Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Eetris on raadio kaks ning alanud rubriik kannab pealkirja puust ja punaseks seal rubriik, kus me toome teieni iganes põnevamaid uudiseid viimaste nädalate teaduse uudistevaldkonnast ja oleme kutsunud alatiga stuudiosse eksperdi, kes aitab neid teemasid teie jaoks lahti selgitada, teha puust ja punaseks. Mina olen juht Arko Olesk ning sel nädalal on minuga koos siin Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa et siis natukene vaadata, mida, mis on maapõuest või, või seniavastamata uurimata maa nurkadest välja tulnud selliseid asju, mis räägivad meile inimkonna mineviku kohta. Tere Marge. Tere. Teie tänane uudis on selline tõesti suur uudis, mis nihutab jälle natukene selliseid teadaolevaid inimtegevuse ajalisi piire ja ka ruumilisi piire natukene kaugemale, ehk siis Indoneesiast Sulawesi saarelt leiti ühest koopast past seinamaaling või niimoodi seinale joonistatud seakujutised ja käejäljed, mis siis praeguse hinnangu kohaselt on kõige vanem teadaolev. Tänapäevase inimese tehtud joonis on seni See on täpselt nii, kuigi artiklis, kus seda Uutodeeringut tutvustati, Need artikli autorid ütlesid, et see ei pruugi jääda viimaseks. Vot sellel perioodil seal 45100 aastat tagasi. Inimesed elasid seal Indoneesias, Sulawesi saarel juba varem ja, ja sealt piirkonnast on tegelikult meil kaljujooniseid leitud väga palju kokku 300 ringis ja praegu siis trateeriti täpsemalt ära mõne. Aga pole välistatud, et tegelikult see, et võiksid olla juba nagu varem Kuid seal eks ole, selliste koopamaalide doteerimine või arusaamine, kui vanad nad on, see on üks väga keeruline ülesanne, sellepärast et, et sul ei ole nii-öelda neid tavapäraseid tööriistu, millega ütleme, maapõuest leitud asjade vanust hinnatakse. Ja neid ei ole võimalik nagu otseselt akteerida neid joonistusi ise, et kasutatakse kaudseid meetodeid, et mõnikord dateeritakse mingit kihistust või mingeid teid, mis nende joonistustega lähedalt on leitud. Aga konkreetselt seekord seal Sulawesi saarelt leitud joonistusi dikteeriti, nii et nende jooniste peale on tekkinud lubjakivimoodustised, korroloitsed, speloteenid. Nii nendest võetud proove on siis võimalik dateerida. Nii et see ka nagu idateeri, ära otseselt seda joonistust ise. Aga ta ütleb ära, et see võrreldes nüüd selle lubjakivimoodustise katse joonistus peab kindlasti olema vanem. Nii et tegelikult praegu ka, mis me teada saime, et need joonistused on kindlasti vähemalt 45000 aastat vanad. No see ajavahemik, kui me mõtleme niimoodi võrdluseks kõrvale, siis kas see on umbes see aeg, kui, kui nagu tänapäeval inimesed jõudsid Euroopa aladel, et Euroopast on ka leitud kuuseid kaljujooniseid, need on kõik nooremat kusagil seal niimoodi 20 30 35000 aastat vanad, aga nüüd me saame nagu kindlalt öelda, et tänapäevased inimesed olid seal Indoneesias juba vähemalt 46000 aastat tagasi. Nad olid seal kindlasti juba varem, et noh, praeguseks me teame, et homo Jeans rändas Aafrikast välja mitme lainena. Et kõige esimene väljarändamislaine oli umbes 250000 aastat tagasi ja see, see väga kaugele Ei jõudnud aga siis järgmise väljarändamislainega, mis oli 130000 aastat tagasi jõudsid inimesed juba puhas ja tegelikult selle lainega nad võisid ka juba Indoneesiasse asustada. Ja siis kolmas laine, millega juuti asustada, kogu maailm toimus 75000 aastat tagasiränne ja sellega siis selle rände käigus siis asustati ka Euroopa, kus muidugi varem elasid juba neandertallased, noh, et maailm oli hominide nii-öelda täis Euraasia aga praegu käib siis jutt kongressi homo sapiens-ist ja jah, et Euroopasse praegust seisukohtade järgi jõuti umbes 40000 aastat tagasi. Nii et need Indoneesia koopamaalingud on vanemad kui inimasustus Euroopas vähemasti praeguste andmete kohaselt need need joonised seal seal koopas. Nad kujutavad sigu. Et kui, kui loogiline või või ootuspärane see on või, või mida on kujutatud arvata selle kohta, et mis need inimesed tegid ja olid. Kõige levinumad koopajooniste kujutised igal pool, kus, kus need esmakordselt tekivad, on kas käekujutised, käe, käejäljed, geomeetrilised mustrid või siis loomakujutised ja, ja noh, Euroopas näiteks on väga, me teame, et, et kujutati näiteks piison neid hobuseid ja Indoneesias konkreetsed, nüüd tüügassigu, et need on need loomad, keda Nad küttisid ja seal Indoneesias mõned joonistused on ka selliseid, kus on näha ka inimfiguurid, kes tiivad tüügassiga. Natukene kokku sattumuslikult umbes viimastel nädalatel, samal ajal kui tuli see Indoneesia uudis, siis tuli ka üks teine uudis leitud Kaljuvee koopajoonistest hoopis teisest maakera otsast ehk siis Lõuna-Ameerikast Kolumbia Amazonasest ja needki on võib-olla ajaliselt üsna vanad, eksis küll märgatavalt nooremad kui neil indoneesia omad umbes 12 või 13000 aastat vanad, aga ikkagi nii-öelda sellest kõige varasemast teadaolevast inimasustuse järgust selles piirkonnas. Ja need Kolumbia Amazonase äärest leitud kaljujoonised on hästi huvitavad, sellepärast et seal on kujud tatud mitmeid loomi, kes on selles piirkonnas praeguseks välja surnud. Aga kes seal varem rahasid näiteks seal nii-öelda paleolaamad ja mõned teisedki seal elevandisugulased loomad, aga seal on kujutatud ka selliseid loomi, kes tänapäeval elavad näiteks seal on sisalikke ja madusid ja, ja, ja kalu. Ja, ja seal lähedal on tehtud arheoloogilised uuringud ja on kindlaks tehtud et nad ka sõid neid loomi, tähendab, et nad sõid madusid ja sisalikke roomajaid. Ja kalu, aga huvitavaid justiitsoma, suuri suuri loomi ei paistnud olevat, nendest arheoloogilistest säilmete selt. Et selle üle nad siin ka arutavad, et, et kuhu need suured loomad siis jäidet, kui nad maalisid neid, aga, aga seal konkreetses laagripaigas nagu näiteks kondijäänuseid ei olnud. Jah, et võib-olla siis antud puhul nad ei kujutanud neid loomi, keda nad kätte said, vaid keda nad tahtsid kätte saada, aga ei saanud. See on muidugi praegu spekulatsioon, aga no praegu on nende nendest avastatud kaljujoonistest seal Amazonases uuritud tegelikult väga väike osa. Et need asuvad seal viie kilomeetri pikkusel kalju paljandil ja see ilmselt võtab veel kaua aega, enne kui detailselt kõik jälle selgitada, et mida seal kõike täpselt kujutatud on. Ja arheoloogilisi kaevamisi on veel tehtud väga napilt, nii et ma arvan, et sealt poolt tuleb veel huvitavaid uudiseid. Lõpetuseks ma küsiksin seda, et kui, kui meil on nagu tõesti neid leitud kaljujooniseid täiesti igalt poolt maailmast Indoneesiast, Lõuna-Ameerika, nii et see nagu ikkagi viitab, et, et see on olnud varastele inimestele mingisugune oluline tegevus, mida tõesti harrastati igal pool, kus vähegi võimalust oli. No ja tegelikult neid on ka hilisemast perioodist, et näiteks siitsamast Meie lähedalt Soomest on kaljumaalingud, mis on tehtud umbes 5000 aastat enne Kristust ja, ja muidugi on ka hilisemad kalju Raiendid mis on päris nagu poliitilised ja kus on ka juba maaharimist kujutatud, et neid on näiteks Rootsist leitud. Et see on selga ikkagi niisugune ka noh, eneseväljendusviis, aga seal kindlasti on taga intensiivseid uskumuslikud motiivid ja religioosse tähendused, et et see tundub inimestele kui vajalik, et ta saab ennast niiviisi kunstiliselt väljendada. Ja õnneks meil need on säilinud ja meil õnnestub neid aina juurde leida, et mul meenub ju, et tegelikult mõni nädal tagasi just räägiti ka seda, et kuulsatest Peruu Nazca jooniste piirkonnas leiti mäenõlvalt veel üks uus geoglüüf niimoodi maasse uuristatud kontuur ja see juhtus olema kassi kuju. Nii et seegi põnev uudis veel siia lisaks. Aga selline oligi tänane saatelõik puust ja punaseks stuudios Arko Oleski Marge Konsa. Täname teid kuulamast ning uue uudisega tuleme teie juurde tagasi, kolmapäeval kõike head. Puust ja punaseks.
