Head kuulajad. Me oleme täna palunud saatesse inimese ja teadlase, kes on uurinud, kas meie arusaam niisugusest ühest küljest küll mõõdetavast ressursist, aga teisest küljest küll täiesti mõõtmatust, hoomamatust, ressursist, kui on aeg, kas aru saab, on muud istumas. Ja loogiliselt liitub ajale muidugi ka minevik, olevik, tulevik. Aga mulle tundub, et see igivana arusaam, et aeg kulgeb lineaarselt minevikust tulevikku kokku ja et see tulevik on helge ja mineviku kannatused, on selle helge tuleviku väetis ja et me peame selle oleviku ära kannatama selle nimel, et helge tulevik ükskord saabuks mulle tundub, et selles arusaamas me ei saa nüüd praegu enam päris kindlad olla. Meil on külas äsja Tartu Ülikoolis doktoritöö kaitsnud Juhan Hellerma. Tere, tervist. Milles teie doktoritöö tõu. Kus doktoritöö tõukus ja huvist aja teema vastu ja ütleme, et see, kuhu see lõpuks välja jõudis, oli siis noh, mõnevõrra teistsugune või see tulemus ja need küsimused, mis seal lõpus siis olid esiplaanil ei olnud täpselt need, millest see doktoritöö algselt tõukus. Aga ikkagi väga sarnased see minu algne, selline impulss ja see oli tõepoolest selline veel nats, sõnatu, mõnevõrra Visliku artikuleerimata, mingi selline intuitsioon, impulss oli see, et Meie suhe minevikuga on kuidagi salapärane tundmatu ja me peaksime selle peale kuidagi täpsemalt mõtlema, et mismoodi on minevik kuidagi kohal meie olevikus, mis rollida täidab ja mis on nende kahe kategooria siis omavaheline suhe? Mingi sedalaadi intuitsioon mul oli, et see võiks olla huvitav teema, mille peale mõtelda. Ja see tõukus ma mäletan isegi ka mõnedest luule lugemistest, et need, sellised allikad võiksid olla seal üksjagu erinevad teiste hulgas siis kirjanduse luule ja siis sai hakatud mõtlema, et kuidas siis sellele teemale ka mingi kuju anda mingi selline leida mingi nii-öelda kontekst, mingit autorit, mingid teemad, mille raames siis hakata seda oma algset intuitsiooni kuidagi siis rohkem ratsionaalselt mõisteliste vahenditega nii-öelda lahti. Kima sõnastasite ka mingid väited, millele hakkasite tõestust otsima. Ja et ma arvan, see kõige üldisemalt mõnevõrra abstraktsemalt, siis oligi see, et see minevik ei ole ennekõike või ainult midagi, mis on kuidagi meist kuidagi maha jäänud, millest me oleme edasi liikunud vaid midagi, mis on endiselt kuidagi present, näe, oluline, kohal olev. See oli see algne selline ütleme intuitsioon, hüpotees. Ma olen kohanud kirjandusteaduses niisugust väidet kuni teise maailmasõjani. Romani kirjanduses kulges aeg minevikust tulevikku ja alles pärast teise maailmasõjakoledusi neid miljonite ja miljonite inimeste kaotusi hakas ajakäsitus romaani kirjanduses, näitekirjanduses, filmi käsikirjades muutuma sedamoodi, et minevik ja olevik olid kuidagi nagu paralleelselt. Kas see võib tõsi olla, et mingid väga sügavad vapustused muudavad meis ajakäsitust? Kindlasti ja kirjanduse peale mõeldes siis sambel eriti põnev selline valdkond, kus sedalaadi küsimus saksal täpsemalt uurida, et mina nüüd otseselt kirjandusega tegelenud, aga seal on need seosed, et ja, ja võimalused ütleme seda temaatikat käsitleda veel eriti avarad, eriti rikkalikud ja seda ka tõesti 20 sajandi teise poole kirjandus on kindlasti teinud. Ja näiteks sind, see mälutemaatika võiks olla üks, üks märksõna siin, millega, millega siis kirjanikud on tegelenud ja millele ka siis siin näiteks Eestis kirjandus uurida on üksjagu palju tähelepanu pööranud. Kuidas mälutemaatika ilmneb kirjanduses ja, ja kindlasti on see seotud või tõuku paljuski nende 20. sajandi vapustustest ja nendest traumadest ja ja ütleme, see, kui ma mõtlen selle oma nende autorite ringi peale, keda ma lähemalt vaatasin, siis seesama mõte tegelikult, et 120 sajandi need, need maailmasõjad, need vapustavad sündmused on ka seal ikkagi olulised ja see piirjoonte poolest tihtipeale tõmmatakse sinna 20 sajandi keskel, et see teine pool Kanghandi, teine pool seal juba hakkab selline see lineaarne aja mudel, kuigi ühelt poolt veel ikkagi väga elujõuline ja seda justkui tuuakse uuesti nii öelda areenile väga võimsalt, et ka erinevate poliitiliste diskursuste ideoloogiate näol siis ometi see, need maailmasõjad need jubedused, mis seal aset leidsid, ei jää nii kergelt maha ja nad asuvad siis seda oleviku kuidagi kummitama ja, ja esitavad olevikule oma mingisuguseid nõudmisi. Nii et siis need, kui ma mõtlen omases ajaolude uuriva ajaloo filosoofia peale, siis seal need autorid on ka katsunud siis ka siis seda ajamudelit võib leida siis selliseid vastavaid ajakäsitlusi, mis kuidagi oleks võimelised mõtestama just sedalaadi kogemusi, traumasid, kus tundub, et ei toimu sellist lineaarset liikumist minevikust tuleviku poole vaid see minevik on kuidagi kogu aeg kaasas, mingisugune koorem selles olevikus ja ei taha kuidagi nii-öelda minevikuks saada. Et see on andnud ka kindlasti ajalooteoreetikutele palju mõtteainet ja palju inspiratsiooni. Ma igal sügisel loen Pimedate Ööde filmifestival, linastuvate filmide sünopsi sõid ja ikka ja veel leian ma sealt filme, mis käsitlevad teise maailmasõjatraumasid, mis tähendab seda. Et sõja lõpust on küll 75 aastat möödas, on uued inimpõlved peale kasvanud, kellel puudub isiklik kogemus. Aga see on niisugune trauma, mis on nii sügavalt mälus, et ei jäta neid maha. Läheme tagasi teie doktoritöö juurde. Mida see tõestas meile? Ja mida ta tõestas, et noh, minu enda jaoks oli ta ennekõike ikkagi selline teekond siis, mis viisil läbi väga paljude erinevate selliste autorite nägemuste käsitluste siis kõik tegelevad kuidagi selle, meie ajastu või meie ajamõtestamisega ja ütleme, see laiem temaatika või teema valdkondlike küsimus, millega siis need autorid, keda lähemalt vaatasin, tegelesid, oli see, et kuidas ikkagi üldse mõtestada inimese orienteerumist ajas või tema aja tunnetust, et seal noh, ka tänapäeva siukses kõnepruugis ma tihti räägime sellest, et hästi palju et maailm muutub kiiresti, hästi kiiresti olud vahelduvad, Me peame kohanema. Ja, ja see on selline pidevalt raamilises liikumises olev maailm, milles me, milles me viibime siis need ajalooteoreetikud ikkagi tahavad seda liikuda, ütleme sellisest esmasest muljest mõnevõrra edasi ja katsuda siis leida mingit täpsemaid mõisteid või formuleeringuid, kuidas siis seda, meie aja kogemust see viis, kuidas me seda muutumist erinevaid laadi muutumisi, mille keskel me elame, kuidas seda täpselt ikkagi siis mõtestada, et milline on siis see suhe meil tulevikku ja minevikku kogu selle pidevalt kiireneva maailmakeerises olles. Minu töö ennekõike siis oligi vaadelda nende erinevaid lähenemisi, neid mõnevõrra siis kuidagi süstematiseerida, kaardistada, leida nendevahelisi võimalikke pingeid või kooskõlasid sest neid nägemusi on seal nii-öelda akadeemias akadeemilistes aruteludes alati mitmeid ja need ei ole alati üksteisega nii-öelda üksmeeles, vaid nad vaidlevad, et niisugune akadeemiline vaidlus on ikkagi see, mis ka lõpuks selle huvitavaks teeb. Ja, ja siis ma katsusin selle protsessi käigus siis ka ennast seal kuidagi positsioneerida, et mingid vaateid teooriad esile tõstes mingid rohkem kritiseerides. Ja, ja siis katsudes pakkuda mingeid põhjendusi või, või alusid, et miks me peaksime liikuma ühes või teises suunas, et seda tänapäevast olukorda siis neil võimalikult adekvaatselt mõtestada. Kas ajaloo lõpp, siis tuleb? Nagu ennustatakse ja see on kindlasti üks selline selline vaade või viis kuidas ajaloo kulgemist mõtestada, et liigub mingisuguse mingisuguse lõpetuse mingisuguse kulminatsiooni poole ja siis kõik lõpeb hetkel kindlasti, see nägemus on tänapäevastes sellistes aruteludes mingil kujul olemas. Aga ajaloo pigem mulle tundub, et ei räägita niivõrd ajaloo teatud lõpus tagant kuivõrd sellistes mingites murranguliste sündmustest, et meid ootavad ees veel niuksed, pead pööritavad murrangulised sündmused, mis keeravad meie senise ettekujutuse maailmast inimeseks olemisest pea peale. Et see, ma arvan, on selline võib-olla üks, mis seal suhteliselt lähedal sellisele mingisugusel ajaloo lõpuootusele. Et kui mõtelda täpsemalt selle ajaloo lõpu peale, siis siin kindlasti on oluline Francis Puku jaama nägemus ajaloo lõpust ja viimasest inimesest, et aga tema veel mõtles seda sellises poliitilise ideoloogia terminites, et liberaalne demokraatlik maailm vaatasid, kui sa pärast külma sõja lõppu et liberaaldemokraatlik maailm on siis ikkagi see, mis kuidagi võitu disja, et küllap see siis ongi see ajaloo nii-öelda lõppjaam, et küll toimub veel väiksemaid ja muudatusi siin ja seal, aga noh, tundub, et selline poliitilises ideoloogilises plaanis on see nüüd selgunud, et ajalugu lõpus võidutseb, võidutseb siis selline üks kindel nägemus. Tänased autorid või need tänased debatid tingimata seda seisukohta enam ei jaga, et kui Francis Pukuyama kuulus raamat lõpust ilmust 1992, et siis sellest on ka mõnevõrra aega juba edasi liikunud, et. Mis on siis teie doktoritöö järeldus? Kas aeg liigub, kas olevik on paigal ja paisub. Kas tume tulevik jõuab kohale? Mida teie suutsite tähistada? Jällegi on siin, tuleks võib-olla mõtelda täpselt, millesse teoreetiline selline uurimistöö ikkagi seisneb, et pigem on seal küsimus selles, et kuidas siis sellest maailmast, sellest võimalikest tulevikust tänapäeval siis nagu mõtelda, milliste teoreetiliste selliste tööriistade või vahendite läbi et võib-olla mõne mõnevõrra erinev kui see, et ma nagu katsuksime ütelda, et kuhu see maailm täpselt läheb ja mis siis täpselt saab ja see oleks siis nii-öelda väide selle maailma enese kohta, kuhu ta siis siirdub, et selle, selle kohta võid teha ennustusi, aga no selle kohta sellist väga täpselt treid teaduslikult põhjendatud seisukohti võtta on, on raske. Aga, aga jah, et mõtelda, kuidas üldse seda tänapäeva maailm mõtestada siis üks oluline dimensioon, mis, mis mul doktoritöösse sisse tuli, on see, et see inimese maailma tuleks vaadelda siis ikkagi koos ja no põimituna kokku ütleme siis loodusmaailma keskkonnamaailmaga ja, ja see oli see nii-öelda üks nendest siis nii-öelda järeldustest või, või tulemustest, kuhu ma jõudsin tänast, sellist olukorda, meie asendit või ajatunnetust ja ja asendit nii-öelda ajaloos tuleks mõtestada siis sellisel viisil, et ületame sellise Kindla vaheteoses inimese ja looduse vahel. Et me neid tuleks vaadelda kuidagi koos. Jäin mõtlema, Gröönimaa liustikud sulavad ja see protsess on pöördumatu, sinna ei saa enam kätt vahele panna, midagi ei saa teha. Brasiilias, Austraalias põlevad metsad Siberis. Kuidas see aja mõistet või aja mõistmist mõjutab? Jah, et see ongi see väga huvitav küsimus ja üks suuremaid sellised väljakutsed mulle tundub paljudele tänapäevastele mõtlejatele ja mitte ainult siis selles ajaloo minu kitsamas ajuteooria valdkonnas vaid väga laiemalt palju laiemalt tegelikult ei hõlma väga palju erinevaid distsipliine. Et kuidas ikkagi siis tänapäeva selles olukorras, kus inimene muutunud väga mõjuvõimsaks sellises planeedi loodussüsteemide terviku kontekstis, et on osutunud selliseks jõuks, mis kujundab ümber loodus- ja ökosüsteeme. Et kuidas siis sellest ikkagi mõtelda ja millised on selle nii-öelda järeldused siis neile aja dimensiooni kohta, seal on seal just tegelikult oligi see, kus mu enda jaoks läks nagu põnevaks arutelu. Sest kuna inimene on nii-öelda sekkunud sellesse maa planeedi maad võimalike erinevate protsesside hulgas geoloogiliste protsesside kujunemisse, siis seda inimest tuleks ja inimese ajalugu ja ühiskonda tuleks asetada selliste maa ajalooliste protsesside sisse või keskmesse. Et aga seega tähendab just nimelt selle aja ulatuse sellist drastilist laienemist ja muutumist, mille raames me peaksime siis oma olukorda vaatlema või seda mõtestama, sest geoloogilised protsessid näiteks noh, need ei ole, eks ju, nedi välte sadu ega tuhandeid, vaid pigem miljonid ja miljardid aastad. Et see selline aja kujutelma selline paisumine, mis, mis justkui peaks nüüd järeldama siis selle olukorra, sellest olukorrast, kus me oleme. Aga mida see täpselt tähendab, kuidas või kas me oleme võimelised üldse ette kujutama selliseid aja ulatusi mille, mida hõlmavad näiteks geoloogilised protsessid. Et see on selline, selline väljakutse ka inimese aja ettekujutusele või põimele aega ajaga üldse suhestuda. Et selline väljumine inimesekesksest ajast ja sellise loodus või maa planeedi maa, selliste ajastruktuuride poole või nendege Nendega sihukese suhestumise poole on see, mis nii-öelda võib ütelda, et siis kuidagi järeldada, on minu enda jaoks sellest, sellest doktoritööst, mis nagu tegi selle huvitavaks ja, ja kindlasti ta seal ei ole, seal on, pigem ongi sellised küsimused ja suunad, kuhu poole nüüd võiks veel edasi vaadata või millised on nii-öelda need mõtlemise ülesanded, mis sealt järelduvad. Aga mitte tingimata siis kindlad need vastused, mida me nüüd peaksime tegema või, või mis sellest siis järgneb mingites väga konkreetsetes praktilistes praktilises tähenduses. Kui laialt maailmas on levinud see mõtteviis, et ajalugu ei ole inimese ajalugu, vaid et see on planeedi ajalugu. Ja et sa nüüd aina enam ütleme, see ongi üks põhilisi trende mulle tundub või siis iseloomustab neid tänapäevaseid arutelusid, diskussioone on see, et me Peame kuidagi leidma need siukseid, kontseptuaalsed vahendid ja ideed, teooriad, mis käsitlevad seda inimühiskonda enim maailma inimajalugu kokku põimituna looduslooga. Et see on, ma arvan, et see on küll üks üks põhilisi trende tänapäevateadustes laiemalt kindlasti humanitaarias. Te kaitsesite oma doktoritöö Tartu ülikooli juures. Mida oponentidel oli teie mõttekäikude vastu öelda, kui üldse oli? Või see on Eestis liiga uus mõtteviis? Minu doktoritöö oponendiks oli Oslos töötab. Tegemist siis ja tegemist oli inimesega, kes täpselt tegeleb ka tegelikult nende temaatikatega ja kes on väga-väga juba omad selles valdkonnas tuntud mõtle just just nendel teemadel. Nii et tema oli igati positiivselt meelestatud minu suhtes laias laastus ja arvas, et ma olin just ka välja osutanud või vee alla kriipsutada, et neid olulisi punkte. Aga loomulikult sellel noh, kui ta oli seal oponendi, ta ikkagi leidis punkte mida siis mõnevõrra kritiseerida või vähemalt küsida mingeid täpsustavaid küsimusi. Ja ennekõike või üks näiteks nendes küsimustes oligi ikka siis see, et aga noh, kui see geoloogiline sfäär ja see inimesesfäär ja üldse siis planeedi maa mingid erinevad ajaskaalad on kuidagi nüüd põimunud selle inimese maailmaga, kuidas siis ikka seda nüüd täpsemalt mõtestada, et see tund läheb ikkagi väga avaraks niukseks suureks ja temaatika väga kiiresti, et nii et eks ta sealt mind ikkagi pinnis natuke, et mis ma seal ikkagi täpsemalt siis mõtlen selle all ja, ja millised siis võiksid olla need siuksed mõisteliselt teoreetilised vahendid ikkagi, et et me seda kuidagi asjalikult ja, ja produktiivselt siis seda saaksime seda debatti nii-öelda edasi viia. Debatt läheb edasi. Kuidas te hindate oma töö mõju filosoofilise mõtte arengule siin Eestis? Jah, võib-olla seda isegi on veel vara ütelda, et. Ma usun küll, et see mõnevõrra on selline temaatika, mida nagu mida väga palju ei ole käsitletud, et ta võiks olla selline mida ei ole, ütleme, laiemalt käsitletud, et minu mul oli mitu juhendajat, nende hulgas oli Tallinna Ülikooli professor Marek Tamm, kes ka tegeleb nende temaatikat, aga tema kindlasti on üks inimene, kes kes on asjaga hästi kursis aga väljas pool või nüüd rohkem. Et tuua siia nimesid või, või mingid õppetool, et on või isegi rasked, mulle tundub, et siis sellise kitsama ajalooteoreetilise vaatenurga alt, et väga palju inimesi sellega praegu minu teada rohkem me ei tegele. Küll aga teiste erinevate distsipliinide nurkade alt. Sest nagu ma ütlesin, see see looduse ja inimese suhte mõtestamine on niisugune laiem universaalsem praegu trend, mis, mis väga erinevates kontekstides ja distsipliinide seal on, on mõjukas. Te olete oma haridusteed lihvinud mitmetes Saksamaa ülikoolides, siis õppides ajalugu ikkagi ennekõike filosoofiat. Kes õpib, kui te mõtlete oma eakaaslaste peale nendes ülikoolides, kes õpib tänapäeval filosoofiat, kui me mõtleme seda, et et inimese käitumise olude mõjutajate seletamiseks on ju meil olemas suhtekorraldajad, igasugused psühhoja, poliitanalüütikud, käitumispsühholoogid, et kes tänapäeval veel õpib filosoofiat. Ja see on huvitav küsimused. Et kui ma mõtlen selle peale, kui ma alustasin oma õpinguid siis võib-olla oli natuke sellist mingit laadi idealismi, natuke rohkem, et ma lähengi, õpin seda filosoofiat, teadmata, mille, millega see nii-öelda tipneb või kuidas me seda täpselt kasutan või mis töökoha ikkagi pärast saan. Et selline teatud boheemlaslik muretus oli võib-olla rohkem kuidagi tunda vähemalt ma ise vist seda mingil kujul järelikult kehastasin tänapäeval nooremad ja noh, et saada nii-öelda noori õppima, filosoofiat, ma arvan, et seal peab olema juures ikkagi need mingeid väljundeid ja perspektiive ja mingit rakendusi rohkem, et see et see ei oleks selline lihtsalt selline elevandiluutornis mõtisklemine. Nii et mõnevõrra siukseks pragmaatilisemaks on võib-olla see olukord selles mõttes läinud. Ja mis on ka täiesti täiesti mõistetav, aga see kindlasti ei tähenda, et filosoofiat ei tulda õppima või selle vastu ei tunta huvi. Aga võib-olla just nimelt tullakse mingit teistsuguse asjalikkusega ja teistsuguse konkreetsusega ja teistsuguse teadlikkusega. Aga üldiselt ikkagi, et kes need inimesed siis on, kirjeldage, palun, et ikkagi mingisugune selline uudishimu maailma vastu ja mingite suuremate küsimuste vastu PEAB Philosophy filosoofia tudengil filosoofil filosoofiahuvilisel kindlasti olema, et need, ma arvan, et inimesed väga erinevatel tasanditel, et kas see on siis tudengid või või siis doktorandid või professorid, et need ikkagi ühendab. Mulle tundub jah, selline uudishimu mingite küsimuste vastu, kuidas neid mõtestada lahti mingeid suuremaid inimese jaoks olulisi küsimusi, ilma et me kohe peaksin mõtlema selle peale, et mis praktiline järel seal on või, või siis. Ja et kuidas seda kohe rakendada, saab ikkagi asju läbi mõtelda selle kaudu kuidagi oma olemist ja kuidagi avardada või või laiendada. Et küllap seal mingisugune mingisugune nii-öelda heas mõttes kiiks peab ikka inimestel olema, et nad hakkavad asjade üle väga põhjalikult ja sügavalt pikki aastaid mõtlema ja kõikvõimalike tekste lugema ja siis ise neid tekste lõpuks kirjutama. Saksamaa ülikoolides, kus te ennast täiendasite, olid väga head arhiivid. Sealt võib-olla mõni mulje. Ja kindlasti, et olid väga head arhiivid, et kui ma mäletan, kui ma mõtlen tagasi näiteks oma õpingutele Freiburgi ülikoolis kuhu ma läksin ikkagi oma magistri tööd nii-öelda arendama või sellele mingit uut käiku leidma. Ja, ja see temaatika oli, millega ma tegelesin magistritöös, oli fenomenoloogia sihuke 20 sajandi alguse alguses välja kujunenud sihuke filosoofiline vool. Ja see oli siis Saksamaalt ja Edmund Hussel saksa filosoof oli siis seal selline, aga oluline oluline figuur. Ja Traiburgist oli ta muuhulgas ka seal raiburks tegutses ja oli, oli väga tuntud nimi seal ja teda seal õpetati ja see tema mõte seal oli väga elav ja tuntav õhus tunda. Ja loomulikult need raamatukogud olid seal siis tulvil seda Husserlite teisi autoreid, need, need sõjalised rahulikult istuda raamatukokku ja su kõrval jooksid siis need kogutud teosed. Ja sa said vaata ühte sirvidevate, teist ja kolmandat. Nii et see oli ikkagi suur vahe sellega selle olukorraga, mis oli Tartus. Et Tartus õppides oli see materjalide ja nende teoste kättesaadavus ikkagi oluliselt piiratud, et just sellised kogutud teosed nüüd originaalväljaanded, nendega töötamine ikkagi oli hoopis teine tunne kui mingite sekundaarsete väljaannetega või kuskilt alla laetud mingisugused failid, et. Nii et see oli kindlasti oluline kogemusena, et olla selle asja keskmes ja, ja südames seal nagu mitmes mõttes. Ja ometi ühel hetkel jäi ka Euroopa teile kitsaks. Noh, kui nii võib ütelda, et pigem oli see vist niimoodi, et kui ma alustasin doktorantuuri olles selleks ajaks siis mõnelt mõnel korral Saksamaal olnud siis doktorantuuri alguses läksin veel korra Saksamaale üheks semestriks, sest tundus, et nii see asi nagu noh, nii ma olin nagu magistri trantuuri jooksul kogenud, et tuleb tuleb minna välismaale ja siis nagu ma olen Saksamaal käinud, siis läksin uuesti Saksamaal ja mul oli väga tore professor seal ja ja väga huvitavad arutelud olid temaga. Ja see oli siis selle doktorantuuri, ütleme, esimene aasta ja siis pärast seda mulle ikkagi tundsin. Et midagi tahaks nagu veel või midagi veel uut või teistsugust kogeda, et ja, ja ja see nii-öelda pragmaatilisem kaalutlus kindlasti oli see, see ingliskeelne maailm on ikkagi tänapäev akadeemias väga selline dominant. Ja, ja see ingliskeele, ütleme, oskus on ka hästi oluline ikkagi. Ja nii, et siis sellist oma mingit seiklusliku poolt, kes seda mõnevõrra pragmaatilisemalt poolt kokku põimida, siis ma võtsin nõuks minna siis Ameerikasse. Ja seal oli, seal on üks selle ajalooteooria valdkonna üks tuntumaid nimesid professor Islan Kleinberg kelle juurde mul siis õnnestus ja peagi minna esialgu üheks semestriks. Ja lõpuks ma olin Ameerikas siis kokku neli semestrit Kas me saame tuua välja teie eriala kohaselt mõtteviisi erinevuse mandri-Euroopas ja Ameerikas? Ja see on väga huvitav küsimus, et mulle tundub, et seal mõne aga on ikkagi mingid erinevused. Et vähemalt jällegi omast kogemusest rääkida, sest see kindlasti ei pruugi olla nii-öelda kõikehõlmav, et aga seal Saksamaal nagu saksa põhjalikkus on hästi-hästi teada ja tuntud ja ja nad on need professor, kellega ma seal töötasin, ikka ikkagi väga põhjalikud ja, ja väga hästi tundsid seda oma traditsiooni end autor kellelegi tegelesid seal. Aga seal seal teatud ütleme, seal on, võib tekkida rohkem selline kool Kundlikkusega tegelemegi ühe sellise koolkonna või mõtteviisi sees olema, hästi põhjalikult seda teeme, loeme rida-realt siis neid erinevaid tekste, tõlgendame neid ja ja teeme seda väga hästi. Mulle tundus, et Ameerika nägemus või see hoiak, mida ma kogesin seal sedasama professori näol näiteks oli seal nagu põhiline oli see selline avarus tegeleda väga erinevate lähtekohtadega. Asju võis vaadelda ühest, ühest küljest ja teisest küljest, et see, selline vaatekohtade paljusus iseenesest oli midagi, mis kuidagi oli hästi loomulik seal, et nii nagu mul on valetanud professor ütles, et meil siin pühasid lehmasid ei ole. Et kui sa tuled siia ütlema, mingi oled mingeid ühte autorit 20 aastat õppinud ja oled hästi tugev ekspert selles siis siia tulles mingile seminari ja sellisele teistele, seda siis nagu selgitama. Sa pead ikkagi suutma seda oma materjali, oma ideid selgitada väga sellise elementaarsetest terminitest kõik saaksid aru, et see mingid eeldused, mis ikka kipuvad tulema siuksed, vaikitud eeldused, mis, kui ühe koolkonna inimesed omavahel räägivad noh, neid neid siis ei pea puudutama, kui seal ühe koolkonna inimesed räägivad omavahel. Aga kui sa pead rääkima sellest oma teemast sellisele kriitilisele publikule, kes kelle jaoks ei ole neid pühasid lehmi, et siis sa pead ikkagi veel eriti täpselt selgitama, miks see vaatekoht on oluline, kuidas ta võib-olla suhestub teiste võimalike perspektiivi tege ja nii edasi, et nii, et neil on, ma kindlasti ei taha ütelda, et seal on nüüd saksa kuidagi Saksa ülikoolides on ainult koolkondlik tegevusi ja Ameerikas siis kuidagi on hästi avar kõik et seal on mõnevõrra skemaatiline. Aga noh, mingi niisugune trend või võib-olla seal on või vahelduse tunne mul seal jäi, et, et selline see Ameerika perspektiivile andis sellise kriitilisema ja mõnevõrra sellise paindlikuma mõttelaadi. Kaja loodimisele on filosoof Juhan Hellerma. Kuidas siis Isamaa oma kõrgelt haritud poega hindab. Me teame Kieli Ülikooli vilistlaste hulgas, kus te õppisite on mitu Ameerika Ühendriikide presidenti hilisemat, et mida siis kodumaal teile pakkuda on. Jah, see on ka hea küsimus, et et see on ka küsimus, millega ma siis olen nüüd ka tegelenud siin? Just eriti kui see on see doktorantuur hakkasid ka sinna lõppu sadama poole tüürima, siis tuli ka juba aegsasti hakata mõtlema siis selle peale selle küsimuse peale, et mis siis ikkagi saab pärast ja seda küsimust, mis saab pärast. On muidugi mul küsitud juba alates bakalaureuseõpingutest. Et nagu ma mainisin alguses, et alguses oli see muretu boheemlaslik, kus siis saigi vastavalt vastata. Kui nüüd jõuab kätte ikkagi see, ütleme, doktorantuuri lõpp ja sa ei ole enam 22 aastane ja ikkagi on see mõte, et elu vajab ka elamist, siis need küsimused osutuvad mõnevõrra üheksasse teise valgusse. Kas te näete ennast õppejõuna hetkel, kuidas nüüd sellele vastata, et. Hetkel mul on võimalik jätkata oma tegevust siis teatud raamides, ütleme ja sealt tuleb, siis tuleb olla nii-öelda kannatlik, paindlik, et otsida siis neid paremaid viise kuidas seda tööd nii-öelda veelgi veelgi viljakamad siis ikkagi jätkata. Et reaalsus on see, et seal doktorantuuri lõpp, minu jaoks vähemalt ma arvan ka paljude teiste jaoks ei tähenda seda, et sind kohe ootab ees ütleme mingit täiskohaga teaduri positsioon. Et seda, seda juhtub vast vähestel. Et pigem ongi see, et sa lõpetad selle doktorantuuri ja siis hakkab selline uus faas kus siis tuleb otsida neid võimalusi ja vaadata kuna noh, kust siis nende võimalused võiksid nii-öelda võrsuda, et aga mingid pudrumäed ja piimajõed kindlasti ei voola. Te olete kirjutanud ja pääsenud oma artiklitega rahvusvahelistesse teadusajakirjadesse, seda suunda ka jätkata. Jah, kindlasti seda tahaksin jätkata, et. Ja kui tahta olla teadlane siin uurija akadeemiasse sisse isegi on mõnevõrra nii-öelda kohustuslik. Aga aga samas see on ka see kõige väljakutsuvam osa ikkagi sellest selles töös, et üks asi on asjade peale mõtelda, huvituda, olla vaimustunud ühest või teisest teemast või seisukohast. Teine asi on teha ära see töö kirjutada neid artikleid, neid erinevaid mustandeid neid ümber teha, saada tagasi, siis tagasisidet oma juhendatelt ja teistelt veel ümber töötada asju, et et see on tegelikult lõpuks ikkagi on see see põhitöö, kui me räägime, milles see töö seisneb, ikkagi mina lähen, tantsin küll endale sellest doktorantuuri lõppfaasis aru, et minu töö on tegelikult kirjutada, et ma saan lõpetada ainult siis kui muuhulgas ja kõige viimane lause on kirjas. Et selles mõttes kirjutamistöö ikkagi on väga oluline seal ja et sellega kindlasti sooviks jätkata, et kui kui vähegi leidub ka muidugi neid sellised väga põnevaid küsimusi ja teemasid, aga neid leidub, et neid on seal õite Aitäh. Te olete hetkel teadusajakirjanik töötajate rahvusringhäälingu teadusportaali, novaator toimetajana, maailmas tuleb iga päev kümnetes keeltes tuhandeid teadusartikleid, mille põhjal te valite need välja, mida portaali panna? Ja et selle ameti peal ma olen veel üksjagu roheline aga sellevõrra huvitavam, see on see, see nii-öelda sisse hüppamine olnud, et see on olnud päris intensiivne ja ja põnev. Ja just põnev selles mõttes, et see vaade nüüd ei ole selline eriala või ühe teema spetsiifiline, vaid just nimelt selline selle paljususe sel paljususega suhestamine ja sealt siis välja huvitavate põnevate teemade autorite käsitluste välja ütlemine. Et kuidas seda täpselt, kuidas see täpselt käib ja, ja mis printsiibi alusel neid sealt välja valida. See seega on mul tunne, et ma ise polnud, see võtab natuke kujuse mingites teatud intuid, tiivne, selline tööriist, mis selleks võiks nagu olla, et aga ma arvan, seal juba juba ikkagi midagi on ka juba välja kujunenud ja kindlasti see oma teemad ja taustad seal mängivad rolli, nii et kui vähegi võimalik, siis maha. Nii mõnegi teema valisin kõiki selle järgi, mis mul endal huvi pakub, et teisalt tuleb muidugi teha ikkagi mõnevõrra teistsuguseid teemasid ka, et ei saa olla ainult nii-öelda ühte väravasse mängimine, aga aga ja nende nii-öelda mitte oma erialaga seotud teemadega tegelemine võib ka olla väga rikastav ja huvitav, sest sa näed täiesti teistsuguseid lähenemisi, teistsuguseid küsimusi, erinevaid meetodeid, mida teadlased kasutavad. Et sinna sisse nii-öelda vaadata kas või põgusalt, nii nagu see teadusajakirjanik töötab, ta ei sa ühe asjaga väga pikalt ei saa tegeleda, aga ikkagi sa näed, näed mingisuguseid põhialuseid ja printsiipe, kuidas üks või teine teadlane või distsipliin töötab ja see, see võib omakorda on väga rikastav. Kas selliseks erialaseks kitsamaks uurimistööks, kus sa juba oled oma sellises kindlas lahtris ja ja kindlamaks siuksest uurimistraditsioonilised, kui sa tunnetad seda teemade lähenemiste palju, sest ümberringi ma arvan, et see võib-olla ainult ikkagi viljastav oma oma spetsiifilise uurimiste jaoks Eks ta laiendab silmaringi ja selles mõttes on niisugune huvitav vahepeatus, ma arvan, teie teadlase teel. Kui ma vaatan artikleid klassikaliste filosoofide kohta ajaloos, siis on seal tavaliselt ära märgitud, kes on neid mõjutanud ja keda nemad on mõjutanud. Kui me püüaksime pisutki vaadata sellesse valdkonda, kes teed, Juhan Hellerma on mõjutanud, et te olete saanud selleks, kes just praegu olete. Eks need kipuvad olema autorid, kellega sa oled põhjalikumalt tegelenud. Ja minu puhul oli, on olnud üheks oluliseks ikka seesama fenomenoloogia traditsioon, mida ma põgusalt siin mainisin. Et süvitsi minna sisse sellesse ühte sellise mõtteviisi või lähenemisse, see see ikkagi jätab oma jälje lõpuks ja ja ma arvan, et ta kindlasti on olnud selline oluline mõjutaja. Edmund Hussar oli, ütleme niisugune fenomen loogiline, vaate viis. Teine kui ma mõtlen oma nüüd selle doktorantuuri peale ja, ja kuidas seal need teemad ja küsimused võtsid, kuju võtsid siis siis seal oli üks autor, kes osutus väga inspireerivaks, oli Johann Gottfried Herder 18. sajandist ja doktorantuuri üksjagu alguses oli mul ka üks ettekanne Herderist Tartus toimunud Herderile pühendatud konverentsil. Ja seal mul oli küll oluline, et ma sain mingit mingit punktid või teemad enda jaoks läbi mõteldes, eks see põhiline, kui seda katsuda nüüd väga lühidalt kokkuvõte oli ikkagi selline avatus või vaimustust sellest ajaloomaailma mitmekesisusest, inimkultuuride ühiskondade paljususest ja võimalusest Nendega kuidagi empaatiliselt suhestuda, neid mõista. Et see on niukse Herderi Herderi mioloogilosoofiks oluline oluline aspekt, et me avastame arendama sellist ajaloolist meelt, mis on siis vastuvõtlik inimese ja ajaloo, aga erinevatele ilmingutele ja, ja kujudele, et see tähendab just nimelt siis mõnevõrra distantseerumine võimet distantseeruda oma olevikust, sest mu oma olevikus oleme alati ühes kindlas, kindlas väärtusruumis kindlalt eeldustega täidetud sellises olukorras aga et selle näiteks minevikus aset leidnud sündmustega või minevikus elanud inimeste inimestega, neid mõista, nende endaga kuidagi suhestuda, see tähendab sellist ajaloolist meel selle ajaloolise, teise suhtes tähelepanelik olemist sain sellisele ajaloofilosoofiale, aga ka ajalooteadusele väga selline oluline ja oluline lähtekohta. Ma tõtt-öelda mõtlesin kujundajate ja mõjutajate hulgast kedagi, kes on teie kaasaegsete hulgast. Kui mõtlesin oma kolleegidele, et minu järgmine saatekülaline on Juhan Hellerma, siis nad vaatasid mulle etteheitvalt otsa ja parandasid mind, et no ikka Joonas kui palju teie vend on olnud teie suunaja, teie kaasamata näitleja või, või tuleb teil hakata oma kuulsa venna varjust välja murdma? Varjutemaatika on jah selline ka huvitav, et seda mõned korrad on mul seda kuskilt mainitud läbi käinud ja ma olen selles suhtes alati olnud väga väga rahulik ja kuidagi leplik ja isegi oma kuidagi hea meel, et vanem vend on ees tuntud ja nii-öelda läheb seal täistuuridel kuidagi ees ja tagasi rahulikult tegutseda, et see tähelepanu on tema mehel rohkem ja, ja, ja samas ma saan olla seal mul on seal oma selline ruum, kus saab siis väga hästi tegutseda, nii et selle vastu otseselt mul ei ole mitte midagi olnud, et see, et see kuidagi niimoodi on seal kujunenud, et aga täiesti asendamatu on kindlasti olnud. Joonas noh, minul sellise filosoofilise teekonna kujunemisel, et kõik need vestlused, arutelud, mõtisklused aga, mis meil pidevalt toimuvad, et on, on ikka kindlasti väga-väga olulised ja ja palju kaasa aidanud sellele selle teekonna liikumisele. Võtame veel ühe tahu, teie teie loomingusse on siis proosaluuletuste kogu tühjusesse kaugusesse ilmunud, nüüd peaaegu viis aastat tagasi. Kui ma õigesti mäletan, teil on seal üks niisugune lause, et, et ma olen neid üles kirjutanud Eestist väljas olles. Kas Eestis kammitses miski. Ja et see tuleb jälle tagasi selle nende reisimisteie välismaal olemist juurde. Et kui need olid olulised ka selliste akadeemiliste sammude tegemisel siis kindlasti nad on olnud oluliselt ka mingis loomingulises või mingit isiklikku omas mõttes, et et ikkagi kogeda teistsuguseid olukordi, teistsugust kultuurisituatsiooni. Et see on ikkagi Arveks inimesele laiemalt selline väga oluline mingi tõuke jõudva inspiratsioone, et seal on see väljaliikumine oma sellisest, turvalisest kodusest maailmast mõnevõrra teistsugusesse, mitte et see Saksamaale minek nüüd ei tea, mis radikaalselt teistsugune oleks, aga ikkagi mõnevõrra eriti, kui ma esimest korda läksin, siis ikkagi panete, paned üksjagu palju asju tähele, mis, mis on erinevad. Jaa. Sellise loomingulise kujunemise loomingulise kujunemisega on seal olnud oluline hetk, et Saksamaal esimest korda minnes siis seal ma hakkasingi päevikut pidama just ennekõike sellepärast, et toimusik huvitavaid asju ja, ja et ta oleks tore ka lihtsalt teha enda jaoks märkmeid, et muidu seda kõike on nii palju, aga ühel hetkel läheb, läheb aeg edasi, ei mäletagi, mis seal oli lihtsalt nende natuke üles märkida, siukest päevikut pidada kõige sellises argisemad mõttes. Aga siis see päeviku pidamine kui kujunes võib-olla millekski natukene nagu enamaks või, või veel huvitavamaks koma kui ma oleksin osanud, et arvata nii, et, Et siis see kujunes selliseks mingiks loomingulise kirjutamise vormiks ikkagi lõpuks, et sinna hakkasid tulema võib-olla ka mingisugused, mida võib nimetada mingiks poeetilisteks kihistusteks või, või nägemusteks nendesse tekstidesse, et ja siis ühel hetkel sainet pakutud siin kohalikesse kirjandusajakirjadesse sealne tagasiside oli positiivne, toetav, et siis sai, mõtlesin, et võibki võib veel ehk midagi pakkuda ja, ja edasi ikkagi töötada või kirjutada, et mitte et avaldamine nii, et see oleks mingi eesmärk iseeneses. Aga, aga mõnevõrra ta ikkagi innustab või kannustab, et kui, kui sa näed, et sellel on mingisugune vastu võtma mingisugune publik Nendes laastu täis on niisuguseid huvitavaid tähelepanekuid inimestest. Ma märkasin väga palju sõidate trammis, rongis, mismoodi inimesed käituvad, suhestuvad üksteisega. Te toote need olukorrad välja, mõtestate neid, aga teil on ka hästi palju niisugusi omaenese sisevaatlust. Kas te tahate mõnda laastu kuulajaga jagada? Praegu? Ja et Ma võtsin selle raamatukese 2016. aastal ilmunud miiniatuuride kogumikku tühjusesse kaugusse kaasa ja siis need tekstid on siin erinevad ja mõned on sellised mõnevõrra kirjeldavamad, mingid situatsiooni kirjeldused teiste trammis, rongis oli teistele siukseid meditatiivsemad. Kui sobib, siis ma isegi loeksin mõnedele siukse meditatiivsema laastu. Sobib. Et siin on nüüd paar laastu, üksteise järel, tuleb. Jää sulab, kas kuuled sa lähelt, muutub aeglaselt, veeks sulab, kaob, imbub maasse. Veel mõni hetk, siis veel üks ja viimne tahke tükk on saanud veeks ja voolab nüüd mööda maad laiali, kaob selle alla põlvitud sügavikku. Võiksin siin endiselt lõputult istuda, vaadata aknast välja, tühjusesse kaugusse, tunda elud, uksed vaikuses kõnelevat häält, mis ütleb, et kuskil on midagi veel. Teine vaade. Teine maailm, teine, sina. Ja ongi aprill. Taevas on kõrged pilveehitised, nagu oleks juba suvi, kuigi alles eile oli veel lumetuisk. Väiksed lumekuulid kihutasid mööda õhku ringi. Nüüd on maahall esimesed rohelised võrsed on juba peaaegu näha, ainult natuke veel natukene ja siis. Seniks kuulame maa häält, tema kauget hüüdu. Ja võib-olla loeng raamatu kõige kõige viimase lõpu laastu. Aga vaikus kestab läbi nende päevade ja armastus püsib kuskil ikka ja kuidagi. Ja aeg libiseb läbi nende päevade ja tuletab end helgite meelde. Et kuidas küll, aga armastus püsib ikka kuskil sees, kuidagi annab tunnistust ja jõudu annab tunnistust ja jõudu. Ja aeg voolab läbi nende päevade ja kaob kuhugi hämarusse. Me ikkagi ei saa jätta küsimata, et kuidas te siis Tulevikku ette näete selles mõttes seda planeedi tulevikku, et ühest küljest tundub, et kõik vajub hävingu suunas, teisest küljest on inimene õppinud geene lahti harutama ja asendusvõi doonororganeid kolm d välja printima ja hiidlased juba otsivad kuu pealt uusi maavarasid, et tulevik nagu. Ta laseb ennast oodata. Aga me ei saa Aruda, mina ei saa täpselt aru, missugune see meil võib tulla ja millest see sõltub. Kuidas teie seda näete? Ja see on selline küsimus, kus millele vastates astuvad kindlasti väga hapral jääl, sest neid võimalusi, stsenaariumi, visioone on hästi palju. Ja aga praegu küll tundub, et see keskkonna ja looduse ja inimese omavahelise seose temaatika on ikkagi üksjagu keskne, et sinna kindlasti tulebki juurde mingite suuretes tehnoloogilised muudatused ja et sellega, kuidas see kõik ikkagi välja kukub ja kuhu see, kuhu poole see läheb, et seda ikkagi seda ennustama ma siin kindlasti ei hakkaks. Et pigem on see jah, et ikkagi seda tundmatust on seal üksjagu palju praegu ja, ja seda kohanemist selle olukorraga ja ja mingite selliste tulevikuvisioonidega laiemate kokkuleppel Ta või nägemuste ühitamisega on ikka üksjagu palju praegu tegemist, et kuhu me siis läheme, milliste sammudega ja, ja mis on need prioriteedid. Et aga ja tundub, et see keskkonna ja selle selle planeediga kuidagi nii-öelda sõbraks saamine või tema tundmaõppimine mõnevõrra uues valguses on, on kindlasti üks keskseid küsimusi. Ja tulevik siis teie teadlase elus? Ma saan aru, et see väga lineaarne, ühesuunaline ja, ja erinevaid variante vältiv ei ole, et te olete avatud kõikideks võimalusteks. Ja et siin nagu ma ütlesin ka, et teatud selline paindlikkus või kannatlikkus on mulle tundub, et siin Eesti kontekstis, aga küllap ka laiemalt selles akadeemilise redeli peal liikudes on nagu päris oluline, et et, kuid kohe nüüd ei tule, see unistuste töökoht ei saabu, et noh, siis ei tasu ei tasu meelt heita, vaid otsida järgmisi võimalusi ja et need võimalused on kindlasti olemas ja ja lõpuks ikkagi on väga oluline ise olla aktiivne, uudishimulik, ka algatusvõimeline, et mitte oodata kuskil, et et sul on mingisugune mingid asjad kuidagi kaela, lihtsalt sajavad, et reeglina siis mingit head asjad juhtuvad siis kui sa ise ikkagi teed selle esimese sammu, et nii et, aga, aga kindlasti on ta ka mõnevõrra jah, kui see akadeemiline tulevik on praegu paljudele, on ta ikkagi mõnevõrra lahtine, kuhu ta täpselt läheb ja ja millise kuju ta võtab, et eks siin ka aeg annab arutust. Tänan, Juhan Hellerma, mul oli huvitav vaadata ühe noore teadlase kujunemislukku põhimõtete ja, ja võimaluste paljusus. Ja vaatame siis, mida see aeg toob. Peaasi on see, et me teda surnuks ei lööks, sest sellest võib kõige rohkem kahju olla. Aitäh, Juhan. Järgmine saatekülaline ootab meid nädala pärast kuulmiseni.
