On jälle aabitsa lugemise aeg lugemata lehekülgi leidub ka linnuaabitsas. Me kuulame jälle mõnda aega neljapäeva õhtuti eestima lindude hääli. Suurem osa nendest on raadios juba kõlanud. Järelejäänuid ei ole eriti palju. Tänane linnuaabitsasaade kannab järjekorra numbrit 70, ta sisuks on ka uuride ja pütide häälitsused. Kauride pütid on veelinnud Kauride pütide jalad asuvad sedavõrd keha tagaosas et nendest maismaal sugugi abi pole. Linnud on siin nii abitud, et ei saa maapinnalt isegi lendu tõusta. Iial ei nähta kaure pütte maapinnal kõndimas. Seevastu on nad väga head ujujad ja sukeldujad. Nende pesad asuvad kas täiesti tee ääres, mättal nõnda Kauridel või nagu pütidel ujuvad koguni vee peal. Nii saavad linnud hädaohu korral otse pesalt vette sukelduda ja kasutada pesale tagasitulekuks markamatut, veealust, teed. Kauri kutsutakse rahvasuus kakerdajaks kakerdi raba koos samanimelise järvega endise Harjumaa piirides olevatki nime saanud lindude järgi, kel jalad olnud nii saba all, et nad pole õieti käiagi saanud, ainult kakerdanud. Kakerdaja nimetus võib tulla ka häälitsusest. Igatahes on eestlaste kakerdaja või kakar ja venelaste Gagara Kõllalt väga sarnased. Ja venelased on oma nimetuse tuletanud igatahes Kauri häälitsusest. Kahurid on õieti põhja järvede linnud. Meil neid palju ei ole. Elutseb vaid üksikuis paigus suurematel raba laugastel ja vaiksetel järvedel kus inimesed neid esega sealtki käivad, kahurid merel või suurematel järvedel toitu otsimas, see tähendab kala püüdmas. Kaure on meil kaks, on järvekauri ja punakurk kaur. Rändeaegadel nähakse neid mõlemaid. Aga pesitsusajal on punakurk, kaur juba üliharuldane lind, kelle kohta kevadisi ja suviseid vaatlusi meilt vaid üksikuid. Kui kahurid ennast lagedal veel ujudes veel näitavad, siis pütid tegutsevad oma koduveekogudel hoopis varjatumalt. Et pütid enamasti väga raskesti ligipääsetavad paiku asustavad siis saab linnuhuviline või uurija nendest teada kõigepealt häälitsuste kaudu. Sellepärast on pütide häälitsusi oluline tunda. Ei saa ütelda pütide hääled just ilusad oleksid. Aga kinnikasvavate veekogude muusikas on nendel oma kindel koht. Me kuuleme nüüd pütide häälitsusi. Sõnalised selgitused ei tee neid selgemaks, kõige paremini selgitavad need ennast ise. Kõigepealt punakael-pütt, meil juhuslike vähetuntud pesitseja, aga ette teda siiski tuleb. Sellepärast siinkohal ta häälitsusi. Alustuseks pulmahääli vilistamisi helilindi lõpusekunditel peetakse punakaelpütti häiresignaalidega. Üsna tavaline lind. Eelmisega võrreldes on Eestimaa sisevetelsarvikpütt. Kaunis haruldaseks pütiks tuleb meil pidada ka hallpõsk-püti. Tema häälitsused leiduvad meil järgneval pooleminutilise helilindil. Ja viimane pütt rahvasuus kakerdaja nagu Kaurgi, see on tuttpütt kõige tavalisem ja tuntum meie pütiliikidest. Tan pütidest ka kõige suurem. Arvatavasti on tuttpütt linnuhuvilistele pütidest ka kõige tuttavama häälega. Rahvasuu on tuttküttide hääle pärast kutsunud veel krooguks mere vareseks prääksujaks rööv kijaks. Kuulake siis ise tuttpütti kraaksuvaid, krooksuvaid ja haakuvaid häälitsusi. Otsustage, kas vanarahvas on tuttpütil nimede andmisega liiga teinud või pole.
