Teeme 11. esimesed tundemärgid siis me arvasime, et on mingisugune haigus, võtsime ühendust Petrinaariga veterinaar, siis kirjutas välja antibiootikumid ja ütles, et suhtleme ja vaatame, kuidas läheb. Järgmisel päeval on siis ka päeva hommikul olid meil surnud linnud, kuus lind olid surnud, võtsime kohe veterinaariga ühendust, et asi ei ole hea ja, ja et midagi on väga valesti. Ja tema koha võttis ühendust, teatas siis veterinaarametile või põllumajandus ja tervishoiuametile kuskil tunni ajaga. Kohal võeti koheselt proovid, alguses siiski kahtlustades ja lootes, et see midagi muud, sest selliseid linnugripi sümptomeid kui selliseid paistes nägusid poistest Lokuteid, et südameni olnud meelaid, linnud lihtsalt loiud. Kolmapäeval võeti proovid ja pidime saama proovi teada, reedel aga saime juba neljapäeva pärastlõunal teada ja siis eemaldunud siia siis ja ja hukati kõik linnud. Veterinaaramet ütles väga professionaalselt, et hästi turvaline meie jaoks soovitati eemale hoida. Muidugi lubati olla, kui on vaja, aga kõige lehti nagu hästi kiiresti, hästi valutult või noh, nii valutult kui saab sellises olukorras, mis linnud teil olid meil oleid, noor Kanaadi munakanad. Meil oli pärlkanad, kalkunid, haned ja pardid. Meil olid kaela 80 linnu, et ma ütleksin, et see number oli kuskil seal 85 juures kus võis nakkus tulla, meil on siin karstitiik, mis jääb ka talvel lahti ja kuna haned suured linnud, siis nemad ise katagu tagusid lahti hoidsid ja nagu alati liikvel ja seda toidab siis vana kaev, läbivooluga tiik ja sinna tulid, ma nägin, see oli siis kas täitsa jaanuari lõpus, veebruari alguses, kui me nägime kahte sinikaela seal ja on arvata, et see on nagu ainus võimalus, sest me ise vahetame riideid pidevalt, vahetame jalanõusid ja on ainult need, millega me seal käisime nagu väljastpoolt meie poolt sisse ei ole nagu toodud või me ei näe vähemalt, et me oleksime ise sisse tuua kuidagi.
