Kelgukoerad oskavad lumest tõelist rõõmu tunda. Tahte. Kuidas jääda talvel nähtamatuks? Sisemine käsk ütleb neile, et nad peavad heledaks minema,  nad lähevad heledaks. Miinus 43,5 kraadi. Kas tõesti Eestimaa talv? Tõelist rõõmu korralikust talveilmast tunnevad loomad,  kes on selleks lausa loodud, nagu näiteks kelgukoerad. Milliste tunnetega teie koerad lume vastu võtsid,  mis jaanuaris? Maha tuli, hämmastav on tõesti see, et kui lumi maha sajab  ja kui läheb natukene jahedamaks, siis koerad muutuvad nagu erksamaks. Et nad hakkavad lume peal püherdama ja, ja  siis nad nagu hakkavad natukene rohkem aedikutes ringi liikuma,  et tahavad siis nagu jooksma minna rohkem näiteks suvel nad  on palju rahulikumad, et pikutad kuudi katusel ja. Eile ja üleeile oli kõva nii-öelda kelgupäev,  täna on rohkem selline puhkepäev, et mida nad teevad siin,  need magavad siis terve päev või? Puhkepäevadel on siis niimoodi, et me laseme neid jooksu aeda,  et nad saavad siis jooksuaias natukene liikuda  ja joosta. Et jah, et koertega on niimoodi,  et kui nad näiteks kaks päeva töötavad, siis ühe päeva  võiksid puhata saada. No kust need Siberi haskid üldse pärit on? Alguses olid nad siis Siberis, neid kutsuti veolaikad,  eks, et noh, a la laikadega, siis peeti jahti  ja käidi siis sõitmas. Jah, oligi niisugune laikade kogukond seal Siberis  ja siis tuli üks ameeriklane, vaatas, et vahvad koerad väga  asjalikud ja ostis ühe pundi sealt nii-öelda  ja viis Ameerikasse ja hakkas seal edasi aretama seda tõugu. Ja pani siis tõule nimeks Siberi Haski, et noh,  pärit on nad Siberis ja sõna Haski tuleb  siis kas Eski või Eskimo või sellest. Ja ikkagi see kelguvedamise nii-öelda teema on seal kogu aeg  sees olnud, et see selle jaoks on neid. Et neid aretati siis Ameerikasse just eelkõige kelguvedamiseks,  et see jahi pool siis jäi nagu kõrvale, et nad nagu  jahikoerad ei ole enam. Sul on teised koerad veel Alaska malamuudid,  aga need on natuke teistsugused. Ja et malamuudid siis juba välimuselt on natuke suuremad  karvasemad ja nagu massiivsema kehaga, et nemad  siis on pärit Alaskalt, eks ju, nagu tõu nimigi ütleb Alaska malamut. Et nemad on siis sellised koerad olnud, kes on vedanud  raskeid koormaid ja pikkadel distantsidel  ja kiirus ei ole olnud oluline, vaid jõud on olnud oluline. Ja ega koera pidamine ei ole ainult koerte vaatamine  ja nendega kelgutamine, nende eest tuleb  ka hoolitseda. Et kui tihti seda aedikut siis puhastama peab? No me ikka teeme iga päev lähme niimoodi sisse,  et nad välja ei tuleks. Ei tule välja. Ja siis, kui ma tulen koertel siin aediga koristama,  eks ma siis neid muidugi patsutan, kas tahavad. Et see on niisugune, ma saan siis nendega suhelda ka. No kui suured inimeste sõbrad, nad on, nad ikka väga suured  inimeste sõbrad ikka väga suured. Ja see on ka eesmärk, et, et, et nad oleksid hästi inimeste sõbrad,  sest nad peavad inimestega tegelema kogu aeg. Aga nad peavad nautima ka seda nii-öelda oma omakeskis olemist,  et ta ei tohi olla ka väga inimese küljes,  sest et kui ta on väga inimese küljes, siis ta jälle ei  naudi siin teistega koos olemist. Nii, aga siis meil on hari ja kühvel, ma saan aru,  et siin tuleb selline junni koristamine,  ma võin selle küll enda peale, eks see. Selline. Töö ja tegevus. Sul on siin koeri kokku 40 kuskil, et kas sul on iga koeraga  mingi oma lugu ja, ja nii-öelda taust olemas  ja näiteks temaga? Jaa, absoluutselt loomulikult ma tean tema iseloomu,  tema veidrusi, tema häid ja, ja puudusi ja kõike  ja tema lapsepõlve. Algusest lõpuni. Kas nad selles mõttes on väga erineva iseloomuga,  et need kaks must ja valge koer, eks ju on,  eks ju, värvilt erinevad. Iseloomult ka, et nad on küll nagu peaaegu õde  ja vend, et nende emad on õed, aga isad on ühed samad. Et ma tean kõikide sugupuusid ja ja, ja kõike,  et nemad on sprindikoerad, tegelikult nad on sellised  suuremad ja sihvakamad. Ja asuvad siis? Kus? No sprinterid noh, sprindialad on enamasti sellised väheste koertega,  et ehk siis nagu mingi ühe koeraga ja kahe koeraga meie pere  trumpala on läbi aegade olnud üldsegi kahe koera tõukeratas. Ja sina ise käid tegemas seda või? Mina olen võistelnud siis abikaasa ja tütar,  et meil on nagu 10 aastat sellist võistlus nagu võistlus,  noh, kas karjääri öelda, aga jah, et nagu võistluskogemust  ja võistlustel käimisi, et nüüd me oleme tagasi tõmmanud,  et kuna noh, vanus juba ka pressib peale ja. Siin on tegu siis endiste tippsport. Just nii, et nemad on minu maailmameistrivõistluste rakendi juhtkoerad,  sip ja sissi. Nad on saamas kohe kohe 13 aastasteks, aga nad on endiselt  väga krapsakad ja tublid. Millal sa nendega siis tipptulemuse tegid? No meil on kordumatult balti karikasarja võite,  aga ma pean oma üheks selliseks ägedamaks võistluskogemuseks  maailmameistrivõistluseid Norras, mis toimus  siis täpselt 10 aastat tagasi, kui ma võistlesin nelja korra rakendis? Sprindidistantsil kolm korda kaheksa kilomeetrit,  siis nad olid tipus enam-vähem, jah. No nad olid siis kolmeaastased, et oma parimas spordi  sportlase eas. No miks sa sellist ala teed, mis see sulle pakub? See pakub, noh, see on väga tore ala, et esiteks õues  viibimine koos loomadega tegelemine adrenaliin  siis sõpruskond, mis on kasvanud. Nende koertega tegeledes, et kõik need kokku,  et väga-väga selline vahva ala Tänu veokoera spordile me oleme oma perega väga paljudes  riikides või võistlemas käinud, et võibolla,  kuhu muidu ei satukski. Aga nüüd, kui lund ei ole, nagu siin on vahepeal olnud,  kas siis saab ka ikkagi sporti teha? Ja et siis on lumetaalade võistlused ja tegelikult nüüd ongi  lumetaalade võistluse populaarsemaks saanud siin regioonis  kui lumega võistlused, siis lihtsalt lund on  nii vähe, et saab sõita siis kas näiteks tõukerattaga käruga  joosta koera järgi või jalgrattaga, et valikuid on. No väga tore, aga nüüd nad peavad nii-öelda  siis vanaduspõlve ja väärikalt pensioniiga,  nii armsad veteranid. No nüüd on siis tõeline nunnumeetri hetk. Oleme siin kutsikate aedikus, kui vanad nemad on? Nemad on kaheksanädalaseks kohe-kohe saamas,  see tähendab, et mul on loovutus ea. Kellest neist võiks saada just kelgukoer? Kindlasti nendest kõigist, neil on suurepärased geneetilised  eeldused saamaks väga-väga headeks kelgukoerteks,  et nende isa, me tõime näiteks Norrast kolm aastat tagasi,  et ta on võistelnud 500 kilomeetri pikkusel distantsil  ja veel mitmeid mitmeid pikamaa võistlusi. Et geneetiline baas on jah, sellel pesakonnal suurepärane. Maski on ikkagi kelgukoer, ta tahab vedada,  ta tahab joosta. Millisele inimesele selline koer üldse sobib? Ja et Siberi Haski sobib siis inimesele,  kes armastab liikuda matkaradadel jooksuradadel sõita rattaga,  kelgutada, suusatada, et Haski on liikuva inimese sportliku  inimese koer. Ja loodust armastava inimese absoluutselt. See, et sa nüüd siin viimased 10 aastat turiste sõidutad kelkudega,  see algas tegelikult sinu hobist. Sulle meeldib kelgutamine. Ja et see algas hobis tõesti, et alguses olid mõned koerad,  siis see hobi järjest suurenest suurenes,  et me käisime võistlemas ja siis tuli internet  ja koduleht ja siis inimesed hakkasid juba küsima,  et kas saaks tulla ka kelgusõitu tegema ja  nii see läks. Hobi on nagu töö ja töö on nagu hobi, siis on ju suurepärane. No ma ei saa sellest ära minna ilma seda elamust tundmata,  et lähme ikka kelgutama, aga et see ei ole  nii lihtne midagi, et lähme kelgutama, eks. Ja et see ette koerte ette panemine ja ettevalmistus,  see noh, nõuab natukene tegemist, et et nad on väga elevil,  nad on väga rõõmsad ja Ka nagu rahmeldavad ja siis natukene on vaja nagu olla osav ja,  ja nende ette panemine ja. Ja süsteem on, ma saan aru, siin väga-väga kindel. Ja et kõik oleks korras ja harmooniline,  siis me paneme kokku ikkagi need paarid,  kes kõige paremini omavahel sobivad. Ja ette siis paneme sellised juhtkoerad,  kes on kõige enesekindlamad. Ja noh, nii see käib. Et nad on nagu nii õnnelikud. Kui nad saavad aru, et nüüd läheb, siis läheb sõiduks. On meil väikene mooni. Ja ja tema on meil monton. Jah, niimoodi. Nii käp ja tea, kas ta usaldab mind ikkagi. Vaatab mulle otsa niisuguse näoga, et mis sa siin amatöör teed. Nagu näha, on sarnased koerad paaris ja kõik on väga elevil,  nii et kohe-kohe läheb sõiduks. Mina lähen saani ja läks. Nii. See kõik käib. Koerad jäid väga rahulikuks, enam ei häälitse,  aga need on nüüd tööl, nii et nad on väga eesmärgipärased. Rada on ees ja kõik järjekorras muudkui sõidavad. No kiirus on ikka päris hea. Tuul viise näkku. Selline korralik talveilm. Mida veel võib tahta? Äge. On ju mõnus, kui on üle mitme talve jälle üks korralik  lumine talv. Aga kas te olete mõelnud, et nii meil Eestis kui  ka mujal maailmas on mitmeid loomi, kelle karvastik  või sulestik muutub talveks lumi valgeks? Miks see õigupoolest neile vajalik on? Ja mis juhtub siis, kui meil Eestis näiteks lumega talvesid,  jääb järjest vähemaks? Esmalt mõni inimene ei oskakski öelda, et tegemist on  siinsama loomaga. Sinu töö on olnud suuresti ka seotud loomadega,  sa oled metsa ja jahimees, aga samas ka topiste tegija. Kas mõni inimene on küsinud? Et kes see valge selline on, et see nika,  kes see on, tegelikult vastupidi, seda ikkagi teatakse,  et nirk, valge on, aga see valge on ta ainult talvekarvas. Ja, ja kui on kuskilt õnnetult hukka saanud suvine nirk  siis tihtilugu küsitakse, et kes see võiks olla,  et ta on jah, selja pealt pruun ja kõhu alt valge,  et ei osata seostada talvise loomaga. Mul on käes ka praegu kaks nahka, siin paremas käes on nirgi  suvine nahk ja vasakus käes kärbi talvine nahk. Kas peale selle, et need loomad talveks muudavad oma  karvastiku valgeks, muutub veel midagi, läheb see tihedamaks,  paksemaks, kui siin seda silmitseda võin. Ikka noh, nii väikestel loomadel tavaliselt inimene ei pane  tähele seda just sellise suvise ja talvise karva tiheduse erinevust,  aga kui neid niimoodi niimoodi üksipulgi uurima hakata,  igal juhul on ta tihedam. Siin on veel üks mõistatus, millise jänese nahk on see,  kuna me oleme siin topisemeistri juures,  siis on meil kohe varnast võtta. Ei ole hall jänes, kuigi nahk võib-olla on pigem rohkem hall  aga ei oskaks kahtlustada, et tegemist on valge jänesega. Et suvine valge enese nahk Nii et oluliselt ju tegelikult muutub ja inimesed ikkagi valgejänest,  pigem just teavad valge valge karvastiku tõttu. Aga et ta suvel selline on. Ja ma usun küll, et, et siis ei tajuta üldse,  et kui isegi juhuslikult näiteks kuskil öösel autotulede  valges tee peale hüppab et ei tajuta seda,  et see on valge jänes. Pigem peetakse siis teda meie teiseks selliseks rohkem  põldudel liikuvaks halljäneseks või. Aga ta on teises kohas, ta paksus metsas elab ja,  ja, ja ta on natukene kuidagi teise kujuga  ka niimoodi harjunud silmale. Põhjala tingimused on suhteliselt karmid  ja nendes karmides tingimustes loomad on leidnud erinevaid viise,  kuidas hakkama saada. Kes migreenib kuhugi lõuna poole, eks ju,  kes läheb hoopis kuhugi magama taliuinakus  ja siis üks selline hästi omapärane huvitav kohastumus ongi see,  et, et teatud loomaliigid muudavad oma karvkatet  teadusmaailmas peetakse kõige kindlamaks seletuseks,  et see on hea, varje värvus valge, aga sinna juurde muidugi  räägitakse ka seda, et, et vot see valge karv,  mis on, et tal ei ole sees melaniini värvi andjat,  et tänu sellele ta peab rohkem sooja ja lisaks sellele,  et kuna ta peegeldab valgust eemale ja hoiab sees nagu  rohkem sooja, et tänu sellele, siis need loomad saavad  paremini oma termoregulatsiooni nendes jahedates ilmades  alal hoida. Muidugi küsimus on, et miks siis kõik loomad ei tee  nii et ega neid lõplikke seletusi ei ole alati nendel  asjadel arvatakse, et see põhiline, mis vallandab  karvavahetuse põhjal, on päeva pikkus. Et kui päevad hakkavad lühemaks minema, siis sisemised mehhanismid,  mida muuseas ei tunta, ta väga hästi annavad  siis sellise salapärase signaali organismile,  et, et nüüd tuleb tavapärane karvkatte vahetada heledamate vastu. Imetajate puhul on siis see tavaline, selline sügisene  või kevadine karvavahetus. Kui me räägime püüdest, siis kes on kolm liiki linde,  kes sama asja teevad, siis nendel on ta natukene ebaselge  aga enam-vähem sinnakanti ka. Ja siis täpselt samamoodi, jällegi kui hakkavad päevad  pikemaks minema, siis hakkab see ka karukatte jälle muutuma,  aga need ei ole ainukesed põhjused, sest et seal on  ka mingi geneetiline määratus mingi sisemine kell organismil  mis ka nagu siis kogu aeg korrigeerib ennast  selle noh, välise päeva pikkusega. Nii et noh, näiteks on tehtud, et on võetud põhjalast  olevaid neid kärpe viidud kuhugi lõuna poole  ja huvitaval kombel mitmeid põlvkondi, nad lihtsalt on  ikkagi valgeks läinud. Ütleme, et need mehhanismid on keerulised Mitte ainult imetajad ei lähe talveks valgeks,  vaid ka linnud. Ja siin on siis tegemist sul lindudega, keda Eestis enam ei ela. Kunagi elasid ka. Jah, neid on lindude nimekirjas on nad ikkagi läbi aegade olnud,  aga kuskilt siit, 60.-te lõpust on väga haruldaseks jäänud ja,  ja seda, milles, millal rabab öö Eesti loodusest noh,  praktiliselt ära kaob seda nagu keegi ei julge ütelda praegu aastaarvu. Ma saan aru, et minu käes on suvise sulestikuga lind  ja sinul on talvise sulestikuga lind. Mida me siin veel peaks silmas pidama, mis on huvitav,  noh, võib-olla selline asi, et ta, see osa,  mis tast linnust on suvel näha, see, mis maast ülevalpool liigutab,  on väga hea varjevärvusega. Aga tal jäävad jalad ja kõht jäävad ka suvel valgeks. Siin on näha ka ja tiib on isegi tiivad,  tiivad on läbi aastavalged ja, ja see on niimoodi lapimaal,  neid jälgides on hästi-hästi põnev ja huvitav jälgida,  kui parv läheb lendu siis isegi see, kes ei taibanud  hädaohtu märgata, märkab ära selle valge sähvatuse ja,  ja taipab teistele järgi minna nagu märgu tuli teistele jah,  aeg minna. Ja nüüd talvisel ajal, lind on praktiliselt üleni valge,  siis hästi-hästi, põnev on seesama efekt  ka suvisel linnul on muidugi samamoodi, et on saba äärmised,  suled on musta värvi, mustad süsiaastad ja,  ja kui lind lindu läheb, siis saba lööb laiali  ja see must on näha. Üürike lumega aeg, mis meie talvedel on,  et hiljuti lugesin just artiklit, mis väitis seda,  et, et see võib saada praegu kliima soojenemisel neile  selliseks väga negatiivseks nähtuseks. Sest et sisemine käsk ütleb neile, et nad peavad heledaks minema,  nad lähevad heledaks. Ja nüüd see helekärk või nirk või kui me räägime rabapüüst  või lumepüüst või kes iganes liigist, ta paistab sellel  tumedal taustal väga hästi välja ja siis on nendele  loomadele kättesaadav, kes neid toiduks peavad. Mõningad liigid, noh näiteks püüd on niimoodi,  et nemad suudavad ka valida kohta, et, et kui neil on ele  see pind, et siis nad lähevad rohkem lumist alade peale,  kärpide nirkide puhul seda ei ole täheldatud. Siin võib küll öelda, et, et antud olukorras nad on  kindlasti kehvas olukorras kas ühel hetkel nende organism  teeb siis mingi korrigeerimise või liigi sees niimoodi,  et need karukatted ei hakka enam heledaks minema. Eks seda näitab aeg. Kellel meie loomadest on, siis veel vastu talve minnes? Mingi muutus välimuses, me lihtsalt ei pruugi seda märgata,  nii lihtsalt. Praktiliselt ikkagi kõigil, see muutus nii karvastiku  tiheduse mõttes on kõige väiksem meie veelise eluviisiga  seal korras Saarmas mink ja üks huvitav loom on mäger  kes jälle talvitub orgudes ja temal ei tule talveks sellist  paksu villa sinna karva sisse. Siin võibki rääkida siis metskitse karvastiku erinevusest. Siin on üks talvine tükk metsik nahka. Ja kuidas see nüüd, milles see erinevus seisneb? No suvel on ta ikka selline põhitoonilt punakas,  aga talvine nahk on selline hallikama põhi varjundiga. Ja, ja teine asi, mis siin on selgelt näha,  suvise suvine nahk on väga-väga õhuke. Et noh, teda ei ole siin näpu alg kui niisugune millimeeter,  eks, ja samas siin on ikka väga paks tõesti niimoodi. Kolm neli korda paksem. Kõigil on siis ikkagi vastu talve minekuks kindel plaan peab  midagi muutuma. Me ikkagi riietus peab vastavalt aastaajal olema. Lumega, või lumeta talv? Loomade jaoks pole suurt vahet, sellepärast et talveks  valmistuvad nad ikka. Meil jääb üle vaid seda kaunist lumega talve nautida. On üks tore ütlus ega talv, taeva jää. Sellel aastal tõepoolest ei jäänud. Jaanuaris 100. kena lumevaip maha, mets oli kui  talvemuinasjutt ja see ilu kestab siiani. Eestile on lumi ürgomane ja kuulub meie talvisesse looduspilti. Muudab maastiku kauniks ja puhtaks. Lisab pimedusse valgust ning kaitseb taimi  ja loomi paka seest. Aga meil on olnud ka selliseid aastaid, kui talv hoopis ära jääb. Nii juhtus 1988. 89. aastal, kui sügis läks sujuvalt üle kevadeks. Kroonikates võib ilmastiku kohta teateid saada ligikaudu  1000 aasta tagant. Üksikasjalikumad ülestähendused on siiski alles kroonika  russovi aegadest, 16.-st sajandist. Meie nii kaugele ei lähe. Mida on teada viimase 100 aasta kohta? Nopime välja mõned rekordid. Kõige karmim talv oli 1939. 40., kui Läänemere jäätus  täielikult suur osa viljapuedu hävis. Jõgeva registreeriti seitsmeteistkümnendal jaanuaril Eesti  senini kehtiv külmarekord miinus 43,5 kraadi. Hilisemast ajast võib meenutada karmi talvena 1978 79. Detsembri lõpp lõpus ulatus õhutemperatuur miinus 42,6 kraadini. See on ka viimane kord, kui õhutemperatuur Eestis on  puudutanud miinus 40 kraadi piiri. Miinuskraadid näitavad talve karmust aga talvest tõelise  talve teeb ikkagi lumi. Kirja pandud ilmavaatlusel näitavad, et lumerikkaim aasta  oli 1924 lume paksus vormsil 165 sentimeetrit  ja Haanjas 130 sentimeetrit. Lumi sulas ära alles mais. Kõige pikem talv jääb kaugesse minevikku. 1941. 42. oli kokku 189 lumepäeva. Seda said nautida eipriküla elanikud väike-Maarja lähistel. Esimene lumi tuli eipris maha 11. oktoobril  ja viimane lumikate kadus kuuendal mail. Viimaste aastate heitlikud talved enam selliseid külma  ja pikkade talvede rekordeid ei paku vaid vastupidi. 2007 2008 on esimene kord ilmavaatluse ajaloos,  kui talvekuude keskmine temperatuur on plusspoolel. Rekordi saavutas 2019 20 talv, kui keskmine õhutemperatuur  oli pluss 2,5 kraadi. Nii talve pikkus kui lumikattega päevade arv on vähenenud  ligikaudu kuu võrra. Kliimamuutuste tagajärjel lähevad talved järjest soojemaks  ja lumevaesemaks. Naudime seda lund, mida täna veel on.
