Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Raadio kahe eetris algas puust ja punaseks, see on teadusuudiste rubriik, mis toob igal nädalal ühest valdkonnast põnevamaid uudiseid, mis on meieni jõudnud viimaste nädalate jooksul. Sel nädalal oleme keskendumas arheoloogiale, mina olen saatejuht Arko Olesk ning minuga koos siin Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa. See avastus või piirkond, mille me täna võtame, on ka kergelt mütoloogilise maigu ka paik. Ilmselt paljud teist ei ole kuulnud varem sellisest kohast nagu Togerland mis on ka täiesti arusaadav, sellepärast et tänapäeva kaartidel teda ei ole, äärmisel juhul siis merekaartidel sellise nii-öelda liiva madalana kusagile laevateede peal. Ent seal umbes 10000 aastat tagasi ja peen natukene hiljem kui jääaja tõttu merevee tase oli palju madalam, siis oli Suurbritannia ühendatud maismaaga. Ja just seesama piirkond, mis ühendas Suurbritanniat ja maismaad, mis tänaseks on jäänud mere alla. Ongi tuntud siis Togerlandina ja temaga käibki kaasas selline nii-öelda mütoloogiline lugu tema tema hukkumisest, mis on üsna võrreldav, võib öelda, eks ole, Atlantise müüdiga, Marge, kuidas, kuidas siis see kunagine piirkond on tänapäevaks kaartidelt kadunud. Selle kohta on tegelikult mitmeid erinevaid teooriaid ja arvamusi. Togerlandi hukku arvataks põhjustanud olevat suurt tsunami. Kis Norra ranniku lähedal 6200 aastat enne Kristust. Ja seal oli siis veealune maalihe, mis selle suure tsunami tekitas. Ja siis tsunamilaine oli siis see põhjus, miks tugev land uppus. Aga selle kohta Ta on nüüd uurijad teinud ka uusi mudeleid, nii et see ei pruugi ka täpselt nii olla juhtunud. Nojah, sellest me täna nüüd räägimegi, et et nad on natukene ikkagi saanud uurida seda, seda piirkonda ja Risto ongi seal nagu arheoloogi jaoks väga keeruline piirkond, sellepärast et see ongi jutt tänapäevalgi vee all kõige madalamast kohast mingi umbes 20 30 meetrit veepinnast sügavamal. Et kuidas üldse sealkandis uurida saab, kuidas arheoloogid tegutsevad. Noh, see teadmine Togerlandi olemasolust tuli arheoloogidele täiesti juhuslikult. Et 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses kui kalalaevad Saltraalimisel leidsid turvast kummalisi esemeid, siis hakati üldse mõtlema, et kuidas saab niiviisi olla, et keset Põhjamerd on sul mingisuguseid kivist tööriistad ja, ja loomaluud. Nii et iseenesest see sügavusse tokerlandi madaliku sügavus seal 15 30 meetrit merepinnast ei ole nagu sukeldumise jaoks eriti midagi, et see on ka niisugune hobisukeldujatele täitsa paras sügavus. Probleem on selles, et see maa-ala nii tohutu suur, et kui meil on juba maismaalt arheoloogidel raske kiviaja asulakohti üles leida, tuleb tõsiselt nuputada et siis vee alt niiviisi ehku peale lihtsalt sukelduma minna, sealt ei leia mitte midagi, et põhiosa neid esemeid ongi tulnud tegelikult tänu kalalaevadele. Aga siis paarkümmend aastat tagasi hakkasid Inglise uurijad kasutama naftapuurimisfirmade seismilisi andmeid ja nende seismisest andmete põhjal modelleerima seda merepõhja ja Nende andmete uurimisel on siis suur hüpe nagu toimunud Togerlandi kohta teadmiste saamisel. Aga nagu ma aru saan, siis see uudis, millest me täna räägime, see, mis nagu suudab tema enda ajalugu natukene paremini kaardistada sellise nagu selles suhtes lihtne, et nad ei tegutsenud pikalt-pikalt, ei kaevanud millegi väga laialdaselt lahti, vaid tegelikult võtsid pinnaseproovi ja siis nii-öelda uurisite setteid ühes selles nii-öelda sambas Ja, ja noh, mis on hästi oluline, et nad tegid põhjalikke paleotopograafilisi mudeleid. Et üks nüüd nagu oluline samm edasi on see, et nad on, on praeguseks siis suutnud selgemalt modelleerida need Togerlandi üleujutuse jagu etapid. Nüüdseks on ikkagi selge, et see Toger lande jäänud nagu ühe sündmuse Tartu vee alla vaid see oli etapiline, et, et alguses oli, eks ole, suur maismaa, mis oli siis nagu mandri-Euroopa mandriosa siis järgmine etapp on see, et sulle on suured saared ja saarestik ja siis kõige viimases etapis sul on lihtsalt üks ega madalik jäänud sellest suurest mandriosast alles. No sel momendil, kui see tsunami tabas, siin hindavad, et see Togerlandi saar oli umbes selline poole Eesti suurune, ehk siis veel päris korralik saarekene seal Põhjameres ja on ilmselt kõik põhjuselt öeldud, et see oli asustatud, inimesed elasid seal, harisid põldu, tegid tööd ja, ja see üks tsunami ei suutnud, et kogu seda saart tühjaks pühkida, vaid vaid metsad ikkagi pidurdasid lainet pool või osa sellest saarest jäi kasutuskõlbmatuks mõneks ajaks, aga mõni aeg hiljem siis olud paranesid, inimesed kolisid sinna tagasi ja seda ennekõike setetest tegelikult näha. Ja nad proovisid kasutada võrdluseks kas siis täna päevade tänapäevaste tsunamimudeleid, et jälgida, et, et kuidas need tsunamid siis nagu tegelikult käituvad ja nad toovad välja ka selle, et selle mikrotopograafiale on nagu hästi oluline roll. Et, et sellised suured sinoomid nad ei mõju nagu ühtse lahinena vaid sõltuvalt siis abajastes võiks Jordidest või sellest, et mõnel pool on see maa natukene kõrgem ja teiselt poolt seda enam, et see mõju on nagu diferentseeritud ja nende nagu sõnum on ka selline, et kui me mõtleme nende minevikku looduskatastroofide peale siis tegelikult me ei peaks nagu mõtlema, et nad olid inimestele nagu täiesti hävinud, teavad, et, et tuleks nagu vaadata neid nagu täpsemalt, teha täpsemaid uuringuid ja, ja et tegelikult inimesed on tunduvalt kohanemisvõimelisemad, kui me võib-olla nagu arvame, et, et ka nemad siis need uurijad pakuvad välja, et tegelikult see inimpopulatsioon ikkagi seal Toger landil säilis ka pärast seda tsunamikatastroofi. Ja see on iseenesest huvitav niimoodi valdkond, mille nad on avanud, need teadlased ant kutsuvad ise ka seda looduskatastroofide arheoloogiakse, et siis nagu on arheoloogiliste kaebamistega harutada lahti, et kuidas need katastroofid siis kujunesid. Aga tõesti nende väide on, et inimesed, et jäid sinna veel elama, kuigi merevee tase jätkas tõusmist ja lõpuks oligi kogu see ala ikkagi üle ujutatud, niimoodi, et inimkond ikkagi oli sunnitud sealt ära kolima ja tänaseks päevaks on tõesti meil teada ainult üks selline madalik või liivaseljandik kusagil kusagil Põhjameres. Selline oli tänane puust ja punaseks stuudios Arko Oleski Marge Konsa. Täname teid kuulamast ning jätkame arheolooge uudistega ka uuel nädalal. Kõike head. Puust ja punaseks.
