Praegu helisevad meie poistel ja tüdrukutel suveteedel suus lõbusad matkalaulud. Ja nad ei teagi, kuidas karjapoiss kuningas oli. Küll aga toob see laul mälestusi nende vanaisade. Ja vanaemade südamesse ja keelele mäletada on nii head kui halba. Kuri peremees ja püksirihm, hommikused magusad unenäod, külmad sügisvihmad, karjalast, ühised lõkketuled, juttudestmised ja pulliga Pukslemine. Meenuvad pildid taluelust, troost, abilisest ja naljahambast, karjakantsist või kavalast, varsakesest põrmegi, kunagisi suure valla valitsejaid, palju perepidajaid tuua täna õhtul ka meieni killukesi oma noorusmaalt. Oma töömehe tee algust meenutab omaaegne staažikas ja teeneline karjapoiss Lembit Kurg. Minu karjapoisipõlv möödus enam kui 40 aastat tagasi aga miskipärast on siiski need karjapoisi elusündmused teravamalt mõnest kohast meelde jäänud, kui hilisemad ja palju tähtsamad. Alustasin sigade karjatamisega. Nagu see amet selgeks sai, siis anti lambad juurde. Ja. Ma pean ütlema, et kõige kõik päisemad loomad, keda mina oma elus olen näinud, on vanad sead. Jääd midagi vaatama või lõikad taskunoaga välja mõne lepaoksast kuuse või kaseoksast isikliku loomakese äkki juba näed, vana emis on läinud kuhu? Loomulikult kartulis ja teised saevad ennast parajasti vagude peale järjekorda. Ja siis, kui peremees seda märkas, siis õhtul oli pealelugemine. Või koguni püksirihmaga alti karistus kätte. Nagu halb perenaine siis jääte õhtusöögist ilma. Lambad jällegi, need on kõige rumalamad loomad. Kui midagi ootamatut juhtub, vähemalt nende arvates siis pannakse ühises tihedas trupis suurem vidinaga minema. Ülepeakaela koordi oksuks, lammas tara teibasse, mängib haledalt ja rabeleb ja kipub edasi minema. Aborki kogu aeg maha, alla sügavamale. Noh, kui seapoisi elu ehk tookord karjad sura õppi nädalad läbi olid, siis anti kätte lehmad. Üldse tuleb lehmi pidada peaaegu intelligentseks loomadeks teiste kariloomadega võrreldes. Kuna karjas on juba kohad omavahel ära jaotanud ja juht lehma välja valinud, siis on karjapoisi elu päris kerge. Desse lehm juba ise siis teab, mis teha, kuhu kari viia, tuleb ainult teda jälgida ja vaadata. Ja peab ütlema, et isegi pull on viisakas loom. Kui talle vihatuju peale tuleb siis ta teatab oma kindlate tseremooniate saatel. Ma tulen su peale nagu vanaaegne tsaar, bee katsed, alus, niisugune juhtum lasti taani tuubull lahti. Karjakatseks. Kepp oli pandud ninarõnga külge ja direktor tõi pulli sinna karjamaale. Pull käitus rahulikult. Imelik oli talle kevadine õhk kõik ja mina jäin teda vaatama esmakordselt pull karjas. Ja äkki pull hakkab mõmisema kaevama. Sarvedega maad ja mina vaatan, vaatan suuriilu, tugev loom. Siis, kui hakkas tulema, kuskile joosta, eemal taravaga, kaugel lähedal on nõrgad pesad, sinna otsa ronida ei saa. Keppi käes ei ole, need sarved jääb ellu ja mõtlesin, et mis siis nüüd teha. Vast õnnestub ülesarved hüpata kaela peale või turja peale, koguni. Ootan, sain ennast valmis, tõstis seal all pea kullad, muud enam teha, kui haarasin sarvedest kinni. Nõrk poiss, nagu ma olin, too korduks 10 11 aastat vana. Ei tea, kuidas see juhtus. Väänasin Kolnud. Ja põll oli külje peal maas ja mina tema nina ees kahju, mõlemad hingatud. Ja ma ei tea, kas mina rohkem ehmunud või tema. Teate pärast seda ta oli nagu tallekene, käis kogu aeg minu sabas. Lehmakarjaga väljas olles, see on siiski niisugune priiuse ja vabadusepõli. Laskun muidugi sügisel Kuneb luusselõikavalt vihmad on läbi liguneda. Hommikul talu lakast, ülestõusmine on muidugi karjapoisile äärmiselt raske tegu. Perenaine või teenijatüdruk püüab kaks-kolm korda, enne kui saad unesugused silmad lahti, tuled redelist alla. Näed siis talukööki, otsid sealt õlle pealt ülesama, viisud jala nartsud. Paned jalga, siis sööd kiiruga hommikusöögikausike külma tatraputru vihlaku leiba, võtad lusikaga ühisest suurest savikausist hapupiima peale siis paned pajukoorest või kasetuust märsinööriga kaela, sinna perenaene paneb leiba koorega kartulid, mõned silgud, sügise pole, saab veel eelmisel päeval ahjus küpsetatud Kaali või mõned naerid. Lehmad on lüpsnud selleks ajaks juba krants ootab truult väljas ja siis lähedki oma kuningaga alamatega karja tanuid mööda välja. Päris töö algas muidugi lõuna ajal, kui kari koju lasti. Siis tuli peenatit ja kartuli vagudelt ohakad vesiheina maltsa kitkuda. Kõik need süle Teeturit õue tuua suurte puust Moldi ja siis seal Sagamis rauaga või kapsarauaga son S tähe kujuline. Terav raud keskel varus sellega peeneks raiuda. Seal kõige raskem igavam töö. Umbrohtu tuli mullis nii palju raiuda, et sellest jätkus sigadele ja ka õhtuks veel lehmadele üheks või kaheks toobri täieks Sulviks pesse sulpoligi, mis ju lehmad õhtul nii kiiresti koju meelitas, sest sinna pandi jahu rokka juurde et ta palka ära teenida. Selleks karjapoiss pidi muudki tööd tegema. Kõigepealt haud valmis raiuma talu köögi jaoks ja see on juba suur töö. Aga mõnikord perenaise lahke sõna teenijatüdruku sulase kaasa tunne nagu palsam ja lohutas sind ning aitas sul kõige raskemast üle saada. Kui juba 10 aastat vana olin, siis võeti mind varem koolist ära ja ka sügisel kaks nad hiljem läksin kooli toni vaesemate karja laste tavaline asi. Aga kui palju ta seal karjas palka saite, peremeeste juures jätkusid ka siis talvel koolis käimiseks. Hädavaevalt jätkus sellest sest seal oli ju vilja, anti teravilja, jahu, sisendi tangu natukene seapekki, vana ei mäleta, kui palused hoolega, kinnas, seapekki, mitte liha. Ja siis anti riidekraami Kaaver mõnest alust. Eriti Patlaselinakangast anti. Et vihma küll valab ja pilvede Winas taevas kui maa sügis ududetinas. Pilvi rebides vilistab tuul. Kari on väljas veel mihklikuul. Karjalaps, vaeseke. Kuhjal küki kaelani märg külm kalale tükib tuule ja vihma käes elajad. Tarvis hoolega kuhjasid vahti. Peremehehääl ei anna mahti. Sihen, selg karjas. Tuliks. Eks ahi, oletarre, rätid ja pastlad riputaks paar. Tere jäägi siia saaks soojendatud suppi, paelu veel pastlale punukse jupi. Õhtu nii veniks käes uinakut tund. Varakul peremees peletab und. Ladze maast valla rei tuleb maha töist represt nii mööda. Ta mata üles pullikarjast ja koera võib igaüks sundi. Pead võtma märsiperenaine ei oodata kärsi. Koharjo laps, nooruk, Pöögodo väes. Nii käib sügisel karjase käsi. Siiski ka need olid võib-olla see peamine sool mis nii-öelda selle elu talutavaks tegi. Tule tegemine karjamaal Sõe paugutamine kivi peal, teine kivi visati siis peale ja käis nagu püssipauk. Diskarjapoiste muinasjutud, põnevad väljamõeldud seiklused, lõunamere saartel, indiaanlaste lood, kasvõi see kõik asjaosast, olime maadlemine jala taha panekuga, kes kõige tugevam on meeles üks karjapoisi lõbu, mis nii eriti õnnetult oleks võinud lõppeda. Leidsime kord endise mõisa talilakast vana vene vintpüssi ilma laeta või ilma kavata kasside padruneid. Läksime siis pühapäeval taludest eemale karjamaale kolme talupoisid koos ja hakkasin paugutama sõda tegema. Tore oli küll. Aga peremehed kuulsid ja siis tuldi, kellel ohjad käes, kellel midagi kangemat veel. Ja siis iga mees sai külmeid mahutati, seal sulas olid ka kaasa toodud kahel mehel ära joosta ka ei saanud. Antenn ja niimoodi siis pandi poisikestel aru natukene pähe tagasi, sest meil lõke tehtud jah, selles osa padrun pandud küpsema. Lahutate siis parajasti paugud käsites mõnikordki peremees ja sulane, pane ise jooksu sealt lähedalt, sest kes teab, võib pihta saada. Muidugi suur lõburiga laupäeval küla vanemad või suuremat poisse ehale saata tüdrukute juurde. Minul oli köiega kaela riputatud rinna peale suur pealelöögikannel ja siis särkisin suuremate sabas olnud väike poiss kasvu poolest ning põmmutasin vägevalt siis kaasa poiste viiulitele ja viisikannetele oma kannelt. Kuni viimaks siis vanemad poisid ükshaaval kadusid talude aitadesse lakka, kus ta hakkas kostma tüdrukute naeru Kiistamist, jahirskamist, huntide karjas käisin ka kunagi. See oli 13 14 aastat tagasi. Ma olin tookord lähedal kiisale, suvitasin seal, käisin kalal, seal kuskil nuuma baasjõe ääres, sealjuures on sild pindselt öösel silla pealt suuri särgi. Spinninguga lasin sööda alla. Ja oli tookord juunikuu lõpp. Ja siis panin kalad kotaks ära tulema, läbi metsa. Üks kaks kilomeetrile tulla korteri juurde. Oli päris pime, äkki minu ees on kari suuri koeri. Kaks tükki oli väga suurt koera ja siis kolm tükki natuke väiksemat, tallivad minu jalgade ees. Ja mitte mööda ei lase. Mis asi see siis nüüd on? Lõbushuunine kauni juba ja kokku panemata spinningu rektori mul käes. Ja siis virutasin kõige suuremale koerale mööda külgi Heamatsaku koer Neusatas hüppas kõrvale. Teised tädivad ikka jalgade ees edasi mängivad. Aga siis mul läks hing täis, hakkasin materdama, kellele selga, kellele? Külje pihta, üks rakk Soobi, kes pihta sai, hüppas vaikselt kõrvale. Jõudsin koju. Kalame asi ilus ilm oli hommikul vara, kell seitse olen jälle jalul. Läksin siis kolhoosi lambalaudast mööda, vaatan kolm meest, lülivad lambaid juurde, küsin, et mehed, mis asi see siis nüüd on. Kas on kellelgi lamba tapmisaeg? Metsast jah, et midagi pole teha öösel. Hundid murdsid lambalauta sisse. Üheksa lammast vigastasid ära. Metsavahi suure musta koera murdsid maha, hommiku vara leiti tema pea. Siis oligi mul pilt selge vanaemahunt viis oma kutsika treeningule, et näidata, kuidas koolakest lollikest maha murda. Ja mina olingi nende huntide karjas. Pidasin nende seas korda. Oh, kui raske on karjalapsel hommikul tõusta ja lakkaredelist alla ronida. Karja valvates kipuvad silmad vägisi kinni vajuma. Sellest jutustada, et meie järgmistes lõikudes Maria grupp ja Friidolf Göransson. Kui vanalt te hakkasite karjas käima, Ma olin siis üheksaaastane, mis Kelde tööpäev siis algas juba? Mina, päike tõusis siis, kui aeti üles ja siis olin nii unine, sisid, läksin metsa veel, loomad jäid juba keskamiga, eks magan päikse kätte ja, ja mina siis ka läksin, panin pea sinna sellise pahura loomale külje peale, et siis, kui ta üles tõuseb, et siis ma kuulen väga, loomad olid ära läinud ja ja Mu pea maha kukkunud, jäiguur mina midagi siis ükskord ärkasin. Siis olid loomad kadunud, kõik nutsin ja nutsin kuskil askeldada minnes kuulsin ehtsas kella häält. Läksin siis sinna põllu eru kuskil põllu peal olid läinud loomad Zmain eksinud, siis ma ei saanud aru enam, kus kohas maalin, nutan ja nutan seal, et ei oska enam oma maa peal minna ka siis mu isa kõndis seal põllu peal ja kuulis munud seetõttu et mis sul viga on, mis nutad siin siis mõtlesin, et, et ma ei saa enam oma maa peal, et kus on mu maa. Palusin seal veel, et jumal jumal, aita mind oma maa. Ja siis isa tuli mu juurde ja ütles, et kus sa siis oled, sa oled ju oma maa peal, ma ei sattunud, isad ka ära enam ei saa, siis juhatas mind, ajasin loomadel karjas põllu pealt ära, sealt heinamaalt ja siis tulid omad lõunal, siis lõunaks lüpseti lehmad ära ja ja siis kiskusin teljel kapsast kohtu ette ja siis sõid seal jälle ja, ja siis peale lõunat lasti välja, kui oli palav ilm, siis olid kauem kinni, siis õhtu aja sinna metsa, siis läkski karjamaale sööma, kui vilu oli parmusi, oli nii palju loomadel kallal nagu mesilaspere lõhtuluid, sääsed meil kallal, siis nägin seda tuld seal kuuseokstest, no teised karjased ka, siis oli meil kokku seal küla naabrilapsed ja tegime paksus kuuseokstest hästi suure suitsu, siis jooksime seal suitsu seest läbi ja, ja loomad sõid siis nii hoolega ka seal ümberkaudu ikka ja ja siis meil oli nii lõbus seal olla ja hüppasime seal ja aga kas päeval magada saanud, siis päeval sai? Ja hommik oli elu, nii et üles seisa. Karjapoisil on son tal uni ja kui hommikul vara ärataks üles, siis ma mõtlesin mitu korda, et maksaks kuldraha selle eest, et saaks veel tund aega või, või pool tundigi veel magada, aga seda armu ei antud. Niimoodi juhtubki, et karjapoistekarjas tihti magan. Mul juhtus ka korra seda ja üles ärgates siis oli koetuks, kus loomad on. Viimaks leidsin ikka loomad ülesse pulli bruks, see oli kusagil kaugemal ja lehmad 70 samas lähedal ja ja lõunaks siis läksin rahulikult koju, nagu ikka aus mees kunagi aus töötaja. Teiseks on veel, et kui asja kohusetundlikult võtta, siis mõned teised on ka läbi elanud seda, et kui nad ärkavad järsku ülesse, kus loomad on. Mul oli selline juhus, mis oleks väga traagiliselt võinud lõppeda. Magasime sula, sega rehealuse lakkas ja keskel oli lakaluuk, kus kast heinad üle samuti, aga seal all oli parajasti niidumasin. Ühel öösel siis ma nägin und, et loomadel kadunud, kargasin ka ülesse ja hakkasin pimedast peast poolunes loomi otsima. Tegelikult käisin ümber oma aseme poole ringi ära ja sulanegised, kuhu sa tahad minna. Siis ärkasin tärkalt ülesse ja olin luugi serva peal. Oleks ma selle sammu võrra edasi astunud, siis ma oleks ilusti niidumasina peale kukkunud ja no siis oleks minust saanud. Kaunis nii kaunis. Nii kaunis on. Viil on see ei näe. Ma seda näen. Vaatlen kuliseerija taevani tõuseks, nii paistab ta. Kaariuga kaasnes, elas, kari juba on gaasides, elas. Oo, kuis nii kaunis on week aga õis nii kaunis, on ta. Küll on selline too, see vihmasedaan heinamaadel. Ere joomaleeme kohuses lähede. Tere, mekiga niitja, kaaperdan ma nüüd minust vana inimene, sinust enam kedagi saab või on tulinikkine Säma? EL-i kogupereõed ja nüüd ei tea tuli ligi Libeerisi käes saatnud ja käskinud tulla pojakese pärast tüki. Vaadake kullake, mehedki või mine, vana inimene, tean või olen alati hädiva uba, Käärli reedeed muliketlastena ei luusäkke. Mee olemegi vanad tuttavad. Teil olevat kaariest vaja? Ei ole alati keegi käskinud olla. Või te teete välja nüüd. Aa nojaa, vaata tädi, võimul üks või kaks asja on meeles pidada, tead ju isegi mees, mees maole, kõik maailma asjad ja värgid on minu kaelas meeles pidada. Ega mees ütleb ikka ja loodab Köl teema, teab küll, tema toimetab, kõik suured saksad ja kohtuhärrad loodavad minu peale, mis mina teen, on tehtud. Selle juures oli mul tühi karjase asi, koguni meelest ära. Onu, vana su poissi son. ÄRA jälgi karmanni ühesama kahesname ajastaniili, kogu perimeeteron, noor. Kogu pere saab ikka juga päeva haruliseks nõutigi juba kooli nõutidest ka juba kõvas. Ane poiss, minu juurde tädi, küll ma neile näitan, kellele nad siis veel kooli nõuavad masskoolidele vaja, kus koolis mina olen käinud, et kuskil ja kas ma ei ole rikas, suur ja vägev. Kastma oma poegi, koolitasime õhku, müüte maiku pääl talved lasin külakoolis jõlkuda, muidu moodi pärast keelsement targaks tegi, nagu ma olen, ilm tegi targaks ja lasen omad pojad ka ilma koolis käia, kõik tükid läbi teha. Küll ilm targaks teeb, Emmbeeb köite Harlaps oma poega ilma kooli. Tädi pani ta minu juurde. Sa näed, mis mees ta välja tuleb. Oige ja kogu pere niuke. Minu pojal on ka niisugune kõva päev, mis raamatut tõlgib. Ta ei tehnika sugugi, kooniumin nutab ja palub vastu. Meenevad talvel nautidest vägisi kooli näpoess jooksisele mets. Olin näete Alaiga kadunud, enne kui jälle kodu tuli. Aga muidu on Mikitamäega poiss Köl. Näe, neutraal veel kootus vana peremehega, peremees oli poissi karja juures peksnud ja riigi ilmaaegu poiss oli magama jäänud või mis seal oli, või oli Laamas metsale kadunud, näe, siidi üteldi, poiss löönud lambakiviga maha, vale puhas. Vaata siis ma tõingi ta ära. Seaturaala silmade rakelt mulle pongeeliku okupere mehkakulle. Säma pojake, tööjääke poetas nüüd kedagi, on vaeseke. Kuda mu süda jõuab välja kannatada, kui nad mullast peksavad. No kui poiss koera teeb, siis on natuke hirmu. Koere tema käelaps Köl või maisi. Ta no hea küll ja küll mässasid temale palka, nõuad. Ehitaja. Mees, mina tohin nüüd küsida. Kogupüük, sihuksed ehk ideede ja baas läkisi. Jäkinud peegakse käsuka, kapukad. Küberelotiks ostate kalalaadal ka ei neid perimeetit poissegi tahaks nagu särapi. Seal elab leiale maa osta endale paari vene saapaid. Võileib äkiga poisi loomikuti karjaga. No kui poisusin, on lõuna ajal lehma heinu otsima nõel, siis perenaised Tilluke tabletti Ededanke jaole. Jääte Emäge, naise pojake Kustas muidu saab, või on? No olgu, paneme käed kompu. Loss raha palka ka veel, palju siis sõda? Ma ei tea, nüüd pere räägib, kuluks üks, 20 või 20 rubla. Ei, mis ta nüüd hull või te olete ju rikas peremees, pea kohtumisjäämäge, lesenaise poja. Jajaa, nojaa, no sa küsid jullu palka, kes seda n on kuulnud. Ma annan 10 rubla ja kui poiss minu juurde jääb, ei tule tal niipea pea ära maksta. Ja kui miks mees on, päästan edaspidi neetult hirmust ka läbi. Teadjumis, mina teen, on tehtud kõik suured saksad on mu sõbrad, külma õiend kirjutajaga ja vallavanemad lood läbi. No olgu siis 15 rubla, kui need rutt hirmu ei ole. Siin on 25 kopikat käsiraha. Minul on algusest peale ja kõlab nagu pere meeke, olgu siis peale ei jää. Ja saad süüa. Jää, jää jääiili, kogu kere, keegi enneta, jää jumalaga. Hea küll. Nüüd Yoelaga jääjoone. Lemmiku. Mihkel läks nüüd me see nüüd oli väega peenelt neelamatas, sulab suhu, kus neid ma. Nii kariloomakaitses. Oma karjatüdrukupõlve meenutab kirjanik Leida Tigane. Öeldakse, et karjapoiss on kuningas, no teie olite siis karjakuninganna, kui palju teil alamaid oli? Minul oli kõige rohkem alamaid, viimane aasta oli seal nõos, kuskil, seal olid kõik väga suured talud, seal oli siis neli kümmet, lehm oli Kaarlas, tulite üksi, pani toime nendega. Ma pean ütlema, et kõige kergem oli just see suure karjaga, sellepärast et need välja tulid, väga suured, mingisugused põllupeenrad tõesti, söötmist üldse ei olnudki. Suur kari oli väga distsiplineeritud, harilikud või niisked, läksid valitsusele karja ühelt poolt minema, siis läksid, istusid teisele poole vastu sinna kaugele, et ja nendel oli siis need juhtlehmad ja need läksid ees teineteisele poole põllu serva välja, siis seal keerasid jällegi ümbria jällegi teisel pool ja nii väga keerulised, lihtsalt istusime siis nendel oli seal võõruses oli harilikult tünni heeringaid ja siis neid heeringaid lihtsalt igaüks võtta, siis kraavis leotasime heeringad ära ja siis panime Teie tule üles, siis panime, mässisin paberi sisse ja siis küpsetasime neid heeringaid, seal. Lemmiklehmad olid muidugi ümber, kes, kes siis need luud ja rootsud omale said loomad hirmsasti seda soolast armastavad. Aga väga ilus pilt oli siis, kui õhtu koju hõigati, umbes seal oli üks võib-olla kilomeetri osa minna. Ja siis ma mäletan, et seal oli mingisugune niisugune kõrgkõrgem, seljak oli ja siis seda kojukutset kuulsid, siis võitsid, kõik viitavad, nemad on ju kõik kõige tugevam lehm seisis seal iseennast kõige ette siis tema järel tuli siis järgmine, siis järgmine ja järgmine ja nii edasi siis jäästi, suur rida läks siis kui vaadest eemalt Ta kuidagi keeras niiviisi ringis läksid kõik väga rahuliku sammuga. Seal oli, seal oli neli sulast ja kolm tüdrukut. Teenijaid oli, siis oli see talu oli veel niukene, Kuusatada ridasid neli venda, kolm venda, kõik vanapoisid. Üks oli abielus, seal oli siis kaks lasta, vendadel oli siserajaautod, üks oli siis peremees, üks oli siis töödejuhataja. Ja kummalisel kombel oli just perenaiseks oli kahjuks vanapoisist vend, mitte see naine, Jon pretse perenaine oli ka üks vanapoisist. Ja, ja nii et seal oli väga suur pere, oli väga nõudlikud toitaanet ulasega, see oli vana maja, oli see talu ja seal oli koledasti, oli neid köögis, oli neid kilki. Nii et hommikul, kui tule tulid ülesse, läksid kööki, siis, siis lihtsalt kihisest kunagi ei mäletanudki, et meie istusime lauas ja suur piks perelaud, seal istume ja sulased. Tüdrukud toob sissekeetja topsis suppi lavapäeval hästi suurte kaussidega. Läheb kööki. Kuulab köögist täielik vaikus, lauas mitte keegi puudutaks. Ja tema tuleksid sureimugasena, vaatad, mis siis nüüd lahti. Vanem sulanese käratas, et kas mu sead olevat. Igatahes on, see peab olema nii suuri hirmuga vaatava kausi kiltkausis. Seal oli üks hobune Lauderi vastu akent otsaga seisuks. Vana hobune oli, see siis hakkas hiljem käima niiviisi kah. Tema tuli akna, tahab listist aknast sisse temale panti siis ka mingisugune kaussetasin, ütleme seal leiba, midagi pandi kausse, siis hobu, hobune sõi, siis aknast pääses, eestlastest istuti, võttis osa ja ühises peres. Minul oli üks hästi tore koer, vestaurida nimi, noor poe. Ja siis tema õppis minu kõrval kah maasikaid see kunagi perenaine pidi linna minema ja tahtsin emale saata linna kolida emaskaid ja korjasin siis need marjad ära. Ise läksin eemale restorani jällegi jaole saanud, jah. See sõi siis terve korvitäie maasikad suviselt minu selja taga ära, mis ta karistuseks sai siis selle eest ära jooksis ma saanud karistada siis ta oli niisugune pool jahikoer oli siis ta armastas ka jänes sõid ajada, seal on kaks koera, ei tee, need olid niisugused päris jahikoerad, tema oli siis nukesega vere teha. Ja, ja siis, kui need hakkasid jäneseid tagaajamises. Need, kaks jooksed nii nagu koer peab jooksma, seal seal mingisugust häälitsused on. Vestlase siis kilkas kogu aeg teiste vahel seal ja nähtavasti valesti kilkas siis pole tükk aega olid juuksed koosseisukohtade seas, kus need läks, restoran igavesest süda täis, Nad keerasid mõlemad ringi ja siis lahutasid jällegi läbised. Loo nutikast varsast ja vigurivändast karja grantsist jutustab August Sepp. Mina olen suur sõber, ükskord läksin heinamaale minema ja juhtusin aidas olema. Panin bjordijaid kaeru pitsi sisse, kui seal ja Idavale varsti tuli vilu juure. Andsin talle mütsi, sest kaevu varastamises kadatagaja hakkas hullama heina. Log oli parasjagu maas, mina varsale selga, vars jälle tagant üles maha ja igatahes sellepärast ära läinud. Tuli jälle juurde ja istu jälle selga ja hakka ka jälle sõitma. Nii me siis mürasime seal tee peal. Oli istud ja karjakoerad, tervis läks alevisse oma õe juurde külla, koer jooksis kaasa. Eks antud siis peremehele süüa, seal koerale pandud ka suurt kausitäis piima Piet koer limpsi klimp sind aga ei ole jõudnud tšikki suppi, aga süüa jäänud Held piimasupi järele. Haka 1000, siis kodu poole tulema. Tervest sõidab ees, koer tuleb, jookseb ka kaasa, aga vaatab ikka tagasi, jää seisma. Tuled jälle natuke maad edasi, jääb jälle seisma, vaatad jälle tagasi, tulevad mõned kilomeetrid ära, järsku koer kadunud, koer paneb minema ja tuleb alla suruda eel koju. Siis teinekord, kui Peeveebeeess jälle läks alev Software kuuludelt kuuekunud tagasi piimasupi järele, mis järele jäänud. Ilma ja rahu no. Mida ma loos Elu. Aasa lasul laadad. Ma ei ole Vooru maailma. Ma ka loodan, ma. Ilma tõel. Õega. Ma olin juba igasuguseid asju teinud. Annuse karjase Indrekuga olime mitu aega Plotskid keeranud kaselehtedest või nii. Hiljem otsustasime piibu maha jätta, eluaeg ei või, teeb tervisele liiga. Weba leeripeol, kui rahvas purjus oli, sanks poistega pudeli puskarit ja minuga olevat kõvasti nalja saanud. Nüüd need asjad kõik selja taga, siis mõtlesin ka Ehal ära käia, seda ma polnud veel kordagi teinud. Asi oli nii, et õhtal, kui loomad lüpsnud said ja ema tuppa tuli, mailisin värava taha ning hakkasin aru pidama. Suuremad tüdrukud, kes leerist läbi ja kelle juurde käia kõlbas, olid kaunis kõrgeid inimesed. Üks oli vähe, lahkem, Ärnitu Vilma. See Vilvali õige lahke tüdrukuid õhtul karjaga meie värava tagant läbi läks, ütles mulle tere. Kui ma vahel ise talle tere, söandasin öelda, võttis ta selle vastu, sest ta oli üks vääga lahke tüdruk kelle teise juurde mul ikka minna oli. Mõtlesin, et Vilma, selline tore tüdruk, käin õige tema juures ära, eks siis näeb. Äärnituaida oli ilmatu kõrge lävepakk, peni kilkas. Vilma küsis, et kes see on? Mul süda põksub sees, aga ma ütlesin, et mina kõõlus, jaan, olen ukse taga. Wilma tegi aida ukse lahti, maastusin siis. Oi, see oli ilmale küll üks üllatus, sest ta küsis kohkunud häälega, et mis kõõlusel see tähendab meie talus lahti on. Lahti, polnud kõige vähematki. Ma ütlesin, et ma niisama tulin. Ei uskunud teine algul vist päris peale, et nii Samajaid lahti ei ole, midagi niisama ja lahti ei ole midagi. Sedaviisi ütlesin mina talle ja tema, küllap sai sellest selgust. Ma ütlesin, et tuli niisugune lahtine õhtajate ja mõtlesin, et tulen õige, vaatan ringi ja tulin siia, et mis oleks kui paar sõna juttu rääkida, et õige tund nagu polegi veel ja seda viimast ma küll valetasin, sest silmad oleksid kinni küll läinud kujust, Ehal poleks oldud. Vilma oli nõus ja arvas, et paar sõna juttu võib ikka rääkida. Küllap ta taipama hakkas, et ma just ilmaasjata ei tulnud, et ma ehale või nii tulin. Ütles, et millest me siis räägime. Aga mulle õiget lusti olnudki rääkida ka, et niisugust algust tehtud sai, ei pääsenud kuhugi. Kratsisin pisut aega kukalt, oli teine peale Vähil käimist kärna läinud. Seletasin siis ära, et meil sõnnik juba veed ja et juba neljapäevaks sai laiali. Ma ei arvanud, et särnitu rahvale teab, mis uudiseks oli, eks käinud ju neilgi Priidu kõrvimiraga vedamas rääkimas teistpidi, mis muidu ehale tuled. Wilma ainult ütles, Ahed sõnnik juba veetud, aga mina arvasin, et kõõlusel on küll tuli laiali pääsenud, et poiss sõna tooma saadetud. Siis ma rääkisin veel sellest, et mustik praegu karjas ei käi, et võib-olla toob teine vasika. Ütlesin, et meelik kipub orasesse, lõhub kraavi, vaheaeda, et küllap on maigu suhu saanud. Ka veel, ütlesin, et kirjakonnales pulli juures käimata ja Vilma lauses ainult niisugused lood sisklusega jaga, aga mina mõtlesin, et tulekahju lahti. Polnud need nii poldson tehtsada ega Ehal käies päris ilma õrnust läbi ei saa. Ma pidin veel kesakünnist rääkima, aga läks meelest ära. Korraldasin siis sõnnikuveojuttu ja siis polnudki enam midagi lahusta. Ja siis ütlesin, et ma nüüd siis lähen. Vilma keelas küll, et istu koha veel, et mis ma nüüd nii ruttu kohe minema hakkan. Aga ma mõtlesin, et jutustada pole enam suurt midagi, et see on ju Ehal käidud ka. Seda. Ja pärast tuli küll meelde, kesakünnist ei, rääkimata tagasi minema ei hakka. Aastaid hiljem olen palju kordi Ehal käinud, aga kesa künnijutt on küll tänapäevani rääkimata, ikka on meelest läinud või muud asja sees olla. Need on jutujärg Johannes vaose käes. Kui vana te siis olite, kui ta karjapoisiks? Kuningakrooni vastu võtsite, kuue aastane onu ütles, et kuule, sa oled suur poiss, Ukraid, sa tulle meile lambakarja. Aga lambad olid minuga harjunud, maitsen nendele leiba ja kõik ja läksi siis rukkihaki jalga juures, et lammadoki Aakkiale ära ei söö. Aga lambaid ei kartnud, mind tulid minu leiba sööma ja siis tuli rukkihaki alla kallale ja teised vaatasid kodused, et lambad söövad Juku ära. Siis võeti jõugu kodu ja anti Jugulises koermira kaasa nööri otsa. Ja siis seisi islamad mind kartsid. Sellega oli siis see lugu ja siis, kui ma sain juba üheksa aastaseks, siis läksid täis karedad sakese looma karjatama, see oli siis juba ametikõrgendus. Jah, see fliis andmete keskkondades ja neli aastat oli karja sura. See oli väga huvitav põll, siis sai metsast tehtud lepa kordades pasunaid ja siis teine poiss oli ka sellega seltsi, siis kui õhtu kodu läksime, siis mängisin pasunaid, minu esimene karjapäev algas niiviisi, oli vanad traditsioonid, olid nihukene, vanema lehmale pandi kell kaela ja enne kella kaela paneme, siis pandi kellas leiba ja anti iga loomale kella seest leib ja külissati siis kella looma juures, et ta kella hääle peale siis kokku hoiaks. Siis oli seal karjaabiline, mul truu koer oli seal väga tark koer oli. Minu vanaemal oli lehm köit ja see oli väga pahur minema, ristiku peale sõna ei tohtinud ja ma ütlesin selle korrale, et kuule lusti, köitun kadunud, mine otsi üles ja natukese aja pärast oli koersele küüduga tagasi ja siis, kui ma õhtuannete kodu tulid, siis kui nad lauta läksid siis Como veis häälega põrsad asemel. Siis igaüks teadis, kumma ase olla, aga vastasel korral nadassikite teiste kohtade peale, et seal oli siis too õhtaks toitu. Johannes faasel on meeles ka karjasepõlveaegne lemmiklaul. Einari taeva abi, punane koiduviir hüüavad paasuna. Tõuske ülesmaaga ja metsas oksa pääl kulda, ninnu hääl. Metsas on nii värske metsas pehmesiidi metsa sees põrsaste selge hallike karjane kiiresti ajab karja Haasale jõesi skaala meest Mabloota vee seest peer ei saa, ruuduga tõttab välja külvama. Kõigil veel rõõmus meel, lustis laulabki. Ja. Kuna A A. A. Ei maksa arvata, et tänapäeval on elektrikarjus karjase poisi seisuse peris välja tõrjunud. Jääd karjast. Käimise romantikat enam polegi. On küll. Käod kukuvad endiselt sügisel, Sabisevad vihmad endiselt ja pullid on endiselt tigedad. Kuid nii mõndagi on ka muutunud. Kui maanteed mööda linnast välja kõndida, võib varsti tuleviku kolhoosimustavalget kirjut karja usinasti rohtu nosimas näha. Karjamaa on piiratud okastraat äraga ja väravas täidavad kurjalt lähvides oma ametikohustusi. Kaks energilist karjakrantsi. Lähedal asuva talumaja õuel. Kohmitsedes heidab aeg-ajalt pilke oma kuningriigi poole esimese brigaadi karjak Valter Reintam. Kui suur teie hoole alla antud kari on siis 100 looma, kuidas te nii suure karjaga toime tulete? Peab tulema, noh, ajad aitavad ja ja koerad, ratsahobune ja koerad on teil tõesti heatin, enne kui ma sealt karja juurest mööda tulin. Inimese hinge näha ei olnud, aga kaks peni küll bluffisid, nii kurjast ei tahtnud meid sugugi sisse lasta. Ma ise mõtlesin, et kui need lehmad tahavad välja tulla ega nendelgi vist paremini lähe, kui minul. See on küll. Peavad korda seal praegu on niisugune rahulikum moment, saate siin oma kodu juures toimetada, vaatasin lehmad, kõik magavad ilusasti seal, siin on praegu mõnus, traataed on ümber tõmmatud, neil pole kuskile minna. Sügisel meile osa, teisipäeval maantee, on veel seal karjas seal üldse aega ei ole seal lage. Ja siis sügisel hakkavad noh, eino nädala peal käima ja need üldse aedadega piiratud Sul ei ole, siis ta laseb tegema ratsahobusel ringi. No ja siis on kõik hakkamas kui eraldi äratushobusid. Praegu on siin küll nagu tõeline itL puha võililled sätendavad rohu peal ja päike paistab ja praegusel momendil on ta tore küll, aga kui seal vihm sajab ja siis suurt lõbu ei ole, ega siis loomad ei püsi paigal ka ühtegi. Kui kaua te seda ametit olete siin pidanud? Mina olen teist aastat, kas te vanasti ka karjas käisite, kujuta veel, poisike olite ja oma oma isatalus käisin küll. Seitsmeaastaselt juba hakkasin peale sellega konsor karidel siis oli siis oli kümmekonna looma. No nüüd on 10 korda rohkem kohe, kas oli lapsest peast kergem karjatada kui praegu seda suurt sajapealist loomakarja, noh siis oli ka osaltoni aedu ja ega raskem küll ei olnud. Aga nüüd uuemale ongi kombeks, et karja hoiavad vanemad inimesed kavist poisikesi enam palju ei näe, selle tee peal. Poisikeste hooleks ei saa või jäta nihukes karjaga, eks. Teinekord käidi abiks ka, kui on niisugused kohad, kus üksinda toime ei tule. Kas teisega lõksate? Ei, mina ei lüpsagen, lüpsta oskate? Mu käed on nii palju haiged Ma oskan küll ja olen lüps, ta praegu ei saada tonni, palju läbidik. Et ei saa, mis karjase kohustuseks talvel on? Mina pidasin möödunud talve noh, toidu, toidu, neile silu ja kaalikad. Ja siis põhku sai veetud. Aga pärast talve peale siis põhu heina pidasid traktor vihas. Aga mis siin veel kaalutleda brigaadi kanadalase käega ja kiigele tantsule vee kõige uhkem Kindlasti meelespea haigi Paytherlase kuigi me külas iga nooruk ja mis mõte kolhoosikangelane, et ikka sul aruharva õrn ja hell kolmedused ronge var. Millal kaugemale pilkude töll jõuab, eks karteised udar. Ehk brigadir, kes tahtsid, oodanud pole siis küllalt kaua. Nagu range sõnadega pole kaua mõelda, väiksem. Ja tõsiselt südamettaid jutule. Tulla. Meie saade karjapoiss on kuningas on lõppenud. Oma karjasetööst jutustasid Lembit Kurg Marja kruut Priidolt, Göransson, Leidatigane, August Sepp Johannes vaos ja Valter Reintam palasid, August Alle, August Kitzbergi, Arvo Valtoni loomingust esitasid meta Luts, Hugo Laur, Olev Eskola ja Einari Koppel. Saate koostas Milvi Juske, muusikaliselt kujundas Aarne Oit, helirežissöör oli Eero Sepling. Helioperaator Mai Sepling.
