Rehilade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere ja kaunist päeva ja raadio kahe kuulaja. Alustame rännusaadet, reispass, millest täna reisime maakaardil. Võib-olla pea kõikidel mandritel Aasias, Aafrikas, Kesk-Ameerikas. Ja tutvustame teile täna üht. Kas just eriskummalist, kuid siiski erakordset viicia võimalust, mil viisil meid ümbritseva maamuna vastu huvi tunda. Ning mis eesmärkidega maailma nurkadesse sõita. Oma reisidelt. Mina ei too tavaliselt tagasi just palju esemeid ainult ehk siis, kui mul on midagi eriliselt silma jääb saanud mõnda tänava hipid sel viisil toetada tostandavalt punutud käevõru või tamiili otsa aetud seemneid või siis on mu suveniirid sellised, mida saab noh, suhu pista, ära süüa. Minu tänase külalise kodusesse suveniirikollektsiooni, kui nii võib öelda, kuulub aga umbes 500000 ühikut ühte asja. Ning kõik nad on erinevad. Millega võiks olla tegu? Vaevalt need on külmkapimagneteid, eks. Tegelikult on õige vastus hoopis mitte, mis vaid kes. Meie tänane külaline on aastakümneid mööda maailmadžunglit kolanud ja tema kirg on liblikad. Putukad. Tere tulemast saatesse, Allan, selline tervist. Neid maid, mille troopikametsadesse kuude kaupa kolanud oled, on tänaseks kogunenud ilmselt kümneid, eks me jõuame sinna kohe. Aga võib-olla hakatuseks, palun räägi mulle lihtsalt ühest, võib-olla hetkest või ööst, mis sul on sul kogu eluks meelde jääb, ükskõik kas siis seetõttu, et sa leidsid sealt mõne seniavastamata mardika või äkki ma ei tea, sõidad vaid täidis. Pilte võib-olla alustaks hoopis sellega, et tegelikult enamus meie reisidel on peaaegu et alati selliseid ööd ööd olemas. Et me jõuame niukses hämaras või videvikus kuskile sellisesse kohta, kus on reeglina Me otsime palju putuka hääliselt. Ja, ja siis me hakkame kiire kiiresti üles seadma, putukapüügilinasid, see tähendab seda, et niisugused noh, kaheinimese voodi suuruse, valge lina tuleb üles saada kuidagi, kas siis puude vahele või mingile konstruktsiooni külge. Paneme, riputame üles oma 250 vatise Teeerrell lambid, tõmbame käima generaatorit ja siis on meil natuke mõne minuti istuda ja oodata, et vaadata, kes meil siin lambi peale tulema hakkavad. Ja see on tegelikult ükstaspuha, kus niimoodi ka tegelikult püütakse putukaid öösiti ka Eestis niimoodi. Ja, ja miks neid üldse peab öösel niimoodi taga ajama, sest suures peamine põhjus on see, et 90 protsenti putukatest on öösel aktiivsed. Et neid ei näe kunagi päeval. Me otsisime natukene meeleolu tekitamiseks lihtsalt sellist džungli saundi, ma olen seda siia mõneks hetkeks meeletaustale kõlama ja sa ütlesid välja, et noh, eriti just on see siis, kui see tsikaadide koor tuleb, onju, mis sa ütlesid, et isegi generaatorit ei ole kuulda, kui see kui see nii-öelda peale hakkav On küll jah ja need teevad ikka tõesti kõva häält, muidugi mingil hetkel see jääb nagu vaikseks. Üks põhjus on see, et teatud lendavad meie lina peale ja aga nad ikkagi lõputult kõige harjuvad, nad on teatud teatud ja nad ei karjumit sellepärast et tahavad esineda kellelegi, vaid otsivad paarilist, leiavad paarilise, aitabki, edastada. Ma panen sulle mõneks sekundiks ja umbes sellise häälega, nagu sa umbes metsas võid seda. Võib-olla umbes õige volüümi ja et selline selline taustaheli on päris sageli vihmametsades ja ja muidugi noh, kui siin nagu seda miljööd veel rääkida, mis seal ümber on reeglina õhk, niukene niiskusest paks hallituse ja mulla lõhna on tunda. Reeglina tuult ei ole ja, ja, ja oled üle kere higine, sellepärast et esiteks, nüüd hakkab temperatuur natuke langema, hakkab kondents keha peale tekkima ja teiseks on vaatamata sellele kõigele siiski päris palavuses. Ma ise olen nendest metsadest siin rääkinud või ma ei tea ühe teise, kolmanda nurga alt, indiaanlastest, kapoidest või kellest iganes, siis tavaliselt ikkagi lõpuks küsitakse, et aga kõik see on väga tore, aga kuidas nende putukatega ikkagi on? Et peetakse silmas eelkõige, eks ole mingisuguseid sääski ja muid selliseid asju, mis on sinu vaatenurk sellistele tegelastele kui need jah? No minu vaatenurka muidugi, kui reeglina kõik tahavad, et putukaid oleks vähe, siis meie oleks putukaid hästi palju. Aga kui sääski silmas pidada, siis olgem ausad, kui ikka näiteks Eestis sumedal suveõhtul kuskil niidu servas olla, siis sääsepilv, mis sind ümbritseb või eriti hull on ta kuskil karjalasel põhja pool siis seal need mõni üksikud sääsed, mis seal lendavad, need ei ole nagu suuremad asjad, millel ei ole üldse tähelepanu vaja pöörata. Kuigi nende seas võib ka mina isiklikult, on mul on õnnestunud näiteks malaaria saada. Kuule, aga nüüd oleme selles samas hetkes, õhtul palvetama, linad üles niimoodi, et mis seal siis saama hakkab, sa ütlesid, et isegi ei kasuta. Samast putkas rääkis, et ei kasuta tõlkega moskiitovõrk enda jaoks külitad kuskil sealsamas sambla peal. Nojah, üldiselt on nii, et kui ikkagi väga hea putuka lendan külita üldse, siis me teemegi 10 12 tundi nihukest ränkrasket töö läbi, käid ümber lina ja korjad selle peale tulnud putukaid ära proovinud, selle massi seest leida neid vajalikke ja huvitavamaid eksemplare. Aga kui natukene tagasihoidlikum on, siis jah, paneme lihtsalt mati maha ja magamiskotti võib-olla peale, kui seal mõned mõned sääsed ei, ei kallale ei tuleks, paneme niimoodi, et aga noh, on juhtunud ka seda, et näiteks Ühel ööl olime vist Aafrikas, olime, kui magasid nagu autorööpad ja keskel on see kõrgem koht natukene. Mingi hetk, sõber tuli sellest vaata mis ümber toimuvat. Oli see nii-öelda rändur, sipelgate parv oli seal ümber, aga nad ei tulnud mitte üle minu, vaid need õnneks läksid seal kraavi põhjas kahelt poolt. Mina olin nagu silla peal, et neid oli ikka, no neid oli ikka metsikult. Ja see püügilina, mis meil seina peal oli nagu liblikaid täis ka puude vahel, see püüti isegi püüdsid õhust lendavaid suuri liblikaid väga osavalt aga mingi pool tunnikest ja kõik see seltskond liikus jälle edasi, nii et me saime oma asjadega jätkata, seal aga, aga, aga lina tegid täiesti puhtaks, nii et sinna jäänud ühtegi putukat peale. Suurus vist ei ole teie maailmas nagu ainumääraja, kuigi ma tean, noh, need suured soolased titaansikk, Kristanda nimi, jah, see, eks see kõige-kõige suurem mardikas, mis on selline noh, ütleme siis. Kasvab kuni 17,6 sentimeetrit on olnud kõige pikem eksemplar. No vot jaa ja kui ma ütleme nendest sääskedest ei pea liiga palju rääkima, et kui kui sa kutsusid mind oma koju, et siis natuke ma saaksin aimu sinna maailmast, aga nüüd mõtlesin, kuulaja läheb diskreetselt, selgitanud et on sellised pööningukambrid ja sopid ja orvad ja kuskile on siis ikka veel leitud mingisugune, kus siis on sellised maast laeni kõrguvad riiuleid ja nendes riiulites saab siis lahti tõmmata selliseid peenikesi sahtleid ja siis seal sahtlis avanebki maailma, et mõnes mõnes kastis on tõesti seal võib olla mingisugune mitusada sellist pisikest tüüpi nõela otsas, aga mõnes on siis mingi selline minu kämblast suurem veel omakorda pikkade sarvedega mingid värvilised liblikad ja kõik sellised asjad, et mis on see noh, mis ütleme, mis paneb seal nagu sellise hinge helisema, millised on need trofeed või mille, mille nimel seda hobi üldse nagu tehakse, see ei ole ju ometi nende arv, õppi suurus, ainult. Loomulikult, ja selles mõttes näiteks putukate tagaajamisel muidugi püüad öösel tuleb mingi suur putukad sinna teda nuhke püüda, võtate kinni, ta on ikkagi nagu jahitrofeed, nagu jahimees käib ja mille suuremate sarvedega põdra saab, seda uhkem, et meil sama asi, aga, aga lõpptulemus on see, et need suured putukad on maailmas teada-tuntud. Aga väikeste seas on veel väga, väga palju neid, keda ei ole kirjeldatud kinni, et meie ekspeditsioonide tulemusel on päris mitmeid liike. Me oleme kirjeldanud, keda keegi pole enne mitte kunagi püüdnud ja meie olime esimesed, kes nad on siis kätte saanud. Ja, ja selliseid asju, noh, see ongi see, mida, mida me tegelikult otsime. No väga huvitav, et seal ei olegi, ainult ei olegi ainult vaid ja siis teadlased suurtel ekspeditsioonidel võivad kandilised nagu kas siis hobipüüded leida, leida putukaid, mida mitte keegi siiani pole veel näinud. Absoluutselt, ja tegelikult, kuna see on selline teadus, millest keegi väga raha maksta ei taha, siis peawardi enamuses maailmas tegelevadki selle asjaga hobi korras ka juba sajandeid on see nii olnud, sest ega noh, kes oli teadlane, teadlane oli mingi mõisnik või mingisugune aadlik, kellel siis oli vaba aega tegeleda mingite kärbeste või sääskede uurimisega, et ei ole ju mõeldav, et talumeestel õhtul põldu kündmas läks koju ja hakkas veel kärbseid uurimat. Kõhed suunime natukene nii öelda üksikult üldisemale, räägi, mis ajast saadik see su hobi kestab? Kui pikad need ekspeditsioonid on mitu korda aastas ja võib-olla loetletud mõned konkreetsemad riigid, kuhu see sind viinud on. No see, kui nüüd pihta hakata, millal mul see hobi hakkas, siis ma arvan, et mul esimesed putukad on kodus Aastast 78, ehk siis ma olin umbes nelja 15 aastane, aga see on Eestimaal püüdma ja siis pärast seda hakkasidki mõned niuksed kooli ekspeditsioonid, kuna ma käisin bioloogia eriklassis, siis meil olid juba tollel ajal oli ekspeditsioonid Kesk-Aasiasse ja kauka Karpaatidesse ja ja karjalasse ja, ja Krimmi ja meil oli nagu väga huvitav, palju ekskursioone kooli ajal. Aga nüüd hiljem, pärast omal käel, siis kui kool sai läbi ja siis hakkasin nagu tõsisemalt käima, 89 aasta. Sai, sai käia Nõukogude Liidu seal ringi, õnneks mitmel pool. Ja pärast seda on siis jah kõikidel kontinentidel käidud, et välja arvatud siis jääga kaetud mandritel peamiselt troopikas ikka troopika seondub ka ka no pole Arktikas selles mõttes, et Kesk-Aasia Kaukaasia mäestikus ka need on läbi käidud. Kui ma vaatasin, no meil oli põgusalt juttu sellest kui nüüd kuulaja mäletab, oli üks ETV2 peal jooksnud reisisari liblikapüüdjad, olid nad siis seal Boliivias sinu sõbrad ja tuttavad ka sealhulgas, et ma vaatasin seda nagunii, et okei, et see kirg on ikka päris tugev, sest nad seal paraadi Alt hullu seal läksid kuskile indiaanimaadele ja mõtlesid, et noh, et okei, et siis kui saame nuuti, siis saame, et meil on ikkagi vaja seda liblikat. Lühidalt, öeldes, et ma tahtsin su käest küsida, et räägi mõni lugu, kust natuke teravaks on läinud ja siis noh, ma ei tea siis, mis põhjusel looduse loomadega No vot, eks Kunnase liblikad troopika on niisugune asi, et seal sõidad autoga need pool kilomeetrit kilomeeter või kaks või kolm edasi paned oma lina jälle üles, täitsa teised liigid seal, no täitsa teised, aga, aga päris suur hulk tuleb teisi teisi liike. Ja siis ongi see, et sa väga palju on autoga ringisõitmist ja otsida seda kohta, kus veel oleks nagu loodust, kus oleks nagu mõistlik seda lampi sellesse sättida. See tähendab seda, et sa võid sõitudel sadu, teinekord sõidad mitu päeva, sõidad mitmeid sadu kilomeetreid mööda muda sõiteedi, kuhugi pole seda lampi panna, sest ümberringi endas põllud, kohviistandused, banaaniistandused, et kui noh, nii-öelda tavaline inimene vaatab, et noh, tõesti väga-väga tore roheline kõik, aga reaalsuses on see mingisuguse õlipalmiistandus ja mille vahel on siis natukene mingisuguseid Manjoke või muid asju kasvama pandud, seal ei ole loodust ja seal pole ka püüda mitte midagi. Tegelikult, kui sa sellekohases lõpuks leiad, no reeglina on see niimoodi, et leiategi niimoodi paar tundi, enne kui pimedaks läheb veel aega seal kellegiga rääkida, tõesti, paned ruttu need lambid-värgid üles ja siis mõtled, et vaatame, mis edasi saab, on niisugune juhus, näiteks Caboonis oli, kus siis noh, hommikul kui valgeks hakkas minema, siis küla oli öösel nägid seal metsas midagi, toimub nende küla tagametsal tulid püsside ja Modžeetodega paarkümmend inimest seal ja noh, aga nad ei ole halvad inimesed, Nad tulid, kartsid, et äkki me parasjagu alati halvad või midagi, meie oleme halvad, head, varastame seal nende mingisuguseid puid, raiume või mida tahes, teeme või peame jahti nende maja taga. Pärast seda muidugi nad olid saanud oma purgiõlle ja paar suitsu ja nägid ära, et meil on purgis putukad ja siis neil oli väga hea meel. Kui seal kolm, neli päeva hiljem mööda sõitsime, siis juba kõik karjusid, et mister pappi, hoomister, pappi, liblikamees, tule siia minu juurde neil seal peldikuaugu ääre peal elavad vahvad liblikad, käivad söömas, mardikad ronivad, ühesõnaga niukseid asju ikka tuleb ette. Muidugi. No sa ütlesid ka, et ühesõnaga, et see ei ole end alati nii, et selle töö läbi seal aktiivselt püüavad, onju, et seal nagu noh, vaid see on ikkagi selline sotsiaalne, sotsiaalne olemine ju ka, et olgem ausad, et see ei ole, et ei tee ainult ainult seda püüki, et ma tea, panete seal lõkke apaatiatele lahti või mingeid selliseid asju. Tähendab lõket ma ütlen ausalt, me ei ole teinud troopikas vihmametsas mitte kunagi selles mõttes, et kui me üldse midagi seal teeme, siis kuna meil generaatorid töötavad, siis me oleme seal keeduspiraaliga omad võib-olla mingi pakisupi soojaks teinud, aga lõket ei ole mitte kunagi teinud. Aga selles mõttes niimoodi, et väike niukene, no kuna mina õlut ei joo, siis ma joon hea meelega rummi või midagi muud nisukest jookides siis siukest asja. Loomulikult seal juttu ajades ja arutades eriti kui ei ole veel väga hea putukalend muidugi kõva lend, siis nagu ikkagi aega seal verega suht aga juttu ajada ei ole, siis käib üks niux tõsine sahmimine, see nii nagu kalapüügil kala kogu aeg võtab, et kalamees ka võtta ei saa. Aga kui kala ei võta, siis küll kala mehka võtta. Okei ja pärast seda ma saan aru, et tuleb, noh, ma ei tea, lihtsalt ajad kuskile purki ja. Puhud suitsu peale jah, ei, seal niimoodi, et nendes purkides meil on neid purke mitmeid mõttes ja, ja osad suuremad liblikad ja mardikad nüüd tuleb üldse niimoodi süstida. Et nad enam ei raameldaks, ei rabeleks, sest sest see kujuneb, panna need liblikad kuhjata kuskil purgis, nad tahavad üht-teist puruks ja jäävad järgi, niuksed, närakad ainult. Ja neid püütakse siis purke, tuleb tühjendada kogu aeg seal eraldi karbid, kus need pannakse. Ja lõpuks, kui see töö on siis hommikuks lõppenud, siis on see, et kes need on kinni püütud, need on vaja transpordiks ette valmistada, see on veel neli-viis-kuus, tundi tööd, teinekord need munad, niuksed, vatimadratsid, mille peale nad pannakse, et nad ei siin sõidu ja transpordi käigus katki ei läheks ära, ei lõhuks. Sellest viimasest episoodist, mis rääkisid ööd isased Caboni seal Aafrikas kuhu sa ütleme, paneksid veel praegu näpu peale, kui see oleks variant, lihtsalt minna mõnda riiki nüüd uuesti tagasi, kus sa oled juba käinud, et mis on su ka, noh, ma ei tea, kus on saanud nii-öelda kõige eredamad mälestused või midagi sellist. Selles mõttes võib-olla tagasi läheksin näiteks Madagaskaril, kuigi mul seal kaks korda käinud juba, aga ta on seal liikuda suhteliselt keeruline. Teid sisuliselt ei ole ja kui nad on, siis on need väga raskesti läbitavad, nii et tegelikult niuke. Madagaskari põhjaosa on niisugune osa, mida võiks seal hea meelega külastaks, aga muidugi on ka maailmas väga palju muid kohti. Argentiinasse läheks hea meelega. Läheks ka Aasiasse, mõningates maades, eriti kuskil Indoneesia saartele veel mõnele. Kui kallis selline hobi pidada on, kui me nüüd mõtleme seda kohapealset kohapealset, kogu logistikat, kogu kõike, kõike, kõike kulusid, kõike, mida seal seal kohapeal vajagnevatest, genekatest lõpetades, mingite ma ei tea kastiautodega, mille räägin natukesest tehnilisest Poolast, ja no ütleme niimoodi, et tavaliselt me käime kolme-neljakümne, esimene see nagu optimaalne inimeste arv ühte autosse. Ja reeglina ma olen niimoodi arvestanud, et koos lennukipiletite auto, rentide kütuste ööbimiste söömisega keskeltläbi tuleb niisugune päeva kulu kuskil 60 eurot. Loomulikult see on see, mis nüüd eluks vajalik. Kui keegi leiab, et peaks koju tooma naisele näiteks 5000 eurose kaelakee, siis seda ei saa nagu reisi kuluks lugeda, see on ikkagi see on ikkagi meel. Et autorent, kuluveeaa, generaatori, bensiiniga, majutuse pealt ajatega Majutus ja hakkame seal metsas oma matiga maas magama ei maksa midagi ja kui sa siis sealt mati pealt näiteks järgmine öösel või ülejärgmine ööse mingisse majja jõuad, kus on juba lausa voodi toas. No see on juba väga luks, võib-olla mõnes kohas on isegi vetsupotti ja tuss siis sihukese ööbimise eest seal viis eurot või, või ka 10 välja käia, kahe peale enam seda nii-öelda reisu kulu väga ei suurenda. Aga tänapäeval on see putukate söömine ka väga popp, et kas ta sealt ka midagi kraabitamale, ma ei tea, rehaga kokku seal neid tüüpe, mida nagu mis väga haruldased. Nojah, päris nii-öelda kotleti või seal mingit sääsesuppi ei keeda, omale aga aga putukaid. Me oleme kohalikel turgudel, et päris hea meelega ja ostame, proovime, et noh, selles mõttes, et mis seal putukad mingit eriti maitset olla ei saa, aga just ongi huvitav see, et mismoodi neid on siis no valmistatud. Mõned on tehtud nagu magusasiirupi sees küpsetatud, mõnede niukse sidruniga maitsestatud on mõnede niukse Carryga maitsestatud, tegelikult ma olen söönud nii liblikaid kui mardikaid, kui röövikuid, kui ämblikke, kui lutikaid, igasuguseid asju. Et noh, proovinud selles mõttes, et mitte nüüd aga neid ka ei müüda igal pool, see on ka seal Aasias, kus nüüd tarvitatakse päris paljudel pidupäevaroog seal ütleme mingisugune meie õllesummeri tüüpi üritus, siis seal on keegi putukaletti välja pannud, et ta kodus sööb ka, aga no kui sa ikka poodi või kioskisse lähed või kuskil teeäärsesse söögikohta, siis seal reeglina putukad ei pakuta. Kuhu viimane reis viis? Kui nüüd päris aus olla, siis viimane reis viis mind. See polnud küll putukapüügireis, aga see oli Küprose saare lävel veebruari möödunud aasta veebruaris-märtsis, ennem kui lendur lennuliinid kinni pandi, aga putukaid käisin putukaid, ma käisin spetsiaalselt putukaid käisime püüdmas Indoneesias maapoes ja Sulawesi saarel 19. aasta siis jaanuaris. No räägi sellest sellest retkest lähemalt, Paapua tundub, tundub ääretult, ääretult põnev ja metsiku loodusega koht. Jah, seda ta on ja selles mõttes, et marsruut ka pärast seda. Marsruut oli ka selline, et seal ühest kohast teise liikumiseks on vaja lennata. Lennukiga seal autot rentida pole mõtet, seal teid eriti pole. Ja liikumine käib mööda jõgesid. Ja siis lendasime mägedesse koht nagu Vameena seas. Kui me koju jõudsime, siis läks paar-kolm-neli kuud mööda, siis tuli välja, et et sealt metsast olid inimesed tulnud selle linna maha, põletas kõik, põgenesid, kes seal täägisaidid. Tänaseks istun jälle Indoneesia valitsus seal korra majja löönud metslased jälle metsa tagasi ajada. Inimesed hakkavad vaikselt tagasi kolima ka sealt siis lendasime nagu üle mägede, teisele poole džunglisse, kus siis on niisugune väike asula ja sealt veel omakorda siis paadiga üheksa üheksa tundi mööda jõge minema niisuguse koha peale, kus siis elavad, võib-olla kõik on kuulnud ka Hendrik Relve on seal käinud, Korowayuldajaid elavad seal jooksnud. Et sinna kiviajakirja inimesi, puhujad elavad puu otsas nagu kiviaja inimesed, sõitsime sinna ja olime sealses kolm-neli päeva seal. Ja siis pärast tagasi üldse olümpaapos olime kolm nädalat pärast seal kaks nädalat Sulawesi saarele, seal viimastel päevadel me võtsime paariks päevaks auto, et seal selle pealinna ümbruses natuke ringi sõita ja ja autorent pidi lõppema. Järgmine päev aga mõtlesime Ahanname õhtul autod ära, kell seitse kutsusime mehed järgi, viisid autod minema ja siis kuskil kella üheksa paiku siis mingil hetkel noh, vihma 100. kõvasti ja mingil hetkel vaatame, kuidas me olime nagu mäe otsas. Muda tuleb altpoolt auto, autorehvide ja uste ja ma ei tea, mis asjadega. Mitte ülevalt mäest, aga alt üles ja mõtlesin, et nüüd ongi kõik, et nüüd on siis veeuputus käes. Kogu aeg on lubatud, aga siis selguski, et seal tegelikult see mäe peal tänu sellele, et seal on metsad maha raiutud. Põllud nüüd selle suure vihmaga koguse muda hakkas liikuma niimoodi, et et siis meid evakueeriti, sealt olime vööst saadik mudasse, jõudsime natukene eemal teise künka otsa, kuhu muda veel ei jõudnud. Skoomiku tagasi tulime, siis selgus, et et no see üle tee meil nagu mäe teisel pool teed mäe külje peal, seal oli nagu asulad, kus olid oti hütid ja niuksed puumajad rohkem. See oli täitsa puhas, seal ei olnud enam mitte midagi. Seal, kus meie olime seal meie tuhast ikkagi niimoodi, et üleval lae all oli ventilatsiooniauk, sealt tuli muda kolinal sisse ja. Aga, aga see oli niisugune nagu eemajali niuke v veepargi moodi asi, et seal oli niuke nagu kõrge vettehüppe, Pukme asjad olid seal üleval kõik. Ise olime ka seal alguses seal, kus mudalaviin pihta hakkas ja lõpptulemus oli see, et siis hommikuti räägiti, et mitte seal oli kuskil 100 137 inimest on kadunud või veel rohkem meedia, sea laipu ja kanalat. Kui neid kõik kohad täis seal siis noh, ja siis veel mõnda nüliti seal jamasin, ta tapeti. Et selles mõttes, et siukseid koduvideo sai päris jõhkra niimoodi, et inimesed selle seal hetkel mingil hetkel ei taha vaadatagi, seda enam, et kuidas see asi seal siis käisid. Aga, ja, ja ka selle mudaga koos olid ikka tulnud ka niimoodi õnneks meie selle öömaja oli, oli kiviseintega, nii et seal nagu päris seinu maha ei löönud, küll mõned augud sisse ja garaažinurga maha ja garaaži laeni muda täis autod kõik muda alla, aga see, need kivid olid ikka niuksed oma nagu meie rändrahnud, mitte kõige suuremad, aga niuksed, tonn, kaks niuksed rändrahnud tulid mudaga ülevalt alla ja siis lõhkusid seda asulad seal. Proovin ette kujutada, aga kuidas see nagu niisugune asi nagu laheneb üldse. Ma linalen looniast pärast välja ralli meie jaoks lahenes, see niimoodi sumpasime hommikuks, mudav oli lõppenud, sumpasime sinna tagasi, võtsime oma kohvrid ja asjad, kuna meilid nüüd õnneks pakitud, kuna pidime järgmine päev ära sõitma, lihtsalt meil ei olnud nagu kõik tuba asjad mööda tuba laiali, korjasime oma kolu kokku, trampisime Kilomeetriseid läbi muda, sealt mäest alla sinna juba lennujaama poole ja seal oli juba buldooserite teed lahti lükatud ja mingid autod kergelt liikusid ja siis me siis me meie saime sealt minema ja selleks ajaks, kui me pidime ülejärgmine päev nagu ära lendama, juba lennujaamani ka võimalik pääseda, kuigi see mudavool jõudis isegi lennuvälja, nii et mingisugune lennuk oli ka seal mudaga kannatada saanud. Aga igal juhul me saime õnnelikult minema ja just siin paar päeva tagasi vaatasin Google mapist, et minu arust on seal värske pilt ja juba korras köiked. Nojah, džungli ras val või on, kes sellist looduse meelevallas elab, et ja võib-olla siis noh, kahjuks ka sellistes väga lihtsates elutingimustes, siis on see lihtne vist seal hütt nagu uuesti seal kokku klopsida. Seal kaardi peal see tänaval ikka tühi või et ma arvan, et need elanikud said kõik otsa, sellepärast et et õhtul oli niuke pärast üheksa 90 vahel poole 10 paiku sellel ajal reeglina perede koduselt magavad, kuna seal elektrit ei ole, valgust ei ole, siis neil ei ole ka teha enam. Kaks tundi tagasi on juba pimedaks läinud. Ja nad olid juba kõik seal oma majades sees ja ma arvan, et seal netti vähemalt seal Google mapi peal oli plats puhas. Seal polegi enam, kes seda kohe nüüd asustama hakkaks, et läheb paar aastat aega ennem kui sinna uued asjad. Puikaks korra, Aafrika, kas ma ei teagi, miks või mida seal täpselt teha, ma lihtsalt tahaksin, et seal loeksid mulle korra veel ette, mida sa mulle tookord enne saadet tegid need Aafrika riigid, kus sa, kus mustikaid püüdnud neid oli päris korralik nimekiri. No hakkame pihta, Põhja-Aafrikast Maroko sisele Egiptuses püüdnud, siis olen Tuneesiast, olen püüdnud. Siis on Keenia, Tansaania, Madagaskar, Sambia, Namiibia Caboon, Kamerun, Kambja. Need just need alumised, need alumised riigid, ma noh, väga vähe nendest tean, ja väga vähe olen teinud ja teinud ka saateid nende teemadele, et oskaksid sa seal mind viia näiteks mõnda konkreetsesse kohta on see küla, linn või öine putuka siin nii-öelda džungel ja rääkida ka nagu võib-olla siis mingisuguse mingisuguse episoodi, mis suga seal on aset leidnud. No kui seal nüüd seda alumist otsa võtta, seal nagu väga niux džunglit ei olegi selleni ikka, pigem sa vann või niukseid kõrbejalad sõitvad, kuid lähete näiteks karakkumi kõrbe, kus on liiv, üksikut Saksa uulid päeval 46 kraadi sooja öösel 28 või tundub, et no seal ei ole mitte midagi lambi välja, siis sealt lendab kilode kaupa. Ma ei tea, mis nad seal teevad, kõik kuskil elavad, kus nad on, seda ma ka ei tea, aga neid on tohutu palju. Tegelikult Namiibias on sama asi, et seal on niisugune suhteliselt kidur, loodus on ka päris vannid ja soolajärved, aga kuna me tulime Sambia poolt, siis see läheb niisugune nagu mitusada kilomeetrit, nagu väike väikeriigist on, aga väike sõrm läheb sinna Sambia poole, seal on tee ja kahel pool teed siis 10 15 kilomeetrit on nagu niisugust nagu metsa moodi asja, et tegelikult see Namiibia loodus on kui viibesse minna, sest see on niisugune suhteliselt mitmekesine inimesed on mitmekesised, seal seal on ikka päris niukseid niukseid, niukseid, rahvaid, kel käisime nendes Hiimbadel külas, nüüd on, võib-olla inimesed on, olete näinud niuksed, kes värvivad ennast niukse punase saviga, teevad punaseks, üledjale, punased, tegelikult jalutavadki alasti ringi, nad on seal selle elavad linna ühe, ühe linnakese ümbruses linnatänaval võib neid alasti näha. Ja, ja seal ongi kohe öeldud, et minge külla neile ja nad hea meelega võtavad külalisi vastu, nad on teinud, müüvad oma mingit käsitööd, seal kärge, kannad raha nagu väga, pole tehase rahaga suurt midagi, et ostke kaaslaseid jahu, võtke suhkrut. Viige neile makarone, viibitki, niimoodi pakiga neile kingituseks väga lahkelt lubavad oma oma hütis seal sees käia, vaadata? Jaa jaa, jaa, panevad kohe ka välja väiksema niukse Lavka, kus nad siis oma, vot neid samu neid käevõrusid vaid. No nemad muidugi ei tee neid jõhvidest ja ja, ja Tamiilistasid, nemad toovad neid poltidest ja mutritest kruvide, kuskilt leiavad, aga väga uhked on need asjad, aga kõik see määrib, kuna nad on seal punase savi, kannad üleni ise koos ja kõik asjad koos siis noh, seal ikka hakkad ära minema, siis tuleb mingisugune naisterahvas, sind kallistab üleni riided on punase saviga kontsad. Tegelikult on nagu omamoodi rahvad ja siis sõidad 50 kilti edasi, seal on juba absoluutselt järgmised inimesed, kes näevad, on riides nagu mehhiklased värvilised seelikud, värvilised mütsid, suured kübarad. Et noh, neid rahvaid on seal väga erinevaid. Kuule, mehhiklastest, rääkides Ladina-Ameerika pool, kui mul õigesti meeles rääkisime Costa rikaste Venetsueelast vist jah, et kus sa oled käinud. Ja kööki veel jah, ja Ecuadoris ka ja ja prantsuse Coyanoska. Prantsusekojana vist on nende putukapüüdjate meelispaik vist. Me saime aru, maailm on väike. Joosep Sarapuu, meil üks reisijuhte, kellega ma siin olen ka teinud paaril korral saada selgust, ta töötas selles samas lotsis, kus püütakse putukaid, kus sina oled. Väga lähedal oli selles mõttes sellise, see loits on niimoodi, et prantsuse kui ei anna siis väga paljud inimesed püüavad putukaid just nagu ärilisel eesmärgil, kuna seal on, no mina isiklikult loen putukaid nagu metsaanniks. Et kui sa korjad metsas seeni ja maasikaid ja neid pärast müüd, noh ma arvan, et see ei ole mingi kuritegu, sa oled teinud tööd ja see ongi nagu õige tegevuse putukatega on täpselt sama asi, et kui inimesed saaksid aru, et millistest kogustest me räägime, et kui me seal kuskil keegi prantsuse kojanas näiteks 100 inimest püüavad putukaid, siis Eestis jääb, ma arvan, auto alla iga päev rohkem putukaid, kui need seal selle päevaga kokku püüavad. Selles mõttes, et need, ja kuna seal riigis on ka see nagu väga legaalne tegevus, kõik on lubatud või viia nii palju, kui tahad selgrootuid riigist välja, ei ole mingit probleemi, siis ka väga paljud ameeriklased ja prantslased ja hollandlased käivadki seal. Ja see sealt nüüd eestlased niimoodi on sattunud, on see seal üks, 15 aastat tagasi või natuke rohkem, esimene eestlane sattus sinna tööle. Ja kuna selle maja perenaine nägi, et eestlane on tõesti töökas inimene ja reeglina need eestlased, kes selle tööl käinud ja kõik bioloogid siis minul on seal kolm tuttavad, kes on käinud seal niimoodi aasta aega tööl sest kui üks aastakese ära töötanud, siis ta smugeldas järgmise eestlase sinna jälle aastaks ajaks tööle ja sellepärast eestlastest naistesse oldi vikalt. Okei, põime või see, kes minu, minu, minu prantsusekojana. Kirjutan Sergei põlme, kirjutage ennem põlme, aga ennem Sergei oli seal veel Villu Soon ja pärast seda oli veel Keijo Sarv ja seal on mitmeid okei, eestlaste selles majas oli eestlaste naistele, kuna see seal oli sama asi, et see ka meditsiinitööstus tahab väga palju sealt saada neid troopikataimi, millest siis tehakse mitmeid ravimeid siis need farmid ja mis ennem olid puhtalt putukapüügi peale, need on aina rohkem ja rohkem ka kasvatavad ja otsivad metsast neid taimi, mida siis meditsiinitööstus ajab. Ja selles mõttes on Amazonas ma olen aru saanud veel selline üsnagi ka taimemaailmas väga-väga avastamata maa, et et on palju liike, mida, mida, mida esiteks ei teata või siis mille toimeaineid ei teata ja pöördutakse ka mitte ainult siis otse taime, vaid ka isegi põliskultuuri esindajate taimetarkade poole, et nii-öelda tänapäeva farmaatsiafirmad teevad palju seal sellist. Jah, ma olen ise ka mõelnud, et huvitav, et kuidas need põliskultuurid, seda kõike teavad, aga ma kujutan ette, kuidas aastakümnete aastatuhandete jooksul, kui palju inimesi on ära surnud, et valesid taimi on kasutatud valed koosseisus valet moodi. Ja nüüd leida selle õige nimi, siis ravib ja teeb see ikka, ma arvan, metsikud inimkatsed on olnud. Aga see teadmine on väga tore, et need õnneks on see ära tehtud, et täna enam ei pea, sellega tegeleb. Kaid vähemaks ei jää, sina ütled muidu, tavaliselt on kõik, mis puudutab loodust, puid, loomi, kõike, eks ole, et jääb vähemaks kogu aeg, liustikud sulavad nii edasi, et putukad, sa ütled, kui sa lähed sinna džunglisse, paned selle lambi peale, et seda nüüd ei ole, et seal nüüd läksid teist korda Madagaskaril ja vaatasid, et siin kurat juba tulevad, igasugused suvalised krantsid, aga et seda umbes, et ägedaid enam ei tule. Kui loodus on alles, siis ei kao putukad mitte kuhugi. Kui loodust ei ole, võtame selle metsa maha, istutame sinna banaanid, seal ei ole ühtegi putukat. Sa võid putukaid kaitsta nii palju, kui tahad, et siit ongi nagu see, et kuidas maailmas kaitstakse mingit putukaliiki. Aga ei, kaiste peota. See tähendab seda, et kui kuskil on vaja panna uus palmiistandused seal õlipalmiistandus põletatakse näiteks 1000 ruutkilomeetrit metsa maha. See ei ole mingi kuritegu. Teha palmiistandus, millest omakorda teha biokütust, mida omakorda Valada paati selleks, et olla loodusesõber just ja põletatakse see maha ja, ja see ei ole mingi kuritegu, aga kui sa siis seal lähed ja püüad metsas lambiga kuskil, siis on, võib mõnedes riikides olla see kuni kriminaalkaristuseni välja metsik kuritegu, et kui näiteks noh, kui nagu üks niisugune näide veel tuued Põhja-Ameerikas on üks, noh, need nahkhiirekolooniad on maailmas tohutu, palju, aga nahkhiirekoloonia, kus on keskeltläbi kuskil kaheksa pool miljonit nahkhiirt ökoloonias koopas ja need lendavad iga ööse välja ja selleks, et see nahkhiir saaks elada järgmise hommikuni järgmise õhtuni. Täh, vabandust, ta peab ära sööma umbes poole oma kehakaalust, putukaid. Nahkhiir kaalub 12 grammi, siis iga nahkhiir peab sööma umbes kuus grammi putukaid. Kui te korrutate selle läbi, siis te saate teada, et see on umbes umbes 70 või vabandust, 60 tonni putukaid, üks nahkhiirekoloonia 60 tonni putukaid, eks see on niukene naftatsistern noodi täis pressitult putukaid. See proovin seda, seda batooni ka praegu. Ja, ja saage aru, et nüüd, kui nüüd kõik maailma putukapüüdjad püüavad putukaid, siis nad ei püüa ka 10 aastaga nii palju kokku, kui see üks nahkhiireparv sööb iga ööse neid nahkhiire Parwin, tohutu palju Eestis näiteks, võtame tihane, peab oma pojad üles kasvatada, Eestis on umbes ja pealt pealt miljoni tihasepaari nudistide, öeldakse, et nüüd neid koos teiste liikide kui mingi kolm miljonit paari umbes. Ja selleks, et pesapoegi üles kasvatada, vaja kaks ja pool kilo. Pesitsusperioodil püüda putukaid, korrutage läbise kolme miljoniga, saate teada, mitu kilo putukaid söövad ära tihased. Peale selle on veel kõiksugused, muud siilid, konnad, kalad ja kui palju jääb auto alla, siis kas tasub üldse sellel teemal rääkida, et kui mõned putukauurijad kuskilt midagi tühja kas nad võivad püüda või püüda ja reeglina kestsid, püüavad, püüavad eriala spetsialistid, ehk kui neid keelata, siis keelatakse spetsialistidel looduse uurimine. Ja mis see eesmärk siis on, lihtsalt et saaks selle seaduse valmis teha. Sealsamas noh, mul puudub võrdlusmoment peale sedasama Boliivia sarjaga, eks ole, et seal neil oli Kasemendi lugu, et riik ei luba, riik lubab mingi piirini mingeid liblikaid püüda ja välja viia, nii et sa ütlesid, et see on mõnel pool karistatav, on teil tulnud ta siis mingisuguseid ametnikega mingisuguseid juntimisi või, või mingeid muid ekstsesse ei ole, ei ole selle seaduse piires. Ja me teeme seaduse piires ja selles mõttes on ka, et nende no kui sa, ametnik noh, ta peab olema mingil põhjusel sellest asjast huvitatud, et reeglina on see see, seda ametnikku huvitav, ükski putukas, et teda on vaja natuke raha ja kui seda raha talle ei annavad, siis ta võib väga kurjaks minna, aga aga selliseid asju, jah, üldiselt iga iga vähegi mõtlev inimene saab aru, et sellel ei ole üldse mingit pistmist looduse rüüstamise või ma ei tea, millega. Ja huvitav on neid perspektiive püüda ja võib erinevaid perspektiive näidata ja, ja natukene tsisterni kokku pressitud ja okei. Ma ei saa seda oma peast minema proovinud, võtame täpp pausi ja kuulame ära loo, mida sa tahtsid, et me võiksime siin saates mängida. Kui me nüüd näppupidi olimegi siin Venezuelas, Costa Ricas, Ecuadoris, siis selleks looks on, on legendaarne Condor pasa. Väga ilus lugu ja valisime siis välja sellise andide andide andide versiooni, kus, mille esitaja nimi lossinkas on teinekord mul reispassi viie aastases ajaloos seda klassikalist andide lugu mängida, esimene kord kõlasta reist passi kõige esimeses saates ja siis siis esitas teda ei keegi muu kui Jaak Joala. Kallis raadio kahe kuulaja, me oleme koos Allan selliniga, putuka ja liblikajahil igal pool maakera erinevates džunglites vannides ja ma sain aru isegi kõrbetes. Putukatest oleme nüüd rääkinud ka ja selle reisimise viisiga kaasneb kindlasti veel igasuguseid kohtumisi ja tavaliselt noh, mõtlen, ma olen siin varasematest saadetest ka rääkinud, et et nendes nii-öelda põhjakihtides on võib-olla lihtsam liikuda reisides, eriti kui sa, kui sa nii-öelda reisid mööda mööda, noh, niisugune lihtsa inimese kombel, aga kas mõni on ka mõni selline elitaarsem kohtumine aset leidnud, äkki teil reisidel? Ja muidugi on kohtumisi olnud, me oleme ka siin väga kuulsate väliseestlastega kokku saanud näiteks kunagi Uus-Meremaa 20 kordse malemeistri Ortlin Sarapuuga ja Harri Männiliga oleme Venezuelas Costa Ricas kohtunud, aga aga võib-olla üks niisugune huvitav kohtumine. PS Kameruni, kus meile meie autojuht Pascal oli ta nimi, oli, ta oli niukene kuldsete prilliraamidega ja, ja Euroopas õppinud mees, et kuna tema oli siis üks 50-st oma oma selle suguharu kuninga nõuandjast siis kuningas saatis tema kaudu meile sõna, et me võiksime talle külla minna, kui meil aega on, noh, loomulikult nihukesest küllaminekust keelduda ei tahtnud kuidagi ja mõtlesime, et noh, ikka külla minekuks ütleb midagi nagu kingitus kaasa võtta ja ja mõtlesin, et mis saab, küsisime, et kuidas on, et kas alkoholi näiteks kinkida, kas on viisakas? Me mõtlesime tõesti, et võtaks mõne viski või mingi niuke soliidse pudeli selle peale meie nõuandja ütles, et ei, ära niuksed asja võtad, võtad kaks kasti õlut, et et see on nagu palju varem, et ei hakka süvasidunud oma niuke, Salined, võtsime siis selle kaks kasti õlut talle sinna kaasa ja ja siis kõigepealt tuli meie juurde sinna nii-öelda rituaalimeister sinnak, kuningas, niuke betoonaia taga, metallväravad olid niuksed nagu tõelised plekist niuksed, metallväravad. See tuli siis nii-öelda rituaali, õunameister tuli välja, see siis seletas meile, kuidas kuningaga kohtume, tal oli veel niuke niuke lahe roostes mõõka oli ka veel. Ja, ja ta ta nägi välja nagu suvaline inimene tänavalt, lõhkise teksapüksid ja vanad T-särk, aga mõõk oli rootslased, mõõturid, tõeline mõõk, niuke meetri pikkune oli öeldud. Ja see tuli siis seletas meile, kuidas kuningaga kohtades, et me ei tohi seal tal mingit kätt suruma hakata, vaid me peame käed kokku panema, kummardama viisakalt, et me ei lähe seda kuningat käperdama, patsutama selle kuningas kutsuski meid, mitte naljakuningas, vaid sellel oli nagu tal on umbes 50000 alamatan sellel kuningal. Ja siis, kui me seal kuninga vastuvõtul läksime, siis kuningas panime kingitused kõrvale, tõi mingi veinipudeli ja siis teiega grillkana tõi meile sinna ja kuningas istus nagu üle laua niukse. Kui te olete näinud siin kuningas saalomoni kaevanduse filmi Sis istudes niukseid, tal oli tõesti nisuke droon, mille peal siis oli, või tool, ma ei oskagi öelda, millal leidis. Tal olid siis niuksed elevandi kihvadest, jalad ja leopardi nahast katted peale nisukene istus seal talle endale, oli ka ilus elevandiluust käe Võrru ja kõik niukene. Uhke müts oli peas ka kuldKK kuldsete prilliraamidega. Ajasime siis juttu, meie autojuht oli, tal oli nagu tõlgiks ja ja siis kuningas vahepeal läks ära. Ta läks riideid vahetamas, ta pani teise mütsi omale ja teise pintsaku, sest ta oli juba nii-öelda pidi vahepeal trooni. Siis meie autojuht rääkis sellest, kuidas see kuningas käib öösel libahundiks. Mitte libahundiks, vaid leopardiks. Sõna otseses mõttes ta oli nüüd hirmuhigi, oli tal otsa ees ja silmamunad olid vastu prilliklaase ja rääkis, kui jube see on, kuidas ta öösiti käibekuningatele öö läbi lõbustada, et ei käiks inimesi kuskil seal lõhki rebima ja et kunagi oli ühe kuningaga nii olnud, et sellel oli ka, tulid nagu jäetud unarusse ja siis ta oli kellelelgi kuskil kallal läinud, keegi oli talle noole lasknud külge ja siis kuningas hommikul ärkas, seal oligi nooleauk olnud külje peal kõhus ja ühesõnaga, et see ongi nagu päris tõsi ja ja tagasi tuli siis ta istes mööda tagasi, ta oli vahepeal uue peakate pannud omale ja natuke riideid vahetanud, siis istusime veel temaga ja kuna sealmaal on niimoodi kombeks, et mehel võib olla mitu naist. Ja seal on niimoodi hästi ära näha, mitu, mitu naist mehel on, et jälle nagu aiaga piiratud alamehel on oma maja ja igal naisel on oma maja. Kui näiteks on seitse maja, siis mehega kuus naist ja kui on näiteks 15 maja, siis meil on 14 naist siis kuningal, vaatame, et kuningal on hoovis ainult kolm maja. Ja siis küsisime kuninga käest, et kuule vaata et siin üle aia naabrimehel on sul 17 maja, et sul on ainult kolm. Kuningas tõmbas natuke pea õlgade vahele, vaatas vasakule, vaata paremale, vaata uuesti paremale. Ja siis tõmbas näpuga üle kõri. Niimoodi ütlesid mulle kahestki siiamaani. Tõkke väga nihukega niukene perekondlik vestleja oli meelsel. Liba leopardiks jooksev kameruni libaleopardi kavereni kuningas. Seal nimetati neid Novonnideks ehk meie käisime konkreetselt, kõlas Pamenda Vonnil. Me sellepärast teadsime, et need on niuksed asjadelt, kunagise Raltarelli poputi, agijad. Niisugune raamat on siis Seraltarell elas, pab vuti Vonni juures, aga mees meiega esimeses Pomenda Vonni juures. Väga äge. Kuule lõpetuseks ütle lihtsalt seda, kuhu teie seltskond järgmiseks unistab minna. No me oleme võtnud sihiks, et saaks ikkagi veel Amazonases käia, kui need üldse. Et kui nüüd üldse veel reisida lastakse kuhugi maailma, sest nii tohutult jubedad haigused levivad igal pool. Aga kui ikkagi lastakse, siis võib-olla läheks Amazonases Peruusse? Jah, et seal on niisugused, me teame, mõnel eestlasel on seal niuksed kontaktid, et äkki et äkki saame kuidagi neid kontakte ära kasutada ka nii-öelda putukateaduse arendamiseks. Paneme mikrit kinni, räägime kohe edasi. Kõle, väga suurepärane, suur tänu, Allan, et viisid meid kaasa rännakule maailma, mille vastu, mille vastu tunned elukestvat kirge? Ma arvan, me võiksime kõik püüelda selle poole, et saaksime oma hobiga tegeleda, ma ei tea, kaks-kolm kuud aastas, eks ole. Ja võib-olla lõpetuseks ütlen lihtsalt hästi lühidalt, nihukest paar väikest nippi, oletame, et ma olen kuskil troopikametsas, aga mul ei ole seda spetsiaalset huvi, et milliste käepäraste vahenditega ma võiksin. Võiksin, et, et noh, et midagi mulle lihtsalt sinna lina peale tuleks, olete mulle voodilina ja taskulamp, kas piisab sellest, et ma tõmban tal lihtsalt kuskile seina vahele ja lükkan selle taskulambi peale, et juba mul tuleks mingisugune huvitav elu, mida ma saaksin lihtsalt. Et uurida ja ma arvan küll selles mõttes, et niukene taskulamp, kui ta panna sinna lina taha, näiteks et selles linas tekib nagu ekraan, niuke, helendav, kohtnud, kedagi tuleb kindlasti sinna, sest neid tugevaid lampe kasutatakse selleks, et just kaugelt kohale meelitada. Aga, aga, aga need käepärasemate vahe ei anna, aga ma arvan, et näiteks paarsada aastat tagasi, kui poldi, elektrit ega midagi püütigi reaalselt Petrolli lampide või tõrvikutega. Et see on täiesti võimalik, sest ma ise, kui ma olin nõukogude armees, olin Mansuurias, tahtsime lõket teha, jaanipäeva lõket Hanka järve ääres kivide vahel ja seda lõket ei olnud võimalik tehasest sinna lendas nii palju liblikaid, et nii nagu see paber põlema hakkas, need lendasid, kustutasid ära ja, ja selles mõttes nad ikka tulevad ka nõrgema valguse peale. Muidugi. Vot jälle üks niisugune pull värk juures, mida teha, võib-olla teinekord ongi lõkkeasemel lõkke ääres õlut joomise asemel troopilises troopilises metsas. Suur tänu, kallis kuulaja, et olid meiega täna kaasas. Reispassi varasemad 150 ja pluss rännakut on igal ajal sinu klappides EPL-is või auto kõlaris, kui avad oma telefonis oleva podcasti programmi või raadio kahe kodulehe lõpulooks kõlab. Kui me juba niimoodi näpuotsapidi seal andides olime üks artist, keda samuti olen kunagi saates mänginud erakordselt imeline get cha kaunitar, Renato Flores. Ja kui nagu ma ütlesin, siis Jaak Joala kaverdas seda Condor passat siis Renata kaverda pandide põliskeeles Eketša keeles Dianymarsi lugu, House of the Rising Son. Ma postitan selle loo video veel saate Facebooki lehel ergaks reispass. Tänan veelkord teist kõiki ega üht meile pühendatud tunni eest. Stuudios oli külas, all on selline, mina olen, igatsed, tõrkin, hashtag on sensoorne travel värske, avan Raadio kaks ning kauni kohtumiseni järgmisel pühapäeval.
