See on nüüd tõeline märg ala, sest siin läheb väga märjaks olemine. Kalad on maakera neerud, neid tuleb hoida  ja kaitsta. Me kahest kolmandikust, loodust oleme tegelikult tänaseks  päevaks Eestist lahti saanud ja tänu just kuidas. See loikpalgi otsa peal. Ta keerab tagumiku sinnapoole ja pritsib,  kust? Ilvese infotahvel ja põtrade lemmikrestoran. Avastame metsloomade talviseid toimetusi. Rahvusvahelise märgalade päeva puhul korraldatakse üle Eesti  50 loodusmatka. Meie matkame täna Ida-Virumaal Agusalu soostikus,  mida on kuivendatud, mis on põlenud ja mida nüüd taastata. Me oleme tegelikult vahetult siis nüüd sooja mineraalmaa  piiri peal. Seda nimetatakse servamäreks, et tegelikult see on soodel  tavaliselt kõige märjem osa üldse. Et ei ole mitte soo keskel, vaid just need servaalad,  mis täna on muidugi ka need kohad, kuhu kraavid tehtud,  sest see oli see koht, kus oli ja see nagu loomulik vooluala  ja kui sa sinna kraavi teed, siis sa kuivandasid väga suure ala,  nii et neid serva märesi meil Eestis väga vähe alles. Mida nimetatakse märgaladeks? Alad kõige laiemalt on nad siis sellised üleminekualad päris  ava ookeani ja päris maismaa vahel. Kõige laiema definitsiooni järgi algab ta mere poolt noh,  kuuest meetrit sügavusest. Siis, kui nii-öelda üles üles välja piki jõelamme näiteks  sinna vahele jäävad rannikumärgalad madalad järved,  jõed, jõelammid, madalsood, siirdsood ja rabad. Miks märgata on olulised loodusele, arvatakse,  et ligi kolmandik liike tegelikult niimoodi globaalselt  vaadata on seotud ühel või teisel viisil märgaladega. Et nendega on seotud väga suur elurikkus,  siis kui nüüd looduse seisukohalt vaadata  ja teistpidi on, siis noh, inimese jaoks nad pakuvad  ka siis hästi palju niisuguseid tähtsaid,  nii-öelda teenuseid või hüvesid. Meile. Meist nüüd paremale, siiapoole. See lage ala on tegelikult. Seesama oja lamm, mis siin ees on, et ja väga märg,  noh, näete, isegi räätsa koha peal on siin meil vett küll  ja küll, et ja sellepärast on ka looduslikult suhteliselt hõre,  et puud ei suuda siin kasvada. Jõele lähemal on kindlasti pajusid rohkem  ja üks sangled, mis sellist voolas vees,  kasvab see lodumetsa moodi. Ja teiselt poolt hakkab meil siis siirdesoo. Hea on olla kõige viimane, keegi on raja sisse ajanud  ja nüüd on väga kerge siin kõndida. Millises seisus on üldse maailma märgalad? Mõjutatud on, öeldakse, et noh, umbes 70 protsenti vähemalt  siis päris kadunud, noh see on väga nagu riigiti erinev. Kesk-Euroopas on mõned riigid, noh, Saksamaa,  Holland on sellised, kus sisuliselt ei olegi enam alles midagi. Eestit ju nimetatakse ka soode rabade maaks,  et millises seisus on Eesti märgalad me kahest kolmandiku,  st soodest oleme tegelikult tänaseks päevaks Eestist lahti  saanud ja tänu just kuivendamisele, et kuivendussüsteemid on  ikka väga ulatuslikud, noh, meil on kindlasti kolmandik  Eestist on kaevatud kuivendussüsteemidega kolmandik Eestit,  see on ikkagi väga-väga suur. Ja tegelikult see on alahinnatud, et tõenäoliselt on see see  veelgi suurem ja oma osa on läinud siis. Veel ka näiteks kaevandus talle, et ühelt poolt  siis nagu kaotatud on palju, aga kuna me alustasime  suhteliselt nagu suurelt pindalalt, siis isegi see,  mis alles on see kolmandik, see on ikkagi väga palju eriti  võrreldes noh, Kesk-Euroopaga, kus, kellega me ju alati  tahame ennast võrrelda. Et meil on alles ja just on alles seda tüüpi soid,  mida mida Kesk-Euroopas ei ole, ehk siis selliseid  laukarabasid ja need on Eestis kõige paremini säilinud. Sest sest need võeti suhteliselt varaga kaitse alla. Tegelikult Eesti sood on ka kõige need metsikumad kohad. Et kui me tahame minna ükskõik kuhu nagu inimese,  mis iganes jäljest kõige kaugemale, siis me peame minema  suurte rabade keskele. Ja on kaks versiooni, meie arutasime kuskil paar aastat tagasi,  siis kõige kaugem punkt kõigist inimtekkelistest kohtadest  on Kuresoos Soomaal. Ja teine väga lähedane sellele nätsi, võlla suur raba,  mis on Pärnumaal Pärnu ja Lihula vahel nii-öelda et need on  kõige metsikumad kohad ja kui me autoteedest räägime,  siis kõige kaugem koht on Emajõe suursoos. Seal on küll tegelikkuses kasutatud, eks ju,  veeteid kogu aeg ja täna ka kasutatakse,  aga noh, kui me lihtsalt võtame kaardipildis  siis on kõige kaugemad kohad, on, on meil just Soomes. Moodsa rajal on matkakorraldus lihtne, giid on mitukümmend  meetrit meist eespool ja meil on klapid kõrvas. Giid rahulikult kommenteerib ja me saame kõike teada. Miks on märgalad olnud inimeste? Kindlasti. Muutusid nad väga oluliseks, kui oli sõda,  kui olid taudid, kui näiteks meesterahvaid veel 100  ja rohkem aastat tagasi võeti nekrutiks siis põgeneti soosaartele. Ja soo kui pelgupaik on läbi aastasadade olnud üks äärmiselt oluline,  noh märgusõna. Ja siis üks teine oluline asi on seesama siin meie ümbrus,  see on talvine aeg, soos. Ei olnud Tallinn-Tartu maanteed ega teisi,  vaid liikumisvõimalused olid väga tagasihoidlikud. Ja talvisel ajal oli läbi soode võimalik teha taliteid  mis võimaldas vedada eriti just rasket koormat,  noh, puitu. Siis näiteks tehti ju alkoholi ja see viidi  siis näiteks Peterburi turule. Ja noh, sood muidugi pärandi kontekstis marjad  mida leiva ja kõrvaseks käidi korjamas. Need mustad jäljed siin männitüvedel annavad tunnistust,  et siin toimus 2006. aastal üks suur põleng  ja tegelikult on põlengud ka rabade elu üks loomulik osa. Kuidas on viimastel aegadel Eestis soode rabade seisundit parandatud? No meil ongi, et suhteliselt palju on kaitse all,  eks ju, noh, nende nendel nüüd enam vist,  et ka selle passiivse kaitse asemel oleme jõudnud sellesse faasi,  kus me aktiivselt taastame neid, et noh,  parandame neid seisundit. Tegelikult õigem öelda, sest noh, enamasti nad ei ole  looduskaitsele hävinud otseselt. Aga noh, meil teisalt on ju, toimub see sama protsess,  mis üleüldse nagu Eesti maastikus toimub,  on selline nagu polariseerumine, et looduskaitseala nagu  ongi saared Loodusmaastikuna tänasel tehakse taastamist,  aga väljapool toimub kuivendamine edasi. See on nüüd tõeline märgala, sest siin läheb väga märjaks olemine. See on pais otse läbi soo, saare on kraav kavatud. Miks ja võib-olla pandi projektis lihtsalt sirge joonena  ja kopamees, ütles, no miks mitte. Ja muudkui kaevas. Aga see muutis tegelikult kraavi sulgemise,  siis me oleme sügaval looduskaitseala sees,  nüüd. Suhteliselt lihtsaks, kõrgete vallide vahel ühes paisus,  piisab väga suur lõik nagu sulgeda täiesti totaalselt. See oli nüüd nii kaugel kõikidest teedest  ja sealt, kust me tulime, need õitsikud,  need madalsalamid, et ühegi masinaga siia ei saanud. Ja me ei tahtnud tulla ka, et ta oleks üle raba saanud,  aga siis me oleks pidanud pikalt raiuma läbi  selle küllalt väärtusliku metsa, seda sihti,  eks ju. Seda me ei tahtnud üldse teha. Ja siis me kaasasime hoopis vabatahtlikult. Me olime vist neli päeva ja me jõudsime ühe pisema  ka ehitada sinna, aga enamus aega läks selle peale,  jah, tööna oli see nagu, nagu sellise kraavi kaevaja tunne,  sest seal lihtsalt vedasidki nagu sealt üle valli neid ämbritäit,  seda materjali ja siia alla ja me seisime seal päris algus,  nüüd on vesi, eks ole. Et see noh, vall tuligi, kerkis üle pea. See üks pais tegelikult täidab päris suure nagu rolli,  muidu tehakse pais suhteliselt tihedalt kraavide peale  arvestades selle maapinnalanguga, et iga umbes 30  sentimeetri langu peale pikk kraav sinna tuleb teha kümneid paise,  et see töömaht nagu, mida liigutada, lihtsalt on väga suur. Aga siin sai seda käsitsi teha ja noh, väga väga hea töö,  kõik ilusti seisab. Vesi läheb sealt, kus ta peab minema, need looduslikult on läinud,  ei lähe läbi rabasaare enam. Miks teile sood ja raba üldse märgalad meeldivad? Nad pakuvad elupaika väga paljudele lindudele  ja ma ei tea, eestlased on selline. Soode rahvas kuidagi. Märgalad on väga olulised süsiniku sidujad elurikkuse  seisukohalt ka lihtsalt inimestele noh, loodusega  tutvumiseks siis loodushariduse edendamiseks  ja mentaalse tervise jaoks näiteks ka Millises seisus on, et vanasti ikkagi öelda,  et öeldi, et sood peab kuivendama, et millises seisus praegu  on nii-öelda märgalade olukord üldse? Hoopis vastupidi, praegu peab pais ehitama  ja kraavid kinni ajama, et taastada, siis just sõid,  nad on. Neerud. Et kui vihmametsad on kopsud näiteks või meie enda metsad,  tegelikult meil on ju ka just märgaladel,  on ka lehtpuumetsi palju. Et. Kopsud ja neerud. Jah, ja jah, filtreerib seda reostust näiteks,  mis mujalt meie keskkonnast tuleb elukeskkonnast. Miks peab märgalasid hoidma sood, on see koht tegelikult  ainukene ökosüsteem maismaailm, mis nagu pikaaegselt  ja järjest seob kogu aeg sinna süsinikku sinna turbasse? Sest noh, mets, kui ta saab nii-öelda teatud vanuses,  ta muutub nagu nulliringiks, et ta seob küll väga kiiresti,  aga pikaaegselt seob ikkagi ainult ainult soo. Siis on sood looduslikuks filtriks meie nii-öelda valge kuld  õige pea ja on juba praegu puhas ja mage. Vesi maakeral on vett küll, aga ta on soolane  ja ta on väga sageli inimese tõttu ära reostatud. Nii et see, et meil siin on olemas sood,  mis seda vett puhastavad, on suur väärtus. Tegelikult pindalalt ei tea kolm protsenti maakerast,  aga aga jah, on öeldud, et peaaegu pool ökosüsteemi teenuseid,  mida inimkond kasutab, tuleb see kolmelt protsendilt. Et see on tegelikult väga kasulik diil, kui  nii mõelda, et väga väikest osa nagu mõjutades me saame  vastu väga palju erinevaid asju. Ja kui me räägime nagu veel inimese pilgu läbi kuhu see  inimene siis läheb siin viimase aasta koroona ajal,  näiteks RMK nelja laudtee statistikakülastuse arvu baasil  kokku külastuste arv oli üle 110000, see on väga suur hulk. Ja siis see ongi nagu tänapäevane pelgupaik,  kus on ükski reklaam ei plingi, sul on rahulik  ja sul on loodetavasti aega. Et olla ja hingata. Siin on keegi meile hästi tuttav loom jätnud oma jälje,  oma tegevus jälje. Näed, siin on neid olnud koguni kaks, siis on nad tulnud üks  ühe jälge mööda ja siit läheb nüüd üks loom siiapoole  ja teine siiapoole. Aga nad on ühevanuselised, ei ole mitte lehm vasikaga,  vaid on, kas nad on nüüd kaks pulli või,  või kaks mullikat. Et ta ei ole, kui oleks vasika, aga need möödunud aastal on  siitsamast läinud lehm vasikaga. Kui oleks lehm, siis lehm murib kaela, ga,  näed, see on lehmakaelaga maha murtud ja selleks,  et vasikas saaks süüa, et vasikas ei ulatu madalamale,  siis edasi kogu aeg jah, et kui sa näed sellist murimist,  siis on olnud lehm vasikaga. Aga siin praegu murimist polnud. Need on siis ütleme et sellised. Mõlemad noored pullid paistavad olema ja näed,  mida nad söövad. See on nüüd värske söömine, pull ei viitsi hakata kaelaga  midagi murima. Tema võtab seda, mis ta ulatab ja mida asja ma ennast vaja on. Aga põder sööb siis seda nüüd ainult talviti  või muul ajal ka. Ütleme, et suvisel ajal ta sööb puulehti suvel ta võtab  sellise oksa suhu, lööb suu kinni ja tõmbab niimoodi läbi. Ja filtri? Kui nüüd võtta põdra alalõualuu siis ta on nagu tüüpiline  mäletsejatel ees lõikehambad, siis on tükk tühja maad  ja taga tulevad närimishambad. Lehmal on see lõualuu samasugune, aga mille poolest ta  erineb põdra alalõualuu on terav nagu nuga  ja see on selleks, et kui ta nüüd läbi suu tõmbab,  siis lõikas lehti ära kusagil 30 kilo ööpäevas. Mõnedel andmetel võib suur põder isegi 40 kilo ööpäevas  sisse pugistada. Puukoort ja võrseid. See on Põdra põdra koorimine ja. Vot, siin on paremini näha veel. Tal on alal põuas lõikehambad ja nendega  siis lükkab alt üles nagu peitliga, nii kõrgele,  kui saab ja kõik see koor on väga meeldiv asi. Põdraga on sedamoodi, et kui põder sööb,  kujuta ette, kui ta siin nüüd sööb, on vaikne,  ö. Tekitab ju palju kara. Kõik see põõsas käib ja. Kõik, kes tahavad põtra süüa, kuulevad, et põder sööb siin põder. Kui sööma hakkab, siis põder ei tohi molutada. Ta peab sööma ühe jutiga kiirelt kõhu täis. Ja nüüd, kui kõht täis on, siis otsib ühe meeldiva paiga  paneb külje maha ja hakkab mäletama. Põder, kui siin kolistab hunt, kuuleb jahimees kuuleb. Ringi vaatamine ei aita suurt midagi, ümberringi on mets. Tähendab õige lahendus oleks süüa võimalikult kiiresti,  sest söömine on ohtlik ettevõtmine. Maitset naudin siis, kui hakkan mäletsema. Kui põtra võib näha ragistamas teeäärses? Pajuvõsas siis, millal ja miks ta kuuse kallale läheb. Et sellist kuuske ta tuleb sööma talvisel ajal  ja see ei ole sel talvel, see on möödunud talvel nüüd  kooritud kevadtalvel ka, kui koor kuusel lahti läheb,  siis tal meeldib veel, lükkab siit hammastega,  tõmbab niimoodi pikalt, saab suurema tüki,  see on nüüd päris talvisel ajal, kui koor on kinni  ja on siis sedamoodi, et kuusekoore sees on selliseid mineraalaineid,  mida mujalt ei leidu. Ja muidugi, kui ta sellise kuuse küljest ühe ampsaka ära võtab,  siis kuusega on õhtul. Praegu siis kitsedel ei ole kõige lihtsam aeg,  lumi on küllalt paks ja võtab väikest. Lumi on jah, pärast seda sula tõmbas lume koorikusse  ja nagu sa praegu ise näed, enam maad kätte ei saa. Kitsejalg on nagu luua vars ja katsu sellega maa välja  kaevata ega ei saa. Ja samas nüüd kuskil sellise pajustikus,  kus ta käib, pungasid söömas, seal on lumi veel eriti paks. Hunti ilvest mõlemaid kannab, teda ei kanna. Tema on praegu lihtne saak. Selline väike lisasöötmine nüüd raskel ajal kitsedele on  täiesti mõeldav. Paljud jahtkonnad ostavad ki silorulle, võivad metsa  ja ja nii nisu kui kaer sobib ka selliseks. Liidu kitsedele, teravilja jah, praegu on siin nisu sees  ja linnud, linnud käivad siis samamoodi. Talvikesed pasknerid, et kui sa nüüd vaatad sinna teisele  poole edasi, siis näed seal suled maas. See on jah, see on nüüd raudkulli lugu, et linnud on tulnud  siia vilja sööma. Raudkull on jälle tema, tahab ju ka süüa. Kanakull ei ole ta sellepärast, et noh, kanakull tahaks  suuremat sööki, kui siin oleks baskneri suled maas,  siis oleks kanakullist juttu. See on rasvatihane olnud ja raudkull on siis see tegelane olnud,  kellel on. Nüüd on asja, et kumba pidi sa asjale lähened,  kas on sul tihasest kahju või rõõmustab selle üle,  et raudkull sai süüa loodus, ärk? Ei seda ega teistpidi. Niimoodi see ahel siin täitsa toimub. Nojah, sest raudkull neid teri ei tule, siia sööma ei tule,  tal on nagu teine toit. Just nägime, kuidas kitsed saavad võtta head  ja paremat, kui on lahke käsi, kes neile seda jagab. Aga siin on siis keegi, kes varitseb hoopis kitsesid. Siit läheb kitserada, siiani on Ilves hästi ettevaatlikult tulnud. Hästi ettevaatlikult, et mis ja kui palju siin on ta võtnud  info ja näed, kus läheb samm pikaks. Ilvese jälg jah, siin läheb jällegi selliseks tihedaks. Nüüd tal tekkis teine asi, ta päris täpselt ei tea,  kas mind on siin või ei ole. Ma käin siin kuskil nädalas korra, vahel harvemini. Aga kui ma öösel magan, siis ma alati norskan  ja ta kuuleb norskamise ära. Sellisel puhul ta tuleb need siia kadaka alla,  see on tal hea varitsuskoht. Nüüd on tal Kaks asja, üks asi, ta kuulab, et ega mind majas ei ole,  et siis ta kuulas mu norina ära, ta vist arvab,  et ma urisen seal, sest mul on sihuke kena norskamine  ja sealt näed seda rada mööda käivad kitsed. Samas ta siit kordagi pole rünnanud, sest see vahemaa on selline,  et just ühe hüppe jaogu jääb kaugeks. Kits jõuab kindlasti eest ära. Ilves on nüüd siin mingisuguse aja passinud,  eile õhtul ja, ja edasi õhtul pool tööd,  nüüd ta veendus, et maja on tühi, maja on tühi,  maja on tühi ja nüüd ta läheb edasi. Tal on siin hästi tähtis koht. Ta on selline isa, ilves. Mina tean, et läheb, jah, näed, jälg, korralik jälg. Suur isa Ilves, mina tean teda, mingi neli aastat on ta siin  umbes selle taktikaga toimetanud, mida ligemale majale,  seda lühemaks sammu vahe. Sest mine sa tea, äkki ma ikka teen ukse lahti  ja kargan välja ja teen mingi meeletu hüppe. Ettevaatlik peab alati olema. Ja see on tal väga tähtis koht. Teadete tahvel. Iga kord, kui ta siit mööda läheb, siis ta astub siia seina juurde,  näeb seal seda loiku palgi otsa peal ja see loik palgi otsa peal. Ta keerab tagumiku sinnapoole ja pritsib,  kust? Ilvese uriin? See on teade kõigile, see on minule ka teade,  et see on tegelikult hoopis tema territoorium. Mitte tema ei ole minu maade peal, vaid mina olen tegelikult  tema maa peal keset metsa ja tuleb siia ja nagu ei oleks  siis linnas ruumi. Nüüd me oleme jõudnud siit metsade vahelt edasi ühe oja juurde. All siin on kärplasi omajagu tegutsenud. Et seal lahtise vee juures on näha saarma jälgi. Et lumi on nüüd tänaöine, lumi on sellele peale sadanud,  aga sealt on selgesti näha ja need edasi ei lähe midagi,  seal ta sukeldub ära vette, nüüd ta läheb mööda vett,  tükk maad, kuskil on siis jälle välja tulnud. Kala siin ei ole. Aga ta otsib konna, otsib mügri. Samas võib mõni ujur olla kõik sellised asjad. Saarmad teevad selliseid suuri, pikki kiire. Ja otsivad lahtist vett lahtise vee ääres  või võib alati kedagi kedagi leida. Nii, aga siin siinpool ütlesid kärplased,  siin on teised kärplased veel. Mõtle, kas tal on hüppevõime, siit on ta startinud  ja siia maandunud. Ja kui nüüd teda niimoodi jälitada, siis sobivas kohas ta  sukeldub lume alla ja ta pool oma ajast käibki allpool lund. Sest hiired on ka allpool lund ja seal teeb ta neile tõelist põrgut. Ja näed, kui siit nüüd ka edasi võtta, siis mets lugis. Metsnugis justkui läinud nirgi raja kõrvalt nirgi pisikesed  jäljed ja siis siin oluliselt suuremad nugisjäljed. Nüüd me oleme jõudnud metsa vahel sellisele  kultuurmaastikule põllu peale, siin on olnud vist kas rapsi põld? Täpselt siin on olnud rapsipõld. Raps on nad ära koristatud, kõrs on veel natukene näha. Oskad pakkuda, kes siin toimetanud on? Peab lähemalt uurima. No näed, reedab see, reedab see, kes on siia söönud,  aga ka midagi väljutanud. Siin on üks pabul, kahtlustan jänes, täpselt nii,  et hall jänes halli halli jänese, jänese pabulad,  siin oli rapsipõld. Ja võib-olla juhtusid märkama, et sel sügisel oli selline  kummaline asi, et sügisesel ajal paljud põlled,  põllud kollaselt, õitsesid. Ja alguses arvati, et see on taliraps, aga  siis tuli välja, et see on. See on põldsinep. Ja siin oli samamoodi põldsinäpp ja nüüd jänes näeb  siis vaeva. Käib, kaevab teda välja, kõlbab söögiks küll. Põldsinepit nad söövad, ei tea, kas see kõlbab,  võib proovida ka või kindla tapa. Ma just proovin sellepärast, et sinep, et äkki on jube  siuline umbrohi ka, et äkki on jube kange. Kibe küll natuke on, natuke on ja kannatab nagu prae ale et  maha ei löö ja tegelikult ega kui kõht tühi,  siis jah, tasuks võibolla ta kuskil seal,  kus jänes pole väga toime. Ja siin oli üle 10 mets kitse, kes ka lume alt kaevasid teda välja. Praegu pole mitte ühtegi kitsejälge. Juhtus selline asi, et siinkandis elab viis hunti kaks vana  ja kolm nagu kutsikat. Ja siis nad võtsid siin jahti hästi, tõsiselt. Ja nüüd on sedamoodi, ma ei usu, et nad kõik kitsed ära sõid,  aga kitsedel jõudis kohale, et siin söömas käimine on väga  ohtlik asi. Tuleb jalga lasta jänest samal ajal see ei häiri. Jänesel on kiire jalg, hundid ei hakka temaga üldse jama. No selliseid talviseid loomade tegevusjälgi me nüüd nägime  mis annab märku sellest, et nende hinges on juba kevad  ja nad mõtlevad kevadele. Rebasel on pulmad, hundil on pulmad, Ilvesel on pulmad  varsti tulekul kuskil märtsikuu sees. Ja kui me täna ronkasid jälgisime, siis näha oli,  et rongad lendasid paari, see ei ole lihtsalt mingi segamine parv,  vaid neil on oma kohad võetud, nad ei võta suurt parve. Kevadesse kisub ja rasvatihane hakkab sitsikleiti ütlema. Õhus on õhus, on kevadet, see pole üldse enam kaugel.
