Vanaema meie nurru, mina annan talle leiba ka tema is. Paku kassile kala, värsket kala, vaata mis ta siis teeb. Mm pole praegu. Aga räägi sina, mis ta siis teeb? Muidugi sööb isuga ära. Mul on üks noor kass meeles, keda ma nägin Pärnu jõe ääres lapsepõlves vana metsavahi ühe minu onu juures see Kazbiidis endale iseekala. Köibysi kuidas ta püüdis võrguga Kassikalavõrgust pole kuulda olnud kuigi mingisuguseid punutis rohukõrtest kassikangaid, küla lapsed vanasti tegid ja teevad vist nüüdki. Nii, et võrguga just ei püüa. Aga kuidas siis see seal metsavahi juures? Kõigepealt, kuidas, kas selle vana üksiku metsavahi juurde tuli? Vist mõni paadimees külas tõi ja laskis seal üksikus kohas kaldale lahti. Vanataat püüab päris päeva läbi jõel kala ja läheb siis õhtul koju särgi, noori, latikaid, ahvenaid, mis tal seal kaasas võis olla. Ja astub siis oma, hüüti, vaatab kus nüüd naali väljas, talle omamoodi külaline tulnud istublee Lõuka juures keedupaja ääres, noor Kaaess, ilusa valge koheva karvaga, näeb sisseastujate haka preeningutama ja hõõrub ennast vastu tahmast. Pada. Valge kant kibeda küll. Ja onu küsib, kust sina siis oled tulnud? Kas aga ainult näoaugu välgutab silmi ja hõõrub ennast veel rohkem ta maga kokku. Nüüd ta paneb talle yhe väikese särgi ette, et koostita ennastki, Laalini kass turtsub korraks, asub sööma ja varsti oligi kala otsas. Siis tõmbasin kingile kerra, lõi nurru ja sirutas vahest ühte, siis jälle teist käppa. Oli kohe näha, et tal esin eeldis taadil, aga jälle hea meel, et sai endale seltsilise. Kui aga metsavahile aega siis käivad koos kalal tuleb õnge otsa väike kala, segassili püütakse suure jätaadile. Noh, istub vana, et ükskord jälle ja saab veest kätte üsna tillukese kala, et siis aga jälle kassile, aga ei, see taoleedinam taadi kõrval kadunud hoopis. Kuhu ta siis nüüd eelistaat vaatab? Kas hoopis eemal Valendabaga, roheliste v kasvude vahel? Mis ta seal teeb? Tahad vaatama? Ja seal ta siis näeb, et tema, kiisu püüab endale ise kala, lebab nagu valge villadop palgiotsal käpp ees, ei liiguta ennast ega pilguta silmagi. Ja kui nüüd kalad parves palgi alt välja tõttavad, siis tema neid tabamas ja ongi kala küünte vahel. Vanataat on muidugi väga imestunud. Kui mul on silukegaa la lõks, mis siis muud kui püüa mulle ka värsket, aga koobedamaid ütleb, ei, kas tee tema jutust väljagi, sööb selle kala ära, läheb teise kohta uut püüdma? Dad samuti, üks püüab ikka õige ja teinegi liimile Kauksudega. Et siilid okastega kalu püüaksid, seda pole ma küll veel kuulnud. Aga see kasu on siilile okastest küll, et saab nende abil mürgisest maost ta võitu, aga kas rebased ka kalu püüavad? Rebane? Sa tead seda lugu, kuidas reinuvader kalu püüdis, pani saba jääauku, jäi vaatama, millal kalad otsa hakkavad. Lohakas joon muinasjutt, nüüd ma täna ei räägi. Kõik on ikka tõsi, mis ma praegu ütlen. Aga sinu reinuvaderi jutt tuletas mulle kahte rebasepoega meelde. Need elasid ka hiljem selle vana metsavahi juures. Metsast tõid, see oli veel teisel aastal. Aga kui suured lebasin, läksid, on ikka ka väikesed alguses. Need, kellest mina räägin, olid kassipoegadest natuke suuremad. Peamiselt sellepärast, et koonu tonni pikemad jalad kõrgemad. Hoo hüüdjo künnab ikka vilkad ja rahutud. Päeval polnud vigagi, Nad magasid siis vahest pikka aega voodi all, aga ööseks siis ärkasid üles ja mööda tuba hullama hommikuni kohe. Või äkki tulevad veel, vaagib keegi Noonu rääkis, et üks tulnud ja hammustanud teda öösel ninast. Ära nii hull see asi ei olnud. Aga nagu ta rääkis, hakanud ta sellest peale lagu hästi padja sisse surudes magama. Rebasepoiss seda mööda krabinal ees kas või naelani välja. Jokk kaapi otsa ronisid nad ka mõlemad kohe ja Pooperdavad seal kaelakuti koos Nuia põrandal otsisid endile igasuguseid mänguasju. Neile meeldis kangesti taldrikuga mängida. Vaat, tõstad selle serva. Taldrik hajub põrandale tagasi, kuuldub või kõliseb, liigutad uuesti. Veenritad. Nüüd teeb seal veel toredamat bla Hiinat või põrinat. Ossa aeg. Rebasepojad jäävad sellest nii hoogu, et hakkavad taldrikud kohe nurgast nurka kihutama. Löödi nad nii palju, nagu sõidaks rong üle põranda In. Iroomikul kohkus vana päris ära. Hakkab oma säärikud võtma, jalga panema, see jookseb eest ära. Oi ja tõesti kohe suur pika säärega saabas on elu sisse saanud ja laperdab mööda tuba ringi. Ta hakkas asja uurima jälle hädi. Saapasääri otsast paistab välja koheva karvaga sabaots aga ei tea, mis ta sinna puges. Eks rebasel on metsas koobas või urg ja tarvidus sinna varju minna on tal nagu vere sees. Vanaema. Aga kas see rebasepoeg jäigi metsavahisaatesse? Sto jäi, ta võttis sabast kinni ja tõmbas välja. Nii helistab ja kutsub Pekus rebasega. Tulge sõbrakesed lagedale, ma tõin del, ei vasikamaksa. Ei kedagi, tule aga kusagilt nähtavale. Rebasepojad kadunud, mees otsima, prooni vaatab kapi otsa geimule, vaatab tooli, tan poole, voodi alla ka ei ole. Täpik saapad ükshaaval läbi ei ole, niiskaa saab aega ninaotsagi näha. Mis see siis on, kuhu nad lukus ukse tagant võisid kaduda. Äkki märkab mees lahtist ahjuust ja korraga on asi selge, hakkab ahju uksest sisse hüüdma ja vilistab, ütleme, et üht üht üht tuulde neid välja. Ma ostsin teile värskeid klassikamat. Oota kuulata. Ja keegi krabistab tõesti ahjulõõri, kes kutsub ja meelitab veel. Eks siis tulevadki nähtavale aks koonu ja seejärel Noomadisi nööni ta maalsed, ainult silmad läigivad nagu pärlid eraeks ikka jälle sama põhjusaladel ka nüüd ahju pugemiseks, see ju ka nagu rebaseurg metsas, kus kitsad käigud nagu ahju lõõrid ulatuvad siia-sinna. FC, kui neid tuppa tuua, valiksid ka igale poole klasse ja välja tuleksid nagu korstnapühkija tahmased luua. Esile tuli ju pikk advokaat seljas, Etratsiksid hästi tahma lahti. Sa muidugi saad aru, madin Nike ja tegelikult siili dist korstnasse ei poe. Räägi vanaema siilidest. Kas tunned läinud, et nad toas elavad? Kunagi ammu, kui sinu ema veel väike oli ja nagu sina praegu siilide järele, kilkas. Imeneid üks kord terve pesakonna metsast tuppa. No kuidas muidu torgivad oma okastega neid tasakesi tõsta, ikka või? Rätiku sisse panime esimene impu. Ema siil olid tihedasti okkaid täis, aga poegadel nad olid nii umbes lapse rusikasuurused. Kasvasokaidale arvalt. Aga pojad ikka ka, nii nagu ema ees tõmbusid Pierre ja poodisesid. Kodus korjasid lapsed rohtu, panid selle kojakambri nurka maha ja siilid sinna. Peale. Ohi ajasid siilipojad ennast nüüd jälle sirgu ja kassi teema ümberrohul rindi mudima. Vana asi jäi aga endiselt r pobises ainult ja kergitas järsku turja üles, kui teda puudutad. Ma läksin varsti sahvrisse, tõin sealt tüki toorest liha ja panin siili ette. Valasin kohviga piimatassi ja panin selle lihatüki kõrvale. Ise ütlesin siis lastele lähemenist kõrvane, hakkame vaatama, kas nad sööma hakkavad ja mismoodi see nendel käib. Ja hakkasidki sööma. No ega kaua oodata tulnudki. Paari minuti pärast sirutas siiliemakerast oma nina välja. Tundis lihale. Hakkasin tasakesi liigutama. Kõigepealt paistis okaskerast välja terav musta värvi nina seejärel väiksed mustad silmad. Heinake hakkas tõmblema ja liha lõhna märkama. Neid hakkasid paistma juba, tead, panin peened. Oleksin lihatüki juurde tuulutusvahepeal veel pisut ja asus lihatüki väsima, kus lippu ajutiselt ta kõik ligi. Need olid aga alles Ko makatsiooskamatud, tahtsid kali hammustada, aga vana sil, tõrjus nabinad eemale või nii oli, lapsi süüa ei lasknud, oli aga oodata. Vana, siis Õigiitsin ta liha ära ja kohe läks ta tassist piima lakkuma. Ise kogu aeg tortsudes ja pumpidest punane keelegi nagu kassil aina välkus valge piima sees. Inimesed, lapsed läksid ligemale, aga siilid teinud neist nüüd enam väljagi, aga siili pajukesid, need seisid endisel kohal, kus lihatükk oli olnud. Sirutasid tassi juurde pistsid ninad piima sisse, aga näha oli nad vaesekesed piima lakkuda veel ei osanud kõigi Aderam väikeste siilide hulgast kommunismist kähku jalgupidi üle säärepiima sisse. Oi, kuidas mütseeli emaga vihaselt nuhisema. Ta andis ninaga väikse tugeva maksu kukerpalli piima tassist välja lendas küll unikat GG siil kus tahtiski oma lapsed nälga jätta. Aga naljakas õigika küll olla, eks vaatame, mis edasi sai. Vana siis ei oma kõhutassis täis, läks eemale ja kas nagu kask ennast laekuma ennelakust kõhualust. Kuid pärast läbi jääd aga need tallani okkalised midagi, kui ta ennast lõdvaks laseb, siis ei seisa okkad tal enam püsti, vaid siledalt naha vastas. Ja naljakas oli vaadata, kui ta ennast Laakudes kaela tagasi ajas ning kehaga lakile. Ja kus eliiliku lapsed naersid. Siis raputas ennast rätsistaga käpaga ühte külge ja astus aegamisi nurga poole, kus rohule lebama heitis jättiski lapsed nälga, err rada ennast aga enam nurgas ei tõmmanud. Vaideetis küljeli ning kolm poega olid ka kohe Mathoal Jahimehe ema. Nüüd oli neil keedusöögilaud kaetud vana siil lebas maas nagu väike siga jo roigas, ainult rahul olles. A, siis ta ei olnudki paha, loo lapsed pidid ainult ootama. Nüüd oli selge, et okaskerad, et pere võib meie majas kodune keel. Ja nii läks mööda mitu päeva. Loomakestele sai kõik koduseks, natsibaasid kogu kambri läbi ja ei kartnud enam üldse inimesi. Nad, just vastupidi, vaatasidki seda, et lapsed tooksid midagi maitsvat. Kui aga uks käis või kostis eemalt sammusid, olid siilipojad sedamaid tulijale vastast. Nad harjusid neid peale emapiimaga muud sööma. Siiliema, kes alguses kohtles inimesi umbusklikult, lubasinastartiibassiliitada ei tõmbunud, enamgi jälle. Maid laskis okkad seljas hästi luidusse. Noh ja mis lapsed, kõik sissid? Ja loomade isu oli suur. Ma hakkasin lastele rääkima, et siilid söövad väljas olles ka putukaid tõuke ja tigusid. Kas viisite siilid, väljasin juust, juurviljaaias ju seesugust siili toitu küllalt. Ussikesed söövad ja rikuvad kapsaid. Putukad munevad õuntel ja hernestel, et inimesi iilid välja. Tõsi küll, siilid armastavad neile enamasti öösel jahti pidada, aga pole viga, küll nad tulivad selle tööga päevalgi toime. Ja nii hakkasid lapsed siiliperet igapäevaaeda viima. Siin nad sõid, siis putukaid ja muutukaid tõukusid lehtede pealt ja lehtede all. Nad olid nii head putukad, pütid, et varsti jäi aeg taimekahjuritest. Lehtede ära ja jäin lastega koosnalvama, et kas siilid sellega üles leiavad ja ei vist leidnud. Lehtede alla ju ei näe. Aga seda terasemalt nuusutasid nende ennina. Paljudel loomadel on niiviisi, et just nina viib õigesse kohta välja. Pole midagi näha, aga lõhnad annavad õige suuna kätte. Aga näe, mis ükskord juhtus. Lapsed lähevad pojakambri ukse tagant mööda ja kuulevad äkki mingisugust piiksumist. Mis siis see all astuvad kambrisse sissi suud jäävad imestusest päris lahti. Iilid läksid omavahel kisklema, sellepärast piiksasidki. Ei kambriga temast nurgast vaatab vastu suur rott, hambad vihaselt irevil. Sellele tormab nüüd vastu ülini turri tõmbunud vapper ema siil. Roidkatsuksiili hammustada oma teravate kihvadega. Juust vastasele õualt või ninast. Kuid siil peidab ruttu oma pea rinnale ja seab okkad vaenlasele vastu. Ja niiviisi mitu korda. Lõpuks sai siil omakorda rati hammastega haarata ja murda disilge vaenlase maha. Vaata, vaata. Mina seda lugu muidugi pealt ei näinud, aga lapsed tulid kohe mind otsima ja jutustasid, mis siilide juures oli juhtunud. Hea ikka, et siiliema sellest hirmsast rotist jagu sai. Siil murrab rästiku nõelusiga ära, nagu ma ennist juba ütlesin. Aga kanust päris pikka jagu ei saa. Kuhu sa nüüd oma jutuga lähed? Kaaru? Nõva jutustan sulle lõpuks loo, kuidas ma lapsena käru asjata kartsin. Soos kasvavad murakad, suured ja head marjad. Aga vanaisa mind neid üksi korjama ei lasknud. Võtta, saamiga kaasa, kui läbi metsa lähed, muidu karu tuleb kallale. Ja see on varsti murakaid. Koeraga augu poja ääres. Ohu ohu, mõtlen seal segaharu ongi, kelle peale saab, nii? Haugub. Ja ruttu koju vanaisale ütlema karuoja ääres. Vanaisa läheb nüüd välja püssiga, mina ootan, millal see püssipauk kõlab? Ei midagi. Ja Sammy on kaevaid. Mis see ometi tähendab, kas siis karu sõi koera, vanaisa mõlemad ära. Viimaks võtsin südame rindu ja lähen Gauja äärde, näen vanaisa elus ja Sammiga terve. Vanataat ainult naerab. Näe, missugust karu, Sammy haukus, pungis silmadega karu. Ma vaatan siis sinna, kuhu ta näitab. Vees istub suur roheline konn ja pungitab minugi poole oma silmi. Vaat kuidas inimene vahel asjata kardab ja. Aga nüüd jätame tänaseks juutud ja võtame igaüks muud käsile, mis kellelgi tegemist ootab.
