Eluslooduse üks võimsamaid instinkte on enesesäilitamisinstinkt. See sunnib iga indiviidi tegema kõik võimaliku, et ellu jääda ja saada järglasi. Kujutame nüüd ette olukorda, kus mingil loomaliigil puuduvad looduslikud vaenlased. Toitu on küllaldaselt. Ja siis sellest samast võimsast enesesäilitamise instinktist lähtudes võiks liik paljuneda piiramatult. Midagi sarnast juhtus ju omal ajal Austraalias küülikutega. Ometi säilub looduses tasakaal ja seda isegi niisugustes noh, liigi jaoks äärmiselt soodsates tingimustes. Mis siis on see, mis piirab indiviidide arvukust? Miks ei kannata loomad liiga suurt asustustihedust isegi siis, kui toitu on külluses. Sellest räägimegi tänases psühholoogia saates. Minu vestluskaaslasteks on psühholoogid Jüri Allik ja Mati Heidmets. Nojah, tõesti, peale selliste väliste tingimuste, realisti, olukordade määravad liigi arvukuse, eesli eluvõime ellujäämise ära ka mitmed nihukesed liigisisesed mehhanismid ei või vahendid. Ja viimasel ajal ongi neid hakatud just psühholoogia raames uurima. Liik ise hoolitseb selle eest, et teda oleks parasjagu, aga mitte lõpmatu palju. Sest loodud looduse seisukohalt lõpmatult palju ei ole näiteks isegi liigi seisukohalt optimaalne, sest seal tekiksid tekiks väga palju nõrku viletsaid, kes hakkaksid kogu liigim nagu genofondi rikkuma. Sest looduslik valik teatavasti eks ole, selekteerib kehvemad, viletsamad välja. Nii et ma arvan, et selles on teatud liigi seisukohalt otstarbekas, et tema Arv populatsiooni arv püsiks mingisugusel mõistlikul tasemel. Mis annaks, ütleme kõige tegelema populatsioonide nukile üha rohkem terveid, selle liigi isendeid. Võib-olla nüüd vaatleksime natuke neid neid vahendeid mehhanism, mis, nagu liigisiseselt kindlustavad seda liik oleks enam-vähem terve ja, ja nihuke mõõdukas mõõdukas armukuses, mis selle liigi seisukohalt Liliani paremini mõistlikuma. Üheks üheks selliseks esimeseks mida on viimasel ajal hakatud küllaltki palju uurima, on just Ridamehhanisme, mis nagu siis reguleerivat liigi arvukust lähtuvalt. Ma võiks siis nimelt öelda lähtuvalt stressist, mis siis tekib. Hetkel oli või stressist, mis tekib tingimustel kui isendeid antud liig isendit mingisugusel kindlal maa-alal saab liiga palju olema. Tähendab, asustustihedus on liiga suur, asustustihedus kasvab ja üle selle liigi jaoks normaalse piiri. Ja siin ei ole siis oluline niivõrd see, et suurem asustustiheduse korral ju ka toiduvarud, nagu jäävad väiksemaks. Toidu varati pruugigi tähendab väheneda või toiduvarude, proovisin mängida üldse nihukest otsustavat rolli, otsustavat rolli on tehtud mitmeid eksperimentaalseid uurimusi. Selle probleemi kohta aga on ka jälgitud lihtsalt mitmete populatsioonide elu normaallooduslikes tingimustes ja üheks esimeseks sellealaseks tööks. Oli ameeriklaste poolt tehtud tihti hirvepopulatsiooni uurimus, kus probleem tekkis praktilist laadi ootamatust populatsiooni vähenemisest. Populatsioon, kellel küllaltki piiratud eluterritooriumi lastesaarega järsku seletamatutel põhjustel vähenes kusagilt 300-lt 150-le ja hakkabki uurima, mis oli keeruline. Surma põhjuseks jõuti siis tõepoolest omapäraste füsioloogiliste mehhanismide mille seletamine käis põhiliselt just siis selle kaudu. Et. Nagu liiga tihedaks olid muutunud kirved, omavahelised kontaktid, mis nakkus, resila ta õla sagedast stressi. Ühesõnaga, piisas sellest, et näiteks üks hirv ei suutnud enam leida sellist kohta, kus keegi teine teda ei näeks. Aga kas selles servade populatsioones, kus selline regulatsioone mehhanism väga ägedalt tööle hakkas, kas hiljem nende hirvede uurimisel, kes surid sellises situatsioonis, kas selgus ka midagi sellist, et surid just nõrgad, ühesõnaga, kas seal ka esines nagu mingi selline loomulik valik, mis püüdis nagu liiki tugevdada? Kahtlemata, sest et tõepoolest kirjeldati pärast, et surid just ütleme põhiliselt emased isendid, siis noored hirved ja ka vanemad. Et ellu jäid kõigeni, siis tugevamas elu ja eluperioodis isendid, just, kes siis pärast hakkasid nagu seda populatsiooni edasi kandma. Aga huvitav oleks märkida muidugi ka ühte teist analoogilist uurimust kus kirjeldatakse olukorda, kus siis täpselt samuti peale arvukuse suurenemist toimuksid populatsioonis küllaltki põhjalikud muutused. Kusjuures need muutused ei piirdunud ainult teatud osa isendite suremisega vaid seal kirjeldati ka terve rida teist plaani muutusi. Katsed olid tehtud rottidega ja seal kirjeldati näiteks järgmisi asju. Peale tihedus asustustiheduse suurenemise üle, tead kindlalt piiri. Ilmnesid näiteks küllalt suurel osal rottidest võimetus ehitada pesa ei suutnud enam tama seda programmi realiseerida, tuua vastavalt pesaehitusmaterjalide korraldada seda pesa ehitamist. Teine asi, mis väga sagedaseks ilminguks sageli ilmnes, oli võimetus hoolitseda järglaste eest. Nad ei suutnud oma pesakond üleval pidada ja osa isegi hakkas oma järglasi sööma. Ja siis küllaltki sagedasti keeldati ka sellist ütlust patoloogialiiki nagu seksuaalpatoloogia tähendab isaseid, paaritus, isaseid ja paaritatisel tiine Temaseid ja sedalaadi muutusid, nii et tähendab need muutused, mis populatsioonist toimuvat ei ole, ei ole, noh, ei piirdu ainult sellega, et osa populatsiooni nagu sureb, sureb välja vaid see on katest teist laadi, noh, niisugused käitumispatoloogia juhtunud juhtusid, kirjeldatakse pall. Ma võiks öelda, et siin on väga mitmeid mehhanisme, noh näiteks on ka veel üks sündroom, oli seal nagu mina mäletan, oli tiinuse katkemised tähendab võimet tähendab lihtsalt tiinus oli, aga siis teenused katkesid põhiliseks mehhanismiks, nagu vähemalt ühes ühes katses selgus oligi just see lõhnatundlikkust. Kui emasrotil äral läbi lõigata lõhnu, närvid niimoodi, et ta tuleks lõhnasis, tiinus kulgeks normaalselt, nii et selgus ka, et siis seal liigikaaslase näiteks isase lõhn on just põhiliselt selleks, mis siis takistab sellises üle tihe tiheli olekusse ses normaalseks järglasi tuua. Nii et loodus on leidnud väga mitmeid kanaleid niimoodi igal juhul kõik need mehhanismid töötavad selles suunas, et kas siis vahendada sündivust, eks ole, et populatsioon või enam ei suurene neid, kes üles kasvavad nende arvukust või siis, või siis, et tähendab täiskasvanud isendid siis lihtsalt sureksid, sellega väheneb ka siis nagu Polatsiooni arv noh, et jõuda tagasi jälle oma selliseni optimaalse optimaalse tihedusega. No võiks nüüd öelda seda tõesti rotid on, on eriti Ameerika psühholoogia kõige meelisobjekt, sellepärast et rott on esiteks väga tark loom ja, ja teiseks on ta väga vähenõudlik laboratooriumis hästi kasvav, sest lõppude lõpuks niisugune hästi sisustatud rivaarium on tema jaoks peaaegu et loomulik keskkond, kus ta mujalikel aku maja keldrites ja tavaliselt Vivaarium toongi keldrites, nii et see on rotile täitsa normaalne eluviis ja sellepärast võib-olla ongi, et rott on palju nende suhteliselt kiiresti ja vot see on väga oluline, järglase saab üsna kiiresti kontrollida, saab kohe kiiresti. Nii, ja nii ongi tehtud väga palju katseid, kus on rottidele loodud, siis tõesti lausa ideaalsed tingimused. Kõige suuremad katsed, ma mäletan, lugesin olid kus oli ühes siukses katsegrupis oli ligi 1000 rotti, see oli siis praegu suured maa, alatervad olid siis eraldatud rottidele, seal nad siis elasid ja vaadata siis kuidas nende populatsioon siis seal muutub. Täiesti selgus, et teatud ruumi piirile on see populatsioon, nagu stabiliseerub, tähendab igale sellel territooriumil on nagu optimaalne rottide arv edasi lihtsalt arv ei lähe, sest hakkavad tekkima niuksed konfliktseid nähud. Esiteks, mida suurema tihedus, seda rohkem hakkavad isasrotid teineteist hammustama näiteks. Ja see oli omakorda streeri seisund. No esiteks tohib stressiseisundis, teiseks, ta võib lihtsalt ära tappa, sest rotid võitlevad ikka väga vihaselt. Näiteks tehti katseid niimoodi, kus üht ja sedasama rotti kogu aeg ühe päeva, no ütleme seal iga kolme päeva tagant tõsteti uude ühiskond, oletame, et meil on neli-viis ühiskonda eurot, kogu aeg rändas ühest, üks rott täheldas kogu aeg ühest teise. Selgus, et selle rotiga eriti midagi juhtu juhtub ainult nende rottidega, kes kogu aeg päevast päeva on omavahel koos, tähendab ühesõnaga kui ei ole keskkonnavahetust, kui ei ole selle keskkonna mõeldud, ei ole mitte füüsilise, vaid rotikeskkonna ühisühiskonna või siis seltskonnavahetust, siis alles tekivad konfliktid. Aga kui need vahel vahetuda, siis seda ei tule. Ja vot selle katse kohta võiks ehk tõmmata sellise paralleeli, noh, inimühiskonnas, kuivõrd see lubatav on. Aga, aga tundub küll väga ahvatlev mõelda, nii et noh, kõik ju teavad, et inimese jaoks parim puhkus on keskkonnavahetus, eks ole, ja kui nüüd vaadata trotja põllu, kui ta pidevalt vahetas keskkonda, siis inimese jaoks ilmselt noh, siin just nagu töötaksid. Hannes Mets, noh, võiks öelda, et jah, ilmselt nagu üldisemat nii rotti, pealsed ja inim, inimvälised niuksed faktorid. Peale selliste tervet populatsioon ja tema arvukust reguleerivate mehhanismide on ka rida selliseid populatsioonisiseseid mehhanisme, mis siis nägu peaksid olema suunatud sellele, et kindlustada niisugune optimaalne kontaktide hulk ja see väga sageli neid kontakte ei saaks toimuma. Ja üheks tähendab võlts isegi tuua kaks niisugust põhilist mehhanismi või teed üks on siis kõne kas siis roti, ühiskonna üldise loom, ühiskonnasisene hierarhia ja teine on niukene territooriumite ruumijaotus isendite vahel, mis on väga niisugune kindel ja stabiilne ja kuigi ta ei ole selles mõttes maha märgitud nagu need inimesele piir ümber, et see on nüüd minu koht, kuigi tähendab silmaga nähtav ta loom ühiskonnas ei ole, kuigi ta väga raudselt eksisteerib ja sellest peetakse kinni ja sellel on oma omad kindlad funktsioonid. No selline territooriumide jagamine ja territooriumide märgistamine on ju paljude loomaliikide juures näiteks mõned aastad tagasi horisondis ju ilmus väga põnev lugu, ära hüüa hunti, kus autor kirjeldas väga kenasti, kuidas hundid märgistasid oma territooriumi ja tõepoolest pidasid ka sellest märgitud territooriumist kinni, ühesõnaga võõrale territooriumile ei läinud. No neid rudiment siin linna peal jalutavad koerte jala tõstmisest me võime iga päev näha. Ilmselt see territoriaalne käitumine või territooriumite jagamine ei eksisteeri üht ainult huntidel, vaid väga paljudel liikidel nende samadel rottidel kellestki enne juttu. Samuti kirjeldatud küllaltki niisugust kindlat territooriumi käitumist, territooriumite jagamist ja üheks selliseks muutuseks, mispeale asustustiheduse kasvamist roti populatsioonis kirjeldati, oli täpselt seesama, et peale seda, kui need sai juba liiga palju, siis oma territooriumi suutsid fikseerida jällegi tugevamad isendid. Need, kes olid mingil määral nõrgemad, need ei saanud ja põhiliselt nendel tekkisidki needsamad häired, ütleme kas seal siis pesa ehitamiseks või järglaste eest hoolitsemiseks. Et seda võib siis vaadelda kui mingit nihukest, kollektiivset enesesäilitamise mehhanismid, siis tekib nagu selline ühiskonna ja indiviidi vastuolu, sest selleks, et ühiskond säiluks selleks osa indiviide saab paratamatult hukkuma. Nojah, ja just selle mate ongi selleks, et sellega kindlustada, leida niisugune ala, kus siis oleks võimalik järglasi ilmale tuua ja selle mõte ongi soo jätkamine. Loomulikult toob populatsioon üksikindiviidi ohvriks, kui on tal tarvis tervet liiki säilitada. Ohvriks toomine näiteks kas või selles samas Serarhia nähtused, eks ole, mis on rääkides lombopulatsioonidest mõnest tugevamini, mõnes nõrgemini, ikkagi ilmneb teatud indiviidide eelistatum olukorras omaniks füüsilistele omadustele või muudele omadustele kui teised Blood ühihierarhia loomi ühiskondades siis kõige niuksem märkimisväärsemaks või kaks niisugust, kõige märkimisväärsemat järelmit nendest on siis esiteks see toidu jagamisel näiteks ahvide puhul on alati see, et hierarhias kõrgemal kohal olevat indiviidid söövad ennem ja alles siis mis järgi jääb, see antakse siis nõrgemate, tugev, tugevam läheb veelgi tugevamaks. Nõril merre läheb veelgi nõrgemaks. Nojah, vaata, järjerarhia produtseerib veel tema tugevust juurde, eks ole, nende teiste arvelt jah, toitumine on eksisteerinud loogiliselt järglaste järglaste saamine seksuaalmängudes ongi põhiline on see, et võidab see, kes rohkem siis suudab endale kaelasulgi punnitada või siis kellel on tugevamad sarved ja jõudu rohkem, suudab teise ära tõugata. Ja see siis võidabki ja see siis lõppkokkuvõttes võidab ikka terve terve populatsioon, Law meeskond. Huvitav probleem omaette on muidugi see, et kui nüüd on kodustatud mõned loomad, siis sageli neil kaovad ära sellised mitmendat põlve koertel näiteks ära kadunud seal alati. Kuigi, kuigi ütleme oma pesa suhtes väga paljud ikkagi ilmut ilmutavad sedalaadi sedasama agressiivsust. No muidugi väga hea näide kodustused müstifikatsiooni nihukesest mõjust on rotid, sest laboratooriumis kasutatakse mitte metsikuid Rottelu. Metsik rott on ikkagi väga metsik ja ta ei peaks laboratooriumis vastu. Ja noh, näiteks väga üheks tüüpiliseks rotiliigiks on norra rotid, kes on siis juba sajandeid varsti seal 100 aastat, millal need kodustatud nüüd on väga huvitav jälgida, mis on siis muutunud rotiga, kes on siis ära kodustatud, siis põhiliseks, nagu märgitakse, see, tal on hirm, hirmu, reaktsioonid, hirmu refleksid on kodustatud kidel vähenenud. Teine, mis oluline muutusi, mis otse vastupidine on siis selle hirmurefleksi vähenemisele on nende seksuaalse aktiivsuse kasv. Kodustatud rotid on seksuaalseksuaalselt märgatavalt aktiivsemad. Huvitava katse selle kohta, kuidas loomad ei talu väga tihedalt kontaktis olemist. Telliks austraalia psühholoog, nimelt ta võttis neli kalkunit ja pani ühte puuri. Kusjuures selle puuri mõõtmeid hakati päev-päevalt vähendama. Puur läks järjest väiksemaks, väiksemaks, väiksemaks, väiksemaks. Lõpuks jõuti ühe kuupmeetri suuruse puurini, kus olid siis neli kalkunit sees. Ja kalkunid lahendasid selle olukorra küllaltki omapäraselt, nimelt igaüks neist sai ühe puuri serva külje ja pööras näoga väljapoole, need kolm tükki jäid temale nagu selja taha. Nägemist väljast nägemisväljast lülitas need ülejäänud kolm välja ja niimoodi nad istusid päevade kaupa seal purs. See on siis nagu suure territooriumi illusioon. Nojah, tähendab niisugune visuaalne illusioon selle kohta, sest tegelikult seal olid ju ikka koos tühi, tühi maa, selja taga, teised olid. No see on jah, siuke ilus näide selle kohta, et Guess saab hakkama selle metsiku tihedusega, kui, kui see on niisugune peale tulev ja selgub, et loomadel sugugi lollim Niisiis, selleks, et normaalselt elada peab loomal olema võimalus ka vahest üksi olla. Kuid kuidas on lood inimesega? Seoses linnastumise kiire kasvuga kasvab ju inimühiskonnaski asustustihedus pidevalt. Kuidas mõjutab see inimese psüühikat ja käitumist? Sellest räägime homme samal ajal.
