Teadust kõigile. Ilm on täna päris pilvine ja pilvised on ka tänased teemad ja väga huvitavad pilved ei ole ju lihtsalt toredat tupsud. Neil on täita tähtis roll nii meie planeedi kliimast kui ka planeetide tekkes. Üleüldse. Himaalaja mäestikust tulvab õhku taimset päritolu kübemeid, mis loovad taevasse pilvi. Keskkonnafüüsik Heiki jonni. Nänn käis Džomolungma nõlval aerosoole mõõtmas. Kui noore tähe planeedisüsteem saab valmis, paiskub laiali gaasipilv. Astrofüüsik Mihkel Kama osales uuringus, mis aitab tähtede ümber tiirutama taevakehade kujunemist. Mõista olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Ka päris väikestel asjadel võib olla väga suur ja ülemaailmne tähtsus. Ja üheks niisuguseks väikeseks asjaks on aerosooli osake. Kui neid on õhus palju, siis sellel on omad tagajärjed ka näiteks maakera kliimale. Ja täna aiangi labori saates juttu ühe aerosooliosakeste uurija Heiki junni Neniga kes on Tartu Ülikooli keskkonnafüüsikaprofessor ja keskkonnafüüsikalabori juhataja. Tänane jutuajamine sai lähtetõuke sellest, et just sel nädalal on ajakirjas Science ilmunud üks artikkel kus on samuti autorite hulgas. Ja see kõneleb sellest, kuidas kuidas teinekord selliste pisikeste osakeste kübemekest uurimine viib teadlased küllaltki kaugele reisile ja annab põhjust küllaltki kõrgele mäestiku tõusta, ehk siis jutt on sellest, et käsita uurimas aerosoole õhus Himaalaja mäestikus lausa Džomolungma ehk Everesti mitte päris tipus, aga, aga natukene tipust allpool. Tipuni jäi veel natuke maad ja kas sellises selline alpinismireis juba või, või sõita sinna enam-vähem bussiga või autoga? Ei, sinna mõõtejaama pidi jala minema kuus päeva et sinna kohale jõuda, õnneks seadmed, mis meil on siukseid, külmkapi suurused. Need lennutati siiski helikopteriga. Ahaa, aga ma saan aru, et seal on kohe üks selline püsiv jaam ilmastiku uurimise jaam Nepaallastel. Püsti jah, see on juba päris seal tegelikult Itaalia Nepaali ühisprojekt või ühiselt ülalpeetavaid seal kohalik personal on, on kohalikud nepaallased. Aga niisugune juhtimine ja osaliselt rahastamine on vähemalt tollel ajal oli Itaaliast siis 2015 2014 kümnesele käisime. Et sellel jaamal tegelikult on päris pikk ajalugu, kui algselt ta ei olegi atmosfääri mõõtejaamaks tehtud, vaid pigem inimeste uurimiseks meditsiinilistel eesmärkidel, et uurida inimeste organismi reaktsiooni, siis kõrgmäestikus kõrgele, seepärast on seal 5000 meetri kõrgusel. Aga ta on muutunud nüüd vaikselt järjest rohkem siukseks atmosfääri seirejaamaks. Ahah ja on, mida seirata jah, et väga erakorraline jaam selles mõttes, et eriline oma just selle väga kõrge asukoha mõttes, et suure osa ajast veedab siis mitte troposfääris vaid nagu troposfääris sellest vabast troposfääris eksis tunduvalt kõrgemal kui kõik paljud teised jaamad. Et muidugi neid kõrgeid jaamasid veel mõned. Mida see tähendab, et ta veedab mõne aja troposfäärist väljas, see tähendab, et troposfäär siis ise liigub? Üles-alla neutro troposfääris me oleme kõik see alumine atmosfääri kiht ongi troposfäär, aga tropopaus, ehk siis selline temperatuuride ja õhuvooludest koosnev selline segunemise piir, kust kust väga läbi ei segune tropopaus. See siis liigub olenevalt temperatuurist maapinnast, soojusest, turbulentsis. Ja ta kõigub siin 500-st meetrist paari-kolme kilomeetrini, meie laiuskraadidel, mida soojem piirkond on, seda kõrgemale tõuseb päeval. Aga et siis õhtuks ööks ta vajub nii alla, et see konkreetne mõõtejaama sellest tropopausist nagu kõrgemale, et on, on selgesti näha. Pilvesid, mis on tunduvalt mitu kihti pillasid, mis on tunduvalt allpool seda mõõtejaama, et sinna minnes KV marssisime üks hetk läbi pilvede tõusime pilvede kohale ahah, kõndidesse. Kas seal teie tervislikku seisundit või inimesed? Mis ei tehtud teaduslikul eesmärgil, mitte aga meie tervislikku seisundit jälgida, et kuidas meie organismis reageerib sellele madalale hapnikule, mida oli poole vähem seal, kui mida on siin all. Ja iga hommiku pidime siis mõõtma hapnikusisaldust verest ja, ja pulssi ja vaadata, kuidas siis organism harjub sellega. Harris, kaks nädalat võttis aega, enne kui ma või siin hommikul ärgata, nii et mu süda ei klopi ja ja nina ei veritse. Ja no eks seda teadus nõuab sellist pingutust, mõnikord küll. Aga kui palju seal kõrgel siis just aerosool on, et tuletaks meelde, et mis need on? Mis on aerosool vea, et aerosool on tegelikult hästi lai ja loomulikult ka põnev põnev teema uurimiseks, et aerosool on tegelikult mistahes väike osa umbes alla 100 mikromeetri, mis hõljub iseeneslikult Tõi hõljuv nagu õhus, ehk ehk tal ei tohi olla tiibasid küljest, ei tohi ise õhus hoida ja ta ei tohiks nagu hetkega välja langeda. Kõik selline peen, kas ta ise on tolm, ta nurgaanilinedan, vesi, ta on metallvahet, ei ole, millest on tehtud, mis olekus ta on, aga ta on gaasiline komponent, siis gaasist ümbritsetud aerosool tegelikult sisaldab nii seda tahkete vedelate osakest, kui siis seda gaasi selle ümber, et räägitakse ise aerosooliosakestest, kui viidatakse nende osakeste peale eest. See aerosool on niisugune ühistermin sisaldab mõlemaid. Neid muidugi võib jagada mitmet moodi erinevatesse rühmadesse, küll koostise, küll küll suuruse, küll küll nakatavus küll ei tea millega, et ka needsamad viirused, mis me siin praegu levivad, on samuti aerosooli. Ega see viirus ei ole gaasiline, see õhu kaudu leviv on ikkagi aerosoolide kaudu ja need on nagu aerosoolid ehk aerosooli teadus annab ka vahendid selle viiruse vastu võitlemiseks, kui neid kasutatakse. Milliseid aerosoole siis seal kõrgel Himaalaja mägedes viie kilomeetri kõrgusel merepinnast leida õnnestus? Jah, see oligi meie, meie selline põhiline küsimus, kui me sinna läksime, et mis seal õieti nagu on. Ja üllatuseks mõneti tuli, tuli sealt välja, et seal on väga aktiivne aerosoolide genereerimine, looduslike aerosoolide tekkepuhanguid toimub peaaegu iga päev. Meil siin meie metsades toimub ka seda umbes 30 protsenti päevadest kevaditi, rohkem talvel ei, üldse mitte. Aga et seal on ka peaaegu iga päevaga, et iga päev ja, ja statistika ei olnud samasugune nägu siin madalamates õhukihtides ja siis küsimus oligi, et mis seal siis õigupärast toimub, et seal on selline regulaarsus, aga regulaarsus ei olnud sarnaselt kella järgi nagu nagu siin allpool. Ja siis sealt tuligi välja, et õhu liikumise ütleksid oru oru tuuled, mis tekivad, kui mäenõlvad soojenevad kavatses õhugi, õhk hakkab kerkima mäe nõlvasid, et ei ole siin optiliselt tuuled, vaid sihukesed kohalikud igas orus on oma oma moosituul ja siis oru tuul, mis nagu imeb siis sealt alt poolt järjest kõrgemale, kuni mäetippu välja ja sellest olenevad, kuidas need mäenõlvad siis soojenevad, jääd, seda tuult hakkab tekkima, kandub siis sinna kõrgemale mägedesse ka materjali siis kas orgaanilist või anorgaaniliskas inimtekkelist või, või mitte. Kandub siis sinna ülemistesse õhukihtidesse ja samal ajal sinna kaldub. Enamasti jääb muidugi päike paistma, enamasti paistabki päike siis fotokeemia, uksudeerib neid orgaanilisi ühendeid, mida sinna on lendunud paisatud siis taimestiku poolt näiteks hakkab neid oksudeerima ja selle tagajärjel siis tekib väga madala lenduvusega ühendeid millele üldse kohe ei meeldi gaasil siis olekus olla ja nad otsivad teed, kuhu kuskile kondenseerub ja kui midagi ei leia, siis nad konsenseeruvad iseenda peale teevad sihuksed klastrid ja need klastrid hakkavad siis järjest kasvama. Ja kuniks nad on jõudnud sinna viie kilomeetri kõrgusele, olid nad juba seal kasvanud, et kuni 10 nanomeetri terve terve skaala muidugi oli, aga et me mõõtsime kuliselt ühest, ühest kuni 100 nanomeetrini neid välja, aga et nad ja õhus nende eluiga väga pikki ele, nii et kuna me nägime seal tervet nii väikseid kui ka suuri osakesi tähendas seda, et nad on, tekivad seal meil kohapeal, aga osa on tekkinud juba natuke eemal, et nad on jõudnud kulgeda ja jõudnud kasvada. Ja siis me siis me tuvastasime, näid. Ja neid konkreetseid Himaalaja osakesi tekitavad siis taimed. Jah, ja see oligi selle, selle uurimistöö üks niisugune natuke üllatav võib olla tulemus, et me läksime jahtima tänapäevast aerosooli tekkemehhanisme ja jõudsime poolkogemata järgi, siis võib-olla siukse väga vanale aerosooli tekkemehhanismile, kuna see keskkond on väga puhas inimtegevus on väga kaugel või väga-väga-väga madal. Et siis need gaasid, mis sealt noh, me arvutasime, et kust need õhumassid, mis me seal kell 11 hommikul jaamas mõõtsime, et kust nad võiks nagu pärit olla ja nad on siis sealt pärit madalamates turgudest, kus eriti inimesi ei ole välja arvatud väikseid külakesed. Et see kõik peaks siis olema metsa ja looduse emissioonide, siukseid, heited, orgaanilised heiteid, mis on oksüdeerunud, tekitanud neid osakesi. Ja see protsess ilmselt olnud käigus ka enne seda, kui inimene siia planeedile tuli askeldama või siis veel aktiivsemalt askeldama peale tööstusrevolutsiooni mõjutama, siis kliimatama heitlejatega. Teine suur niisugune avastus oli siis selliste, et arutame, kui kõikvõimalikud orud, mis seal Himaalaja mäestikus on ja teame, et igast orust orud tuuled tõstavad need aerosooli õhumesse kõrgema sinna mägede tippudesse. Siis aerosoolide hulk, mida mööda mäe nõlvasid moodi üles pumbatakse või puhutakse, on, on tunduvalt suurem, kui neid mägesid seal ei oleks, et kui me võtame lihtsalt tasasem, aga kus seesama samas, et taimed kasvavad seal tasasel maal ja emiteerivad neid, samasid orgaanilisi ühendeid ja samamoodi osakesi tekib. Aga nad jäävad siia alla, et nad ei pääse läbi läbi selle, tropo baasivad, ei pääse sinna kõrgematesse õhukihtidesse tekitavam pilvi siis allpool versus nüüd kõrgmäestik annab sellise võimaluse nendele värskelt tekkinud orgaaniliste aerosoolide veel jõuda siis väga kõrgetesse atmosfääri kihtidesse, kuhu nad muidu ei jõuaks või jõuaks tunduvalt, tunduvalt aeglasemalt ja vähemas mahus. Ja seda võiks siis arvata, et kõrged mäed ka mujal võib-olla aitavad nendel osakestel kõrgematesse kihtidesse pääseda just, just, täpselt, ja mida nad siis seal peale hakkavad, kui nad seal kõrgemal juba hõljuvad? Põhiline funktsioon neil ongi pilve tuumakeste pilvedeke pisaratekke tuumakestena olemine ehk siis vesi, mis seal kõrgemas atmosfäärikihtides järsku avastab, et ta ei taha enam vesi alla, ta tahab kuskile organiseeruda, tahab tekitada kristall, tahab tekitada lund nii-öelda siis ta peab millegi ümber ennast istutama. Ja siis need väiksed aerosooliosakesed ongi need, mille ümber siis tekib see piisk või tekib jääkristall, et sellist olukorda, kus vesi iseeneslikul ilma mingisuguse abivahendita ilma mingisuguse abi tuumakeseta ilma aerosoolid konditseeruks tekitaks, piisa või jääkristalli seda praktiliselt atmosfääris ei ole, sellist olukorda võib laboris tekitada, et selles mõttes ei ole mingi võimatu, aga aga atmosfääris sellist olukorda ei ole alati, vesi kondenseerub millegi peale ja see miski on siis aerosooli osake ehk kas ta siis on tekkinud looduslikult, mida me nüüd nägime ja kui suures mahus veel neid tekib, oli üllatus või noh, tegelikult oli muidugi teada, et neid tekib, aga, aga jah, et see fenomen kulgevad sinna üles kõrgele sedasi oli mõneti üllatus või et nad on sinine, selle tagajärjel õhku paisatud, korsten test. Samamoodi selles mõttes Weekondenseerumisel enam suurt vahet ei ole, kust see algselt pärit on, see aerosool? No siin Science'i artiklis on ka tähelepanu juhitud just sellele, et, et see annab võrdlusmaterjali nüüd mujal maailmas valitsevate oludega kus siis just need inimtekkelised aerosoolid on väga suures suures koguses esindatud õhust. Nojah, siin tegelikult põhiline probleem või, või miks selle asja teeb huvitavaks on kliimamuutusega seotud erinevate faktorite järjekorda panemine ja arusaamine. Noh, me teame, süsihappegaas mõjutab kliimamuutust väga palju, mida inimene paiskab õhku. Aga et siis aerosoolid mõjutavad väga mitmet moodi aerosoolid ongi kõige halvemini tuntud kliimat otse mõjutav komponent, et kõik teised kliima komponendid on paremini tuntud aerosooli seal veel nii palju sihukest salapärasust. Et nende kohta need ebatäpsus ühesõnaga kliimamudelites, mis on seotud aerosoolide, ka on kõige suurem ja siis iga selline väike detail, mida, mida suudetakse näiteks sellises väga haruldasest kohas, kui siin tegevus on väga minimaalne leida aitab kaasa koostada uusi kliimamudeleid, et paremini mõista, kui suur roll siis ikkagi inimtegevusel on ja kui suur on looduslik taust ja foon ja vastavalt siis võib-olla kunagi sellel leidub siis või selle avastuse tulemused jõuavad ka poliitikute laua peale, et teha siis õigeid otsuseid. Et inimene saaks ikkagi planeedil edasi elada, ilma, et seda kliimat nii nii palju koormaks või vähem koormav. No üks plaan, kuidas kliimamuutuse vastu hakata, seondub ka jo aerosoolide, aga mõte on selles, et piserdada kõrgel atmosfääri just nimelt selliseid kunstlikke aerosoole ja loodetakse, et see siis seda globaalset soojenemist natukene tagasi võtab. Lase mõte on täpselt sama, mis, mis me siin avastasime, et peent aerosooli pihustada kõrgele, kus tekib pilv ja läbi pilvede siis reguleeritakse energia hulka planeedil, et ja kui nii võtta, siis kliima mõjutavatest komponentidest. Aerosoolid on ainukene looduslik komponent, mis jahutab kliimat. Ehk on olemas selline negatiiv Aktiivne tagasiside looduse enda poolt kliimat jahutada, ehk siis tekitate aerosoole. Mis siis tekib metsade emissioonidest, see samane männimetsa lõhn, mis meil siin hästi kõigile tuntud on või kuuse kuusemetsa lõhn, need need ühendid, mis lõhnavad seal teek tekitavad aerosooli väga agressiivselt, aga väga, väga suurel hulgal ja mõjutavad kliimat mitte ainult süsinikuringe kaudu. Mis on see tavaline mõtlemine, kuidas mets mõjutab? Kliimat, seob süsihappegaasi vaided, ka mets toodab väikseid aerosooliosakesi, millest tekivad pilved ja mis mõjutab siis energiahulka planeedil. Ja nüüd siis seal Himaalajas oli veel lisaks sellele metsale ka selline eriline mehhanism, mis neid väikseid osakesi eriti kõrgele atmosfääri paiskas. Nii et niisugune võiks öelda, et aerosooli pumpan siis Himaalaja mäestik. Nojah, ma mõtleks seda jah, kas tehast või pumpa, mis tõesti neid alt paari kilomeetri kõrguselt või veel madalamalt kilomeetri kõrguselt tekkinud aerosooli pumpab siis sinna kõrgele üles, kuna seal üleval ja tegelikult enam metsa kui sellist ei ole see taimestik seal 3000 meetri peal või isegi allpool lõpeb peaaegu ära. Et kõik need bioloogilised emissioonid on madalamates madalatel kõrgustel toimunud. Nii et nüüd üks mosaiigikilde sellest suurest pildist on jälle natukene paremini paika saanud, teame, kuidas kõrgel mägedes asjad käivad ja ajasin seda juttu. Keskkonnafüüsik Heiki junnineniga. Kõik need planeedid, mis paljude tähtede ümber tiirlevad peavad olema ju kunagi tekkinud, sellepärast et siis, kui universum tekkis, siis ei olnud ei tähti ega planeete olemas. Ja täna aiangi jutumihkel Kamaga astronoomiga, kellega siin käimasoleval sügisel on juba mitu korda ka juttu olnud teistel teemadel, aga nüüd on Mihkel osalenud ühes uuringus mille tulemusi on hakatud nüüd otsapidi ka avaldama teadusajakirjades ja see puudutab just planeedi teket. Võib olla alustuseks räägiks hästi lühidalt, nii-öelda, mis seni teada on planeetide tekkimise kohta. Meie päikese ümber on siis kaheksa planeeti ja me teame teiste tähtede ümber, keskmiselt on ka vähemalt üks planeet alati. Need planeedid tekivad sellised tähetekkeprotsessi, kõrvalproduktina ja tahet, tekivad tähtedevahelise gaasi ja pisikeste kivikeste pilvekestest. Kui nad pilved gravitatsiooni toimel kokku tõmbuvad, siis keskele tekib, tahtsin ümber, jääb selline tolmu ja, ja, ja gaasiketas ja umbes siis kuskil miljoni aasta vältel või paari miljoni aasta vältel selle aine ketta sees mikroskoopilised kivikesed põrkavad omavahel kokku, kleepuvad kokku, kasvavad alguses sellisteks kruusatera suurusteks siis edasi kuskil seal juba sadade meetrite ja kilomeetri suurusteks, mida me nimetanud võimet essimaalideks. Lõpuks võivad kasvada kuskile sinna Marsi suurusteks nii-öelda planeedi embriotex. Ja kui nad siis omavahel põrkuvad, võivad siis lõpuks moodustada objekte, mis on nii suured kui maa või ka veel mitu korda suuremad. Ja kui nad kasvavad veel mitu korda suuremaks siis nad suudavad oma gravitatsioonijõuga hoida enda küljest isegi vesinikgaasi, mis on väga kergesti lenduv. Ning siis neist saavad gaasihiiglased nagu Jupiter. Seal on selline üldine planeeditekkeprotsess. Aga nüüd suunasid astronoomid siis teleskoobi, mis asub Tšiilis, Atacama kõrbes Alma teleskoop lõunataevasse hunditähtkujusse ühte ühte piirkonda. Mida siis täpsemalt seal uurisite? Hunditähtkujus on jah üks huvitav selline tähetekke piirkond, kus meie, meie silme ees nii-öelda tekib siis parajasti terve, päris suur trobikond tähe planeedisüsteeme. Ja selle, selle piirkonna vanus on seal kuskil üks kuni kolm miljonit aastat, nii et tähed on seal juba ilusti olemas ja nende ümber käib siis aktiivselt planeetide tekkeprotsessi. Nüüd meid huvitas küsimus, kui planeedid tekivad sellise gaasi ja tolmuketta sees, siis mingil hetkel see ketas olev aine hajub selle tähe ümbert ja jääbki alles lihtsalt planeedisüsteem nagu päikesesüsteem näiteks, et meil ju ei ole siin suurt gaasi ja tolmupilve ümber. Ja selle kohta on erinevaid füüsika teoreetilisi protsesse mudeleid, et kuidas need kettad hajuvad, mis ajaskaalal nad hajuvad, aga kuna võrreldes selle ketta enda üldise arenguga ja ka siis planeedisüsteemi pärast siseeluajaga see hajumisprotsess on väga lühiajaline, siis me, me ei ole siiamaani tabanud ühtki süsteemi, kus me kindlalt näeksime, et aha see parajasti ongi hajumas. Et see on umbes sama, et kui, kui jälgida inimese üleskasvamist et alguses on beebi, aga siis mingil hetkel võtab jalad alla ja hakkab ringi kõndima ja siis pärast kogu ülejäänud elu kõnnidki ringi. Kui sa magad maha selle ühe peenikese hetke, kui ta, kui ta esimest korda samme hakkas tegema, siis sa nagu seda päris seda sammude õppimise protsessi ei näe sind, selle gaasi hajumisega on midagi sarnast, et sa ei tabanud ühtki sellist hetke ja seda me läksime otsima siia siia tähelegi. Ja õnnestus siis ühe tähe juurest just täpselt see hetk tabada. Jah, et siis Cambridge'i Ülikooli doktorant veetud uuringust me vaatasime kolmekümmet, sellist paljulubavat kandidaati, ühesõnaga siis noor täht, mille ümber me kahtlustasime natukene lainet alles. Ja selle 30 hulgast leidsime siis ühe Enno lup, Enno lubi on ta nimetus. Leidsin ühe, mis oli siis tõesti väga huvitavat, paistab sellises üleminekufaasis olevat. Jah, kust parajasti oli see gaasiketas või gaasipilv just lahkumas ehk piltlikult öeldes siis nägite, kuidas laps oma esimesi samme tegi. Jah jah, ja me näeme siis konkreetselt selle ümber süsinikmonooksiid, gaasi, mille, mis liigub väga kiiresti sellest tähest eemale. Ja see voog on nii võimas, et me näeme kas siis selle planeeditekkeketta hajumise viimast faasi või me näeme siis väga lühiajalist epohhi vahetult peale selle gaasiketta kadumist, mille vältel needsamad Planet Tessi maalid, mida ma enne mainisin, kaotavad siis oma oma nii-öelda pinda lukustatud, sellised kergelt lenduvaid molekul alal. Et ühesõnaga, et kindlasti me oleme tabanud selle lõppfaasi ja siis küsimus on nüüd täpselt, millise all osa sellest lõppfaasist. Et ei ole veel teada, et kas see on see päris algne gaas, mis sealt lahkub või natuke hilisema tekkega kaas. Jah, täpselt ainus asi, mida me kindlasti teame, on, et see süsinikmonooksiid, gaasivool, massivoog ajaühikus on nii tohutu, et see faas saab olla ainult väga lühiajaline. Aga huvitav on see, et ta just nii kiiresti ja lühikese aja jooksul otsustab lahkuda tähe juurest. Kuidas see võiks selgitatud olla, et on seal miljoneid aastaid ilusti tähe ümber ja ja ühel hetkel kaob. Ja see on tõepoolest selline ebaintuitiivne ja väga huvitav küsimus, et täiesti õigustatud küsimus, kui, kui planeeditekkeketas püsib üks kuni 10 miljonit aastat siis miks ta hajub võib-olla seal isegi 10000 või paari 1000 aasta jooksul, et kuidas nii kiiresti siis järsku mingil hetkel otsustab hajuda. Ja siin on ilmselt seosk osaliselt nende planeetide tekke protsesside endaga. Et kui alguses on see gaasiketas paksult täis selliseid mikroskoopilisi kivikesi, mida me nimetame tolmuks, siis need blokeerivad tähevalguse leviku seal gaasi sügavamates kihtides ja kui samas need tolmuosakesed kasvavad, kogunevad väiksemasse hulka suurelt suurtesse objektidesse siis kiirgus pääseb paremini sinna kettasse sisse ja kiirguse nii soojuslikuga ioniseeriva efekti läbi siis gaasi järjest kergemini voolab sellest tähest eemale kas siis soojusliku paisumise tulemusel sõna otseses mõttes, või siis kuna ta Janiseeritakse ja siis ta haakub nii-öelda magnetväljadega, mis siis kanaliseerivad seda ainet sealt eemale, kui väga konkreetseks minna, aga on ka teine võimalus, et kuidas siis peale selle tolmu ja gaasiketta põhiketta hajumist jäävad alles need nii-öelda planeeditekke ülejäägid, sellised mida meie näiteks päiksesüsteemist asteroidide ja komeetide na, selliseid kivi ja jääkamakad siis, kui nüüd järsku see ketas sealt ära kaob, siis need jäised objektid on järsku päikesevalguse käes või tähevalguse käes. Ja kui varem nad olid väga külmad ja nende peal oli selline hästi kergesti lenduv näiteks süsinikmonooksiid ja, või molekulaarne lämmastik siis nüüd järsku need ained saavad lenduda ja nad võivad siis väga lühikese aja jooksul vabastada suure gaasi koguse, mis siis veel nii-öelda järelefektina sealt süsteemist väljub. Aga see gaas, mida nüüd teil õnnestus vaadelda, nii nagu ma aru saan, oli süsinikmonooksiid ehk CO ehk vingugaas on teda nimetatud. Kas see on enam-vähem oodatav, et just see gaas sealt lendab ja seda seal on? Monacciid on selles mõttes hästi äge molekul, et ta tõepoolest on, on oodatav. Kuna süsinik ja hapnik on ühed kõige levinumad keemilised elemendid kogu universumis. Kõige levinum on vesinik, siis on heeliums, on mõned elemendid, on veel selliseid hästi suure hulgaga süsinik, hapnik on umbes 10000 korda vähem levinud kui vesinik, aga palju rohkem levinud kui enamus muid keemilisi elemente. See on siis üks põhjused. Süsiniku ja hapnikuühend on selline levinud molekul. Ja teine põhjus on see, et on võrdlemisi stabiilne. Ehk siis teda on soojuslikult ja kirguslikult on nendes planeedi täheldaki keskkondades raske hävitada. Ja nii siis ongi, et tihti me näemegi neid tähe ja planeeditekke pilvi ja kettaid kõige kergemini gaasifaasis näeme kõige kergemini süsinikoksiidi molekuli. Et teda on ka lihtsalt kõige kergem näha. Jah, täpselt nii, aga teisest küljest muidugi peab ütlema, et ta on ka ülioluline, sest et noh, süsinik ja hapnik on kaks väga olulist keemilist elementi, kui ma mõtlen, et miks meid üldse tähe ja planeeditekke huvitab. No üks põhjuseid, miks see meid huvitab, on see, et meid huvitab, kuidas see needsamad keemilised elemendid, mis on ju elu eluks ja elu kõlbulikeks keskkondadeks, planeetidele nii olulised, et kuidas süsinik hapnik sinna pääsevad. Kas nüüd selle avastuse põhjal võib ka midagi täpsemat arvata ka planeeditekke teooria kohta läks kuidagi selgemaks. Ausalt öeldes peab ütlema, et pigem me hetkel Tšušova uuringuga saime, siis ütleme ühe sellise väga konkreetse laboratooriumi selle Henno lobby süsteemi näol, mida edasi uurida, sest hetkel, mida Tšušova näitas oma töös nüüd on see, et tõenäoliselt see gaas on siis just väga viimases faasis sellistelt komeedi laadsetelt objektidelt vabaneb kaas. Ja nüüd sellest tulevad mõned väga konkreetsed huvitavad küsimused edasi mis puudutavad siis Nende kergesti lenduvate ühendite nii-öelda toimetamist seal süsteemis juba tekkinud planeetidele komeetide poolt. Et me arvame, et ka näiteks Päikesesüsteemis planeedile maa mingi osa lenduvatest ühenditest nagu vesi saabus siia peale planeedi maa teket komeetidega ja hetkel Kyushu töötleme näitas meile, et varasemad teoreetilised ideed selle kohta, kuidas need komeedid oma kõige kergemini lenduvaid ühendeid võivad kaotada süsteemi varajases arengujärgus, et need ideed olid õiges suunas. Ja antud artikli oli ju ka väga-väga lühike, ainult et siin neli, viis lehekülge. Et see illustreeribki seda, et. Me pidasime oluliseks see nüüd kiiresti nii-öelda teadusüldsusele ära näidata, et selline süsteem on olemas ja et see üldjoontes klapib varasemate teoreetiliste ideedega. Ja nüüd on huvi seda palju detailsemalt edasi uurida. Nüüd on vaja siis teleskoobid jälle aeg broneerida, et vaatlusteha ja. Jah, et see kindlasti iga valdkonna teadlastele tuttav olukord, et tuleb hakata jälle konkureerima, et tööd edasi teha, et jahtisid, peame taotlema uuesti siis aega selle suurepärase interferomeetri alma peal. Ja Joshua, kellest siin juttu oli, on siis jossa Lovel selle uurimistöö juht Cambridge'i ülikoolist. Jah, täpselt ja tema on siis Cambridge'i professori Marco õieti doktorant ja on teinud jah, väga head tööd sel ajal andmestiku töötlemisele analüüsimisel. Nii et jääme lootma, et uutest uuringutest tuleb siis suuremat selgust ka näiteks selle kohta, et mis kaasa siis õigupoolest ikkagi oli, et kust ta pärines, kas algsest, kas või tolmukettast või, või siis hilisemast järgust. Aga praegu ajasin juttu Mihkel Kamaga, kes tegutseb Pastronoomina, nii Londoni University kolle siis kui ka Tartu Ülikoolis Tartu observatooriumis. Tänases saates oli juttu pilvedest mägede kohal ja tähtede ümber. Juttu ajasid Heiki õnninen, Mihkel Kama ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
