piirkonniti. Aga küll, aga need näitajad tõepoolest nii meie muldade osas  näiteks muldade orgaanilise süsiniku sisaldus  või siis muldade pestitsiidi jääkide sisaldus  või siis seesama põhjavesi. Et need näitajad tõepoolest lähevad tasapisi aina halvemaks. Et ja vaata, kui asjad lähevad aina halvemaks  või kui on niisugused negatiivsed trendid,  siis siis nii-öelda definitsiooni järgi need ei ole jätkusuutlikud,  eks. Millest see tuleb, kas see tuleb mingisugusest  siis lihtsalt teadmatusest, et on mingisugused sellised  majandamise viisid tarbimise viisid elamise viisid,  mis vaikselt, nagu loovad seda halba fooni? Pigem vist jah, et, et sellisest, kui sa enne küsisid  selle vastuolu kohta, et siis pigem need tulevad sellistest  tavapärast toimetamisviiside. Nii-öelda elluviimisest, kus keskkonnale lihtsalt ei pöörata  piisavalt tähelepanu või, või peetakse seda,  kas siis seda peetakse? Ebaoluliseks, või siis ei peeta neid trende kuidagi tähtsaks,  et, et siin see siin see vastuolu tulebki nagu hästi välja,  et me ei, me nagu justkui ei ei usu, et Eestis on asjad ka,  et Eestis saavad ka asjad olla natukene kehvasti  või et me saame Eestis minna täpselt sama rada pidi,  nagu on mindud kas Hollandis või Saksamaal,  kui me ei ole tähelepanelikud. No sa oled väga palju rääkinud sellest elurikkusest ja,  ja võib-olla siiski inimestele, kes juhuslikult ei ole seda  veel seda mõistet kuulnud või seda nii läbi mõelnud,  et mis on elurikkus Elurikkuse on kogu elu meie ümber, et meiega jagab ju  maakera palju liike, ütleme, et kaheksa miljonit liiki koos  meiega elab siin see jagab seda maakera ja elurikkus on  nii nende liikide hulk kui ka nende geneetiline mitmekesisus,  mis on meeletu elurikkus, on tegelikult ka meie maastike  ökosüsteemide mitmekesisus meie ümber ja,  ja kogu see komplekt, mis moodustab toimiva looduse,  aga siin tuleb, ongi väga oluline teada,  miks see elurikkus oluline on. Ega see ei ole ju lihtsalt number, vaid see on selline lõimis,  mis paneb kogu meie maakera toimima nii,  nii nagu ta toimib ja paneb meie maastikud toimima nii,  nagu nad toimivad. Et ega muld või puhas vesi või puhas õhk isegi ei ole  mingisugused iseenesestmõistetavad nähtused,  vaid nad on selle niisuguse elusa toimiva süsteemi tuletised. Võid sa tuua mingisuguseid näiteid selle kohta,  et ütleme, kuidas kuidas ühte üksikinimest see mõjutab,  et kas neid putukaid ja taimi on õues rohkem  või vähem. Elurikkuse selline toimimine on niugune,  salajane et et ega me ju ei pane tähele,  kui elurikkus meie ümber langeb, et näiteks täna me teame  seda nendest samadest raportitest ülevaadetest meie  kollektiivsest teadmisest teaduses. Et, et globaalselt oleme me väljasuremisohtu seadnud iga  kaheksanda liigi meie ümber miljon liiki sellest kaheksast  miljonist aga nende välja suremine ei pruugigi olla meile  nii nii hästi silmaga nähtav, et. Parasjagu mõõdetuna täpselt mitte mõõdikutega,  tõepoolest läheb meie elu kehvemaks, meil,  meie mullad ei tooda enam nii hästi toitu,  nad ei puhverda nii hästi enam üleujutusi. Needsamad putukad, kes lendavad, on vajalikud tegelikult  tervete süsteemide toimimiseks, mis tagavad kõikide teiste  üle ülejäänud süsteemide toimimise. Ja nii me ei pruugigi märgata nii-öelda üksikisikuna,  et, et miskit on sellest lugu, kui elu rikkus kas väheneb  või kaob. Ütleme aga, aga teisest küljest selline vaikne Looduse murenemine meie ümber tegelikult mõjutab küll. Kui nüüd numbritesse panna, siis puhtalt juba muldade  degradeerumine seetõttu, et mulla elurikkus langeb  ja mullaelurikkusega koos või õigemini läbi läbi kõik me  teiste süsteemide läbi suurte süsteemide,  mille najal need nii-öelda ökosüsteemid püsivad. Et juba muldade elurikkuse kadumine, muldade dekradeerumine  toob maailmale sõna otseses mõttes olulist majanduslikku  kahju triljonit dollarite ulatuses igal aastal,  aga see on nagu kahju, mida ei kanna ei sina  ega mina, vaid me kõik korraga. Kuidas neid muutusi sellises igapäevaelus? Nagu üldse üldse, kuidas neid märgata, inimesed,  kes ei loe kõiki neid raporteid ja ütleme igapäevaselt  sellise teaduskirjandusega kursis ei, ei ole,  et ütleme, kui kuller kupp mainima sellist toredat lille on  aasa t ühel päeval kadunud, et et kas, kas tuleb nagu  kuidagi jälgida seda, et mis, mis seal kasvab  ja mis mitte või mis, mis need sellised märgid võiksid olla? Jah, see on hea, et sa selle kullerkupu näite tõid,  sest et see on üks üks liik, mille, mida ma tihti inimestele mainin,  et et kuna sa korjasid viimati sellise suure peotäie kulleri  või pääsu silmasid, mäletad sellised roosad õied,  mis kasvavad niisketel niitudel, kullerkupu arvukus on  oluliselt kahanenud ja, ja kui ma seda inimestele ütlen,  siis nad alles nagu sageli taipavad, on tõesti tõesti pole  korjatud tükk aega pole kullerkupu näinud,  kullerkupp on kadumas sellepärast et, et temale sobivat elupaika,  susniiskeid niite on väga vähe järgi jäänud,  et maastikud on kuivendatud ja neid pole sobivalt hooldatud. Aga see, et me seda kullerkupu kadumist ka ei oska märgata või,  või, või me peame seda tänast olukorda, kus kullerkuppu on  nii vähe normaalseks, et selle nähtuse nimi on baastaseme  nihkumine ja see on hästi huvitav teema,  mis looduskaitset väga väga tugevalt mõjutab. Et nimelt inimestel on komme või inimestel on selline No ütleme, arusaam maailmast nii nagu ta parasjagu neile Tundub ja niimoodi peetakse peavad tänapäevased tänased  noored inimesed normaalseks sellist maailma,  kus kullerkupp on võrdlemisi vähe ja linde laulab näiteks  tavalises Eesti metsas umbes 40 protsenti,  võib-olla vähem kui kaheksakümnendatel aastatel. See, kes juhtus linde kuulama ka kaheksakümnendatel aastatel  ja ehk mäletabki siiamaani või Fred Jüssi lindistused  ja kuulab ja võrdleb tänasega see paneb tähele küll,  et On toimunud muutus. Kuid, kuid me see baastase tähendab seda,  et me seame oma baastasemeks ikka selle,  millega meie oleme harjunud. Ja võib-olla üks selline näide, et et kui kui meil ei tuleks  järgmine kevad enam ööbikud Eestisse ei laulaks mitte keegi  ei ükski ööbimis laulaks. Me muutuksime kahtlemata murelikuks ja vanemad inimesed räägiksid,  et vanasti kogu aeg laksutas, teine, et igal pool oli aga  noored inimesed, eriti need, kes sünnivad mõne aja pärast. Nemad ütlevad, et kes öövik, mis ööbik ja,  ja nii me oleme tegelikult hästi palju, muudkui nihkume oma  baastasemetega ja aktsepteerime ka uusi normaalsusi,  mida me võib-olla ei pidanudki. Pidanudki kunagi normaalsuseks, näiteks näiteks seda,  et meie mullad on mõnevõrra vaesunud või sisaldavad  pestitsiidijääke või et kullerkuppu enam ei ole. No nendest ökoloogilistest teemadest rääkides,  eriti kui tuua tõesti seda sellist väga valusat statistikat välja,  siis mõnikord heidetakse, et kuidagi olete väga  pessimistlikud enne kui me tänases saates mõne sellise  optimistlikuma noodi välja toome, ma tahaks minna veel  pessimistlikumaks ja, ja, ja meenutada tõepoolest mõned  numbrid Tartu Ülikooli loodusloo muuseumi kodulehelt siia  stuudiosse kaasa haarates, et umbes 50 protsenti kõigist  looma kõigist loomadest on viimase 40 aasta jooksul maakera  alt ära kadunud ja ennustatakse, et aastaks 2051 kolmandik  kõigist liikidest kaob, kaob ära. Me räägime sellisest väga suurest väljasuremise lainest,  mida me teeme valesti või, või kus siis see,  kus see viga siis nii-öelda meie poolt on,  et me sellise tõesti kolossaalse ja väga suure niisuguse  musta laine sees elame. No tegelikult elurikkuse kadu ei ole ju midagi müstilist,  et elurikkuse kaol nendel samadel numbritel,  mis sa välja tõid, nendel on sellised juurpõhjused  või juurtegurid, need on inimtekkelised ja nad neid  jaotatakse viide suurde rühma. Esiteks. Elupaikade kadumine ehk maastikumuutused meie ümber,  teiseks kliimamuutused, kolmandaks invasiivsete liikide  võõrliikide levik, mis surub siis osadest kohtadest välja  nii-öelda looduslikke liike. Ressursside ülekasutus, näiteks kalapüük,  ülepüük. Ja viies oli ka saaste ja pestitsiidid näiteks,  aga kui neid viis tegurit need on, neid ongi tõesti ainult viis,  mis meie nii-öelda ümbritsevat maakera meie ümbritsevat  loodust mõjutavad, aga nendest kõige suuremana seisab,  seisab nii-öelda välja on ikkagi elupaikade kadumine  ja maastiku muutus. Inimene on tohutu transform, transformeerija me oleme ümber muutnud. Peaaegu kolm neljandikku meie maismaa pinnast kuidagi enda  käe järgi ümber. Kõrgmäestik siis külmad alad ja kõrbed on veel nagu ümber. Jah, ja see mõju on lihtsalt see mõju on ongi väga suur,  et kui me tahame mõelda võib-olla inimesena natukene  sellises oma inimlikus ajaskaalas, et üks põlvkond,  60 70 80 aastat või, või meie mälu võib-olla 100 aastat,  meie kirjalik mälu natukene pikem, pärimuslik mälu võib olla  kolm-nelisada aastat, aga, aga sellega ka meie selline  ajaskaala ju piirdub. Aga loodus toimetab hoopis teistes ajaskaalades. Kui me vaatame, kuidas kujuneb niidukooslus ja,  ja mismoodi ta on kujunenud üleüldse tervikuna,  siis siis see kujunemine on sageli võtnud aega  aastatuhandeid aastatuhandete jooksul mingi konkreetne maalapikene. Nii-öelda ehitab üles oma ökoloogilisi suhteid,  kus kus seen kohtub taimega moodustab mükariisa,  taim kohtub tolmeldajaga. Taimi tuleb aina juurde, sinna vahele kasvavad samblad,  samblikud, tohutu kompleks ja see kujuneb tuhandeid aastaid. Võib-olla on seda hea näitlikustada sellesama kullerkupuga,  et ütleme, kui kaua on kullerkupp maakeral olnud  ja kui kaua inimene on olnud. Et just, ja siin võime minna veelgi kauem pikematesse ajaskaaladesse,  et, et võib-olla selle väikese niidulapi  mis on kujunenud tuhandeid aastaid, seal ökoloogilised suhted,  selle üleskündmine ühe korra lammutab kogu  selle kompleksi, mis on neid aastatuhandeid saanud kujuneda. Aga kui me mõtleme selle peale, et ma olen kuulnud,  mitu korda ütlevad, et aga loodus ongi ju pidevas muutumises,  et inimene, mis see inimene siin tühi saab,  et sest, et suur loodus muudkui muudkui muutub meie ümber  siis me peame ikkagi mõtlema evolutsioonilises ajaskaalas. Inimese jälg siin maakeral on eriti Euroopas,  eriti nii-öelda modernse inimese. Meie liigi mõju võib mõõta kümnete tuhandete aastatega,  aga kullerkup on sõna otseses mõttes miljoneid aastaid vanu. Ta on miljoneid aastaid elanud siin. Siin Euroopas see ongi tema kontinent, miljoneid aastaid on  tema populatsioonid siin kasvanud ja kahanenud,  elanud üle mitmeid jää, jääaegasid kullerkupuga koos elab üks,  üks liik kärbseid, keda kutsutakse mitte üks liik,  neid on väike perekond, kärbseid, kullerkupu,  kärbsed. Et Euroopas on üheksa liiki, nad elavad täiesti  intiimses suhtes, selle kullerkupuga tolmeldavad teda  siis söövad seemneid raske ilmaga vihmaga lähevad kullerkupu  sisse magama ja see intiimne suhe on kestnud kolm miljonit aastat. Ja, ja nüüd mõtle sellele skaalale, et kuidas meie tuleme,  oleme Euroopas Euroopasse tulnud, ütleme kuskil 50000 aastat  ka enne eelmist jääaega enne viimast jääaega toimetasime. Ja nüüd olles hästi-hästi toimekad just viimased paar 1000 aastat. Ja just viimase 100 aasta jooksul oleme me suutnud  nii kuller kupule kui tema väikesele kärbsele  selle süsteemi muuta ebasobivaks. Ma panen sulle veel nii-öelda korra sellise skeptiku  positsiooni vastu. Sellisest evolutsiooni bioloogiast me teame  või pakutakse vähemalt, et kogu see maismaa evolutsioon,  kõik need erinevad elusolendid, kes selle evolutsiooni  käigus maakeral on elanud. Et neist 99 protsenti on niikuinii välja surnud,  et ainult üks protsent nii-öelda see, kes  siis praegu maakeral elab, võiks öelda, et  nii see lihtsalt on, oli see kullerkupp,  nüüd on ta läinud, see on selline evolutsiooniline  paratamatus ja paneme edasi. No kus me ikka paneme, sest et meie ju tegelikult oleme  kujunenud sellesse süsteemi, mis on, mis on  selle kullerkupu loodud nii-öelda kullerkupu  ja tema kärbse ja kogu selle süsteemi tema ümber. Et, et me, mul on tunne, et siin on üsna kõvasti  põhjendamatut üleolekut selles osas, et kui võimekad me  tegelikult oleme, et ühest küljest oleme me väga võimekad selles,  kui tempokalt me maailma ümber muudame kuid teisest küljest  oleme me absoluutselt võimetud asendama neid Seda rolli, mida kannavad ökosüsteemid meie ümber,  tõepoolest, me ei suuda ise mulda teha, me ei suuda ise  puhast õhku ega vett hoida, me ei suuda tagada  selle nii-öelda selle suure maakera süsteemi toimimist. Et seetõttu kuskil on kahtlemata sellised Sellised. Nii-öelda meie füüsilised piirid, kust, kust me tegelikult  ei tohiks edasi minna ja tundub, et me oleme nendele kahjuks  üsna lähedal. Kas on mingisugune see kõige mustem stsenaarium siis,  kui me seda musta juttu praegu natuke siin arendame,  et mis see lõppjaam inimese jaoks sellisel praegusel käigul  võiks olla, mis juhtub? Oi, aga siin tuleb kahtlemata juurde tuua ikkagi  ka kliima, kliimamuutus, mis, mis omalt poolt kõigele  sellele kaasa aitab, et et mina üleliia optimistlik ei saaks  olla juhul kui me nüüd noh, tõepoolest seda tõsiselt ei  hakka võtma, et, et me peaksime päris päris tõsiselt hästi  süsteemselt ja hästi nii-öelda suure moraalitundega suhtuma meid,  meie meid ümbritsevasse keskkonda. Et sa küsid, mis inimesega juhtub, eks mis,  mis temaga ikka juhtub, et vaikselt see. Selline tänane õitsenguaeg mingil hetkel peab ilmselt oma  piirid saama, aga kes seda teab täpselt,  kuna ja kuidas? No kui me vaatame erinevaid selliseid teadlaste rühmi  ja teadlasi üleilmses kontekstis neid erinevaid,  selliseid deklaratsioone ja avaldusi on tehtud ju maailma  avalikkusele juba õige mitmeid ja paavst on sinna pannud oma  panuse ja väga erinevad sellised ülemaailmsed autoriteedid,  aga, aga meil on ikkagi vaidlused, siin ei ole nagu väga  selget liini, on teatud kokkulepped, nagu paistavad kuskilt  aga üldiselt See vana puu seal metsas on ta selline raieküpsuse ületanud,  see raisku lastud mingisugune puu või, või puu,  mis tõesti kannab endas elurikkust, et siin nagu ei ole,  seda vaadet ei tule nagu korralikult kokku. Nojah, et võib-olla me ei ole päris hästi suutnud ära mõtestada,  et mis asjad on need päris füüsilise väärtusega asjad siin ilmas,  meie jaoks ka veel peale puu ja peale peale turba näiteks rabas,  et, et tegelikult ka on looduse toimimine nii-öelda meie  füüsiline hüve, mida me samuti vajame, nii nagu me vajame  vajame siis seda puud või turvast. Et, et siin Siin tuleb leida selline noh, ütleks, et et me täna oleme  pigem siis rõhunud sellisele ressursi kasutusele  ja väärindamisele, aga mida me oskame täna kasutada,  aga kõike muud võtnud justkui iseenesest mõistetavalt. Et need poliitikat tõepoolest loodetavasti  ja on selle võrra muutumas, et see arusaam sellest,  et ka ma ei tea, süsiniku sidumine on väärtus  või elurikkus on väärtus ja tolmeldamine on väärtus  ja looduslike kahjuri vaenlaste olemasolu on väärtus  või viljakas muld on väärtus, et need sisenevad sellistesse  majandusarvestust esse, et see on Euroopa liidu üks selline  eesmärk ja, ja see on ka üks selline võimalik lahendus,  kus me saaksime siis läbi finantssüsteemide seda kuidagi soodustada. Aga teiseks peab ikkagi võtma hästi olulisena just sellesama  nii-öelda tunnetusliku külje vaatluse alla,  et, et peame, peame hakkama ehk lõpetama sellise looduse  krooni vaatenurga ja pigem asetama ennast süsteemi  üheosalise ühe osalise osalisena. No mis seda tunnetuslikku poolt puudutab,  siis ühtepidi teadlasena, kui sul on käes kogu see  statistika ja need numbrid ja need tõesti kõlavad kõlavad  suure sellise noh, alarmina meile. Aga kuidas sa seda ise emotsionaalselt läbi elad olles ju  ka üks inimene ja nähes seda kõike ja võib-olla nähes  ka seda, et need sõnad ja see jutt Ei jõua kohe nii kaugele, et kõiki neid protsesse saaks pöörata,  et mida sa selle kõige juures ise tunned? Üleüldse, keskkonnateadlastel ja ka kliimateadlastel on üsna  levinud selline tööalane depressioonilaine,  et, et kuidas. Kuidas ju tegelikult praegune seis on meil selline,  kus, kus teed, kuhu me peaksime minema, on üsna selged. Me tõepoolest nüüd täna teame, et kuhu poole me peaksime astuma,  milliseid samme ette võtma. Aga, aga see probleemne pool tuleb sellest,  et justkui ei võta, et teame, kuhu minna,  aga ei võta. Ja, ja nii on siis ka kliimamuutusega kliimateadlastega. Sageli siis nii, et kas nad, mis, mis siis äri inimestega juhtub,  kes annab alla, kes kes läheb tänavale, kes suundub  poliitikasse või kes läheb maale elama, teeb endale  nii-öelda jätkusuutlikud süsteemid, kus tsivilisatsioonist  eemale hoida. Aga minul võib-olla tõepoolest, kui ma mõtlen tagasi sellele ajale,  kui me koondasime nendesse raportitesse kogu seda informatsiooni,  mis siis inimkonnale on elurikkuse seisundi kohta looduse  seisundi kohta, siis siis teatav selline mõtteline mõõn  minust küll läbi käis tõesti, sest sest,  et sest, et, aga lihtsalt kurb, et kui kui tempokalt,  kui võimekalt me kogu selle miljonite aastate vältel  kujunenud looduse ilu ja toimekuse Kui kiiresti, kui tempokalt me sellega hakkama saame,  nii-öelda? Sa ei ole mõelnud radikaliseerida oma tegevust,  lõpetada see selline konsensusele üles ehitatud teaduse  tegemine ja ja minna barrikaadidele. Ei. Olen küll tegelikult jah ja ma leian, et see on  ka mõneti ju vajalik, et, et Inglismaalt võrsus näiteks  selline liikumine nagu extinction rebellion paar aastat tagasi,  mis sai ka üsna üsna sellise suure tähelepanu osaliseks  ja selle üks argument oligi see, et selle algatasidki Inglismaa,  Suurbritannia teadlased ja argumendiks oli see,  et me oleme nüüd 40 aastat väga efektiivselt näidanud,  millised need, millised need probleemid on  ja kuhu me liikuma peame, aga mitte midagi pole juhtunud. Et äkki see aitab, kui me lähme lebame kuskil tänaval või,  või blokeerida lennukeid, et siis vähemalt jõuab see teema  sellisest nišiteemast, et mida avaldatakse kuskil  aiandusnurgas vähemalt avalikkuse, et võib-olla sama  olulisema nagu nagu mõned majandus teemad või,  või, või mis iganes. Ja, ja tegelikult selline aktivism teadlaste hulgas on aina  kasvamas ja, ja mõned ja see on, see on väga vajalik,  sest et sest peabki, me peamegi näitama ka seda,  et et see on tõepoolest oluline, et see on,  see on nii oluline, et see peaks olema. Esikülgedel iga päev, kuidas meil sellega läheb? No räägitakse sellest, et igaüks vastutab  ja peab tegema paremaid tarbimisvalikuid ja,  ja ma ei tea, kohvitopsid koju jätma või vastupidi,  kodust kaasa võtma ja, ja, ja kõik nii edasi. Samal ajal sa oled välja toonud, et see on ammu,  see on niisugune tudi mudi, see sellega tegelikult midagi ei muuda,  et senikaua kuni on see ökopood ja see suur market seal kõrval,  siis see on üks nali, et, et, et vaja on mingit nii-öelda radikaalsemat,  süsteemsemat muutust, see tähendab, et tarbija kõiges ikkagi  lõpuni süüdi ei, ei ole. Ei ole, kindlasti ei tasu nagu süüd üksikisikutele panna,  et ma tuleksin siin tagasi nende tegurite juurde,  et me, et seesama maastikumuutused nagu me elurikkuse  seisukoha pealt vaatame, siis siis see, kuidas me  füüsiliselt toimetame, meie maastik es meie ümber,  sellest sellest sõltub nii palju. Ja, ja kui me tarbimisest räägime, siis siis on,  et üsna selge, et see kõik on nii hullumeelne,  et me, me oleme nagu mingisuguses hullunud ajastus,  et see peab nii või teisiti nagu kohanema reaalsusega ja,  ja leidma oma piirid. Ja seda kutsutakse või ütleme, see lahendus,  mida siis nähakse, ongi selline süsteemne muutus  ja see süsteemne muutus peab hõlmama nii seda,  kuidas me kus me kaitseme loodust ja kui suurtel pindaladel,  kui, kui suurtelt pindadelt me tõmbame ise tagasi,  kui kuidas me käime ringi oma põllumajandusmaastike  ja metsamaastikega kui ka seda, kuidas me  siis tarbime, kuidas me, kuidas ja kas me äkki salaja  ekspordime oma keskkonnakahju, mida me hästi palju teeme,  et sellesama nii-öelda näiteks ökotarbimisega  või ükstapuha millise tarbimisega me võime oma silma alt ära  viia need keskkonnamõjud, mida me Euroopas palju teinud oleme. Et, et tegelikult see muutus peab olema hõlmama absoluutselt  kõiki tasemeid, milles me toimetame. Rahandusest toiduni, materjalideni ja maakasutuseni  ja seetõttu peavad need otsused olema tegelikult tehtud  peaaegu kõigi teiste otsuste ülal või nendega koos. Me ei tohiks tegelikult teha mitte ühtegi otsust,  kus ei ole võetud arvesse nii-öelda looduskeskkonna  säilimist või, või meie jätkusuutliku suunda ei  rahanduskomisjonduses ei. Tervishoius, et et see see tegutsemisviis peab,  peab meil alles tekkima. Ja see ongi hea võimalus tulla, siis saate alguses mainitud  ÜRO ökoloogilise süsteemide taastamise kümnendi juurde,  kas see algatus nii-öelda 10-ks aastaks? On see, on see tõsiseltvõetav, kas sellel on mingisugust  nii-öelda mingisugust kandvust? Loomulikult on, et ökoloogiline taastamine on,  siis on siis selline protsess või tegevus,  mis aitab kahjustatud kahjustatud maastikke  ja elupaikasid tuua nii-öelda elule tagasi,  luua sinna tingimusi teistele liikidele ja luua see öko,  öko, ökosüsteemide funktsioneerimine, see,  et nad toimetavad nii, nagu nad peavad aineringed asjad. Tuua see nii-öelda tagasi ja see on absoluutselt võimalik protsess. Meil on võimalik kahjustunud elupaikasid  ja kahjustunud maastikke uuesti muuta nii-öelda hästi  toimivateks nii loodusele kui ka inimesele. Ja siin see ökoloogilise taastamise dekaad on,  on sündinud juba pikk mõnda aega kestnud  ka protsessist, mida kutsutakse nii-öelda maastike  taastamise eesmärk. Kus, kus tõepoolest väga paljud riigid juba võtavad osa,  kus on eesmärgiks seatud 350 miljoni hektari kahjustatud  elupaikade taastamine ja, ja kõige huvitavamal moel võtavad  nendest taastamistegevustest osa just riigid,  kus näiteks Aafrikas kus, kus see reaalne tulemus sellest,  et maastikud on kahjustunud. Sõna otseses mõttes mõjutab bki kohalikke kogukond  ja nende toimetulemist ja nende toidutootmisvõimekust. Nii et, et see ja see ökoloogilise taastamise põhimõte enam  ei ole ammu see, et me ainult vaatame, et elupaik saaks  korda nii-öelda loodusele vaid see on selline integratiivne  integreeritud protsess, mis, mis hõlmab kõiki neid elanikke,  inimesi, kes selles maastikus elavad kuidas nad toimetavad,  kuidas nad jätkavad maastikus toimetamist,  nii et see on selline suur ja mahukas tegevus,  mille fookuses on loodus ja looduse taastamine. No Eesti on ka ÜRO liige, et kuidas sulle tundub,  milline võiks olla see Eesti tee või Eesti panus sellesse  ökoloogilise taastamise kümnendisse, kas 10 aasta pärast  meie põhjavesi võiks olla puhas? Meie põhjavesi võiks kahtlemata olla puhas  ja meie mullad võiksid olla. Süsinikku siduvad või ütleme huumusrikkad tagasi. Aga Eestis on, meil on tegelikult juba häid näiteid  elupaikade taastamisest Eestis, kus on kaasatud kõiki elanikke,  kus on käima löödud erinevad tegevused, mis on üheaegselt  loodussäästlikud ja ja inimestele sõbralikud,  näiteks niitude taastamine. Lääne-Eestis ja saartel aga Eesti saab olla. Kui me hästi toimetame, siis minu arust Eestil on niivõrd  unikaalsed võimalused kasutada seda loodust meie ümber  ja luua. Luua just sellele uuele süsteemile tuginev nii-öelda näidisala,  kus me, kus me toomegi looduse tagasi linnadesse toome  maastikesse ja hoiame seda seal, kus, kus ta on,  on hästi säilinud ja kasvatame sellest suure väärtuse  kõigile teistele ka. No see kõlab väga hästi samal ajal nagu me oleme nüüd  korduvalt ka juba välja toonud, et kõik on ikkagi  ka kinni sellises noh, lõputus nagu tarbimises või,  või pigem pidevas pidevas kasvamises ja sa oled ise  ka rääkinud sellest, et võib-olla selle tarbimisega nagu,  ja kui inimene mingit sellist sisimat tühjust endas  kompenseerib või, või kuidagi matab kas on mingi teine,  parem viis, kuidas seda inimese sisemist tühjust täita,  nii et see elu tunduks kuidagi tähenduslik  ja ja elamisväärne. Jah, ma arvan, et ikka kultuur, kunst ja,  ja ja loodus tervikuna on, on või võibki see koht olla,  mille abil siis seda tühimikku täita. Et ega siin muud ei oska Öelda, mõtlen, et,  et me peame endast leidma pigem sellise Väärtusruumi, kus me tõepoolest armastame enda ümber olevat  loodust ja hindame selle tohutut, tohutut niisugust imet,  millesse on sündinud neid miljoneid aastaid meie ümber. Et ma arvan, et, Noh, looduses käimine igale ühele ei pruugi sobida,  aga samas nüüd see koroonaaeg vist ikka näitas,  et päris paljud ikkagi seda vajavad ja, ja peavad jõudma  linnast välja, nii et et Eestis on, mina kutsuks üles  võib-olla Eestis vaatama hästi lahtiste silmadega meie maastikke,  et kui sõidad Tartust Tallinnasse või vastupidi  või või lähed külastada mõnda kaunist kohta looduses,  mida sa tead, kus sa tahad matkata, et seal siis,  et sa siin teel sinna vaataks id ringi Eestis  ja mõtleksid, et kas, kas siin saaks olla äkki midagi paremat,  kas kas siin saaks olla rohkem lilli, rohkem liblikaid,  pigem vanu, suuri puid? Ja ja võib-olla läbi selliste elamuste täita. Et võib-olla võiks selles metsasalus linde natuke rohkem laulda,  kui need parasjagu laulad? Ja jah, et tasub kõigil vist kuulata seda võrdlusmomenti  ja kasvatada endas seda baastaset natukene paremaks,  kui, kui ta niisama võttes on. No Tartu Ülikoolis sa oled ka õppejõud ja,  ja puutud kokku paljude noorte inimestega,  kes nendel teemadel ennast harivad ja nende teemade vastu  huvi tunnevad. Võib-olla saate lõpetuseks siis, et kuidas sulle tundub uus  generatsioon noorem põlvkond, kas on lootust? Jah, mina küll see jutt läks meil hästi selliseks  negatiivseks vahepeal, aga ma ise ikkagi olen optimistlik  just kahel põhjusel, et esiteks seetõttu,  et noored inimesed, kes täna saavad ju ja on  otsustusvõimelised juba liiguvad ka võib-olla ehk. Ehk otsuste tegemisse, et nad on tõepoolest natuke targemad kui,  kui võib-olla meie ja on üsna teadlikud asjadest  ja ei ole ka nii tarbimishimulised isegi võiks öelda. Ja teine asi, mis mulle suurt rõõmu pakub,  ongi see ongi just. Looduse taastumisvõime, et piisab anda vaid võimalus  ja kui meil on vähegi kuskilt alustada, et kui me oleme  suutnud ikkagi selle kullarkupu veel kuskil säilitada,  siis meil on võimalik fokusseerida ja tuua need maastikud  tagasi või tuua see elu sinna tagasi, et see kullerkupp koos  oma kärbsega. Et antagu vaid võimalus ja see kõik on ka võimalik. Väga kena, meil on siin laua peal üks sinine raamat on siin  oodanud nagu nagu Tšehhovi püss. Et see tähendab, et meil on nüüd aeg kultuuri soovitused,  mis täna õhtul on. Minu kultuurisoovitus on seotud rohttaimedega nimelt üks  selline huvitav nähe, kus inimesed tegelikult ei pane tähele,  kui palju on liike meie ümber, et noh, liblikad tunned lindu  mõnda ka, aga et kõik muu on nagu kuidagi roheline. Et minu üleskutse on seotud siis nii-öelda taimepimeduse leevendamisega,  ehk siis seda kutsutakse taimepimeduses,  kui me kõiki, kui me lihtsalt ei panegi tähele,  kui palju elu meie ümber on taimede hulgas ja,  ja minu üleskutse on selline, et võtke nüüd,  kui lumi sulab ära ja kevad tuleb. Et siis siis võtke Eesti taimede määraja,  mis on see raamat või siis Toomas Kuke kukeaabits  ja võtke endale pisikene lapikene, see võib olla väike 10  korda 10 sentimeetrit või 20 korda 20 sentimeetrit  ja proovige ära tunda, kui palju erinevaid taimeliike seal kasvab. Näiteks ma võin öelda, et laelatu puisniidul,  mis on üks 6000 või vabandust, 3000 aastane niit Eesti  puisniit hästi liigirikas laelatu puisniidul kasvab 10 korda  10 sentimeetrit, 24 taimeliiki Teie oma hoovimurult võite  leida viis, aga kui hästi läheb, võite leida üle 10  ja kui leiad üle 10 siis tasub seda kohta juba hoida  ja väärtustada. Et vaadake selle pilguga, kes väikesed rohelised elukad teie  ümber elavad. Kas sa võid ühe väikse praktilise näpunäite  ka kaasa anda, et ma olen ka taimede ja välimäärajat püüdnud  kasutada just tundmatute taimede määramisel  ja kuidas saada, kuidas siit hakata otsima,  kui mul on mingisugune tundmatu tundmatu taim ees ja,  ja need kokku viia? See on tõsi, see on natukene juba selline edasijõudnu ase,  et sa pead teadma ka seda, et kust seda ikkagi otsida,  et mingisugune selline indikatsioon peab olema,  aga tõesti soovitaks võibolla veel siis võtta kõrvale nende  suuremate piltidega raamatud ja, ja alustada,  alustada siis nendest ning siis liikuda siia. Kuid, kuid veelgi lihtsam on see, et vaadata lihtsalt,  et mis on teisest teistsugune, erinev ja proovida neid kokku  lugeda ja tunnetada seda mitmekesisust. Just aitäh ja mulle tundub, et selle soovituse raames on  võib-olla meil paslik siin veel saata ka üks tervitus meie  kirjanik Jaan Kaplinskile, kellel oli äsja 80. sünnipäev  ja kelle teostes on äärmiselt üksikasjalikult just nimelt  taimi üles loetletud, see on lihtsalt hämmastav. Teeme seda aitäh sulle tänase kohtumise eest  ja selle selle vestluse eest. Kuigi olid mustad toonid, siis ma loodan,  et lõpetuseks ehk mõni masoorse moment meil siin  ka õnnestus siiski kätte saada, aitäh sulle  ja ma soovin sulle jõudu selles töös. Aitäh sulle. Armsad vaatajad, see oli ökoloog ja bioloog  ja looduskaitsja Aveliina Helm. Me täname vaatamast ja ütleme teile siit plektrumi stuudiost. Head õhtut.
